Pati istub söögilauas ja arutleb: onju naljakas, et minul on kaks aiakesepäeva ja viis kodupäeva, aga issil on viis tööpäeva ja kaks kodupäeva.
Ol-la-laa, mu laps on ikkagi minu laps! Selline arvude mäng ja süsteemi tabamine paelus mind väiksena nii palju ja nüüd hakkas Pati ka seda nägema. Lahe.
Ruuben, kes autosse pannes virises jäi ühtäkki rahulikuks (sest E tegi talle nägusid, aga Pati seda ei näinud). Pati kostis see peale, et näe, lastelaulud ajasid Ruubeni närvist välja (ehk rahustasid maha). Pati väljendid on vahest lihtsalt nii toredad.
Pati seletas mulle mõnda aega tagasi, miks talle ei meeldi süüa Pärtli taldrikust ja Pärtli lusikaga. Sest see on selle Pärtli suuvedelikuga koos.
Milline džentelmen! See on nii tore, kuidas laps ei tea veel karjuda, et talle ei meeldi venna tatt.
Sunday, June 28, 2015
Hellitatud hotellitatud
E lapsepõlvesõpradest olen vist varemgi kirjutanud. Nad on sellised E sõbrad, et kui minu täiesti tõsine abikaasa neid näeb (kes teadupärast naeratab liiga vähe), siis ta naeratab kohe ja palju. Sõbrad on päris, tõelised, siirad ja ma nii armastan neid.
Sel aastal oli mul juubel ja kujutage pilti, nad kinkisid MULLE, ilma sünnipäeva peota, lihtsalt, perepaketi Viimsi SPA'sse.
Laupäeva hommikul vaatasime aknast välja, jälle sant ilm, puhkus muudkui kulub ja otsustasime, et teeme midagi mõnusat. Alustuseks üritasime sõita Tenerifele - vaatasime läbi kõik viimase minuti pakkumised, et kohe minema põrutada, aga kõik oli ära müüdud. Helistades reisibüroosse öeldi meile, et aga vaadake välja, nii kole on, juba kolm päeva tagasi olid kõik reisid müüdud ning isegi Bulgaariasse ei ole võimalik pileteid saada, rääkimata Kanaaridest, Kreetast või Türgist. Seega, kui Kanaaridele ei saa, läksime Viimsisse.
Lastele meeldis Viimsis tohutult. Meie E'ga võtsime endale protseduurid ja seni, kuni me ilutsesime, said lapsed hullata lastetoas. Lastetuba oli tohutu ronimisatraktsiooniga, batuudi, pallimere ja pisikeste laste alaga mängutuba. Lastel oli seal nii palju tegemist, et me ei saanud neid ei lõunaunele ega kuhugi mujale sööma meelitatud. Õnneks oli seal pisike kohvikunurgake, kus sai lastele suppi tellida. Kohvikutädi oli üliarmas ja aitas Patil suppi jahutada, samal ajal kui mina tankiva Ruubeni kõrvalt Pärtli supile peale puhusin. Lõpuks õhtul saime nad mängutoast ujulasse kutsega kätte.
Ujulas taas poisid möllasid basseinides ja käisid saunades. Lisaks kuumale saunale oli seal ka kolm 60 kraadist sauna, kus oli lastega mõnus oleleda. Pärtel oli soolasaunas alguses natuke hädas, et kas tõesti sool tohib peost ka põrandale kukkuda. Tore oli vahelduseks näha tema korralikku palet.
Peale mitmetunnist basseinimöllu ei olnud enam aega õhtust süüa ja käiku läks vanavanaema õpetus - sauna, peksa, magama.
Saamata jäänud õhtusöögi arvelt oli hommikusöök perega rahulik ja hea. Tühja kõhu tõttu ei lennanud kahvlid ja lapsed pugisid isukalt munaputru. Pärtel on küll natuke liiga kõvahäälne, kuid vähemalt ta ei karjunud, vaid lihtsalt seletas muudkui valjul häälel: meie oleme tellis, meie joome sidruni mahla (apelsini mahl), meie sööme muna, venna sööb pannikooki, tooli peal tohib käpuli olla (põlvili) jne.
Peale hommikusööki said lapsed taas paar tundi ujulas sulistada ja mina beebiga raamatut lugeda. Puhkus oli peaaegu Tenerife vääriline. Lastel oleks veel paariks päevaks möllamisindu jätkunud ja kahjuks jälle on neile talletunud ajju, et hotell, see on mingi võlumaa, mängukeskuste, jäätiste, basseinide ja imelise hommikusöögiga (mitte reisimisel vahel tarvilik paha padjaga ööbimispaik, kus on alati sama maitsega hommikusöök).
Aga, siit tuleb reklaam (Viimsi SPA võiks mulle selle eest praegu tasuta uue tuusiku anda), me nautisime tegelikult kõik seda väga, nii protseduure, spa'd ning tõeliselt ka seda, et lapsed said mängutoas hullata (see tähendab ju, et nad mängisid terve päeva ilma kaklemata koos). Isegi lähedus kodule oli suureks plussiks, sest kolme lapsega autoga kaugele sõita on lihtsalt piin. See oli üks tore koht, kus lastega aega veeta.
Sel aastal oli mul juubel ja kujutage pilti, nad kinkisid MULLE, ilma sünnipäeva peota, lihtsalt, perepaketi Viimsi SPA'sse.
Laupäeva hommikul vaatasime aknast välja, jälle sant ilm, puhkus muudkui kulub ja otsustasime, et teeme midagi mõnusat. Alustuseks üritasime sõita Tenerifele - vaatasime läbi kõik viimase minuti pakkumised, et kohe minema põrutada, aga kõik oli ära müüdud. Helistades reisibüroosse öeldi meile, et aga vaadake välja, nii kole on, juba kolm päeva tagasi olid kõik reisid müüdud ning isegi Bulgaariasse ei ole võimalik pileteid saada, rääkimata Kanaaridest, Kreetast või Türgist. Seega, kui Kanaaridele ei saa, läksime Viimsisse.
Lastele meeldis Viimsis tohutult. Meie E'ga võtsime endale protseduurid ja seni, kuni me ilutsesime, said lapsed hullata lastetoas. Lastetuba oli tohutu ronimisatraktsiooniga, batuudi, pallimere ja pisikeste laste alaga mängutuba. Lastel oli seal nii palju tegemist, et me ei saanud neid ei lõunaunele ega kuhugi mujale sööma meelitatud. Õnneks oli seal pisike kohvikunurgake, kus sai lastele suppi tellida. Kohvikutädi oli üliarmas ja aitas Patil suppi jahutada, samal ajal kui mina tankiva Ruubeni kõrvalt Pärtli supile peale puhusin. Lõpuks õhtul saime nad mängutoast ujulasse kutsega kätte.
Ujulas taas poisid möllasid basseinides ja käisid saunades. Lisaks kuumale saunale oli seal ka kolm 60 kraadist sauna, kus oli lastega mõnus oleleda. Pärtel oli soolasaunas alguses natuke hädas, et kas tõesti sool tohib peost ka põrandale kukkuda. Tore oli vahelduseks näha tema korralikku palet.
Peale mitmetunnist basseinimöllu ei olnud enam aega õhtust süüa ja käiku läks vanavanaema õpetus - sauna, peksa, magama.
Saamata jäänud õhtusöögi arvelt oli hommikusöök perega rahulik ja hea. Tühja kõhu tõttu ei lennanud kahvlid ja lapsed pugisid isukalt munaputru. Pärtel on küll natuke liiga kõvahäälne, kuid vähemalt ta ei karjunud, vaid lihtsalt seletas muudkui valjul häälel: meie oleme tellis, meie joome sidruni mahla (apelsini mahl), meie sööme muna, venna sööb pannikooki, tooli peal tohib käpuli olla (põlvili) jne.
Peale hommikusööki said lapsed taas paar tundi ujulas sulistada ja mina beebiga raamatut lugeda. Puhkus oli peaaegu Tenerife vääriline. Lastel oleks veel paariks päevaks möllamisindu jätkunud ja kahjuks jälle on neile talletunud ajju, et hotell, see on mingi võlumaa, mängukeskuste, jäätiste, basseinide ja imelise hommikusöögiga (mitte reisimisel vahel tarvilik paha padjaga ööbimispaik, kus on alati sama maitsega hommikusöök).
Aga, siit tuleb reklaam (Viimsi SPA võiks mulle selle eest praegu tasuta uue tuusiku anda), me nautisime tegelikult kõik seda väga, nii protseduure, spa'd ning tõeliselt ka seda, et lapsed said mängutoas hullata (see tähendab ju, et nad mängisid terve päeva ilma kaklemata koos). Isegi lähedus kodule oli suureks plussiks, sest kolme lapsega autoga kaugele sõita on lihtsalt piin. See oli üks tore koht, kus lastega aega veeta.
Eelmatk Lottemaale
Pati küsis, et mis asi on matk (definitsiooni; mitte, et ta ei teaks, mis on matk). Matk on see, kui sa vähemalt ühe öö telgis magad, kostis E. Aga kas siis matk Lottemaale polegi matk? On ikka, see on lihtsalt eelmatk, sellega me vaatame kuidas me matkata saame.
Niisiis eelmatk Lottemaale: Hommikul rattaga rongile (1,7km), Pärnusse, rattaga Lottemaale (10 km) ja siis sama teed pidi tagasi. Kokku 23 km.
Pärnu rongijaamast Lottemaani saab sõita mööda väikeseid tänavaid ja metsateed pidi rattaga küll. Muidugi metsatee on selline: alguses lai ja autogagi sõidetav, siis natuke kitsam ja rohtukasvanum, seejärel muutub ta tõeliseks liivamülkaks ning seejärel kaob nö kaherööpaline tee ära ja jätkub üherealise metsatunnelina. Seega lapsele oli tee tõeline matkatee ja sisaldas neljasele tõeliselt raskeid elamusi. Mitu korda kukkus ratas liivas külili ja ühest mudamülkast pidime lapsed/rattad üle kandma, minu jalgade mudaseks saamise hinnaga.
Lottemaa oli selline, et sinna kõlbab just minna (minu meelest) pisemate lastega. Vanematel lastel ei ole seal suurt kultuuriprogrammi loota, kuid müramist ja turnimist on see eest küll. Peamine atraktsioon lastele on vända keeramine. Erinevates majades ja igal pool õues oli erinevaid leiutisi (ehk puust kaste), mille küljes oli vänt ja atraktsioonina sai vänta keerata. Pooltel kordadel siis midagi isegi juhtus (masin liigutas end) ja pooltel kordadel oli kast kas katki või lihtsalt vänt oli kasti külge ilu pärast külge poogitud.
Erinevad tegelaste majad olid minu jaoks sisult ja vormilt tühjad, aga lapsed vist hindasidki seda, et oli ruumi mängimiseks ja fantaseerimiseks ning sai lihtsalt mööda maju ringi turnida.
Erinevad kohapealsed etteasted olid täpselt piiripeal - minu jaoks tobedad, aga pisematele talutavad. Näiteks planetaariumi etendus oli säärane: pimedas kuppelkatusega tornitoas lamab rahvas kotttoolidel ja vaatab lae alla kinnitatud hiigelsuurt hällikarusselli laadset meie päikesesüsteemi ja kuulab lindilt Klausi planeetide juttu. Jutt on tore ja lustakas, AGA - planeedid ei ole Päikese suhtes kauguse mõttes õiges järjestuses ja suurused on ka paigast ära. Uraan ja Neptuun olid näiteks sama suured nagu Maa. Maa külge oli kinnitatud kuu, aga Jupiteril ei olnud ühtegi. Sellised asjad on minu jaoks andestamatud, mitte sellepärast, et ma ajan taga täpsust, vaid sellepärast, et ilmselgelt on võimalik teha asju õigemini ja paremini, kuid mingil imelikul ajendil pole seda tehtud.
Teatrietenduse sisu oli aga selline - kärbes Jaak leiab magamast mingi putuka, armub temasse, siis räägivad nad teiste abiga natuke juttu ja abielluvad koheselt. Etenduse lõpp. Minu jaoks tobe, lool puudub moraal, sisu on laste jaoks ehk mitte kohane, AGA vähemalt mõlemad lapsed vaatasid etenduse lõpuni (õnneks see jant ei olnud pikk).
Majadest meeldis mulle kõige rohkem sigade maja ehk beebide ala. Majas elas ka üks seaema, kes oli karm ja pidas korda. Kui mina söötsin, siis hoidis ta sigade maja uudistama tulnud lapsi minust karmilt eemal. Vahepeal tõi E mulle sinna Pärtli, kes oli püksid ära märjanud ja läks ise uusi riideid kärusse otsima. Pärtel muidugi valis sobivaima momendi, mil mul käed-jalad Ruubenit täis olid ja silkas minu juurest palja pepuga minema. Seaema aga oma karmi käega tagastas mulle lapse. See siga oli mu Lottemaa parim elamus.
Lottemaa ise on täpselt nii suur, et kogu päev läheb ära ja paariks tunniks sinna minna pole mõtet. Kuigi ma praegu elasin ennast välja kõikide tema vigade peal, siis kui sel suvel avaneb veel võimalust sinnakanti sõita, teeks ma Lottemaa päeva lastele veel.
Pärtel on muidugi tema ise. Meie endi rumalusel andsime talle kolmveerand tundi enne sööma minekut ühe keedumuna, mis päädis sellega, et sooja sööki ta vaevu sõi ja loopis kohvikus taas kahvleid. Kodus on meil range kord, et lapsed söövad söögiajal ja vahepeal on nälg ja näksimist ei ole. Seetõttu söövad nad ka söögiajal hästi, aga reisides tegime erandi. Õpin sellest.
Tagasi sõites korjasime metsa alt metsmaasikaid ja liivamülgastes turgutasime Patit šokolaadiga, et ta frustratsioonist teisi poisse üles ei ajaks. Metsa vahelt välja saades ärkasid pisemad poisid sileda tee peale üles ja Ruuben nõudis mähkmevahetust ja tissi. Selle pausiga me arvestanud ei olnud ja kuna rongini hakkas aega nappima, siis panime Pati taha haakesse. Seega tema iseväntamine lõppes 17ndal kilomeetril. Ta on vapper ja tubli matkaline.
Rongis pidas Pati tunnikese vastu, aga siis ühtlane rat-ta-taa kustutas ta lõplikult. Üritasime teda äratada lubades talle kommimägesid kokku, kuid laps oli nagu sült. Kui saime aru, et temast ei ole ei sõitjat ega ka ratta seljas istujat (tandemil), siis võttis E kibekiirelt kärust välja turvahälli ja pani sinna kustunud matkalise ja Pärtli ja väntas suuremate poistega koju. Mina panin Ruubeni kõhukotti ja jalutasin koju tandem käekõrval.
Matka silmas pidades on siin nüüd meile mõtlemise koht: Kas siiski kanda kaasas rasket rattatooli või siis teha ka Patrikule kusagil kohustuslik lõunauni, sest näib, et päev täis möllu, elamusi ja väntamist nõuab ka silmad kinni puhkust. Terve päev oleme pead vaevanud ja taga nutnud seda, et meil pole šerpasid, sest see aasta tuleb meil ära kanda kolm last, üks jalgratas, üks rattatool, telk, neli magamiskotti, neli matti, viie inimese riided, söök, katelokk, gaas, vesi ja mähkmed. Nii et lisaks šerpale oleks tegelikult vaja ka üht jakki.
Niisiis eelmatk Lottemaale: Hommikul rattaga rongile (1,7km), Pärnusse, rattaga Lottemaale (10 km) ja siis sama teed pidi tagasi. Kokku 23 km.
Pärnu rongijaamast Lottemaani saab sõita mööda väikeseid tänavaid ja metsateed pidi rattaga küll. Muidugi metsatee on selline: alguses lai ja autogagi sõidetav, siis natuke kitsam ja rohtukasvanum, seejärel muutub ta tõeliseks liivamülkaks ning seejärel kaob nö kaherööpaline tee ära ja jätkub üherealise metsatunnelina. Seega lapsele oli tee tõeline matkatee ja sisaldas neljasele tõeliselt raskeid elamusi. Mitu korda kukkus ratas liivas külili ja ühest mudamülkast pidime lapsed/rattad üle kandma, minu jalgade mudaseks saamise hinnaga.
 |
| Järjekordne vänt, seekord horisontaalses asendis |
Erinevad kohapealsed etteasted olid täpselt piiripeal - minu jaoks tobedad, aga pisematele talutavad. Näiteks planetaariumi etendus oli säärane: pimedas kuppelkatusega tornitoas lamab rahvas kotttoolidel ja vaatab lae alla kinnitatud hiigelsuurt hällikarusselli laadset meie päikesesüsteemi ja kuulab lindilt Klausi planeetide juttu. Jutt on tore ja lustakas, AGA - planeedid ei ole Päikese suhtes kauguse mõttes õiges järjestuses ja suurused on ka paigast ära. Uraan ja Neptuun olid näiteks sama suured nagu Maa. Maa külge oli kinnitatud kuu, aga Jupiteril ei olnud ühtegi. Sellised asjad on minu jaoks andestamatud, mitte sellepärast, et ma ajan taga täpsust, vaid sellepärast, et ilmselgelt on võimalik teha asju õigemini ja paremini, kuid mingil imelikul ajendil pole seda tehtud.
 |
| nö Planetaarium |
Majadest meeldis mulle kõige rohkem sigade maja ehk beebide ala. Majas elas ka üks seaema, kes oli karm ja pidas korda. Kui mina söötsin, siis hoidis ta sigade maja uudistama tulnud lapsi minust karmilt eemal. Vahepeal tõi E mulle sinna Pärtli, kes oli püksid ära märjanud ja läks ise uusi riideid kärusse otsima. Pärtel muidugi valis sobivaima momendi, mil mul käed-jalad Ruubenit täis olid ja silkas minu juurest palja pepuga minema. Seaema aga oma karmi käega tagastas mulle lapse. See siga oli mu Lottemaa parim elamus.
Lottemaa ise on täpselt nii suur, et kogu päev läheb ära ja paariks tunniks sinna minna pole mõtet. Kuigi ma praegu elasin ennast välja kõikide tema vigade peal, siis kui sel suvel avaneb veel võimalust sinnakanti sõita, teeks ma Lottemaa päeva lastele veel.
Pärtel on muidugi tema ise. Meie endi rumalusel andsime talle kolmveerand tundi enne sööma minekut ühe keedumuna, mis päädis sellega, et sooja sööki ta vaevu sõi ja loopis kohvikus taas kahvleid. Kodus on meil range kord, et lapsed söövad söögiajal ja vahepeal on nälg ja näksimist ei ole. Seetõttu söövad nad ka söögiajal hästi, aga reisides tegime erandi. Õpin sellest.
Rongis pidas Pati tunnikese vastu, aga siis ühtlane rat-ta-taa kustutas ta lõplikult. Üritasime teda äratada lubades talle kommimägesid kokku, kuid laps oli nagu sült. Kui saime aru, et temast ei ole ei sõitjat ega ka ratta seljas istujat (tandemil), siis võttis E kibekiirelt kärust välja turvahälli ja pani sinna kustunud matkalise ja Pärtli ja väntas suuremate poistega koju. Mina panin Ruubeni kõhukotti ja jalutasin koju tandem käekõrval.
Friday, June 19, 2015
Lõppenud lapsepõlv
Eile õhtul arutasime Patiga mänguasjade koristamise asjakohasust ja kuidagi tulid jutuks prügilinnud (kes öösiti käivad ja laiali jäätud mänguasjad pessa poegadele viivad). Millegipärast hakkas Pati prügilindude kohta liiga täpseid andmeid nõudma - kuidas nad ikka tuppa saavad kui aken ja uks on suletud ja kuidas nad suudavad näiteks terve valmisehitatud raudtee minema tassida või miks mõni öö on mänguasjad laiali ja prügilinnud ei tule. Avaldasin suure saladuse, et prügilindudel on ka nimed, emme ja issi, kes leiavad, et mänguasjad on päeval päris meeldivad asjad, kuid öösel, kui neile peale astuda, tunduvad nad rohkem merisiiliku moodi ja karistuseks selle eest, lendavad prügikasti. Täiesti ilma uksi ja aknaid avamata.
Teinekord on see moment, kus sa näed, kuidas laps mõtleb ja hammasrattad tema ajus käivad tohutul kiirusel ringi ja hekseldavad saadud informatsioonist uusi seoseid. Babuum, jõudsin mõelda, jõudsin otsusegi vastu võtta ja saabuski küsimus: Aga päkapikud? Kas nemad on olemas?
Ma suudan ajada udujuttu (ole hea laps, sest päkapikud praegu vaatavad ja ei too sulle muidu hommikuks üllatust), aga vaadata oma lapsele silma ja valetada ei suuda. Selle asemel rääkisin talle tõtt, et päkapikkude nimi on samuti emme ja issi ja Nikolausil olid kunagi küll abilised, näiteks Piko, kellest me isegi oleme ju raamatut lugenud, aga mingeid pisikesi punaseid mehikesi, suure pomeloga, meie koju sisse ei tungi.
Pati võttis seda üllatavalt rahulikult. Küsis üle veel paar täpsustavat küsimust, et kuidas see sussi sisse asjade panek ikka käib ja mille järgi otsused sünnivad, kuid täiesti ilma traagikata. Meil E'ga oli isegi rohkem kahju. Muidugi võtsime Patilt vaikimisvande, et ta ei läheks oma värskete teadmistega teiste laste jõulurõõmu rikkuma. Uut jõuluaega ootame aga põnevusega, kas unustab või ei? Kas usub edasi, sest teised usuvad või ei?
Teinekord on see moment, kus sa näed, kuidas laps mõtleb ja hammasrattad tema ajus käivad tohutul kiirusel ringi ja hekseldavad saadud informatsioonist uusi seoseid. Babuum, jõudsin mõelda, jõudsin otsusegi vastu võtta ja saabuski küsimus: Aga päkapikud? Kas nemad on olemas?
Ma suudan ajada udujuttu (ole hea laps, sest päkapikud praegu vaatavad ja ei too sulle muidu hommikuks üllatust), aga vaadata oma lapsele silma ja valetada ei suuda. Selle asemel rääkisin talle tõtt, et päkapikkude nimi on samuti emme ja issi ja Nikolausil olid kunagi küll abilised, näiteks Piko, kellest me isegi oleme ju raamatut lugenud, aga mingeid pisikesi punaseid mehikesi, suure pomeloga, meie koju sisse ei tungi.
Pati võttis seda üllatavalt rahulikult. Küsis üle veel paar täpsustavat küsimust, et kuidas see sussi sisse asjade panek ikka käib ja mille järgi otsused sünnivad, kuid täiesti ilma traagikata. Meil E'ga oli isegi rohkem kahju. Muidugi võtsime Patilt vaikimisvande, et ta ei läheks oma värskete teadmistega teiste laste jõulurõõmu rikkuma. Uut jõuluaega ootame aga põnevusega, kas unustab või ei? Kas usub edasi, sest teised usuvad või ei?
Saturday, June 13, 2015
Kärukatse
Eellugu:
Täna hommikul tekkis meil mõte minna Naissaarele. Pakkisime kiiruga oma lapsed ratastele (Ruuben ja Pärtel järelkärru, Pati tooli) ja hakkasime Kalasadama poole Monica peale väntama. Lapsed olid paid, kes vait, kes magas ja sõit sujus, kuniks tabas meid ootamatult rattaga raskesti läbitav Tänavatoidu festival. Seejärel, küll juba allaandnuna otsustasime siiski minna sadamasse. Oh seda imet, kai ääres seisab Monica, otsad veel kinni, meie oleme 100 meetrit paadist, aga vahepeal on kultuurikilomeetri teetööd. Kitsal jalakäiguribal on aga loendamatu hulk mutikesi, kes ei kuule rattakella, ei tee väljagi möödapalumise palvetest ja üleüldse on vanad, karkudega ja aeglased. Kui me kaile jõudsime, nägime Monoca saba.
E oli nii pahane enda peale, et valis vale trassi, mina oleks pidanud olema pahane, et kodus liiga kaua tohnerdasin, aga tegelikult polnud ma üldse pahane, sest 1) alles jäi tervelt 50 eurot piletiraha ja 2) me saime terve perega rattaga sõitma.
Edasi otsustasime minna Stroomi randa, lasta lastel mänguväljakul hullata, katsuda varbaga vett ja pidada maha piknik, mille olime Naissaare jaoks kaasa pakkinud. Seejärel aga mööda rannaäärt ja Hiiu kergliiklusteed pidi koju.
Päris lugu:
Koju sõites, Roccal Mare keskuse juures, MacDonaldsi taga on kergliiklusteele maha märgitud vasakul 2/3 jalgrattale, paremal 1/3 jalakäijale. Mingi tore laupäeva seltskond kärude ja burgeritega oli otsustanud jääda jalgrattateele piknikule. Meie möödusime nendest paremalt poolt, nii kõnniteeserva äärest kui vähegi saab, aeglaselt ja ettevaatlikult, kuna olime ju jalakäijate tsoonis. Meie ja burgeriseltskonna vahelt aga tahtis meist (kõige kitsamal kohal) möödasõitu teha üks jalgrattur. Samal ajal tuli meile aga mäest alla ja taganttuulega vastu ka üks jalgrattur, kelle kiirus ei olnud mitte väike. Niisiis meie kõrval põrkasid kokku möödasõitja ja kihutaja. Kihutaja paiskus jalgrattalt ja tema jalgratas lendas suure hooga meie kärule külje pealt sisse. Minul ei olnud minna kuhugi, käruga kõnnitee äärest alla parklasse ei hüppa. Pealegi kõik oli sekundite mäng, nägin kokkupõrget, nägin lendavat ratast, hakkasin pidurdama, aga juba oligi käru sealmaal, et ratas lendas otse kärru.
Õnnetus oli õnnelik. Maha kukkunud mees ei saanud liiga palju haiget (oleks võinud rohkem saada minu arust), ratas lendas otse vastu käru raami, mis on tugev. Pärtel, kelle poole ratas lendas, oli pigem ehmunud minu reaktsioonist, kui intsidendist ja Ruuben ei ärganud (ta oli ka just-just magama jäänud). Vabandas nii seltskond, kes tõeliselt nõmedale kohale oli istuma asunud, vabandas kukkunud kihutaja, tema käis ka lapsi kontrollimas, et kas nendega on kõik korras, ainult et möödasõitja, kes tõeliselt minu arvates süüdi oli, kadus nagu tina tuhka.
Õpetuseks mulle - ka kärus võiks kiiver peas olla. Kui raam või külgmine kilejas kate oleks järgi andnud, oleks lapse päästnud vaid kiiver. Õnnetused aga ei juhtu tõenäoliselt üldse meie süül. Mina võin oma lastega olla nii ettevaatlik kui tahes, aga kui ikka sõidukultuur puudub nii jalakäijatel, kes ei arvesta jalgratta teedega ja ka jalgratturitel, kes ei arvesta üksteisega, siis pole minul teha midagi muud, kui kiivrit kanda.
Aga see selleks. Täna oli meie esimene pikem rattapäev beebiga, 31 km. Ruubeniga saab sõita küll.
Täna hommikul tekkis meil mõte minna Naissaarele. Pakkisime kiiruga oma lapsed ratastele (Ruuben ja Pärtel järelkärru, Pati tooli) ja hakkasime Kalasadama poole Monica peale väntama. Lapsed olid paid, kes vait, kes magas ja sõit sujus, kuniks tabas meid ootamatult rattaga raskesti läbitav Tänavatoidu festival. Seejärel, küll juba allaandnuna otsustasime siiski minna sadamasse. Oh seda imet, kai ääres seisab Monica, otsad veel kinni, meie oleme 100 meetrit paadist, aga vahepeal on kultuurikilomeetri teetööd. Kitsal jalakäiguribal on aga loendamatu hulk mutikesi, kes ei kuule rattakella, ei tee väljagi möödapalumise palvetest ja üleüldse on vanad, karkudega ja aeglased. Kui me kaile jõudsime, nägime Monoca saba.
E oli nii pahane enda peale, et valis vale trassi, mina oleks pidanud olema pahane, et kodus liiga kaua tohnerdasin, aga tegelikult polnud ma üldse pahane, sest 1) alles jäi tervelt 50 eurot piletiraha ja 2) me saime terve perega rattaga sõitma.
Edasi otsustasime minna Stroomi randa, lasta lastel mänguväljakul hullata, katsuda varbaga vett ja pidada maha piknik, mille olime Naissaare jaoks kaasa pakkinud. Seejärel aga mööda rannaäärt ja Hiiu kergliiklusteed pidi koju.
Päris lugu:
Koju sõites, Roccal Mare keskuse juures, MacDonaldsi taga on kergliiklusteele maha märgitud vasakul 2/3 jalgrattale, paremal 1/3 jalakäijale. Mingi tore laupäeva seltskond kärude ja burgeritega oli otsustanud jääda jalgrattateele piknikule. Meie möödusime nendest paremalt poolt, nii kõnniteeserva äärest kui vähegi saab, aeglaselt ja ettevaatlikult, kuna olime ju jalakäijate tsoonis. Meie ja burgeriseltskonna vahelt aga tahtis meist (kõige kitsamal kohal) möödasõitu teha üks jalgrattur. Samal ajal tuli meile aga mäest alla ja taganttuulega vastu ka üks jalgrattur, kelle kiirus ei olnud mitte väike. Niisiis meie kõrval põrkasid kokku möödasõitja ja kihutaja. Kihutaja paiskus jalgrattalt ja tema jalgratas lendas suure hooga meie kärule külje pealt sisse. Minul ei olnud minna kuhugi, käruga kõnnitee äärest alla parklasse ei hüppa. Pealegi kõik oli sekundite mäng, nägin kokkupõrget, nägin lendavat ratast, hakkasin pidurdama, aga juba oligi käru sealmaal, et ratas lendas otse kärru.
Õnnetus oli õnnelik. Maha kukkunud mees ei saanud liiga palju haiget (oleks võinud rohkem saada minu arust), ratas lendas otse vastu käru raami, mis on tugev. Pärtel, kelle poole ratas lendas, oli pigem ehmunud minu reaktsioonist, kui intsidendist ja Ruuben ei ärganud (ta oli ka just-just magama jäänud). Vabandas nii seltskond, kes tõeliselt nõmedale kohale oli istuma asunud, vabandas kukkunud kihutaja, tema käis ka lapsi kontrollimas, et kas nendega on kõik korras, ainult et möödasõitja, kes tõeliselt minu arvates süüdi oli, kadus nagu tina tuhka.
Õpetuseks mulle - ka kärus võiks kiiver peas olla. Kui raam või külgmine kilejas kate oleks järgi andnud, oleks lapse päästnud vaid kiiver. Õnnetused aga ei juhtu tõenäoliselt üldse meie süül. Mina võin oma lastega olla nii ettevaatlik kui tahes, aga kui ikka sõidukultuur puudub nii jalakäijatel, kes ei arvesta jalgratta teedega ja ka jalgratturitel, kes ei arvesta üksteisega, siis pole minul teha midagi muud, kui kiivrit kanda.
Aga see selleks. Täna oli meie esimene pikem rattapäev beebiga, 31 km. Ruubeniga saab sõita küll.
Friday, June 12, 2015
Väljakutse Presidendile
Ilves: Aga igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last. Eesti naised nagu nende õed ülejäänud Euroopas lihtsalt ei pöördu tagasi 19. sajandi «Kinder, Küche, Kirche» mudeli juurde». Nii kallis President, siin on sulle väljakutse, küll ainult kolme lapsega, aga no katsu hakkama saada.
Kõigepealt tänud K'le, kes oma kõhu ja allakahese kõrvalt korjas ja puhastas nii palju rabarberit:
Siis mina pesin ja pakkisin neid korralikumalt, te saaks ühe korraga õue vedada:
Siis mina hakkisin:
(see on muide ainult pool kogust)
Kõigepealt tänud K'le, kes oma kõhu ja allakahese kõrvalt korjas ja puhastas nii palju rabarberit:
(see on muide ainult pool kogust)
Siis mina aurutasin ja pudeldasin:
Kokku peaaegu 15 liitrit. Kolme lapsega, kellele tegin vahepeal kaks sooja sööki ja andsin lõputult tissi . Mis oli võimatu ühe lapse kõrvalt, näib, et kolmega on kökk-mökk.
Tuesday, June 9, 2015
Kanged teod
Pärtlile ei meeldi autoga ega jala koju saabuda. Alati päädib see suure kisamisega, nii et kogu naabruskond teab, et me oleme nüüd oma väravas ja siis hoovis. Vahest aga õnnestub mul mingite tobetate lubadustega Pärtel kuidagi ära trikitada, nii et ta peaaegu lubab mul autoga väravast sisse sõita ja peaaegu ise tuleb tuppa. Ainult et sellistel kordadel tuleb "ma ei taha koju" nutt järgi teha. Kas siis magama minnes voodis või öösel suure pekslemisega meie voodis.
Läksime Ruubeniga arstile. Pärtel muidugi nõudis, et tema saaks ka kaasa, et teda ei viidaks kuhugi mängima selleks ajaks, ega jäetaks koju. Hea küll, nagunii on hommikul kiire ja ei jõua last kuhugi viia, võtan siis kaasa. Muidugi napilt enne haiglat hakkab pihta - tahtsin minna purskkaevu vaatama, üäääää. Arsti kabineti ukse taga üürgab, et tema ei taha arsti juurde minna. Kabinetti sisenedes on laps tõsine ja vaikiv. Arst on sõbralik, üks-kaks teeb Pärtlile legodest rongi ja asetab selle toolile. Hakkame Ruubeniga tegelema ja kogu ülejäänud visiidi vältel seisab Pärtel nagu pulk kesk kabinetti, ei liiguta, ei räägi, ei naerata. Arst vahepeal kommenteeris, et hämmastav, kuidas see laps endale kindlaks jääb. Jah, ta on kange. Nii pea kui ma ütlen, et läheme nüüd Pärtlike, siis Pärtel ajab suu kõrvuni, lehvitab kõigile ja ütleb viisakalt ja kõvasti headdaeeega! Õue jõudes ütles Pärtel: See oli hea arst.
Pärtlil on sõbranna, kes on temast pool aastat noorem ja kellele siiamaani on Pärtel peaaegu meeldinud. Nüüd aga viimased kokkusaamised läheb Pärtel tema juurde, võtab tal tõsiselt käevarrest kinni ja teatab ülbelt ja kõvasti: Ära vaata mind. Seda võib ta korrata kokkusaamise erinevatel momentidel uuesti, karmimalt, sõbralikumalt või õelamalt. Peale kaht sellist kokku saamist hakkas sõbranna juba Pärtlit nähes nutma ja nõudis oma ema sülle. Kange mees see Eesti peig.
"Hea" hommiku garantii - tõused hommikul üles, arvad, et Pärtel magab (hahaa, ta on nagu Chuck Norris, kes kunagi ei maga päriselt), käid pissil, tõmbad vett ja hüsteeria algab. Tund aega karjumist on garanteeritud. Mina ise tahtsin tõmmata, üäää. Lased lapse korda kümme veel tõmmata vett, aga see pole enam see ja muudki pommid hakkavad järjest lõhkema.
Pärtlile ei meeldi külalised. Kui tähistasime E sünnipäeva oli laps lausa hädas ja palus kogu aeg, et inimesed läheksid koju. Õhtul ta keeldus magama minemast, sest ta valvas, et inimesed ikka läheksid koju. Hommikul, kui Pärtel ärkas, oli meil veel E sõber T külas. Kui tema ka lõuna ajal ära läks, ohkas Pärtel: T läks oma koju. Inimesed läksid kõik oma koju.
On aga need mõned nö head inimesed, keda Pärtel tahab siiski veel näha ja nende lahkudes ta siis teatab: Headdaeeega! Homme näeme pärast!
Läksime Ruubeniga arstile. Pärtel muidugi nõudis, et tema saaks ka kaasa, et teda ei viidaks kuhugi mängima selleks ajaks, ega jäetaks koju. Hea küll, nagunii on hommikul kiire ja ei jõua last kuhugi viia, võtan siis kaasa. Muidugi napilt enne haiglat hakkab pihta - tahtsin minna purskkaevu vaatama, üäääää. Arsti kabineti ukse taga üürgab, et tema ei taha arsti juurde minna. Kabinetti sisenedes on laps tõsine ja vaikiv. Arst on sõbralik, üks-kaks teeb Pärtlile legodest rongi ja asetab selle toolile. Hakkame Ruubeniga tegelema ja kogu ülejäänud visiidi vältel seisab Pärtel nagu pulk kesk kabinetti, ei liiguta, ei räägi, ei naerata. Arst vahepeal kommenteeris, et hämmastav, kuidas see laps endale kindlaks jääb. Jah, ta on kange. Nii pea kui ma ütlen, et läheme nüüd Pärtlike, siis Pärtel ajab suu kõrvuni, lehvitab kõigile ja ütleb viisakalt ja kõvasti headdaeeega! Õue jõudes ütles Pärtel: See oli hea arst.
Pärtlil on sõbranna, kes on temast pool aastat noorem ja kellele siiamaani on Pärtel peaaegu meeldinud. Nüüd aga viimased kokkusaamised läheb Pärtel tema juurde, võtab tal tõsiselt käevarrest kinni ja teatab ülbelt ja kõvasti: Ära vaata mind. Seda võib ta korrata kokkusaamise erinevatel momentidel uuesti, karmimalt, sõbralikumalt või õelamalt. Peale kaht sellist kokku saamist hakkas sõbranna juba Pärtlit nähes nutma ja nõudis oma ema sülle. Kange mees see Eesti peig.
"Hea" hommiku garantii - tõused hommikul üles, arvad, et Pärtel magab (hahaa, ta on nagu Chuck Norris, kes kunagi ei maga päriselt), käid pissil, tõmbad vett ja hüsteeria algab. Tund aega karjumist on garanteeritud. Mina ise tahtsin tõmmata, üäää. Lased lapse korda kümme veel tõmmata vett, aga see pole enam see ja muudki pommid hakkavad järjest lõhkema.
Pärtlile ei meeldi külalised. Kui tähistasime E sünnipäeva oli laps lausa hädas ja palus kogu aeg, et inimesed läheksid koju. Õhtul ta keeldus magama minemast, sest ta valvas, et inimesed ikka läheksid koju. Hommikul, kui Pärtel ärkas, oli meil veel E sõber T külas. Kui tema ka lõuna ajal ära läks, ohkas Pärtel: T läks oma koju. Inimesed läksid kõik oma koju.
On aga need mõned nö head inimesed, keda Pärtel tahab siiski veel näha ja nende lahkudes ta siis teatab: Headdaeeega! Homme näeme pärast!
Monday, June 1, 2015
Kannatlikkuse proov ehk reisile kolme lapsega
Kuna suvel plaanime minna rattamatkale (kõigi kolme lapsega), siis tegime esimese mugasvustega proovireisi teada saamaks esmaseid ahastusi, mis nii paljude lastega reisimine kaasa toob.
E lapsepõlvesõber korraldas oma 30 juubelit ja ostsis selle tarbeks Tallinkilt päris palju kajuteid Rootsi reisile. Meil oli luba tulla terve perega. Pean ütlema, et ma ei tea paremat sünnipäeva pidamise viisi - sa saad oma sõpradega kolm päeva koos olla ja keegi ei saa "peolt" minema kõmpida mõne lameda vabandusega, et "homme on vaja vara ärgata" või "ma pean minema, sest sõber läheb ja siis ma saan autoga ja see on mugavam". Samas on aga kõigilt piisavalt ruumi ja õhku, laev on suur, Stockholm suurem ja ööseks on kõigil oma voodi, kuhu vajuda. Meie saime oma perele terve kajuti. Aknaga! Ja kujutage nüüd ette, mida paremat ihkab üks kaheaastase lapse hing, kui istuda aknal, vaadata merd, avarust ja lugeda laineid. Esimesed paar tundi oli Pärtel aknal ja kogu aeg luges: näe,
veel üks laine, emme, veel üks, näe, veel üks laine, emme, laine...
Lapsed olid õhtul paid, kolasime laevas ringi, kuulasime muusikuid, käisime natuke mängunurgas, mängisime bingot, vaatasime tantsijaid ja lõpuks kukkusid kõik peaaegu ise oma koikudesse.
Hommikul hommikusöögilauas jätkus veel ideaalpere mäng. Ruuben magas ja lasi minul ka hea maitsta lasta, lapsed sõid ja ei pirisenud. Kõhud täis läksime linna peale. Patrikul oli sooviks näha kuningalossi ja Pärtlil oli sooviks sõita metrooga. Meie tahtsime veel Vasa muuseumisse ja elusalt tagasi laevale jõuda.
Metroo oli õnnestumine kuubis. Pikad tunnelid, liikuvad trepid, rongid, rongisõit tunnelis, veel sügavamad maaalused käigud ja liftid. Kõik see jättis Pärtlile nii kustumatu mulje, et veel tänagi kuuldes sõna metroo hakkab ta lohutamatult nutma ja metroosse nõudma.
Kuningaloss oli Patrikule igav. Maja oli nagu maja ikka ja kuningat polnud näha, rääkimata printsessidest, kellele oli plaan kosja tulla eksole. Suurest pettumusest keeldus ta isegi vahisõduri ees naeratamast ja lehvitamast. Kuningalossi juurest lahkudes hakkas aga sadama. Esimesel viiel minutil nagu natuke ja siis natuke rohkem, siis kallama ja lõpuks taevast lihtsalt valati meid veega üle. Õnneks suuremad poisid läksid mõlemad kärudesse ja jäid vihma sabina peale magama ning beebi kõlkus kõhukotis ja vihmavarju all ning temalgi polnud häda midagi. Samal ajal anti Stockholmi maratoni start ja nii me siis seisime kallavas vihmas ja tahtsime minna üle tee, aga jooksjad muudkui vudisid. Ootasime kuni särkidel olid numbrid 1000, 5000, 8000, 10 000. Ikka veel ei tulnud pausi. Üle tee oli lubatud minna küll, kui jooksjaid ei sega ja mina isegi sain beebi ja kõhukotiga üle silgatud, aga teisele poole teed jäid E ja tema sõber koos kahe käruga. Tee või tina, üle tee ei saa -11 000, 12 000. Lõpuks 15 000 peal said kärud ka üle tee ja suundusime Vasa poole.
Vasa muuseumisse jõudes hakkas pihta aga argipäev. Pärtel ärkas paha tujuga. Ei aidanud kaasa võetud viineripirukad, kohukesed ega suur suur laev. Ei aidanud huvitavad väljapanekud ega lift. Laps pirises ja virises. Patrik keeldus aga üldse ärkamast ja teda tuli muudkui edasi lükata, Ruuben vääksus ja oleks tahtnud olla sellili ja kõhuli, süüa ja siputada. Muuseumis ei saanud me midagi lugeda, kuhugi süveneda ega pilku pöörata. Vaatasime kogu raha eest ainult, et lapsed oleks enam-vähem kuss. Õues aga kallas ja kallas. Kui moe pärast said kõik korrused külastatud, siis otsustasime, et aitab piinadest, tagasi laeva, isegi läbi vihma.
Pakkisime lapsed sisse, botikutesse, tekkidesse, kärudesse, vihmavarjudesse ja suundusime virila ja väsinud kambaga uuesti metroo suunas. Meie mantlid hakkasid läbi laskma kohe peale muuseumi katuse ääre alt väljumist, jalad käisid plirts ja plärts ja metroosse jalutamine võttis väikeste jalgade tõõtu lihtsalt igaviku. Metrooga oli sõita aga ainult üks peatusevahe, mis tegi muidugi tuska Pärtlile ja see oli tema niigi nadile tujule nagu i'le täpp.
Kui olime lõpuks laeva jõudnud ja märjad riided kuivade vastus vahetanud, suundusime õhtusöögile. Olime otsustanud, et investeerime lastega reisides nii hommiku kui õhtusööki, et siis on vähem jama kui kõhud täis on. E küsis veel Eestis üle, et kas õhtusöögi aeg on kohaliku aja järgi ja müüja kinnitas, et muidugi kohalik. Aga tädi Tallink oli ohmoon ja mõtles vist, et kogu maailmas on Eestiga sama kohalik aeg ja nii me siis saabusime Rootsi lauda tund aega hiljem kui oleks pidanud. Meie muidugimõista seda ei adunud ja lihtsalt imestasime, et kuidas osad juba lõpetavad söömist, kui meie alles alustame.
E läks Patrikuga sööke kaema ja mina jäin Ruubenit tissima ning Pärtliga lauda ootama. Pärtel keeldus lastetooli istumast, keeldus vaatamast laineid ja linna, saari, mootorpaate ja maju, selle asemel tõusis tooli peale jalanõudega püsti, viskas kaks kahvlit maha, hakkas karjuma ja pani käe elegantselt püksi, et tuge otsida kogu oma mehelikkusest. See oli minu täpp i peal.
Ülejäänud õhtusöögi aja tegelesin mina Ruubeni ja Pärrtliga ja E ja Patrik üritasid süüa. Kui Pärtel lõpetas söömise, tahtsime E'ga juba vahetust teha, et mina saaks sööma asuda, kuid siis see väsinud ja ära karjunud meheke jäi laua taha magama. E otsustas, et viib ta kajutisse ja saabudes tagasi teatas mulle, et hea uudis on see, et Pärtel magab, aga halb uudis on see, et söögi lõpuni on jäänud 5 minutit, kuna tegemist oli siiski Eesti aja järgi algava söögiga. Kiiruga täitsin endale paar taldrikut ja alustasin igale imetavale emale omast kiirõgimist. Säh sulle siis Rootsi lauda lastega.
Veelgi halvem uudis oli aga see, et kui me kõik koos kajutisse läksime, arvas Pärtel heaks oma teisest kosutavast lõunaunest (mis oleks pidanud tegelikult olema ööuni) ärgata. Saime veel pika õhtu laste seltsis, kes õnneks olid küll peaaegu paid, aga mul kohe ei läinud kuidagi meelest see sigatsev pilk restorani toolil püsti seisvast lapsest, kellel üks käsi on püksis.
See õhtu jäin mina lastega kajutisse magama. Isegi oma koikule ei kobinud ja kaisutasin oma staar-last Ruubeni ärkamiseni. Hommikuks oli viha juba natuke lahtunud ja kui läbi häda saime maale (sest ainuke nõue oli minna tagasi metrooga sõitma) ja koju, siis küsisin E'lt, et 10 palli skaalal, kui raske siis reis oli kah, vastas tema, et 8. Tundub, et mina olen treenitum ja panen hingeks 5, aga restorani ma enam nii pea ei lähe!
E lapsepõlvesõber korraldas oma 30 juubelit ja ostsis selle tarbeks Tallinkilt päris palju kajuteid Rootsi reisile. Meil oli luba tulla terve perega. Pean ütlema, et ma ei tea paremat sünnipäeva pidamise viisi - sa saad oma sõpradega kolm päeva koos olla ja keegi ei saa "peolt" minema kõmpida mõne lameda vabandusega, et "homme on vaja vara ärgata" või "ma pean minema, sest sõber läheb ja siis ma saan autoga ja see on mugavam". Samas on aga kõigilt piisavalt ruumi ja õhku, laev on suur, Stockholm suurem ja ööseks on kõigil oma voodi, kuhu vajuda. Meie saime oma perele terve kajuti. Aknaga! Ja kujutage nüüd ette, mida paremat ihkab üks kaheaastase lapse hing, kui istuda aknal, vaadata merd, avarust ja lugeda laineid. Esimesed paar tundi oli Pärtel aknal ja kogu aeg luges: näe, veel üks laine, emme, veel üks, näe, veel üks laine, emme, laine...
Lapsed olid õhtul paid, kolasime laevas ringi, kuulasime muusikuid, käisime natuke mängunurgas, mängisime bingot, vaatasime tantsijaid ja lõpuks kukkusid kõik peaaegu ise oma koikudesse.
Hommikul hommikusöögilauas jätkus veel ideaalpere mäng. Ruuben magas ja lasi minul ka hea maitsta lasta, lapsed sõid ja ei pirisenud. Kõhud täis läksime linna peale. Patrikul oli sooviks näha kuningalossi ja Pärtlil oli sooviks sõita metrooga. Meie tahtsime veel Vasa muuseumisse ja elusalt tagasi laevale jõuda.
Metroo oli õnnestumine kuubis. Pikad tunnelid, liikuvad trepid, rongid, rongisõit tunnelis, veel sügavamad maaalused käigud ja liftid. Kõik see jättis Pärtlile nii kustumatu mulje, et veel tänagi kuuldes sõna metroo hakkab ta lohutamatult nutma ja metroosse nõudma.
Kuningaloss oli Patrikule igav. Maja oli nagu maja ikka ja kuningat polnud näha, rääkimata printsessidest, kellele oli plaan kosja tulla eksole. Suurest pettumusest keeldus ta isegi vahisõduri ees naeratamast ja lehvitamast. Kuningalossi juurest lahkudes hakkas aga sadama. Esimesel viiel minutil nagu natuke ja siis natuke rohkem, siis kallama ja lõpuks taevast lihtsalt valati meid veega üle. Õnneks suuremad poisid läksid mõlemad kärudesse ja jäid vihma sabina peale magama ning beebi kõlkus kõhukotis ja vihmavarju all ning temalgi polnud häda midagi. Samal ajal anti Stockholmi maratoni start ja nii me siis seisime kallavas vihmas ja tahtsime minna üle tee, aga jooksjad muudkui vudisid. Ootasime kuni särkidel olid numbrid 1000, 5000, 8000, 10 000. Ikka veel ei tulnud pausi. Üle tee oli lubatud minna küll, kui jooksjaid ei sega ja mina isegi sain beebi ja kõhukotiga üle silgatud, aga teisele poole teed jäid E ja tema sõber koos kahe käruga. Tee või tina, üle tee ei saa -11 000, 12 000. Lõpuks 15 000 peal said kärud ka üle tee ja suundusime Vasa poole.
Vasa muuseumisse jõudes hakkas pihta aga argipäev. Pärtel ärkas paha tujuga. Ei aidanud kaasa võetud viineripirukad, kohukesed ega suur suur laev. Ei aidanud huvitavad väljapanekud ega lift. Laps pirises ja virises. Patrik keeldus aga üldse ärkamast ja teda tuli muudkui edasi lükata, Ruuben vääksus ja oleks tahtnud olla sellili ja kõhuli, süüa ja siputada. Muuseumis ei saanud me midagi lugeda, kuhugi süveneda ega pilku pöörata. Vaatasime kogu raha eest ainult, et lapsed oleks enam-vähem kuss. Õues aga kallas ja kallas. Kui moe pärast said kõik korrused külastatud, siis otsustasime, et aitab piinadest, tagasi laeva, isegi läbi vihma.
Pakkisime lapsed sisse, botikutesse, tekkidesse, kärudesse, vihmavarjudesse ja suundusime virila ja väsinud kambaga uuesti metroo suunas. Meie mantlid hakkasid läbi laskma kohe peale muuseumi katuse ääre alt väljumist, jalad käisid plirts ja plärts ja metroosse jalutamine võttis väikeste jalgade tõõtu lihtsalt igaviku. Metrooga oli sõita aga ainult üks peatusevahe, mis tegi muidugi tuska Pärtlile ja see oli tema niigi nadile tujule nagu i'le täpp.
Kui olime lõpuks laeva jõudnud ja märjad riided kuivade vastus vahetanud, suundusime õhtusöögile. Olime otsustanud, et investeerime lastega reisides nii hommiku kui õhtusööki, et siis on vähem jama kui kõhud täis on. E küsis veel Eestis üle, et kas õhtusöögi aeg on kohaliku aja järgi ja müüja kinnitas, et muidugi kohalik. Aga tädi Tallink oli ohmoon ja mõtles vist, et kogu maailmas on Eestiga sama kohalik aeg ja nii me siis saabusime Rootsi lauda tund aega hiljem kui oleks pidanud. Meie muidugimõista seda ei adunud ja lihtsalt imestasime, et kuidas osad juba lõpetavad söömist, kui meie alles alustame.
E läks Patrikuga sööke kaema ja mina jäin Ruubenit tissima ning Pärtliga lauda ootama. Pärtel keeldus lastetooli istumast, keeldus vaatamast laineid ja linna, saari, mootorpaate ja maju, selle asemel tõusis tooli peale jalanõudega püsti, viskas kaks kahvlit maha, hakkas karjuma ja pani käe elegantselt püksi, et tuge otsida kogu oma mehelikkusest. See oli minu täpp i peal.
Ülejäänud õhtusöögi aja tegelesin mina Ruubeni ja Pärrtliga ja E ja Patrik üritasid süüa. Kui Pärtel lõpetas söömise, tahtsime E'ga juba vahetust teha, et mina saaks sööma asuda, kuid siis see väsinud ja ära karjunud meheke jäi laua taha magama. E otsustas, et viib ta kajutisse ja saabudes tagasi teatas mulle, et hea uudis on see, et Pärtel magab, aga halb uudis on see, et söögi lõpuni on jäänud 5 minutit, kuna tegemist oli siiski Eesti aja järgi algava söögiga. Kiiruga täitsin endale paar taldrikut ja alustasin igale imetavale emale omast kiirõgimist. Säh sulle siis Rootsi lauda lastega.
Veelgi halvem uudis oli aga see, et kui me kõik koos kajutisse läksime, arvas Pärtel heaks oma teisest kosutavast lõunaunest (mis oleks pidanud tegelikult olema ööuni) ärgata. Saime veel pika õhtu laste seltsis, kes õnneks olid küll peaaegu paid, aga mul kohe ei läinud kuidagi meelest see sigatsev pilk restorani toolil püsti seisvast lapsest, kellel üks käsi on püksis.
See õhtu jäin mina lastega kajutisse magama. Isegi oma koikule ei kobinud ja kaisutasin oma staar-last Ruubeni ärkamiseni. Hommikuks oli viha juba natuke lahtunud ja kui läbi häda saime maale (sest ainuke nõue oli minna tagasi metrooga sõitma) ja koju, siis küsisin E'lt, et 10 palli skaalal, kui raske siis reis oli kah, vastas tema, et 8. Tundub, et mina olen treenitum ja panen hingeks 5, aga restorani ma enam nii pea ei lähe!
Petseri
Kui sul on juba kolm last, siis isegi minusugune tossike õpib, et mõnele reisile on vaja minna, aga vähendatud komplektiga. Üks päev enne VHK õpetajate Petseri reisi registreerimise lõpptähtaega teatas H mulle, et näe, sain kirja, aga ei lähe. Mina olen peale Mitte pühad pühakud raamatu lugemist ihanud aga Petserisse minna ning õhtul peale E'ga läbirääkimisi registreerisimegi ennast ja iminappa reisile ja järgmine päev tormasin Ruubenile passi tegema.
Reis oli kahepäevane ja Petseri on ju Tartu rahulepinguga Eesti ehk seega lähedal E maale. Vaatasime, et kõige mõistlikum on reisida nii: neljapäeval lastega maale, sealt reedel oma autoga piirini, jala Petserisse, laupäeval tagasi maale, pühapäeval kõigi lastega koju. Reis reisis, lõputu pakkimine, laste jagamine, laste pakkimine ja üleüldine kiirus iseloomustas seda nädalavahetust, kuid kompensatsiooniks tormlemise eest oli reis ise rahulik.
Petseri on nagu Võru, ainult et natuke rohkem täis plakateid suure võidu auks, autosid, kus on kirjas Спасибо Деду за Победу, räämas maju, väikeseid poekesi. Aadressiks kuhu me minema pidime, oli meil "kloostri väravast umbes 200 meetrit vasakule üks kollane maja". Sellest aadressist oli küllalt ja leidsime maja üles. Üles leidsime ka ülejäänud grupi, kus oli mulle õnneks ka tuttavaid õpetajad. Kloostri ekskursioon oli ju puha venekeelne ja noviits, kes meile rääkis vuristas kõik asjad ette veel erakordse kiirusega. Nii me siis aegajalt koputasime mõnele mu õpetajale õlale, et keegi paar sõna eesti keeles ka poetaks. Vahest sai paar sõna, aga vahest sai vastuseks, et mitte muhvigi ei saanud aru.
Aga tagasi reisi algusesse - peale lahti pakkimist ja lõunasööki kloostri külalistemajas läksime ekskursioonile. Magav Ruuben elas kõik väntsutamised magavalt üle: kärust kõhukotti, siis kabelisse, sealt õue, sealt kottpimedasse koobastesse, sealt õue, siis pühale mäele, kus meie kõrval hakkasid lööma kõik need kiriku kellad, kõik jalutuskäigud ja seismajäämised ning ärkas alles hetk peale ekskursiooni lõppu lõbusalt. Tuju oli tal kaunikesti rahulik peale kolmetunnist uinakut, aga kuna mähe oli täis, siis ei söandanud õhtusele liturgiale minna ja suundusin tagasi meie külalistemajja.
Oo milline rahulolu, vaikne titeke rinnal ja raamat käes. Ei pea keetma, vaaritama, kasima ega pesema. Hiljem tuli veel õhtusöök ja ise pidi ainult laua taha tulema. Õhtusöögil tulid tädid, kes toitu ette kandsid minu juurde, haarasid Ruubeni sülle ja ütlesid mulle söö. Sõin. Tänasin. Milline luksus.
Peale sööki läksime oma tuppa ja kohe magama (ei mingit kisa-kära, kaklemist ja meelitamist) ja magasime ühe kosutava ja pika une. Hommikul alustasime päeva varahommikuse jumalateenistusega, kus me küll lõpuni vastu ei pidanud, kuid hommikusöögilauas saime selle kohta vähemalt paar eesti keelset sõna. Teenistuse lõpus oli öeldud, et meie muudkui palvetame Jumala poole ja tahame seda ja toda, et ta teeks, aga see on ju palvetamine sõnadega, et saagu meie tahtmine. Pahupidi on kõik siin ilmas läinud; saagu ikka Sinu tahtmine. Oo seda mõtte lihtsust ja meele alandlikkust.
Kogu kloostris veedetud aja jooksul oli mul hea olla. Eks mul on muidugi ka hea elu, aga seal tajusin veel kümme korda teravamalt, kui hästi mul kõik on. Pole mul ei ühtegi haigust, lapsed on terved ja tublid, elu on paigas ja kõik on hästi. Kohati oli lausa piinlik mööda kõndida jalutust palvetajast või kiriku ees põlvili nutvast prouast, aga lõpuks lõpetame me ju kõik ühes ja samas kohas. Mina seisan kiriku ees oma titukesega ja kuulan läbi kõlaaukude kirikust toimuvat ja kiidan Issandat ja teine põlvitab mu kõrval ja palub Issandat.
Peale hommikusööki oli loeng, mis pidi olema tõlkega, kuid muidugi mõista arvati, et küll ikka me mõne sõna tabame ja et tõlkides läheb liiga palju aega kaotsi ning munk saab liiga vähe kõnelda. Niipalju kui meie puudulik vene keel aru saada lubas, oli loeng tõesti huvitav. Enamasti saime aru aga ainult teemast, mitte teema arutelust ja sellest on väga kahju. E plaanib nüüd minna vene keelt õppima, et enam seda jama ei korduks, et tarkus on su kõrval, aga kätte seda ei saa.
Loengu lõppedes saime veel viimast korda süüa, seejärel pakkisime asjad, ostsime kommid nimega Rot Front ja viinad ja suundusime tagasi Eestimaa poole. Viimaste rublade ja kopikate eest ostsis E kuskilt pisipoest koorejäätise, mis oli niii hea, kuid jäätise lõppedes, kui külm oli kenasti naha vahel, jäime külma vihma alla. Olime just künka otsas, kust Eesti ja seal olev päike paistis kätte ära, aga piirini oli veel astuda. Piiril muidugi ka ei halastata - passi kontrollitakse järjepanu igas teelejuhtuvas putkas ja igas putkas kontrollitakse seda säärase põhjalikkusega, nagu eelmised tädid-onud poleks sinna sisse vaadanudki. Lõuks saime Venemaalt tulema ja marssisime rõõmsalt kodumaa pinnal, kuni vastu tormas paks ja tige eestlane ja peaaegu karjus meile, et kust me tuleme. No kust ikka, vastasime, Venemaalt. Te olete haagistega rekkade reas! Oh seda imet, Venemaal pidigi kõndima mööda autoteed, kust me teadma pidime, et Eestis on euroliidu reeglid ja käima pead sa mööda mingit lehmarada, millelele viitav silt oli kuhugi ära peidetud. Sõiamava tädi käest pakku saades astus meile uus tige tädi vastu. Viina on, suitsu on, medikamente on!? Meie vastus oli, et pudel viina on jah. Tädi küsis seepeale, et esimest korda olete või?! (Ei saanud aru, et kas siis esimesel korral ei mõista osta või) Huuh, tere kodu. Venemaal küll kontrolliti ülearu ja ülearuse põhjalikkusega, aga kõik olid vähemalt sõbralikud ja südamlikud. Meil aga toimib kõik nagu euroliidule kohane, kuid ilma igasuguse südameta. Võta siis kinni, kuidas asjad olema peaks.
Reis oli kahepäevane ja Petseri on ju Tartu rahulepinguga Eesti ehk seega lähedal E maale. Vaatasime, et kõige mõistlikum on reisida nii: neljapäeval lastega maale, sealt reedel oma autoga piirini, jala Petserisse, laupäeval tagasi maale, pühapäeval kõigi lastega koju. Reis reisis, lõputu pakkimine, laste jagamine, laste pakkimine ja üleüldine kiirus iseloomustas seda nädalavahetust, kuid kompensatsiooniks tormlemise eest oli reis ise rahulik.
Petseri on nagu Võru, ainult et natuke rohkem täis plakateid suure võidu auks, autosid, kus on kirjas Спасибо Деду за Победу, räämas maju, väikeseid poekesi. Aadressiks kuhu me minema pidime, oli meil "kloostri väravast umbes 200 meetrit vasakule üks kollane maja". Sellest aadressist oli küllalt ja leidsime maja üles. Üles leidsime ka ülejäänud grupi, kus oli mulle õnneks ka tuttavaid õpetajad. Kloostri ekskursioon oli ju puha venekeelne ja noviits, kes meile rääkis vuristas kõik asjad ette veel erakordse kiirusega. Nii me siis aegajalt koputasime mõnele mu õpetajale õlale, et keegi paar sõna eesti keeles ka poetaks. Vahest sai paar sõna, aga vahest sai vastuseks, et mitte muhvigi ei saanud aru.
 |
| Need kellad ei häirinud last |
 |
| See kurg ei lennanud ega lennanud ära |
 |
| Need õunapuud lähevad kohe õide (ja neid oli seal palju-palju) |
Oo milline rahulolu, vaikne titeke rinnal ja raamat käes. Ei pea keetma, vaaritama, kasima ega pesema. Hiljem tuli veel õhtusöök ja ise pidi ainult laua taha tulema. Õhtusöögil tulid tädid, kes toitu ette kandsid minu juurde, haarasid Ruubeni sülle ja ütlesid mulle söö. Sõin. Tänasin. Milline luksus.
Peale sööki läksime oma tuppa ja kohe magama (ei mingit kisa-kära, kaklemist ja meelitamist) ja magasime ühe kosutava ja pika une. Hommikul alustasime päeva varahommikuse jumalateenistusega, kus me küll lõpuni vastu ei pidanud, kuid hommikusöögilauas saime selle kohta vähemalt paar eesti keelset sõna. Teenistuse lõpus oli öeldud, et meie muudkui palvetame Jumala poole ja tahame seda ja toda, et ta teeks, aga see on ju palvetamine sõnadega, et saagu meie tahtmine. Pahupidi on kõik siin ilmas läinud; saagu ikka Sinu tahtmine. Oo seda mõtte lihtsust ja meele alandlikkust.
Kogu kloostris veedetud aja jooksul oli mul hea olla. Eks mul on muidugi ka hea elu, aga seal tajusin veel kümme korda teravamalt, kui hästi mul kõik on. Pole mul ei ühtegi haigust, lapsed on terved ja tublid, elu on paigas ja kõik on hästi. Kohati oli lausa piinlik mööda kõndida jalutust palvetajast või kiriku ees põlvili nutvast prouast, aga lõpuks lõpetame me ju kõik ühes ja samas kohas. Mina seisan kiriku ees oma titukesega ja kuulan läbi kõlaaukude kirikust toimuvat ja kiidan Issandat ja teine põlvitab mu kõrval ja palub Issandat.
Peale hommikusööki oli loeng, mis pidi olema tõlkega, kuid muidugi mõista arvati, et küll ikka me mõne sõna tabame ja et tõlkides läheb liiga palju aega kaotsi ning munk saab liiga vähe kõnelda. Niipalju kui meie puudulik vene keel aru saada lubas, oli loeng tõesti huvitav. Enamasti saime aru aga ainult teemast, mitte teema arutelust ja sellest on väga kahju. E plaanib nüüd minna vene keelt õppima, et enam seda jama ei korduks, et tarkus on su kõrval, aga kätte seda ei saa.
 |
| Aken on kinni ehitatud slaavi moodi |
 |
| Tänava remont, autod kimavad, augumärgistus on ju täiesti pädev |
 |
| Tuul tõuseb, vihm langeb, Eesti paistab |
Loengu lõppedes saime veel viimast korda süüa, seejärel pakkisime asjad, ostsime kommid nimega Rot Front ja viinad ja suundusime tagasi Eestimaa poole. Viimaste rublade ja kopikate eest ostsis E kuskilt pisipoest koorejäätise, mis oli niii hea, kuid jäätise lõppedes, kui külm oli kenasti naha vahel, jäime külma vihma alla. Olime just künka otsas, kust Eesti ja seal olev päike paistis kätte ära, aga piirini oli veel astuda. Piiril muidugi ka ei halastata - passi kontrollitakse järjepanu igas teelejuhtuvas putkas ja igas putkas kontrollitakse seda säärase põhjalikkusega, nagu eelmised tädid-onud poleks sinna sisse vaadanudki. Lõuks saime Venemaalt tulema ja marssisime rõõmsalt kodumaa pinnal, kuni vastu tormas paks ja tige eestlane ja peaaegu karjus meile, et kust me tuleme. No kust ikka, vastasime, Venemaalt. Te olete haagistega rekkade reas! Oh seda imet, Venemaal pidigi kõndima mööda autoteed, kust me teadma pidime, et Eestis on euroliidu reeglid ja käima pead sa mööda mingit lehmarada, millelele viitav silt oli kuhugi ära peidetud. Sõiamava tädi käest pakku saades astus meile uus tige tädi vastu. Viina on, suitsu on, medikamente on!? Meie vastus oli, et pudel viina on jah. Tädi küsis seepeale, et esimest korda olete või?! (Ei saanud aru, et kas siis esimesel korral ei mõista osta või) Huuh, tere kodu. Venemaal küll kontrolliti ülearu ja ülearuse põhjalikkusega, aga kõik olid vähemalt sõbralikud ja südamlikud. Meil aga toimib kõik nagu euroliidule kohane, kuid ilma igasuguse südameta. Võta siis kinni, kuidas asjad olema peaks.
Subscribe to:
Posts (Atom)