Sööbik

Kui mul on vähegi aega ja kannatlikkust, siis lasen lapsel ise süüa. Pärast muidugi on vaja vahetada riided ja natuke pesta põrandat ning kindlasti pesta juukseid.
Laps aga on väga rahul ja sööb lusikas peos väga isukalt.

Pidurdamatu miksi ja pidurdumatu lood

Pärtel on märkamatult saanud aasta ja pooleteise kuuseks. Minul aga vaimu seis ei seisa nigu ja polegi saanud kirja panna, milline laps ta siis aastaselt oli.

Heldus:
Pärtel kallistab ja musitab.

Jõud:
Praeguseks Pärtel enam ei käi vaid jookseb. Kahju on ainult sellest, et kogu kineetiline energia pidurdusmomendil annab oma jõu põrandale. Olen küll tahtnud kasutada rekuperatiivpidurdust ja kõik lapse arvelt saadud džaulid endale üle kanda, kuid pole veel mehhanismi välja mõelnud.
Peale maha maandumist tõuseb laps ilusti ise püsti. Selleks ei ole enam vaja seina abi. Püsti tõuseb ta ka mujal - söögitoolis, diivani käsitoel, turvahällis, juhul kui rihmad veel kinni pole, potil, vannis jne. Olen täheldanud ka rippumist - laps on näiteks roninud trepptooli pidi kraanikausi juurde, suure hüppamise punnimisega saanud kinni kraanikausist, ripub ta kõhuga kapi äärele toetudes ja vaagides pead ja jalgu. Muidugi kõige enam ripub ta siiski minu või Patriku küljes, kinni hoides vastavalt siis käte, jalgade, kogu keha või lausa hammastega. Seetõttu lasin rippumisrõngad madalamasse asendisse, et Pärtel saaks parem rõngaste küljes rippuda.
Eriti osav on ta külge haakimisel. Duši alt tulles ei tohi last sülle võttagi, sest poole tõstmise pealt on ta kindlasti juba võimalust ära kasutanud ja sööma hakanud. Rinda saab küll laps vähem, aga seda teadlikum on ta selle mõnust ja naudib kogu protsessi täiega. Tundub, et rind ei ole talle enam pelgalt söök vaid kätkeb endas paletti mõnust, magususest, turvatundest, minu ainuomamisest, hellusest ja üldse kõigest heast, mis olemas on. Nüüd on lausa kahju lõpetada neid meie imelisi momente.

Hääl:
Varase rääkimisega minu lapsed ei hiilga. Põhimõtteliselt on ainuke sõna ämm-ämm-ämm, mis tähendab mind ann-ann-ann, mis tähendab midagi, mida ta tahab ja enamasti me ei saa aru mida ja prrr, mis tähendab autot, lampi, tuld, või aknast välja vaatamist. Ma lihtsalt naudin täielikult seda, et mul räägib ainult üks laps. Patrik on hetkel nagu kõvaks keeratud raadio hommikuprogramm (vali, kiire, tüütu). Ma saan aru, et oma lapse kohta ei saa ju ometigi tüütu öelda, kuid teate - võõra suus hammas ei valuta. Usun, et kui keegi muu peaks taluma seda, mida mina hommikust õhtuni kuulen, siis ta saaks diagnoosi. Lakkamatule rääkimisele lisandub veel mikside rida, mis liiguvad eksponentsiaalselt jaburuse suunas. Päevast päeva küsitakse üle miks tema, Pärtel, mina või E oleme olemas, miks talle marmelaad ei maitse, miks tuli on kuum, miks ei saa oma varju peale minna, miks lumi ära sulas, miks lilled üles ärkavad, miks lilled magavad, miks me ei näe kuidas nad magavad, miks mutid ja vihmaussid näevad kuidas nad magavad, miks mutid elavad maa all... Ma tean, et need kõik küsimused on olulised ja ma olen nendele liialdamata ka 100 korda ilusti vastanud, aga 101'sel korral meenub vanamees.
Vahest aga, vahest, on nad nunnud.

 

Viha:
Pärtel on endiselt oma tegudes järjepidev. Näiteks kui ta tahab ronida trepptooli pidi üles ja ma ta ülevalt taas alla tõstan ja 10 meetrit eemale viin, siis ta ei heitu. Ajab ennast taas püsti, jookseb trepptoolini ja ronib jälle. Mina jälle tõstan, tema jälle tõuseb. Ei hakka ta jonnima ega karjuma nii kaua kuni tool on paigas ja on võimalus. Kala ju ka ei sõdi kalapüügi vastu, ta üritab vaid võrgusilmast läbi lipsata eksole. Kui aga tool ära võtta valdab teda raev. Siis võib teda kohata klotside kastist meeleheites asju välja loopimas või pesulõksudega laamendamas. Vahest ma kardan, et see raevuhoog on üheaastasele mitteomane ja peaksin sellest oma perearstiga rääkima, kuid siis meenuvad mulle kõik need kukkumised ja peavopsud vastu põrandat ja arsti juures olles vaikin.

Patriku mõte ja sõna:
Patrik: Issi, mina tahan saada kasvatajaks
Issi: Miks?
[vaikus]
Issi: Ma tean, sa tahad lastega mängida ka siis kui sa juba suur oled
Patrik irvitades: Ära mind midagi pilka!

Patrik palub mul lugeda numbreid, nii et mina lõpetan 19nega ja tema hüüab 20. Peale tema 20'et loen edasi 21, 22, 23, 24, 25 ja küsin, et mis sa arvad Pati, mis peale 25 tuleb?
Pati: Mitte midagi. Numbrid saavad otsa nagu puder. Saab otsa ja suhu ei jõua midagi.

Patrikul on oma maa, millest ta räägib. Ertaamia - maa mis asub kaugemal kui Pluuto. Seal on sõda, sest see on nii kaugel.
Ertaamia-Ennist - maa kuhu mahub nii palju inimesi. Seal on ka väga palju redeleid. Ja liumägesid.

Ükskord Patrik tuleb, istub minu kõrvale ja tõdeb: "Ertaamia-Ennist on sellega ära harjunud kuidas venelased sõdivad."

Patrik magab, aga kuna ta on haige, siis uni on väga ärev. Pidevalt ärkab, köhib, nuuskab, tahab juua. Mina toimetan kui järsku kuulen, et ta räägib. Lähen tema juurde: Emme, kuidas sa jätsid lapse siia nii üksi!
Mõne aja pärast kuulen jälle, et Pati niuksub. Ruttan tema juurde ja küsin, kas tahad nuusata. Läbi une tuleb väga selgelt ja kõlavalt: Ei, šokolaadi tahan.

Oleme õues ja Patil tuleb pissihäda. Tuppa minnes räägib Pati: Emme, ma pissin väikesesse potti. Ja kakan ma ainult väikesesse potti. Suure poti peal ma ei lase kakal tulla. Ma näitan, kes on peremees.

Pati parandab autot: Ma mutrisin selle siit kinni.

Patriku edusammud:
Patrikut pole enam öösel vaja pissitada. Õnneks lõppes ära ka öine meie voodis pissil käimine (ronib kaissu, laseb voodi täis ja läheb nagu õige mees kunagi oma voodisse tagasi). Päeval kui ei ole pükstel peal rihma ega trakse käib ise pissil. See on mulle suureks abiks ja kergenduseks.
Patrik hakkas ise nuuskama. Loodetavasti on sellest abi ka tal peale nohu tekkiva kuulmislanguse ära hoidmiseks. Jätkuvalt on Patrikule kõige hullem haigus nohu - sellega käib meil ikka veel kaasas alati larüngiit ja lisandunud on kurtus.

Paast:
Paastuaja alguses tahtsin E'ga kokku leppida, et ma paastun lastest, Olen neid nõus nägema pühapäeviti või külas, kuid E ei tahtnud kuidagi selle mõttega kaasa tulla. Seejärel otsustasin loobuda karjumisest. Tean küll, et säärane lubadus sobiks rohkem jõuluaega, valguse ja päästja ootuse juurde, kuid paastuaeg annab mulle võimaluse esimesel ülestõusmise pühal lapsi häälekalt äratada. Pealegi lohutan end sellega, et pühapäeval ju ei paastuta ...