Tuesday, December 28, 2010

Kõhusoe poiss

Enne sündi sain suusatada ainult 24 km. Ja see sünnile nüüd küll kaasa ei aidanud. Ei aidanud miski - ei Elevant, suusatamine, ega šampus. Lapse tõmbas välja hoopis täiskuu.
Nüüd oleme juba ammu-ilma kodus ja kodunenud. Laps on nagu koridor. Niipea kui sööma hakkab teeb ka kohe musta ja seega on mul valida - kas olla hea ema ja vahetada oma lapsel 24h järjest mähkmeid või siis olla halb ema ja lasta tal olla kakapepu. Olen tõesti proovinud olla hea. Söödan, vahetan, vahetamisest läheb laps närvi, tahab süüa, nii pea kui sööma hakkab on vaja vahetada jne. Nõiaring. Igatahes siit võib järeldada ainult üht, et ma olen enamasti julmur ema ja lapsel on enamasti mingi apelsinikarva üllatus meile mähkmetes.

Muide. Esimene nädal on küll siuke suhtumine poisil, et öösel magamine on nõrkadele! See meid ei heiduta aga kuna oleme ka magamata õnnelikud.

Ainuke ehmatus oli meil K&K noorim võsu kes oli nädalaga hiiglaseks paisunud. K käis meid piilumas nädal enne sündi ja siis oli ta poja siuke mõnus pisike beebi. Nüüd aga oli poisist saanud suur ja iseseisev laps. Oleme tõsiselt hämmingus kuidas nädalaga nõnda kasvada saab. Tegu on vist meie kuusepuu efektiga.

Beebiraamatud

Esimese lapse kõrvalt tundub, et on aega tegeleda lugemisega. Enne sünnitust alustasin Doryan Gray'ga. See sai paari esimese tissimis-päevaga läbi. Kusjuures olen siiralt imestunud, et see raamat on koolis kohustuslikus kirjanduses. Selle lugemiseks peab ju olema ikka natuke elukogenud ja mõistma käsitletavaid teemasid.
Järgmiseks sai võetud taas Wilde Canterville'i lossi vaim. Tohutult humoorikas ja sarkastiline teos. H - soovitan seda sulle lastele unejutuks. Saad ise mõnuleda ja lastele peaks ka minema peale. Mõlemale kusjuures.
Nüüd ootab järge Hailey ja siis on jälle raamatud otsas. Õnneks Hailey on paks.

Monday, December 20, 2010

Jõulupuu

Eile käis õhtul meil külas K ja tõi meile täitsa meie oma jõulupuu. Tuba sai rõõmu täis.


Sunday, December 19, 2010

Lumeuputus

Poodidest on head labidad otsas, seega, tuleb võtta sealt kust võtta annab. Öösel jalutasid meie kaks lumelabidat maja eest, meie magamistoa akna alt, minema. Jacky ei haugatanud ka - või siis tegi seda, aga me kõik magasime nii sügavalt, et ei teinud väljagi. Ja tuisk pühkis kõik jäljed...

Saturday, December 18, 2010

Uudiskirjandus peale maailmavara

Ma olen endale mitu korda vandunud, et peale klassikat peab pidama pausi ja ei tohi kohe hüpata tänapäeva saavutuste kaanevahele. Igatahes sain taas petta. Peale Marquezi otsustasin kohe alustada Ida Läänepiiri läbimist ja peale äärmiselt läbimõeldud lauseehituse, iga kaalutletud lause ja üldse peensusteni läbimõeldud raamatu oli üsna raske tõsiselt võtta seda tänapäevalikku kirjastiili ja natuke üleolevat suhtumist.

Sellegi poolest oli lugemine omamoodi kasulik. Puudus mul ju igasugune ülevaade tänapäeva noorkultuurist Armeeniast, Türgist, Iraanist jne. Seega soovitan, kuid rohkem lennukisõidu taustaks (nagu ma kahtlustasin jätkus lugemist ainult 2,5 tunniks ja siis oli lõbu läbi), mitte öökapile.

Praegu terendab aga kriis uksel. Mida järgmiseks??? Uuesti võtta läbi Ülle Liivamäe, Reet Raukas, Spock jt? Kiusatus on pigem kuskilt laenutada Cervantes.

Friday, December 17, 2010

Ootus

Emm käskis nüüd igapäev panna siia märkme maha - muidu ähvardas helistada. Aga me oleme nagunii juba helistajatega peaaegu ära harjunud. Lihtsalt Tere asemel tuleb kohe öelda, et uudiseid ei ole. Või E kuldne variant kurja hääletooniga: "Mis sa kontrollid või?".

Tänane päev:
Sundluslik äratus üle pika aja. Olingi liiga ära hellitatud sellega, et hommikul saab magada. Nimelt pidin juba nädala alguse poole andma ühe vereanalüüsi, kuid ma jõudsin analüüsi andma enda hommikul (kell 14), mille peale mind saadeti minema jutuga, et verd antakse kella 9-11ni. Kusjuures tegu ei ole prooviga, mida peab andma söömata-joomata ja esimeseks asjaks hommikul. Asi on siiski vist põhimõttes, aga no mis siis ikka. Täna suutsin igatahes end kokku võtta ja äratuskellaga ärgata.

Kodus lõpetasin Marquezi ja alustasin Davidjantsi "Ida Läänepiiril". Ida Läänepiiril on ainult umbes 150 lehekülge siukse vanavanaemaliku trükiga, nii et Emm, ma usun, et sa saad selle juba homme. Pealegi on seal pildid ka sees.

Siis Harkusse suusatama. Seekord 6 km. Seega ärge muretsege - me ei duubeldanud ju.

Kino. Polli Päevikud. Ei tekitanud minus mingit emotsiooni. Ehk oleks pidanud siiski filmist enne vaatama minekut midagi ootama - siis oleks saanud kas pettuda või vaimustuda. Mina aga midagi ei oodanud ja vastutasuks ei saanud ka midagi.

Thursday, December 16, 2010

Suusahooaja avamispidu

Selle aastane avamine jäi ilmaolude mõttes küll lootusetult hilja peale. Aga nüüd on E'l puhkus ja saime rahus päevavalgust nautida. Hetkel on loomulikult teemaks vaid Harku, kus võimalikult vähe tõuse-langusi. Täna tutvusime 4km'ga. Tõenäoliselt homme duubeldame. Naeratused olid aga meie mõlema näol äärmiselt laiad ja minu oma oleks võinud lausa kõrva taha kinni siduda.

  

Tuesday, December 14, 2010

Eneseteadlik miks ja ei tüdruk

Tõenäoliselt hakkab ämmaemand mind varsti kas armastama või vihkama, kuna olen äärmiselt eneseteadlikuks muutunud. Teatavad vestlused enne sünnitust teevad mulle aga tõepoolest nalja ja otsustasin teidki nendega rõõmustada.

1. Miks
Ä: Kas vaatame emakakaela ka?
M: Miks see vajalik on?
Vaikus. Ä mõtleb.
Ä: Ega tegelikult ei olegi vajalik enne kui sünnitustegevus hakkab. Kas sul hakkab?
M: Ei veel.
Ä: Ärme siis vaata.
M: Ma arvan kah.

Ja mis ma sellest loost õppisin - Alati küsi, miks mingit meditsiinilist protseduuri vaja on, sest enamik neist tehakse sulle rutiini korras ära, kuigi nende tegemine ei oma mitte mingit tähtsust.

2. Ei
M: Ma ei soovi, et mu lapsele tehakse peale sündi K-vitamiini süst.
Ä: Aga see on ühekordne protseduur.
M: Ma ei soovi, et mu vastsündinud lapse ligi ka ühekordselt pannakse nõel ja süstal.
Ä: Aga kui te K vitamiini süsti ei tee, siis te peate hakkama oma last rinnaga toitma KOGU AEG.

Ma olin sõnatu ja itsitasin. Kas saab siis kuidagi teisiti. Ehk peaks sünnitusplaani siiski lisama, et hoidku oma lisatoidud mu lapsest eemale, sest nüüd tundub, et see on siiski mõistlik asi, mida sinna lisada.

Juubelid

Papa ja Taat said kahepeale 130. Selle auks sai Mudaaugul peetud maha üks pralle. Meie lootsime tasahilju, et antakse šampust. Antigi, aga ei aidanud. Olen ikka lõhkemisäärel nagu üleküpsenud arbuus.

Õhtu lõpuks tegi Papa ahjus jäätisetorti, mis sai ka põlema pandud. Süttis ka küpsetuspaber tordi all. Kui H heledal häälel küsis, et kas see paber võib ja peabki põlema, siis Papa vastas joviaalselt: "Muidugi mitte!". Õnneks oli suitsuandur alles karbi sees ja kusagil kapis.

Saturday, November 27, 2010

Laupäevahommikused lapsikused

Meie hommikused vestlused.
M: Kui su vanemad oleks multi-bulti billionärid, kes sa siis oleks?
E: Vormelisõitja.Või rallisõitja. Aga sa?
M: Suusataja.

Me ei teinud kumbki nalja. Tegelt ka tahaks. 

Avastasime poest, et Eestis on veel üks juust peale kohaliku Gouda, mis ei maitse nagu Atleet. Põltsamaa teeb peaaegu-et Emmentali. Hind on loomulikult üüratu ja pakis on vaid mõni viil, kuid juust meenutab meile eelmist suusareisi, kus lihtsalt olime liiga lähedal Sveitšile ja sõime seetõttu pidevalt Emmentali. E täna hommikul tegi võikusid ja siis vihase häälega teatas: "Loll juust". Ma küsisin, et miks ja sain vastuseks, et "Otsa sai". Aga jah, põhimõtteliselt on minu meelest Eestis ikka juustu olukord nukker. Sa võid osta ükskõik mis kollase kamaka ja ikka saad Atleedi. Vahest aga läheb hullemini ja avastad pakist juustulaadse toote. Ju oli liinil toimunud vahetus, kuid pakendiliinil veel mitte. Meile oleks vaja juustu politseid Eestisse!

Thursday, November 25, 2010

Tuisutuuled

Viidingu "Tuisk on kolmandat päeva" tuleb meelde, koos oma kolmanda salmiga:

tuisk on viiendat päeva
teid ei seleta silm
mõnel on siiski meeles
seegi on Jumala ilm

Ühesõnaga kogu Eesti on kaetud muinasjutuga. Nõmmet ei ole veel soolatatud ega liivatatud ja kõik on valge, kohev ja puhas. Mõned on pahurad ilma peale. Need kellel on suvekummid, need kellel on Savisaare parkimisekord, need, kes peavad kõnniteed korras hoidma. Meil aga ei ole kohustusi, meie vaid lõpuks peale pidevat 17 kraadist kodu lülitasime sisse elektri. Nüüd on küttes ja elektrit kasutades tuba juba päris hubane. Võib vist sünnitama hakata.

Kolmapäeval pidime minema Tartusse. Siis oli tuisk alles teist päeva. Hommikul kell 6.45 oli äratuskell ja ma anusin E'd, et lükkame tsipake edasi. Lükkasimegi ja ärkasime kell 7.04. Välja läksime põhimõtteliselt küll õigel ajal, kuid see tuisk ... Inimesed olid vist veel esimese lume paanikas ja sõitsid tohutult aeglaselt ja Ülemiste jaama jõudes ei näinud me isegi mitte rongi saba enam. Algas spurt bussijaama, et jõuda 8.30nese bussi peale. Poole jooksu pealt tundsin kuidas juba on hommikune tee seeditud, kuid aega vetsu minna ei olnud. Bussijaamas läks E ründama pangaautomaati ja mina läksin jalga bussiukse vahele panema (bussijaama jõudsime täpselt 8.30). Buss oli eelajalooline Taisto. Enne bussiastumist lasin E'l vaadata üle, kas rehvil mustrit on. Õnneks rehv oli korralik ja astusime bussi, kuid kahjuks ei saanud seda sama öelda tee kohta. Teed/maanteed lihtsalt nüüd küll ei olnud. Ei olnud ka soola ega liiva ega muud keemiat ja oli vaid lumi ja tuisk. Bussijuht sõitis väga hästi, kuid olud olid tõeliselt jubedad ja silmnähtavalt olid E'l kõik ihukarvad turris. Ta ei suutnud ei teha tööd ega uinuda ja ainiti vaatas esimesest aknast välja (istusime bussi keskel, kuid E oli vahekäigu pool) ja kogu aja ta valmistus vist mind iga hinna eest kaitsma, kui buss kalduma peaks. Mina aga ei saanud magada ega liigutada, kuna see tee mu sees oli seedunud ja selles bussis küll luksust ei olnud. Seega sõit oli meile mõlemale närvesööv, kuid jõudsime ilusasti Tartusse kohale ja E läks tööle ja mina läksin veetma kvaliteetaaega K juurde.

Esmalt jalutasin polikliinikusse kus käisime K'ga kohalikus sööklas lõunal. K'l oli seljas väga seks valge kittel ja ta nägi välja nagu päris. Pärast ekskurssiat, lõunat ja veel ühte patsienti läksime K poole. Poolel teel käis ta nagu superemale kombeks Selveris ja ostis 2 kg kartulit ja muud toidukraami. Ma küll näitasin talle, et on olemas ka 1 kg'ne pakk kartulit, kuid ta ütles, et ta potti mahub just nimelt 2kg. Ja kõik selle kandis ta käe otsas koju! Superperenaine. 

Suures paanikas taas rongist maha jääda tormasin K juurest 10 minutit liiga vara minema ja peaaegu jooksusammul lendasin rongijaama (s.t. oleksin võinud väljuda 10 minutit hiljem ja tormamise asemel jalutada). Õnneks seekord ei jäänud me siiski kumbki rongist maha ja tagasisõit oli juba väga nauditav, hoolimata sellest, et raudtee remondi tõttu sõidab kiirrong 2 tundi ja 51 minutit. Aja kultuurseks kulutamiseks oli mul kaasas Marquezi "Elada, et sellest jutustada" millesse olen armumas. Esimesed 40 lehekülge olid küll keerulised, kuna ma ei tunne Kolumbia ajalugu ja raamatu algus oli täis pikitud fakte-nimesid-vihjeid linnadele ja tegevustele, kuid nüüd on Marquez juba hakanud mind kõnetama ja eile vist lugesin 1ni öösel, mis minu puhul on ikka väga ebatavaline magamineku kellaaeg. Nii et soovitan soojalt.

Tuesday, November 23, 2010

Reisiraamat

Kuigi mind on tohutult hirmutatud kõigi eelnevate rasedate poolt, et reisimine muutub raskeks - ei saa istuda ega astuda, siis siiski võtsin ette eelmine nädal pikemat sorti "Kuidas elad Eestimaa tuuri". Ainuke püha asi, mida ma kogu reisi vältel kaasas tassisin oli mu padi.

Alustuseks sõitsime Kuressaarde. Minu viimane Kuressaare käik jääb küll lapsepõlve ja sellest ma kahjuks suurt midagi ei mäleta. Seekordne põgus tutvus linnaga, kuid suurem tutvus Ametikooliga oli aga muljetavaldav. Linn on pisikeste majadega armsake linnake koos imehea kohviku ja vinoteegiga. Esimene õhtu käisime kohvikus Sadhu, kus ma sõin oivalise kitsejuustu-mee salati. Kookidest suutsin seekord keelduda, kuna järgmine päev oli plaan pagaritöötoas osaleda. Järgmisel õhtul istusime kohalikus vinoteegis, mis oli tohutult hubane ja kodune, puidune ja soe. Mina loomulikult ainult nuusutasin ja jõin pärnaõie teed kohaliku meega ning nautisin seltskonda. Kuigi oli Beaujolais Nouveau õhtu, siis uut veini ei saanud, kuna tädi omanik (tõenäoliselt) seletas meile, kuidas ta on iga aasta uue veini toonud ja mitte keegi kohalikest ega ka Rootsi turistidest ei olnud selle vastu huvi tundnud. See aasta jättis uue veini toomata ...

Sügisseminar Ametikoolis oli aga minu jaoks tõeliselt põnev. Esimene plenaarsessioon kuulasin korralikult saalis esinejaid ja siis hakkasin külastama pagari loovtubasid. Küpsetasin biskviittaigna-beseee torti, panngoogirulli täidisega, kohupiima muretaigna juustu-singi pirukaid, südamesaiakesi ja kuivjuuretisega leiba. Leiba sai kaasa ka võtta ja seega ei jäänud Kuressaarest ära sõites nälga.
Järgmine suurem ettevõtmine oligi Kuressaarest Varstu sõit. Kokku 430 km + praamireis. Sõitma hakkasime kell 14.45 ja kohale jõudsin 22.45. Tartus oli väike sirutus ja ringutus paus.

Varstus oli E'l võrkpall ja õhtul plaanis ta teha sõpradele suitsusauna. Mina lubasin teha söögid. Magusast sai seekord valmistatud iirise-vahvlitort mida mu armas tädi alati meile tegi, kui me väiksed oleme (ja mida ta ise salgab). Ometigi kuskilt minu suur vahvlitordi armastus on päritud ja ma ei räägi siinkohal sellest poejubedusest, mida peale tädi ära kolimimist emme ja Roosa mulle igaks pidulikumaks puhuks tooma hakkasid. "See pole see!!!" ei olnud argument ja Roosa siiamaani vahest ostab veel poest vahvlitorti.
Algne plaan oli kondenspiima keeta Laanemetsas lõkke kohal, et kui plahvatab, et siis ei pea midagi pesema. Aga õnneks otsustasin siiski E mängude ajaks jääda Varstu ja testida purgi keetmist köögis. Ei plahvatanud. E emal oli imehea kõrge ja tiheda kaanega pott, millest vesi ei keenud üldse ära (ühe korra valasime ainult vett peale) ja keetmine oli tõeline käkitegu. Kook tuli minu meelest välja nagu lapsepõlves, aga vaadake ise:


Suhkruhaiged loomulikult peaksid isegi mõttest sellele loobuma. Seitsme vahvlilehe vahele on paigutatud 3 purki keedetud kondenspiima :)

Pühapäeval avastasin kui väga ma armastan dekreeti. Keset päeva ei hakanudki seekord metsik tõmblemine keldripoe (see imeline koht, kust saab kartulit ja porgandit ja moosi ja kompotti ja kana) ja kuuri (puud) ja auto vahel. Selle asemel sai veedetud üks mõnus ja rahulik päev ja alles esmaspäeva hommikul suundusime Tartusse. E läks Tartus tööle ja mina ainukesse kindlasse kohta, mida ma Tartus tunnen - Raamatukokku. Lõuna ajal käisime koos Vildes deitil ja siis natuke tohnerdasin oma käimisi. Õhtupooliku veetsin taas Raamatukogus Arstiteaduskonna osakonnas, kus oli üks pisitilluke kokandusraamatute riiul. Vaatasin seal erinevaid pildiraamatuid ja seda, kuidas noored tudenid minust mööda kõndisid ja imestasid, et miks ometigi olla raamatukogus ja mitte õppida mõnda rasket raamatut pähe.

Õhtul koju jõudes oli kodus 13°. See tähendas seda, et minu üle nädala tagasi töölt saadud roosid (või noh osa neist) olid veel elus!

Monday, November 15, 2010

Kust sa ikka saad ...

... kui sa paned proovi oma käekotti.
Te võite vaid arvata, et kui ma hommikul arstile tõttasin, siis ma mõtlesin, et see tops ei ole kindel. Ja mul loomulikult oli õigus! Ei olnudki. Kinni. Kui ma käekoti avasin. Mis siis kotis oli:
  1. Töökaaslase kleit, mille pidin täna tagastama (õnneks musta värvi)
  2. Töökaaslase kingitus (2 raamatut, õnneks kilekotis)
  3. Rasedakaart ja muud paberipahna, mis on nüüd kollaka ääristusega
Kleit päästis loomulikult suurema katastroofi. Tööl valetasin, et ma unustasin kleidi koju ja toon kolmapäeval. Kingituse ümbert eemaldasin juba Fertis delikaatselt tilkuva kilekoti ja raamatud said päästetud. Ämmaemand muigas mu üle silmnähtavalt. Topsi oli täpselt veel nii palju jäänud, et ta sai teha ära analüüsi ja ütles, et väga hea tahtmise korral saaks veel hambale kompressi ka teha. Vererõhk loomulikut oli laes, aga seda ta vist kirja täna ei pannudki. 

Friday, November 12, 2010

Viimane hapupiimane tööpäev

Olin tänaseks ettevalmistanud terve posu enda äramineku teavituskirju Drafts kausta ja hommikul hakkasin lihtsalt vajutama send nuppu. Mõtlesin, et kui send nupp on vajutatud, on terve päev aega nigu muda ja võib ükskõik mida peale hakata, kuid tööd oli kuidagi rohkem kui tavaliselt - nagu ikka. Kell 16 tormas veel mu armas ülemus tuppa ja palus minult kiirelt paari tabelit vormistada, nii et viimase tunni sain veel täiega tööd rügada.
Mis siis on täna teisiti:
  • Peale tööpäeva lõppu pesin ära oma tassi ja panin mitte kappi vaid käekotti
  • Võtsin kingad jalast ja panin käekotti
Pole mingit tunnet, et täna oleks viimane päev. Tegelikult olen ju peaaegu terve järgmise nädala ka veel tööl. Esmaspäeval tulen teen siin lahkumispeo ja tõenäoliselt on vaja natuke aidata sügisseminari kaustu ette valmistada, teisipäev on küll vaba, kuid kolmapäevast reedeni olen Kuressaares sügisseminaril. Nii et järgmine nädal olen ma veel täiesti töine. Kuressaarde mineku tingimused on loomulikult karmid. E ei luba mul kukkuda, kalduda ja sünnitada ja ülemus, noh, tema lubab tegelikult kõike, aga hoiab silma peal. Tal on meditsiini haridus ka olemas ja ta lubas mu oma tuppa võtta. Ütles ainult, et ma võtku oma padi kaasa, et pikk sõit. 
Ma arvan, et ma hakkan oma tööd ja töökaaslasi ikka hirmsal kombel igatsema.

Nüüd vajutan siis Publish Post, siis Clear history ja Shut down ja enam siin toolil ei istu. Tsau-pakaa töö.

Wednesday, November 10, 2010

Ilm on kole ainult aknast vaadates

Käies olen nüüd ära näinud kõik Eestis 4 tavalist aastaaega pluss siis veel lisaks ühe boonusaastaaja, mille tõttu nii mõningadki meist Eestist lahkunud on. Nimelt selle lödiseva aastaaja. Eile koju minnes kallas nagu ämbrist. Koju jõudsin lõdisedes (kuigi mul on radikas kõhus), kuna velvetid olid läbi märjad peaaegu üles välja ja minu paks talvemantel oli läbi-ligunenud ja tohutult raske. Isegi talvemantli all olev pusa oli läbimärg. Mantli panin vannituppa kuivama. Õhtuks oli vannitoas tohutu loik ja hommikuks oli ikka veel mantel märg. E loomulikult küsis hommikul miljoni-dollari küsimuse, et kas mul siis mõnda muud mantlit ei ole selga panna. Mõtlesin juba, et ütleks, et: "Ei kui ma paks olin, siis oli mul ainult üks talvemantel, ja selle aja mantel, kui ma ilus veel olin, ei lähe enam selga", aga ei pidanud midagi ütlema. Ta luges ise mu silmist vastuse välja ja aitas mulle märja ja külma mantli üll.

Eile pani meie maja omanik koridori elektri radika. Nüüdsest on meil koridor soem kui tuba. Nüüd võib kahekesi koju minnes julgelt ust lahti hoida seni kuni üks meist tohnerdab saapaid jalast võttes, sest enam ei lähe koridorist külm tuppa, vaid pigem on ukse avamine kasulik tegevus.

Tööl käimine aga hakkab lähenema võidukale lõpule. Eks ole ka juba aeg. Alates sellest nädalast tunnen esimest korda, et vist olengi rase. Käku on nii sügavale vaagnaluude vahele end surunud, et käia ja olla on kergelt ebamugav. Esimest korda sekretär teatas, et ma käivat nüüd nagu rase, natuke vinta-vänta. Ju selle tõttu kulub ka tööle jõudmiseks 10 minutit kauem aega. Või on see tingitud jääst. Ei tea. Aga käies enam ei jää Käku magama. Nüüd on ta minuga solidaarne ja liigutab kogu tee tööle ja koju oma jalakesi vastu mu ribisid või külge, nii et ma pidevalt itsitan. Nüüd te siis teate, miks suure kõhuga inimesed nii õnnelikud on - neil on lihtsalt seesmine kõdimasin koguaeg töös.

Tuesday, November 2, 2010

Tühi kapp, täis kõht

Otsustasime, et ei jõua poodi. Pole tahtmist külastada mingit järjekordselt Oh Hoo päevi. Külmkapi sisu näeb allolevalt pildilt. Mis meie sellest siis järeldasime: Hommikuks saab süüa veel võileiba juustuga. Leivahaldjas H käis üks öö meil akna taga ja tõi meile oma värske leiva.
Aga, et ka õhtuks ja homseks päevaks varustuda, siis külastasime keldrit. Sealt saime kanakondi konservi, kartulit, porgandit, sibulat, puljongit ja nüüd on supp potis ja podiseb.
Huvitav kui kaua me nõnda elame. Ma usun, et enne neljapäeva igatahes me poodi küll ei lähe!

Rääkisin eile H'ga, et kui iseloomutuks ma rasedusega muutunud olen. Ennem rasedust suutsin ikka keelduda tükist koogist ja šokolaadist, kuid nüüd olen vedel nagu vihmauss. Tööl söön iga päev 2-3 kommi. Reeglina siiski 3 - 1 ananassi vahvlikomm ja 2 kasekest, kuid on ette tulnud ka päevi, mil ma suudan lausa 5-6 kommi  põske pista. See pole nüüd ei mulle ega Käkule üldse hea ja H lohutas mind, et iga päev on uus võimalus hakata tubliks. H ise jutustas, kuidas ta Soomes elades igatses nii väga Eesti kommi, et pani ka endale piirangu - 2 kasekest päevas. Ja siis hommikul ärgates esimese asjana esimese kohvi kõrvale võttis päeva normi ette.
Täna suutsin piirduda 2 kommiga. Homme üritan jälle loobuda. Pean ikka iseloomu tagasi saama, sest mis ema minust saab, kui ma ei suuda isegi enda eest seista.

Viimased pingutused tööl

Eelmine nädal otsustas meie maja süs admin, et ta teeb juhtmete ussipesa serveriruumis korda. Korrastamist alustas ta sellest,et tõmbas välja switchi toite juhtme. Tsau-pakaa meie süsteemid! Lihtsamad ja uuemad serverid kolisid küll teise switchi taha, kuid suuremad, vanemad ja tähtsamad ei saanud kolimisega hakkama ja veel järgmisel päeval  pahurdasid ja avaldasid meelt, et neile olla liiga tehtud. Nagu prantslased.

See nädal aga oli Nõmme ja Mustamäe kõrgepinge liini avarii. Mitu alajaama olid maas ja terve Mustamäe ja Nõmme valmistusid küünlavalgel polaarööks. Et seekord mitte süsteeme ärritada otsustasime kultuurselt kõik välja lülitada, enne kui UPS ära lõppeb (ja nagunii selgus ka, et serverid küll on UPSi taga, kuid serveriruumi kont mitte ja juba poole tunni pärast peale katkestust oli serveriruumis tõeline aafrika). Seega pool päeva tegelesime maha võtmisega ja nii pea kui kõik oli korralikult maas tuli elekter tagasi. Siis jahutasime/tuulutasime ja hakkasime taas asju üles upitama. Keegi ikka kõrgemalt poolt muretseb, et mul tööl igav ei oleks.

Minu enda arvuti aga tööl vahepeal otsustab, et ta tahaks lennuk olla. Ma ei saa talle loomulikult pahaks panna, sest mina tahaks suusataja olla ju tegelikult, aga õõvastav on küll kui arvuti hakkab tegema sellist häält, et parem käsi otsib paaniliselt turvavööd ja mõistus ootab kosmosesse sööstu. Mu süs admin muidugi ei taha kuidagi, et ma juhet niisama välja tõmban ja tema ütlebki, et asju peab kultuurselt tegema, kuigi sellisel puhul enam tavaliselt kultuur ei aita. Pealegi mina ju teeengi asju kultuurselt - iga kord enne juhtme välja tõmbamist loen kaks korda issameiet ja alles siis tõmban juhtme välja. Ükskord lugesin tegelikult ka Aapo Ilvest (kuna meil on hp arvutid vürtsistatult Vistaga), aga siis mu arvuti solvus ja tegi järgmine päev kohe uue madalstardi kosmose poole.

ARVUDI

ostse liinast arvudi ma -
vahtne helwett-packard
küsüti mis tiit sa taaga
esiq sääne kakard

a ei tiiki midägist ma
las ta nukan sais
mulle lihtsalt miildüs timä
kõvaketta hais

Šveiki juhtumised ehk kuidas minust sai reisil Roosa

Ma teadsin maantee numbreid, ausõna E18 ja E8, aga Länsiterminaalist välja sõites näitas silt, et Hanko ja Turu 51. Ma mõtlesin siis Tammisaarini, et küll kohe tuleb silt, mis suunab mind paremale keerama. Aga seda ei tulnud (vaatasin hoolikalt Kehä I silte ja midagi muud sildi peal kui Kehä I ei olnud, siis vaatasin hoolikalt Kehä II silte ja ka seal oli ainult Kehä II peal no ja Kehä III peal ei olnud kah midagi muud). Tundub, et süsteem töötab Helsinkist välja sõites siiski nii, et kes teab kuhu sõita, see teab, ja kes ei tea, see sõidab sinna kuhu oskab. Mina sõitsin Saarde. Vabandasin ausõna Tammisaares, et tegelikult tahtsin ma saare leiba ja pumpernikleid ja olen peast rase, kuid pisut pahur E keeldus leiba ostmast (leiva kuupäev oli peaaegu eilane). Nii et nemad kaotasin tunni ja mina kaotasin leiva - võrdne seis. Kahjuks ei olnud poisid nõus minema Saarde puhkama. Ma usun, et ma oleks merel sama hästi orienteerunud nagu autos. Otse ja viperusteta koju, kuid mind enam ei usaldatud. Isegi rooli mitte.




Rauma aga ei olnud üldse selline nagu ma ette kujutasin. Kunagi mõtlesin, et see on mingi tavaline väike linn, kuid nagu selgus on tegu ikka tõelise pärliga Soomes. Rauma vanalinn on UNESCO pärandina arvel oma väikeste puumajakestega. Või noh õigemini on Rauma suurima ajaloolise puitarhidektuuriga linn Põhjamaades. Eriti armsaks muudavad majad niplispitsi kardinad, mille akende ees hoidmist Rauma linn lausa toetab. Samuti on Raumas hästi arenenenud täiskasvanute koolitussüsteem, kus kõigile pitsi ja sõlmimist ja mustreid õpetatakse. Usun, et seal linnas käelisi idioote ei leidugi.
Aga minu elamus oli siiski see, et Rauma on esimene linn maamunal, kus sa võid tõesti käia ja sõna otseses mõttes akendesse vahtida. Tavaliselt vaatan ma akendesse salaja pisikese piiluja häbitundega, kuid nüüd sain avalikult oma uudishimutsemist teostada.


Vanalinnas oli ka tohutult ilus Püha Risti kirik, millel on võimas puidust katus. Ma polnud varem sellist puitkatust kusagil näinud ja kui teised poleks mu tähelepanu sellele juhtinud, siis oleks vist ka nägemata jäänud. Kaugelt paistis katus täiesti kivine. Et seda märgata peab ikka silma olema!

 

A&O: Lõpuks said meil kodust otsa ka sabadega kalad (reedel!). Kartsin juba, et võime need teile tagastada (nii nagu see Kalles on meil siiamaani alles, mis poolteist aastat tagasi meie külmkappi rändas) ja siis üheskoos neid veel Jaanipäevalgi süüa. Tegelikult aga kõik kes neid sõid kiitsid neid taevani. E töökaaslane, kes meil juhtus kaks korda ööbima, lausa teisel korral juba saabudes küsis, et kas hommikuks saab ikka sabakala ka. Kusjuures talle meeldis kala nii väga, et ta tõepoolest sõi ka saba ära.

Ääremärkusena panen ka kirja, et karjala pirukaid ei ole ikka mõistlik tassida Eestisse. Vandusin ja sajatasin hommikul nii mis kole, kui ma üles sulanud karjala piruka klompi üritasin üksikuteks tükkideks fileerida. Kuid kuigi kaubanduslik välimus ei olnud pirukatel suurem asi, siis olid nad siiski äärmiselt maitsevad. Munavõid ei saanud teha, kuna meie külmkapp on tühjavõitu, kuid õnneks oli meil nati head itaalia vorsti ja juustu ja hommikusöök sai niii hea, et ma naudiskledes jäin taas 15 minutit tööle hiljaks.

Jätkuvalt jälgin ka et iga päev sööks ikka ära viis peotäit köögi- ja puuvilja, et nii mina kui ka Käku saaks kõik vajalikud vitamiinid ja kiudained ja head süsivesikud kätte. Tänaseks olid küll külmakpaist tomatid-kurgid otsa saanud, kuid meil oli veel järel kaks greipi ja tädi Eevi andis mulle ridikülli kolm õuna ka tööle kaasa. Aga õhtul peab vist ikka poodi minema.

Thursday, October 28, 2010

Sügisilm

Eile oli krõbe hommik. Mahalangenud lehed mitte ei sahisenud ega lödisenud vaid krõbisesid. Päike tõusis parasjagu, kui ma tööle kõndisin ja kõik helkis sügisesest härmatisest. Selline ilm püsis õhtuni. Härmatis ei kadunud terve päeva jooksul ja õhk oli karge ja lõikas lausa ninna. Täna aga taas maa lödiseb ja kõik on ühtlaselt hall.

Soome sõiduks auto ettevalmistused on meil tehtud - esituli taas põleb ja naelad on all. Täna lähen veel Rataskaevust läbi ja võtan sealt autokülmkapi ja aknapesu vedelikku. Nissan on aga jätkuvalt kõige haigem koht rehvide vahetamiseks. E istus seal seekord 1,5 tundi ja kui ta poleks ise läinud küsima, et kas auto on valmis, siis vist polekski autoga koju sõita saanud. Olen nüüdseks küsinud päris mitmelt rehvivahetusinimeselt, et kaua reaalselt siiski kulub rehvide vahetamiseks, mis ei ole velgedel ja keegi ei ole üle poole tunni pakkunud. Esindusest küsisin ka, et mis nad teevad selle ajaga ja vastus oli, et noh telekat vaatame ja raadiot kuulame. Ma ikka ääri veeri üritasin uurida, et kas pigem on asi selles, et kui auto sisse tuuakse, et siis nad hakkavad alles laost   rehve otsima, aga nad väitsid, et selleks hetkeks on ikka rehvid juba töökojas. Seega nad vist tõesti vaatavad telekat...

Monday, October 25, 2010

Surnu toit

Olen eluaeg teadnud, et mannapudru toiteväärtus on nullilähedane ja mannapudru on sama mõistlik toit nagu saiake, kuid täna hommikul tõmbasin oma uskumustele vee peale ja panin paja tulele. Meil oli külmikus poolik maasikamoosi purk ja hommik oli niiii ilus, et pidi kohe mannapudru keetma. Loomulikult ei jää ükski enda põhimõtetes järgi andmine karistuseta - esimene paha märk oli see, et laulev pudru lendas mulle vastu näppu ja oleks peaaegu villi saanud (õnneks oli alo geel käepärast ja selle kohene peale tõmbamine vist aitas). Terve päev on näpp punane olnud ja kergelt tuiganud. Teine paha märk aga ilmnes lõunaks. Kui tavaliselt lähen tööl lõunale poole ühe või ühe vahel, siis täna juba kell pool kaksteist tahtis nälg silmanägemist võtta. Kusjuures siinkohal ei ole tegu ilukirjandusliku eneseväljendusega vaid mul on sellega siiralt tõsi taga. Hakkasin üle keha näljast värisema ja kaheteistkümneks oli nälg nii suur, et pidin pildi tasku panema. Lükkasin ruttu eilase kana mikrouuni ja nii pea kui masin pipiip tegi asusin kondi kallale nagu Agnes Viimses reliikvias. Ei tea küll, mis teised töökaaslased küll minust arvasid. Pomisesin küll kahe ampsu vahele vabanduseks, et sõin hommikusöögiks mannapudru, aga nad vist ei mõistnud mind.

Koju jõudes rääkisin ääri-veeri ka E'le oma lõunasest näljahädast. Mõtlesin veel, et ei tea, et kas tasub üldse seda kõike tõesti nii põlatud pudru süüks ajada - ja ütlesin, et ju käkul oli täna mingi kasvamise päev, et imelikult kombel kõht nii tühjaks läks. Aga selgus, et ka E'l, kes minust poolteist korda rohkem pudru hommikul sisse ahmis, oli lõuna ajal sama tunne olnud. Ühtepidi tundsin end võidukana, et minu toitumisalased teadmised on siiski paikapidavad, kuid teistpidi on ikka närune tunne küll mõeldes, et hommikusöök oli niivõrd jube minule kui kasvavale organismile. Seega selle nädala toidukorv läks süümepiinadest ajendatult maksma oluliselt rohkem kui eelmise nädala oma. Õhtul selveris oli tõsine rõhk tervislikkusel - kärru ilmusid greibid, granaatõunad ja muud puuviljad, juurviljad, täistera tooted jne. Õhtuks sai valitud spinat. Nüüd ongi pliidil ootamas spinatikaste ja täistera spagetid.Valge jahu jäägu vaenlasele. Enam ma oma põhimõtetes järgi ei anna ning olen veelgi rohkem veendunud, et emad, kes oma lastele mannapudru annavad, tuleks kohtu alla anda.

Thursday, October 21, 2010

Välkarid tööl

Kolmapäeval saabus mulle küll minu Horvaatia partner. Iseeenesest on ju tore vahest ka ilma e-maili ja skypeta suhelda (päris inimesega), kuid stressi on ikka välkaritega palju. Näiteks peab välkaril käima vastas lennujaamas, siis hotellis igal hommikul, korraldama talle lõunad ja õhtusöögid, panema kokku päevakavad ja koosolekut juhtima, koostama memod jne. Täna jõudsin koju napilt enne AK'd ja nüüd kohe olen minemas Selverisse, et osta temale ja ta meeskonnale kaasa Eesti kommi.
Kuna ma tegelikult kohe mitte üldse ei naudi seda stressirohket aega, siis pean ju ennast millegagi lõbustama. Sellel välkaril on kaasas naine (välkar tundub olevat seda tüüpi: "Ma ei lähe kuhugi mitte kunagi oma naiseta") ja nagu heaks tavaks saanud, siis ikka selgub kuskil dinneril, et keegi on totaalne vegy (ei söö liha, kala, muna, juustu, piima jne). See tädi on niiii vegy, et ta tükk aega küsis, et kui ta ikka päriselt ka mulle räägib, kuidas see mesi purki saab, et kas ma siis tõesti panen selle oma tee sisse. No ma lubasin talle, et küll ma söön, et ma olen looduslaps ja ärgu muretsega. Selle peale ta siis pani mind nö tõeliselt proovile ja ütles, et mee sees on mesilase ila. Issuke kuidas ma itsutasin - ütlesin bon apetit ja panin lusikatäie mett põske ning teatasin, et kui iga looma ila oleks nii hea, siis sööks ma igatsugu loomset kräppi. Mina aga lõbustasin ennast vastu sellega, et rääkisin talle kuidas äi tegi lambast šašlõkki, kuidas ämm pani kanad plekkpurki ja kuidas isa kalapuhastusjaamas tegutseb. Eriti tegi mulle nalja kalasüdalugu, mida see suvi saares nägime.



Tädil korduvalt pani silmad pahupidi. Igatahes ma ei usu, et ma talle liiga tegin. Ta ise väitis koguaeg, et tal tapmise vastu polevat midagi (isegi lihatööstuse masstapmise vastu), kuid ta lihtsalt ei taha seda räpast kraami endale suhu pista.Mul kohe terve dinner oli megahea tuju ja jutt jooksis. Eks ma pean ju ka saama mingi kompensatsiooni oma aja kulutamise eest, olgu see siis või vaimne!

Wednesday, October 20, 2010

Elame ema palgast

Söögitegu on ikka imelihtne, kui sul on kapp head paremat emade käest saadud kraami täis.
Ükspäev tegime just piruka - peamised komponendid olid:
  • kana - eelmise aasta konserv keldrist
  • sibul - emme tõi terve vaniku
  • muna - nende kanade jääkprodukt, kes praegu tunnevad kirve hõngu
  • tüümian - emme tõi terve hunniku
Kapist leidsin veel purgikese maisi, hapukoort ja kõvaks läinud juustu (mille raiusin peeneteks ribadeks ja mis pirukasse kenasti ära sulas). Taigna asjad olid ka kapis olemas.

Tuesday, October 19, 2010

Kommihoolik

Kodus olla on tõeliselt romantiline olla, isegi siis kui E pole veel koju jõudnud (kuna täna oli Tartu päev). Istun teki sees diivanil ja panin just kamina küdele. Võrreldes eelmise aastaga tuleb tulesüütamine mul juba meie tossutava ja sisseajava ja mittetõmbava kaminaga välja vägagi libedalt. Tavaliselt kulub süütamiseks üks tikk. Ja noh, üks mingi tablett ka, aga sellest ajalugu vaikib.

Tänase päeva auks isegi otsustas mu arvuti Interneti avarusse minna ning seetõttu saan siia paar sõna kribada. Tööl pole aega teha isegi postimeest lahti, blogist rääkimata. Ei tea küll, mis mu mõttes oli, kui heietasin unistusi sellest, et viimane kuu tööl saab olema kerge otsade kokkutõmbamine. Usun, et mul pole olnud kunagi põnevam, pingelisem, produktiivsem ja huvitavam tööl olla kui praegu. Ainuke halb asi selle töölkäimise juures on ärkamine. Ärkamine on ikka veel ja vist jääb alatiseks vastikuks. Ei loe, kas olen maganud 8, 9 või 10 tundi. Tavaliselt, kui E ka hommikuti kodus on, siis paneme ärgates tema arvutist Terevisiooni mängima. Kell kaheksa loeb üle päeva Meelis Kompus uudiseid ning ta lõpetab alati kaheksased uudised fraasiga: "Kohtume kell pool üheksa". Iga kord kui ma seda kuulen, siis ma vannun, et "Ei Meelis, ei kohtu. Ma ei taha! Ma ei või! Ma ei saa!" Nimelt kodust pean väljuma 8.20 hiljemalt ja ikka ja jälle juhtub see, et väljudes ma kuulen Meelise võidukat häält ja taaskohtumise rõõmu. Täna aga E ei olnud hommikul kodus, vaid läks Tartu ning Terevisiooni asemel otsustasin, et hoian ennast välismaailmaga kursis Vikerraadio abil. Te ainult arvake milline ahastus oli mu hinges kell kaheksa, kui rääkima hakkas Meelis. Milline iroonia - arvasin, et täna ei tänita keegi, et ma tööle hiljaks jään, keegi ei lükka mind uksest välja ja mu enesedistsipliin võib rahus suletekiall edasi uneleda, aga võta näpust - Meelise ootamatu taasleidmise puhul ma kadusin kodust nagu välk ja pauk.

Nädalavahetusel oli külastusjärg minu pere käes. Laupäeval läksime H&V juurde, kus leidsin pliita pealt kuivamast nädala alguses tehtud leiva ühekäe käärud. Ju need käärud olid nii mehised seetõttu, et kuivanult oleks hea neid hobustele sööta. Mina aga ei suutnud vastu panna ning nuiasin, et kas ma võin need poolkuivanud leivad siiski endale kotti pista. Ma tõesti ei tea praegu paremat asja kui ise küpsetatud leib. Eriti H oma. Mõnusad krõmpsuvad seemned sees ja just nii nati kuivanult on see lihtsalt suurepärane oode. Mu peale halastati ning nüüd on leib minu kapis korralikult küpsetuspaberi ja kilekoti sees.
H juurde võtsin kaasa ka peotäie siniseid Mariminti komme. Avastasin, et lõpuks on Fazer aru saanud, et Marianne ei ole ming müügiartikkel ning ka Marimintid tuleb eraldi kilekotti pakendada. Ma vaidlesin iseendaga poes tükk aega, kuid minu tugevam pool jäi peale ja pakk komme jõudsiki korvi. Ma arvan, et ma võiks neist kommidest lausa toituda. Pealegi käisin just eelmine nädalal hambaarsti juures, kus dr. A avastas mul ühe ime-imetibatillu augu ja ühe nati suurema augu, mille ta korda tegi ning ausõna ta käskis järgneva nädala jooksul süüa ohtrasti šokolaadi, et testida, kas nüüd on hammaste tundlikus kadunud. Eks sellega ma E'le seletasingi, et miks meil järsku on suur pakk siniseid lutsukaid kodus. Ma nimelt testin. Nojah, E'le see mu testimine väga ei istu ning nüüd on kõik ülejäänud kommid kummutatud tema läpaka kotti. Ta nüüd sõidab nendega Tallinn-Tartu vahet ja käib fotokoolis ja tööl. Otsa tal need ei saa ja ta väidab kogu aeg, et ta jagab nad laiali, aga ma tean, et tegelikult on need seal kotis... Nüüd ma siis ootan, et millal küll mees koju jõuab. Oma kotiga.

Kallis A&O. Tahtsin teile siiski veel südame panna, et meil hakkas ikka tegelikult ka jääaeg pihta. Kõigepealt lendasite siit minema teie (teie läinud, lombid tulnud), seejärel lendasid siit minema kured (kured läinud kurjad ilma), siis haned (haned läinud hallad taga) ja nüüd saabusid pingviinid ja jääkarud. Saabus ka see orav jääaja filmist. Näen teda Nõmmel igal hommikul oma pähklit taga ajamas. Aga hommikuti on tänavad juba tõsiselt libedad. E lubas mulle liivakoti kõhule siduda, et enne igat sammu saaks ma kühvlikesega liiva teele puistata. Rasedusega on ju läinud täielikult graatsia, mõistus ja tasakaal. Nii et usun, et kui ma varsti liiva teele ei puista, siis mul enam jala tööle asja ei ole. Igatahes plaanime juba hoogsalt (mõttes küll veel) rehvivahetust. Sõidame ju varsti Soome ja mine sa tea, äkki on seal veel hullem polaarkliima.

Monday, October 11, 2010

Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma juba lasteaias

Tegelikult nii see on:
  • Enne sööki pese käsi
  • Peale lõunat maga natuke
  • Kui sa kellelegi haiget teed, siis palu vabandust
  • jne
Ja kui sa koju tuled, SIIS VAHETA RIIDED ÄRA. Tulin koju, hakkasin süüa tegema. Õnneks on mul radikas kõhus ja süüa teha oli palav ja ma võtsin H ilusa heleda kampsuni pealt ning jäin oma ilusa valge pluusi väele. Kõik oli hästi, seni kuni ma toidule Tomaattimurska lisasin ...

Eelmise nädala menüü

Tegelikult ma veel teen süüa. Eelmine nädal nimelt alustasime oma jõuluhooajaga. Loomulikult sai enne korralik vaielung poes maha peetud – miks E peab saama juba verivorsti, kui mina veel piparkoogitaigent süüa ei saa! Ma enam varsti ausõna ei jõua oodata ja niipea kui teie kaks mu A&O tagasi tulete. Siis läheb taignateguks eksju!


Peale verivorsti hakkas meil südametunnistus piinama ja me mõtlesime, et päevas peaks ikka viis peotäit puu ja juurvilju sööma ning järgmisel õhtul juba panime oma menüüsse tavapärase salati balsamiku kastmega. Peal on veiseribad.


Nädalavahetusel oli plaanis taas maale sõit. Seekord otsustasime, et reedene tõmblemine (mis eeldab juba neljapäeva õhtust tõmblemist ja asjade pakkimist) nii kodus, tööl kui ka maanteel jääb ära ning veedame rahuliku õhtu ja hommiku kodus. Igati õige otsus, kuna E pidi nagunii laupäeval nati tööd tegema ja see tähendas, et mina sain rahulikult mõnuleda köögis. Pealegi mulle meeldib kodus magada, kuna kodus on vets lähedal. Praegu on üldse selline tunne, et ma viibiks ainult kohtades, kus vets on kahe sammu kaugusel, kuna 2 kilo istub pidevalt põie peal ning öösiti on ikka vaks vahet, kas sa pead puhvaikaga üle hoovi lippama või kobistad lihtsalt paar sammu teki alt välja ja siis kohe sipsti tagasi oma sule teki alla.

Maale on loomulikult erakordselt mõnus midagi küpsetada. Kodus võin ma ju mõne koogi korra aastas küpsetada, kuid see tähendab, et ma pean selle üksi ära sööma. E võtab ühe tüki, ütleb võib-olla midagi head, võib-olla ka mitte ja rohkem see magus asi teda ei huvita. Näiteks seda ploomi kooki, mille pilt allpool on, võtsid isegi A&O kaks tükki, kuid E piirdus oma tavalise standardiga (ehk ühe tükiga). E töö kõrvalt sain ma seega laupäeval küpsetada nii nagu Kaku armsad ameerika sugulased ütlevad Tigukooki või siis Keerusaia. Ja maal söödi see kõik ära! Küpsetades panin pannile ka kaks tükki eraldi küpsema, et saaksime kohe maitsta, et kas üldse tasub kaasa võtta või mitte. E hinnang oli selline, et ma ausõna mõtlesin, et koogi võib sama hästi Jackile jätta – liiga palju pähkleid, mis teevad maitse soolaseks ja üleüldse … Ma saan aru kui oleks tegu olnud arahiisiga või mõne muu õuduspähkliga, aga täidises olid ainult kreeka pähklid. No see selleks, vähemalt teised sõid.


Maal käisime pühapäeval lõpuks ometi vaatamas seal väga lähedal olevat Lehispuistut. Mina ootasin loomulikult, et tegu on uhke mõisapargiga või millegi sarnasega, aga selgus, et mets nagu mets ikka. Ainult, et lehiste mets. Nojah, kui oleks süvenenud nimesse, oleks selle isegi vist välja mõelnud. Aga puud olid vägevad. Suured, pikad, jämedad ja kui päike oleks ka paistnud oleks veelgi imelisem tunne olnud. Mina ise olen ka juba suur ja jäme ja puutaha enam peitu ei poe!

  

Tagasisõit koju oli aga ebameldivuse tipp. E ei suutnud loobuda kotlettidest ning seetõttu jäime lõksu reede õhtusesse tipptundi. Veeresime 70 km/h (kohati ka 40km/h, aga põhjust, miks nii aeglaselt sõita tuli, me ei teadnud, kuna põhjus tõenäoliselt oli kuskil 2 km eespool) Tallinna suunas läbi padusadu, pimedas ja ühtses vooris. Kusjuures Quashqai'l on läbi läinud nüüd juhi poolne silm, kojamehed ei ole ka kõige paremad ja jätavad pühkides täpselt väljavaate kohale udused triibud ja et teed näha ketrasin ma pingi nii üles, et nina oli vastu esiklaasi ülemist otsa ja ma nägin välja tõeline traktorist. Ma absoluutselt ei salli seda Tallinn-Tartu maanteed - seekord õnnestus mul näha korra seda ka kolmerealisena, kui minu ees olev auto möödus bussist, mis sest, et samal ajal tuli talle autode voor ka vastu. Selle nägemine võttis nii minu kui ka Käku nii virgeks, et me mõlemad ei saanud Tallinnani rahu (mina sõimasin kõiki nõmedikeks ja Käku andis mõtteliselt kõigile jalaga). Järgmine kord ma absoluutselt keeldun tagasi sõitmast sellisel kellaajal olgu söögiks kasvõi kalamari.

Tuesday, October 5, 2010

Jõhvikad

Jõhvikad on ikka minu tüüpi marjad, ma ütli. Nad ootasid kannatlikult ahjupanni peal terve nädala, enne kui ma nendeni ükskord jõudsin. Nüüd on aga pärlid purki pandud ja talv võib tulla.


Mis saab siis, kui E'd pole kodus, internet ja läpakas ei tee koostööd ning digibox puudub:
  • Jõuan õhtuks keeta suppi
  • Alles jäänud kartulid jõuan ära praadida
  • Pesta nõud
  • Jõuan puhtaks pesta purgid/kaaned, puhastada jõhvikad ja panna purki
  • Pesta pesu, mida peab käsitsi pesema
  • Õigel ajal (21.30) magama
Kõigi nende tegevuste taustaks laulis mulle Molly Johnson ja Brett Dennen ja õhtu oli erakordsel sulnis.
 

Monday, October 4, 2010

Peapesu lapsevanemaks saamisel

Tööl istusime koosolekul, mille teemaks oli väikeste e-õppe laste kasvatamine. Mina kui tulevane sihtrühm olin loomulikult luubi all ning peagi läks jutt sellele, et kuidas küll on nii, et riik hakkab mulle maksma palka (emapalka), kuid mulle töölepingut ja ametijuhendit ei antagi kaasa. Teema on iseenesest vägagi oluline – avastasin see hetk, et tõepoolest õppida saab ju autoremondi lukksepaks, aga emaks ei õpeta mind ju keegi ja vajalikku kirjandust ka keegi ei soovita. Perekooli foorum ei tule arvesse!

Igatahes alates sellest hetkest olen hakanud koguma nö kohustuslikku kirjandust ja tundub, et kui ma lõpuks koju jään, siis muud ei teegi, kui loen ainult, kuidas olla hea lapsevanem. Aga, kui keegi tahab veel targaks saada, siis mu nimekiri on järgmine:

  1. Spock "Teie laps" (laenatud Vormsilt)
  2. Daniel Goleman „Emotsionaalne intelligentsus“ (laenatud A'lt)
  3. Reet Raukas jt "Nüüd ma tulen" (laenatud K&K käest)
  4. Dr. Richard C. Woolfson „Arukas imik"
  5. Susan Quilliam „Lapse kehakeel"
  6. Andrea Clifford-Poston  „Eduka lapsevanema saladused"
  7. Jesper Juul „Sinu tark laps“
  8. Thomas Gordon  „Tark lapsevanem“
  9. Elizabeth Fenwick „Ema ja laps"
Hetkel olen läbi sirvinud Spocki - väga koomiline, aga teatavaid osasid saab ka tõsiselt võtta. Mulle tegelikult meeldivadki seal rohkem need ääremärkused, kuidas USAs on veel kõik halvasti, aga meil Nõukogude liidus enam selliseid ja tolliseid haigusi ei esine.
Samuti on enamik läbi loetud „Emotsionaalsest intelligentsusest“, mis oli äärmiselt kosutav lugemine mitte ainult uuele lapsevanemale, vaid lihtsalt ka mulle kui niisama inimesele.
"Nüüd ma tulen" on loomulikult super. Lühike, ülevaatlik, tabav. Olen hetkel 200nda lehekülje juures, kuid usun, et võtan selle veel algusest peale päris mitu korda läbi. Tõelin pärl. Aitäh K&K. Luban, et tagastan selle, aga hetkel veel naudin. 
Teised raamatud ootavad veel poes/raamatukogus või kellegi teise riiulil järge. Eks nendeni jõuan novembri lõpus.

Nii et postitage julgelt nüüd siia kommentaaridesse mida veel võiks ette võtta või kellel mida jagada on. 

Sunday, October 3, 2010

Mida saab ja ei saa teha

Vahest on ääretult kurnav seletada inimestele, et ma ei ole haige, ma olen pelgalt rase! Käin juba aprilli algusest jala tööl. Samuti jala käin koju. Ja kesklinna. Ja kui vaja, siis ka Ülemistesse ja vähemalt korra kuus on koosolek ka Majakas (seal kus Roosa töötab). Arst on minuga väga rahul - iga kord kui ma visiidil käin, siis küsib ikka üle, kas ma tulin jala. Kui ütlen jah, siis saan pai.
Aga tööjuures tekitab minu jala käimine aegajalt meeksonna kaaslastes paanika. Näiteks tulen hommikul Majakasse koosolekule (jala). Peale koosolekut teatan, et ma nüüd lähen kesklinna, kas keegi tahab kaasa jalutada, mille peale hakatakse huilgama, et jessumannu, kuidas ma trambin mööda linna ringi. Kusjuures nad ei anna endale üldse aru, et kesklinna on 2km, hommikul pidin aga kõndima 8km.
E maal on ka asjad täitsa käest ära. Et jõhvikale saada pidin ma tükk aega seletama, et rabas vaikselt liikumine ei ole mulle ülejõu käiv. Raba oli täielik elamus omaette - tavaliselt olen käinud jõhvikal pokumaastikul ehk sul on maapeal kõrged pokud, mille vahel on vesi. Aga seekord läksime sellisesse rabasse järve kaldale, kus oli kõik ühtlane samblik. Astudes aga viie meetri raadiuses kõik võbises ja kõikus. Mina, kes ma alati pea ees tegudele torman, seekord seisin umbes minuti ja vaatasin kuidas E ema ja isa seal ebaleval maastikul askeldavad. Kogusin julgust ja tegin oma esimesed sammud. Esimest korda kahetsesin tõsiselt, et mul fotokat kaasas ei olnud. Päev oli imelilus ja päikseline, raba oli nii sürrealistlik kui veel olla saab ja sambla sees vaevu märgatavalt kasvasid tume-tume punased ja klaarid (täiesti valmis) jõhvikad.Rabasse oli peale meie veel tulnud üks kohalik seltskond. E isa sai loomulikult selle teise mehega kohe jutupeale (talle vist korjamine nii väga ei istunud kui mulle). Ma katsusin kogu aeg liikuda nende jutu kuuldeulatusse, sest sellist murrakut ja kõnepruuki kohtab ikka harva. Need olid päris inimesed päris asju arutamas. Varem olen kuulnud E isa nõndamoodi kõnelemas vaid surnuaial vanade tuttavatega. Seetõttu olen ka alati väga õnnelik, kui surnuaiale on minek - ehk veab ja kuuleb päris keelt.

Aga nüüd siis asjad mida ma saan teha ja mida ei saa. Ma ei saa enam:
  • vasaku jala suurt varvast suhu (paremat veel saan)
  • kohvi juua (hakkab kõrvetama)
Kõike muud saan.

Eile oli meil mõnu laupäev. Magasime kaua, siis tõusime üles, küpsetasime pannkooke, mida pugisime E ema maasikamoosiga ja läksime tagasi magama/lugema. Kui nälg väga suureks läks võtsime jalgrattad ja sõitsime Rucolasse pastat sööma (Õismäele). Järeldasime sellest, et ma veel saan jalgrattaga sõita vägagi hästi. Isegi Nõmme mäest suutsin üles sõita ilma hingeldamata. Kokku tuli loomulikult kilomeetreid vähe (15km), kuna eesmärk ei olnud trenn, vaid söök, aga ma usun, et A&O, ma suudaks veel teiega 36 km ka teha :)

Wednesday, September 29, 2010

Hirmu-unenägu

Nägin täna öösel õudusunenägu, et meie väike kodu on meile liiga pisikeseks jäänud ja ma pidin otsima uue üürika. Leidsin ühe korteri, millel kõik seinad olid kas erk roosa triibulised või erk rohelise triibulised. Muidu oli korter okeika, mereääres ja suure vanni ja vannitoaga, aga seal viibimine ajas isegi mind unes hulluks.
Ärgates vaatasin kriitilisema pilguga meie väikest valget korterikest. Ega jah, nalja enam ei ole. Magamistoa kappi vaadates on selge, et meil on suur ruumipuudus. Näiteks on ülearu 3 tekikotti. Õnneks 1 neist on pidevalt teki peal ja ei pea kappi mahtuma, kuid 2 tükki moodustavad üksuse rändav pesu – aegajalt peavad olema nad minu pükste juures (kui näiteks osad püksid on pesus ja pükste sektsioonis on ruumi) või siis köögi käterättide juures, millest ka enamasti mõni pesus on ja teeb ruumi vabaks vähemalt ühele tekikotile. Veelgi hullem seis on saunalinadega. Olen veendunud, et meie Käku küll endale mingit nõmedat jänesekõrvadega saunalina saada ei saa, kuna lihtsalt EI MAHU KAPPI!

Jätkan tuuri – suur tuba – sellel ajal kui E sõjaväes oli võtsin käsile raamaturiiuli. Eemaldasin sealt kõik õpikud, teatmikud, erialase kirjanduse ja panin asemele ilukirjanduse, mis muidu juba kuhjus magamistoa põrandale ja kummutite servadele. Tulemus – raamaturiiul on ikka pilgeni täis ja pooled raamatud pole enam lihtsalt kättesaadavad (kuna nad on ära pandud). Kogu olukorra kurvem külg seisneb aga selles, et saime pulmadeks Apollo kinkekaardid, mida tahaks väga ära kasutada. Ainult et, isegi praegu, kui riiul on korda tehtud, on neli raamatut kuhjas kummutil (õnneks 3 neist on laenutatud ja saab millalgi tagastada) ja uusi raamatuid ei ole kuhugi panna.

Jätkame – köök. Meie murelaps. Sinna kappidesse ei lähe enam mitte kui midagi. Õigemini läheb, kui vanu asju eest ära lõhkuda. Viimane suurem ost oli meil küüslaugu press. Selle ostu eel arutasime tükk aega, kas osta või mitte (ehk kas mahub kappi või mitte). Toon ka siinkohal näite, mis juhtub, kui meile nõusid kingitakse. Sünnipäevaks sain imeilusa serveerimise kausi, mille tahtsin kindlasti koju kaasa võtta. Et seda kappi mahutada viisin oma toidutegemise mugava kausi Mudaaugule ja nüüd söögitegemisel on pidevalt üks nõu puudu, kuhu paigutada hakitud kraami või kus kuivaineid kokku segada jne. Samuti pidin Mudaaugule viima ära morsikannu, kuna muidu poleks mahtunud kappi veiniklaasid ja kohvi presskannu viskasime ka välja, et mahutada saumikserit. A&O, kas saate nüüd aru, miks me asju ei taha!!!

Selles valguses hakkavad mulle need erk roosa ja rohelisega toad sealt unenäost meeldima.

Eile käisin just T sünnipäeval. Ennem viisakalt helistasin ja küsisin, mida ta kingiks tahab. Ta röögatas, et ainult mitte kingitusi ja ma mõistsin teda täielikult. Võtsin koogi ja lilled ja ei kuhjanud teda üle asjadega.

Friday, September 24, 2010

Teated rindelt vol 3 - Arendame Eesti elu

Täna hommikul, kui mina veel põõnasin õndsa und (tundub, et vajan nüüd normaalseks ärkamiseks vähemalt 11h magamist) oli juba E Eesti riigile teeneid tegemas. Täna pandi miin Savisaarele alla:

Thursday, September 23, 2010

Teated rindelt vol 2

E saatis mulle taas pildi sõjaväest. Tema on pööranud rõhku aparatuurile, aga arvake, mida vaatan mina?


Päike paistab - Jee, järelikult on jalad kuivad! Muide, neile pole telke tõepoolest eraldatud, mis tähendab, et nad magavadki koormakile vahel. Seega see päike paistab on mu jaoks väga oluline info. Ehk on ka õhtul veel ilus ilm. Ja homme, ja ülehomme ...
Seljas on sinine soonikuga sviiter - Jee, järelikult kopsupõletikuga ta tagasi ei tule!
Nägu on roosa, rõõsa ja õnnelik!

Ma olen vist muutunud tõeliseks kodukanaks (teiste sõnadega: peast rase).

Hiiumaa

Mu kallis tädi see sissekanne on nüüd mõeldud sulle. Lubasin sulle pilte, kuid kuna meil puudub ühtne hea koht, kus sa saaksid neid normaalselt vaadata, siis mõtlesin, et kirjutan siia nati meie suvistest tegemistest ja panen juurde ka mõned pildid.

Nii pea kui meil puhkus hakkas läksime tegime kohe Hiiumaa rattamatka. Oleme ikka iga aasta rattamatka teinud ja ei tahtnud ka see aasta loobuda. Loomulikult see aasta tuli kilomeetreid kolm korda vähem kui mullu ja kruusateid ka ei sõitnud nii palju. Kui kruusateed osutusid marsruudil kohustuslikuks, siis lükkasime ratast käekõrval. Enamasti oli see küll pigem nii, et mina lükkasin ja E aeglaselt sõitis, kuid oli ka olukordi, kus parkisime rattad ära ja siis tegime jala umbes 6 km tiiru kusagil ja siis saabusime tagasi ratasteni.


Hiiumaale tegime tiiru peale vastupäeva. Esimese päeva õhtul jõudsime Kärdlasse, kus külastasime enne Mudaaugul elanud J’t, ks nüüd Kärdlasse oma perega oma maja ehitab. Enne külaskäiku käisime poes, mille ees sai ka esimene asine pilt ka tehtud. Peale külaskäiku veeresime veel 10 km Tahkuna poolsaarele, kus oli imeilusa hommikupoolse päikesega rand ja mõnusad telkimisplatsid. E loomulikult eelistas peale väsitavat tööaastat elada tõelise metslase kombel ning kolis puu otsa.

Järgmine päev oli maailma ajaloole väga tähtis – toimus jalgpalli MM finaal. Juba päeval hakkasime mõtlema sellele, et kuhu peaks ööseks jõudma, et E saaks ikka tähtsündmusel osaleda. Samuti hakkas meil otsa saama vesi ja leib ja vaja oli külastada poodi. Selgus nimelt, et Hiiumaa poodidega eriti varustatud ei ole. Jõudsime õhtul kell 18.10 Kõrgessaarde, kus pood iseenesest küll oli, kuid suleti kell 18.00. Läksime kohalikku putkasse, kust õnnestus saada kaks viimast 0,5l pudelit vett (hirmsa raha eest) ja oluliselt vähema raha eest Cappy mahla ja Õlut (leiba/saia ei olnud). Istusime siis oma mahla ja õllega poe ette maha ja hakkasime läbi helistama lähedal asuvaid külalistemaju ja hotelle. Nüüd selgus, et lisaks poodidele on veel teine defitsiitne kaubaartikkel – digibox. Eesti läks meil ju juulis üle digilevile ja kõikides läbi helistatud kohtades selgus, et meile antaks nii ööbimisvõimalus kui ka jalgpall ja plats mängimiseks, aga digiboxi pole ja telkut ei näe. Kuna Kõrgessaares endas oli üks pubi otsustasime, et läheme lähedal asuvale telkimisplatsile (u 3km), mina jään koduvalvuriks ja E läheb õhtul puppi. Nii tegimegi – ainult, et kuna minu rattal olid esi- ja tagatuled, siis E läks minu rattaga ja minu rattalenksukotiga. Pubist helistas ta mulle „koju“ ja küsis, et kas tema rahakott on kodus. Vastasin Jah. Siis ta küsis, kas minu rahakott on ka kodus. Vastasin Jah. Ta vaeseke istus pubis baarileti vastas (viimane vaba koht), kus igale poole olid kleebitud sildid, et kui sa käivet ei tee, siis sa pole teretulnud ja ta ei teinud käivet. Mul hakkas tast nii hale, et sõitsin sinna ja viisin talle rahakoti. Järgnev pilt on tehtud öösel kell 1 kui E tagasi jõudis.

Järgmisel päeval käisime poes, varustasime end söögi ja uue tuubi päikese kreemiga ja hakkasime sõitma Kõpu poolsaare tipu suunas. Ütlen siinkohal ka ära, et ööpäeva keskmine temperatuur oli meil 27°C. Kõppu viisid väga sirged teed ja päev oli taas väga palav. Et tervis vähegi okeika oleks, siis iga kord, kui kiivri peast võtsin, siis panin kohe mütsi pähe. Vaene E – ta vist tundis pidevalt piinlikust, et ma siuke Tjorven välja nägin. Kõpus oli väga hea olla. Torn oli seest rõske ka külm. Ainult, et Kõpus olid parmud sama suured nagu vaablased ja siiralt ma ei tee siin ilukirjanduslikku liialdust ja varjus oli temperatuur 34°C.
  

Kõpust sõitsime edasi poolsaare tippu, kus kaardi peal oli näha telkimisala. Telkimisalale jõudes avastasime aga, et tegu oli surfi paradiisiga, kus käis jube tümakas ja üleüldse oli äärmiselt ebameeldiv õhkkond. 500 meetrit tagasi olid aga metsa sees inimeste kujundatud telkimisplatsid (mitte ametlikud) ja otsustasime hoopis sinna minna. Pakkisime asjad lahti, keetsime ühepaja toitu, ja tundsime end muidu hästi, kuni välja ilmus Inspektor, kes viisakalt tutvustas ennast ja tutvustas meile korda, et seal me telkida ei tohi ja mingu me kas surfi paradiisi või 5km mööda kruusateed järgmisele telkimisalale või ööbigu lihtsalt magamiskotis. Me loomulikult hakkasime streikima. Üritasin kõhtu ette lükata, et paista välja rase, aga mulje jäi vist lihtsalt et ma olen ülbe ja tüse pealekauba ja meile ei tehtud mingeid erandeid. Lasime telgi maha, kuna telkida ju ei või, aga puhata võib ja hakkasime pahuralt E mobiiliga internetist seadust lugema. Selgus, et seaduse järgi peab Inspektor lähtuma inimlikust aspektist. Siinkohal tuleb tsiteerida Smuuli „Andel ja teadmistel, isegi geniaalsusel on piirid. Rumalusel neid ei ole: ta on haaramatu ja piiritu. Langetagem pea ta suuruse ees!“. Ma võtsin Inspektorilt info ehk nime vastu, kuid ei talletanud seda MITTE KUHUGI. Langetasime E’ga pea minu suuruse ees. Ei olnud enam kellelegi helistada ja paluda inimlikkust, kuna nime me ei teadnud.
  

Öö oli üsna sääskederohke. Magamiskotis olla ei saanud, kuna sooja oli kõvasti üle 20°C. Öösel tuli mul nutt peale ja ma ütlesin E’le, et ma panen telgi üles, aga E magas sügavalt ja ta läbi une ei lubanud.

 


Järgmine päev käisime kohalikus Kõpu poes. Kõpu poes oli jäätise letis 5 briketti Aurora ja üks pulgajäätis, umbes 2 purgisuppi ja õlut/viina. See oli kõik. E küsis müüjalt, et kas see pood on aasta läbi avatud – müüja vastas täiesti imestunud näoga, et loomulikult ja ei paistnud üldse aru saavat, miks E’l selline küsimus tekkis.

Järgmise ööbimispaiga otsinguil kohtas E väga pikka rästikut ja terve õhtu möödus jalgu trampides.

Hiiumaa lõunatippu jõudes läksime minu töökaaslase Lõvi poole. Tal on imearmas suvilake Sõrus, mereääres, imetabase dušiga hoovipeal. See dušš nägi nii hea välja, et ma armusin sellesse. Esimest korda matka jooksul saime ka puhtaks pesta pea ja nautida tsiviilsemat elu (sõime portselani pealt ja mõned jõid veini) ja seltskonda.

Kogu Hiiumaa oli ühtlaselt kaetud metsmaasikatega. Ida ja Augusti maasikamuusika kõlas koguaeg mu kõrvus. Meie elamus oli enam vähem samasugune nagu seal laulus – päevad läbi ainult maasikaist toitusimegi ja E lõpuks Kassarisse sõites nõudis, et lisaks kõhutäitele korjaksime marju ka katelokki ja teeks neist õhtuks moosi. Kuna neid marju oli tõesti nii palju, siis kateloki kaane täis korjamine võttis aega umbes 5 minutit ja selle aja jooksul end liigutama ei pidanud. Lihtsalt kükitasime maha ja korjasime nõu täis. Õhtul käisime kohalikus poes, ostsime piima ja õhtusöök sai tõeliselt pidulik.
  

Õhtul käisime ka sääre tirbi tipus ja asetasime sinna kivi. Nüüd olid kõik kohustused Hiiumaa ees täidetud ja võis õiglase südamega järgmine päev tagasi mandrile sõita.
 

Tuesday, September 21, 2010

Teated rindelt

Minu mees - toidunautleja - kes lõpetab alati söömise kõige viimasena on nüüd tõeliselt hädas. Suurte portsudega (millega ei teki ju probleeme kodus, kui jäetakse aega vahepeal puhkamiseks) jõuab E vaid poole peale, kui juba peab rivis seisma. Seetõttu usun, et kuivtoidupakid metsasoleku päevadeks sobivad isegi talle paremini. Mis siis, et täpselt pole aru saada, kas pudru tuleb ära süüa või võib sellega tapeeti seinale liimida. Paki peal on ju vaid tegemise õpetus, aga kliistri kasutamise valdkondadest info puudub.

Täna pakiti varustus kokku ja mindi metsa. Mulle tuli lohutav e-mail, et koormakile anti kaasa. Eeldan, et selle saab siis panna magamise hetkel külje alla ja külje peale, mitte autoga sõites esiklaasi või katust asendama. 

Ma saan aru kallis E, et Mersu on änksum kui Citroen, aga tead, mul on katus ja esiklaas. Ja ma ausõna olen valmis investeerima nii talvisesse kui ka suvisesse klaasipesuvedelikku, mis sest, et see on tõeline väljaminek, aga klaas on siiski väga oluline komponent autost!

Lisan siia ka viimase teate rindelt foto kujul. Eks kui E tagasi tuleb, siis ta nõuab, et ma selle eemaldaks, aga seniks jäägu see riigisaladus siia rippuma.


Monday, September 20, 2010

Polkovniku lesk

Viisin eile E jälle kord sõjaväkke. Õigeks ajaks kohale jõudmiseks käis äratuskell juba kell 5.30. Lisaväärtusena 9h'sele autos istumisele käisin ka oma kursavenna värsket Emmat vaatamas ja hiljem väikese Miia sünnipäeval. Õnneks jõudsin Miia sünnipäevale tund aega enne selle lõppu ja ei pidanud üle elama tohutut melu, kus kõik lapsed sõidavad autodega üksteisele otsa, lasevad pea ees liumäest alla, turnivad, kisavad ja karjuvad.
Peale väsitavat päeva, mis oli täis lapsi ja maanteed, jõudsin lõpuks koju ja läksin üsna kohe ööunne. Nagu ikka - peale AK'd, mis oli aga seekord kell 18.40. Voodis jõudsin vaid 10lk raamatut lugeda ja kui E nati peale 19t helistas, siis juba sisuliselt magasin.

E viimane teade mulle sõjaväest: "Sain Mercedese kätte, Citroeniga küll enam ei sõida".

Saturday, September 18, 2010

Kerged koogid

Lubasin, et panen üles oma ploomikoogi retsepti.
Koostis:
Üks pakk Erika tordipulbrit
150 gr võid
400 gr kohupiima
2 muna
Suhkrut ja vaniljesuhkrut
Ploome või kirsse
Kuidas tegu käib: Sega või ja tordipulber ühtlaseks puruks. Seejärel sega munad ja kohupiim, suhkur ja vaniljesuhkur. Minul oli kohupiima 450 gr ja kui järgi mõtlen, siis oleks isegi nati rohkem võinud olla. Aga samas kõik oleneb koogivormist - kui liiga palju kohupiima panna, siis ei mahu kook vormi. Valasin nati rohkem kui pool puru koogivormi põhja, surusin käega nati kinni. Põhja katsin poolitatud ploomidega, millele raputasin vaba käega suhkrut. Ploomide peale valasin kohupiimasegu ja siis ülejäänud puru. Panin koogi eelsoojendatud ahju (200 kraadi) ja küpsetasin, kuni tundus, et kook on valmis. Lahti lõikasime alles siis kui kook enamvähem jahtunud oli. Kui kuumalt lahti lõigata saad seda ainult kulbiga taldrikusse tõsta. Kui puru saab peale liiga paks kiht, siis soovitan katta see omakorda õhukeste või viiludega.


Jõhvikakook:
Jõhvikakoogi retsepti sain siit lehelt http://toidupildid.blogspot.com/2008/06/kirsi-kohupiimakook-juubeli.html. Taaskord on tegu kirsikoogi retseptiga, kuid ma asendasin kirsid jõhvikatega, millele raputasin peale fariinsuhkrut. Minu koogivormi jaoks olid retseptis kohupiima kogused liiga suured ja kohupiimatäidist sai ülearu, aga mul on madal vorm ka. Eks sa siis lähtu oma vormi suurusest. Usun, et see, millega ma just seda ploomikooki tegin, on just jõhvikakoogi retsepti koguste jaoks napilt paras (mu enda oma on madalam ja väiksem).
Kook tuli seest äärmiselt karamelline (tänu fariinsuhkrule) ja maitsev. Mitte üldse magus ja lääge.

Söögid

E'l on totaalne pildistamisvajadus ja kuna inimesed ei ole talle huvitavad on ta asunud üles tähendama meie sööke. Ei tea küll kas see on vihje sellele, et ma teen vähe süüa ja siis ükski enam-vähem korralikum söök tuleb mällu talletada või ta on tõeliseks toiduvaatlejaks hakanud. Igatahes, et nende piltidega oleks ka midagi peale hakata otsustasin nad siia riputada.
Tänane hommikusöök koosneb peaasjalikult A&O külmikust, kes on taas ära kolimas. Neil jäi järgi telrve kuhila vürtsikilusid, mis nende sõnutsi pidid säilima suure soolasisalduse tõttu vähemalt järgmise suveni. Mina neid siiski süüa ei taha, sest kuna neil on sabad alles, siis ma kardan, et nad võivad kõhus Käkuni ujuda.


Lisan siia ka meie möödunud nädala üksikud söögikorrad. Hämmastav oli see, et eelmine nädal elasime me kogu nädala praktiliselt 400 gr hakkliha peal. Ma ei saa aru, kuidas ühte asja saab nii kauaks ajaks jätkuda. Aga siit siis tulevad meie täidetud paprikad ning ülejärgmisel päeval järgijäänud täidisest valminud pirukad koos püreesupiga.

Täidetud paprikatest palju enam meeldisid mulle need pisikesed kartulid.

E pidi järgmine päev võtma tööle kaasa nii suppi kui ka pirukaid. Kuna minu südametunnistus ei lubanud suppi läpakaga ühte kotti panna, siis pidi toit minema paberkotti. Hommikul, kui mina ärkasin oligi toit paberkotiga valmis pandud esikusse. Ainult et E oli juba rongi peal ... Nii palju siis sellest, aga ma usun et Jacky saab ühe hea kõhutäie kunagi (kuna neid pirukaid mina küll ei söö ja E läheb ära riiki teenima).