Püha Graali radadel

Rohkem kui korra olen sattunud kõrvuti lugema eri autorite sama teemat ja pean ütlema, et vaatenurk avardub. Üks väga huvitav sellelaadne kogemus oli lugedes '96nda aasta Everesti katastroofist läbi Jon Krakaueri, Anatoli Bukrejevi ja Beck Weathersi silmade.
Nüüd asusin mitte nii maise vaid pigem taevase probleemi kallale - hakkasin otsima Püha Graali. Alustuseks võtsin Dan Browni Da Vinci koodi ja jätkuks Umberto Eco Baudolino.
Kui Everesti saaga erinevad raamatud avasid probleemi uusi tahke, inimeste erinevaid vaatenurki ja kogemusi jäädes kõik samale tasandile, siis Graali otsingul sain jälle aru meelelahutusliku ja kultuurikajastusliku kirjanduse vahest.
Dan Brown on kindlasti väga palju materjale läbi töötanud ja ülimalt ladusa ja põneva kirjutamisstiiliga (lugesin päeval iga võimaliku silmapilgu, kasvõi kaks rida, kui laste kõrvalt sai ja mitu ööd takka pihta), kuid tema stiilis jääb minu jaoks midagi vajaka. Võibolla on selleks tõsidus ja tõsiselt võetavus. Võib olla truudus(etus) ajaloole. Ma vist pigem eelistan lugeda raamatuid, mille faktidele saan ma 100% kindel olla (ehk harivaid) või neid, mis on täis jaburad (väljamõeldised). Sellised vahepealsed raamatud, mille puhul ei tea kunagi, kas loetud lõik juhtus olema tõsi või autori fantaasiavili jätavad mind kimbatusse. Tahaks ju kõiki huvitama hakanud fakte järgi kontrollida, aga no kus mul see aeg. Niisiis tulebki paigutada kõik autori väljaütlemised mingile ebakindlale kandikule ja see sügavkülma paremaid aegu ootama panna. Seega külmetasin enda jaoks ka Browni järgmiste teoste lugemise ja jätkasin Graali otsinguid hoopis ühes Baudolinoga.
Umberto Eco on aga täitsa teisest killast. Humoorikas, täis ajalugu, täis fantaasiat, täis selgust. Temal on juba piirid paigas, et mis on tõeline ja mis on väljamõeldis, kuigi lugu on valetajast ja sama ilmselgelt vale nagu Brownilgi, kuid inimesed tajuvad seda vahetumalt. Eco laveerib väga peenelt sellel fantaasia ja päris ajaloo maastikul.
Eco tundus kohati mulle liiga aeglane. Turtsusin, et miks sa ometi muned nende väljamõeldud elukate ja nende uskumuste kirjelduste juures, kuid kindlasti on neid lugejaid, kes näevad seal õiget allteksti meie enda kultuuriruumi ülekantuna ja hakkavad ka ülejäänud raamatut ja ilma paremini mõistma. Mina kahjuks ei ole nii erudeeritud ning võtsin seda kui meelelahutuslikku teost ja mõistetamatutest kohtadest libisesin kiirelt üle. Kuid selle raamatu järel võin kohe kindlalt öelda, et olen targem nii ajaloo kui ka avardunud maailmapildi mõttes.

Kirsiks tordil juhtusin üks päev rongiga sõites vastakuti sõitma umbes 80 aastase prouaga. Peale esimesi viisakuseavaldusi ilusa lapse teemadel (sõitsime Pärtliga kahekesi) hakkasime vestlema raamatutest ja sealhulgas ka Da Vinci koodist. Proua lõkerdas mu vastas ja teatas, et tema on ise käinud Püha õhtusöömaaega vaatamas ja mingit üleliigset kätt ta küll ei näinud. Pealegi on tema tütar kunstiteadlane ning raamatus olev maali tõelgendus on nii kunstiteadlaste kui ka nende seas, kes asjasse vähegi süveneda viitsivad, küll ilmselgelt ilukirjanduslik lugu, kuid hämmastaval kombel leidub ikka neid, kes hakkavad uskuma muinasjutte. Arutlesime, et miks küll keegi Larssoni Millenniumi triloogiat või Hargla Melchiori jutte tõeks ei pea, kuid sealt ju puudub Püha Graal, mis tundub, et ikka veel inimeste mõistused kimbatusse ajab.

Õed - õelus?

Hetkel loen viimaseid lehekülgi E. Mazlishi ja A. Faberi raamatust "Õed ja vennad rahujalal". Iga peatüki juures taban end kahjuks mõttelt, et näe, seda halba näidet ma just täna hommikul tegin. Õpin ja naudin - raamat on ladusalt, kergelt ja omandatavalt kirjutatud.

Ja siis potsatab mulle postkasti H bakatöö järgmine jupike. Mina olen moosikelder, kus hoidistan tema varukoopiaid. Seal töös on aga üks lühike peatükk vooruste mõistetest ja järsku saan ma aru, et kui me kõik kasvataksime oma lapsi nii, et pööraksime tähelepanu vooruste välja arendamisele, poleks vaja kasvatuslikke raamatuid meil lugedagi. Aga ma ei usu, et enamik meist oskab erinevaid voorusi nimetadagi, rääkimata nende mõtestamisest.
Mu kallis H., su imeliste laste pealt on näha, et sina oskad, tahad, ja suudad ja sul pole elu sees vaja eelmainit' raamatut lugeda! Sa oled lihtsalt mu iidol.

Venelasearmastus ja venelase armastus

See, et vahepeal pole üldse kirjutatud raamatutest, ei tähenda üldse seda, et ma oleks vahepeal teleka muretsenud. Ei - loen ma veel ikka, aga kuidagi viimasel aastal on lugemisvaraks juhtunud kas hirmus tõsised või siis risti vastupidi, hirmus kesised raamatud. Tõsistest ja õpetlikest raamatutest ei ole midagi kirjutada. Eks igaüks ise loeb ja saab oma ahaa elamused. Raamatud aga, mis on sisult kesised, kuid muidugi põnevad on pakkunud mulle palju mõtlemisainet, ei oska kuidagi suhestuda. Näiteks kaks triloogiat - Indrek Hargla Melchiori ja Stieg Larssoni Millenniumi oma - mille kohta lihtsalt ei tea öelda, kas on hea või mitte. Nende raamatute taga veetsin peamiselt öid, kuna õhtul lugema hakates ei saanud enam raamatut käest. Raamatud olid kaasahaaravad, sorava mõttelennuga ja hästi kirjutatud, aga mõlemal triloogial oli minu jaoks üks aga. Hargla raamatud sobiks hetkel vabalt anda lugemiseks Auksile. Need sütitaksid kirge ajaloo, oma kodulinna ja lugemise vastu, kuid kõigis raamatutes on mingid imelikud seksi lõigud. Eriti esimeses, kus on täpselt poole lehekülje pikkune ülitäpne kirjeldus Melchiori suguelust oma abikaasaga, mis ei anna loo mõttele mitte midagi juurde ja mille ära jätmisel ei saaks mitte keegi aru, et midagi on ära jäetud. Mida teha? Lehte välja rebida ei saa, sest siis kaob ära ka lehe teine pool! Lõiku ära värvida või üle kleepida ei saa, sest see oleks imelik! Seega jääb ära väikelaste raamatutega innustamine. Vaadaku oma Harry Potterit edasi eksole, selle asemel, et lugeda vanalinnast ja võibolla hakata tulevikus keskaja fänniks. Enam vähem sama teema kordub ka teises ja kolmandas osas. Sisse on pikitud millegipärast lihtsalt jaburat kirjeldust voodielust, mille mõtteks tundub olevat ainult see, et lihtsalt tänapäeval kõik peavad sellest kirjutama.
Millenniumi saagaga on sama värk. raamat on põnev, aga kolmandas osas oli konkreetselt saja lehekülje pikkune kirjeldus lesbide omavahelisest armatsemisest. Kahjuks just nimelt armatsemisest, sest armastusest ei olnud küll juttu. Ma ei saa aru, mis ajast on armastus muutunud tabuks ja armatsemine muutunud normiks? Kas ei peaks olema vastupidi?
Ja siis sattus mulle näppu emmele raamatupoes sülle kukkunud Lazari naised (Marina Stepnova). Esimese saja lehekülje jooksul ma nutsin, naersin, nutsin. Raamat on sama tänapäevane nagu Hargla või Larsson, kuid räägib armastusest, andumusest, vihkamisest, kannatamisest armastuse puudumise pärast, perekonnast. Stepnova ei kirjelda kiretult seksi, aga ta suudab kirjeldada armunute esimest suudlust nii, et jalust läheb nõrgaks ja sinus endas süttib selline armastus oma armastatu vastu, et suudleks ise või hommikuni. Mõnd abielu kirjeldab Stepnova nii, et suudad ainult kiunatada, et ma tahan ka nõndamoodi lõpuni minna.
Ma kardan, et asi on rahvuses kinni. Tundub, et venelastele on veel mõned asjad pühad ja mõned asjad ilusad, samas kui läänelik maailm on juba nii pimestatud oma vabadusest, et nad ei näe enam ilu ega armastust. Mõistavad ainult põnevust ja tuima kirjeldust.

Lugemishäire

Patrik on nüüdseks peaaegu kaks nädalat haige - bronhiit, keskkõrvapõletik, kõripõletik. Hetkel on õhus veel ähvardus, et esmaspäeval peab haiglasse minema. Peale Patrikut jäi haigeks E ja siis kui ma uskusin, et nüüd hakkab kõik paremaks minema (Patrikule olid antibiootikumid välja kirjutatud), siis jäin raskesti ka mina haigeks. Minu haiguse kõrvalnähe on lugemisoskuse taandumine. Raamatuid lugedes ei suuda enam sõnu kokku veerida. No ei saa aru mis asi on kuu-riski, sooka-ilu, vastav-astatu. Loomulikult raamatus ei olnud seal sidekriipsu vahel, vaid kõik need keerulised sõnad (ja paljud muudki) olid kokku kirjutatud.

Tagasi unede kiviaega

Et kuumalaine tubast kuumust paremini taluda, otsustas Patrik, et kehatemperatuuri 39 korral on tagasi see tunne, et toas on külm. Nii et kolm päeva ja ööd oli meil käsil teine Patriku tõsisem haigus. Seekord olin ainult mina stoiliselt rahulik ja ajasin sellega vist kõik teised enda ümber närvi. Laps oli aga silmnähtavalt haige. Silmad on hallid, tuju oli ka pigem hall. Nüüd oli mul taas sülebeebi, keda kordagi ei kannata maha asetada ja kellele tuli pidevat teha tubade tuuri või kükist üles hüppeid. Sassi läks meie unekool ja haiguse tõttu olime tuppa aheldatud. Magamine käis nii nagu vanasti - tissi küljes, kahe käega oma varandust kaitstes.
Oma voodist tegime taas oma peamise elupaiga. Voodis elasid lisaks meile ja sulepadja loomadele (E on nimelt kindel, et minu vanas sulepadjas elavad suleloomad, kes mulle öösel kõrva ja ninna võivad pugeda) Patriku mänguasjad, kuhi raamatuid, paar lina, mida öösel endale peale panna, kokkuvolditud tekk, mis paraku lihtsalt võttis ruumi, kuid kasu polnud tast rohkem kui tikkudest tulekahju korral, liiter vett, telefon, käekell, oksutilapid, tissimislapp ja riideid (kahjuks pean tunnistama, et nii Patiku kui ka minu omad). Ime, et meie ka veel sinna mahtusime.
Ei tea kas see on saatuse vingerpuss, kuid olingi juba õnnetu, et enam ei saa nii palju lugeda. Eelmine kuu lugesin ainult Kristiina Lauritsatütre kaks osa ja üleeelmine kuu läbisin terve aeg Plekktrummi. Nüüd järsku oli lugemiseks taas maa ja ilm aega. Ära tuli lugeda hommikune uinak (30 min), siis lõunane ja õhtune uni (mõlemad 1,5-2h). Raamatuid kulus nagu mähkmeid. Haigusega lugesin ära Kristiina Lauritsatütre kolmanda osa, Benioffi "Varaste linna" ja hetkel on pooleli Pulkkineni "Tõde". Enda vabanduseks saan vaid öelda, et klassikaga on vääksuva kuuma poisi kõrval äärmiselt raske tegeleda.
Tõeline klassika on aga see, et E läks maale nädalavahetuseks ja koju saabudes oli tal 38 palavik ja nohu-köha. Koju tulles ta vandus, et enam ta ilma oma mõistuse hääleta maale ei lähe, kes keelaks teda nohu ja "külmetus tuleb" tundega järve ujuma või telki magama minemast. Mõistuse hääl aga oli Tallinnas ja nüüd saan ma öösel olla kahe haige mehe vahel ja enda immuunsust proovile panna. Ometigi teeb see meile mõlemale ainult nalja - nüüd saame ju niisama kodus koos aega veeta.

Aitab aga sellest blogimisest, mis peab paari aasta pärast mu mäluks olema. Alustame nüüd sellega, miks teie seda loete:

• Maalt tulles sõitis E H juurest läbi, kus parasjagu oli külas meie bioloogiline isa P.L.
  P.L. oli toonud lastele kingitused - trummipulgad. Ma olen üsna kindel, et selle kingitusega pääseb ta maailma jaburamate kingituste top kümnesse. Me siin nüüd aegajalt kõkutame diivanil ja mõtiskleme, et kas a) trummi polegi vaja, kui sul on pott ja pann, põrand ja vann; b) ta sai inspiratsiooni Tallinnat väisanud prügibändist Weapons of Sound  ja tahab ka H lapsi prügimäele trummi otsima saata; c) üleüldse milleks sulle trumm, kui juba pulgad on olemas.
• Täna küsisin korteri omanikult S'lt, et mis suur arm tal käe peal on. Eks ta siis jutustas. Parasjagu olime õues, mina istusin, Patrik süles. Järsku tundsin, et nüüd ma enam ei suuda - sain veel õnneks valida, et kas minestan või oksendan. Valisin minestamise, kuna kõhus paiknevaid maasikaid ei tahtnud raisku lasta, tõusin püsti, ulatasin lapse S'le ja kukkusin minestuse krampides murule pikali. Selgus, et ma ei suuda ka kuulata õõvastavaid juhtumisi verest, haavadest ja valust.
• Terve kevade olen ma hoovis jalutades mingeid imelikke nn lammutustagajärjel tekkinud 30x15 cm vineerplaadi tükke oma akna alt minema loopinud ja arvanud, et küll ma olen ikka hea üürnik ja koristan hoovi prahist. Imeväel on tükid/plaadid ikka ja jälle tagasi ilmunud (ma vist mõttes süüdistasin lapsi või Jackit). Täna esimest korda nägin aga miks need vineerplaadid mu akna all ja kuuri ees on - S ja K panevad oma mootorrataste jalad sinna peale!!! Ma olen nii nii nii lammas. Küll E naeris pikalt ja kõva häälega kui ta mu kevadpuhastusest kuulis ning siis pidas mulle pika loengu, kuidas ära käpi, näpi, topi. Plaat las olla seal, kus ta on viimati jäetud. Muidu tulevad öösel K ja S ja ei saa oma rattaid püsti seisma jätta, kuna jalg vajuks muidu pinnasesse ning nad ei saa ju ratast lahti laskmata minna endale kuskilt hunnikust uut vineerplaadi tükki otsima. Ma ei julge vist S'le enam otsa ka vaadata ja kui nüüd siiski vaatan, ütlen ainult alandlikult määää.

Ma usun, et nendest "Vahva sõdur Šveiki juhtumistest" piisab teile, et ülejäänud nädala minu üle naerda. Aga naer on terviseks. Me naerame ka praegu ja loodame, et ehk saab E nii terveks ja Patrik ka. 

PS! Ärge küsige ka mult, et mis selle käega siiski juhtus, sest ma tõesti ei taha teada, kas ma ka kirjutades pildi tasku pistan.

Lugemisind

Et oma lugemisindu taltsutada võtsin käsile Cervantese. Hämmastaval kombel on see aga vägagi tänapäevane ja ei taltsuta indu ühti. Järgmiseks peab vist ikka Kalevipoja, Zola või K, sinu kihlveo Georg Sandi "Consuelo" käsile võtma.

Patrik magab endiselt ainult siis kui ma olen ta kõrval ja ennast ei liiguta. Äärmisel juhul võin end keerata selili - külili ja kõhuli keeramised äratavad ta. Seega lugemiseks aega veel on. Reeglina hommikupoolikuti 2x1h kindlasti.
Emm tõi mulle ka Põrgupõhja uue vanapagana. Raamatu taga on hinnaks KR 4.50. Võite ise arvata mis aasta trükk! Paber on paks ja papine, nii et raamat, mis näeb välja nagu ta oleks 600 lk on tegelikult ainult 300 lehekülge. Viimasel lehel on nimekiri samalt autorilt ilmunud teoste kohta koos hindadega. Kõige kallim kõigist Tammsaaredest selgus, et on Tõde ja õigus V osa. Eks nende eluliste probleemide lahenemiste eest ongi õigus nõuda kolm korda kõrgemat hinda kui armastuste ja muiduõpetuste eest.

Mulle meeldib töö

Lõpuks leidsin üles K tädikese algupära. Tema tuntud tsitaat pärineb Jeromelt "Kolm meest paadis". Aga kogu lõik on veelgi enam väärt. Meenutab mulle meie perekonda, vanaema ja iseäranis sündmusi Mudaaugu köögis:

Elasin kord koos ühe mehega, kes mind lausa hulluks ajas. ta võis tundide kaupa sohval vedeleda ja vaadata, kuidas ma koduseid toimetusi teen, mind kogu aeg silmadega saates, ükskõik kuhu ma ka ei läinud. Ta ütles, et talle mõjub hästi kui ta mind ringi askeldamas näeb. Ta ütles, et tunneb siis, et elu ei ole igav unenägu, mida võib niisama vahtides ja haigutades mööda saata, vaid õilis kohustus, mida täidetakse tõsise hool ja tööga. ta ütles, et mõtleb nüüd tihti sellele, kuidas ta küll enne mind hakkama oli saanud, sest siis polnud tal kedagi, kelle tööd oleks võinud pealt vaadata.

 Mina küll selline ei ole. Ma ei saa paigal olla ja vahtida, kui teine rügab ja rahmeldab. Tahan siis alati püsti tõusta ja juhtnööre jagada, käed taskus, ringi jalutada ja õpetada, mida järgmisena teha tuleb. Olen kord juba sellise hakkaja loomuga. Ma ei saa sinna midagi parata.

Mitmeosaline raamat

Mõningad raamatud on mitmeosalised. Näiteks Krossi "Kallid kaasteelised" koosneb kahest osast. Ja "Kolm meest paadis" koosneb mul lausa neljast osast.

 

Eile tuli E koju. Ma kohe pidin talle hõiskama: "Raamat läbi." E vastas: "Ütle mulle midagi uut parem". Tegelikult ma kohe üldse ei oota, et Käku suureks saab ja mul enam aega lugeda ei ole.

Raske raamat

H see postitus on nüüd sulle. Krossi "Kallid kaasteelised" on läbi. Raamat oli raske. Kartsin, et kui see Käkule peale kukub, siis ei taha mõeldagi, mis saab. Arvatavasti kaaluvad nad sama palju. Seetõttu olen hetkel taas süvenenud kergemasse kirjandusse ehk pehmete kaantega vetsupaberilaadsele trükile edasi liikunud.
Aga see Helga, kelle juurde ta 50km -40'ga kõndis ei olnud ju toosama Helga. See oli ju juba järgmine (ja põhimõtteliselt Kross kõndis ju sinna oma esimest Helgat nö petma). Mis loomulikult ei suurenda minu silmis Krossi aktsiaid, aga siiski, polnud teise Helga maha jätmine nüüd enam nii suur traagika (kuigi väike ta ka ei olnud!).
Kui aga mahti saad võid teise osa millalgi kotti pista, kuna kõik ülejäänud raamatud on mul sellised paari kolmesaja leheküljelised ja need kaovad ruttu mu aplasse lugemisse ja järele jääb taas tühi riiul ...

Jalutuskäik tuunitult

E lõpetas Emmaljunga tuunimise ürituse vol2. Nüüd järgneb veel suuskade määrimine ehk vol3. Mis siis tulemuseks on:
1) Libiseb hästi puhtal lumel.
2) Soolasel lõigul on ikka raske lükata.

Aga õnneks oli E jalutamas kaasas ja nii me siis tegimegi, et tema lükkas raskeid lõike, endal selg leemendamas ja mina lükkasin kergemaid lahtilükatud siledaid jalutusteid. Iseenesest aga koos jalutada oli sulnis. Päike paistis ja poja peaaegu magas. Ma pidevalt tahtsin talle näidata, et on olemas ka valge aeg ja lükkasin kärul seda peavarju asja ära. Iga kord loomulikult beebi ärkas selle peale üles ja pahandas. Meil tekkis väike kahtlus, et ehk on ta vampiir, kes päevavalgust ei talu... (kuigi ta sündis ju päeval, aga päeva pole ta tõesti eriti näinud).
Rahumäe jalutusteel aga nägime rongisahka. Elamus missugune!

 

Järgmiseks on plaanis käru käetoe külge panna pikendus, et saaks ka suusatama minna :)

Üleeile käis H ja tõi mulle Evelyn Waugh'i Allakäik ja langus. Lootsin ja arvasin, et ma ei ole seda lugenud, kuid kahjuks olin. Ometigi ülelugemine tuleb igati kasuks. Mõistan nüüd paremini seda huumorit ja sisu. Aga sellest on hetkel jäänud ainult 10lk. Usun, et tegelikult võiksin uuesti lugeda ka Musta Murjanit.

Mu hädakisa võttis aga õnneks ka emm kuulda, kes Mudaaugult tuli me juurest läbi imepakikesega, mis sisaldas järgnevat:

Beebiraamatud

Esimese lapse kõrvalt tundub, et on aega tegeleda lugemisega. Enne sünnitust alustasin Doryan Gray'ga. See sai paari esimese tissimis-päevaga läbi. Kusjuures olen siiralt imestunud, et see raamat on koolis kohustuslikus kirjanduses. Selle lugemiseks peab ju olema ikka natuke elukogenud ja mõistma käsitletavaid teemasid.
Järgmiseks sai võetud taas Wilde Canterville'i lossi vaim. Tohutult humoorikas ja sarkastiline teos. H - soovitan seda sulle lastele unejutuks. Saad ise mõnuleda ja lastele peaks ka minema peale. Mõlemale kusjuures.
Nüüd ootab järge Hailey ja siis on jälle raamatud otsas. Õnneks Hailey on paks.

Uudiskirjandus peale maailmavara

Ma olen endale mitu korda vandunud, et peale klassikat peab pidama pausi ja ei tohi kohe hüpata tänapäeva saavutuste kaanevahele. Igatahes sain taas petta. Peale Marquezi otsustasin kohe alustada Ida Läänepiiri läbimist ja peale äärmiselt läbimõeldud lauseehituse, iga kaalutletud lause ja üldse peensusteni läbimõeldud raamatu oli üsna raske tõsiselt võtta seda tänapäevalikku kirjastiili ja natuke üleolevat suhtumist.

Sellegi poolest oli lugemine omamoodi kasulik. Puudus mul ju igasugune ülevaade tänapäeva noorkultuurist Armeeniast, Türgist, Iraanist jne. Seega soovitan, kuid rohkem lennukisõidu taustaks (nagu ma kahtlustasin jätkus lugemist ainult 2,5 tunniks ja siis oli lõbu läbi), mitte öökapile.

Praegu terendab aga kriis uksel. Mida järgmiseks??? Uuesti võtta läbi Ülle Liivamäe, Reet Raukas, Spock jt? Kiusatus on pigem kuskilt laenutada Cervantes.

Ootus

Emm käskis nüüd igapäev panna siia märkme maha - muidu ähvardas helistada. Aga me oleme nagunii juba helistajatega peaaegu ära harjunud. Lihtsalt Tere asemel tuleb kohe öelda, et uudiseid ei ole. Või E kuldne variant kurja hääletooniga: "Mis sa kontrollid või?".

Tänane päev:
Sundluslik äratus üle pika aja. Olingi liiga ära hellitatud sellega, et hommikul saab magada. Nimelt pidin juba nädala alguse poole andma ühe vereanalüüsi, kuid ma jõudsin analüüsi andma enda hommikul (kell 14), mille peale mind saadeti minema jutuga, et verd antakse kella 9-11ni. Kusjuures tegu ei ole prooviga, mida peab andma söömata-joomata ja esimeseks asjaks hommikul. Asi on siiski vist põhimõttes, aga no mis siis ikka. Täna suutsin igatahes end kokku võtta ja äratuskellaga ärgata.

Kodus lõpetasin Marquezi ja alustasin Davidjantsi "Ida Läänepiiril". Ida Läänepiiril on ainult umbes 150 lehekülge siukse vanavanaemaliku trükiga, nii et Emm, ma usun, et sa saad selle juba homme. Pealegi on seal pildid ka sees.

Siis Harkusse suusatama. Seekord 6 km. Seega ärge muretsege - me ei duubeldanud ju.

Kino. Polli Päevikud. Ei tekitanud minus mingit emotsiooni. Ehk oleks pidanud siiski filmist enne vaatama minekut midagi ootama - siis oleks saanud kas pettuda või vaimustuda. Mina aga midagi ei oodanud ja vastutasuks ei saanud ka midagi.

Peapesu lapsevanemaks saamisel

Tööl istusime koosolekul, mille teemaks oli väikeste e-õppe laste kasvatamine. Mina kui tulevane sihtrühm olin loomulikult luubi all ning peagi läks jutt sellele, et kuidas küll on nii, et riik hakkab mulle maksma palka (emapalka), kuid mulle töölepingut ja ametijuhendit ei antagi kaasa. Teema on iseenesest vägagi oluline – avastasin see hetk, et tõepoolest õppida saab ju autoremondi lukksepaks, aga emaks ei õpeta mind ju keegi ja vajalikku kirjandust ka keegi ei soovita. Perekooli foorum ei tule arvesse!

Igatahes alates sellest hetkest olen hakanud koguma nö kohustuslikku kirjandust ja tundub, et kui ma lõpuks koju jään, siis muud ei teegi, kui loen ainult, kuidas olla hea lapsevanem. Aga, kui keegi tahab veel targaks saada, siis mu nimekiri on järgmine:

1. Spock "Teie laps" (laenatud Vormsilt)
2. Daniel Goleman „Emotsionaalne intelligentsus“ (laenatud A'lt)
3. Reet Raukas jt "Nüüd ma tulen" (laenatud K&K käest)
4. Dr. Richard C. Woolfson „Arukas imik"
5. Susan Quilliam „Lapse kehakeel"
6. Andrea Clifford-Poston  „Eduka lapsevanema saladused"
7. Jesper Juul „Sinu tark laps“
8. Thomas Gordon  „Tark lapsevanem“
9. Elizabeth Fenwick „Ema ja laps"

Hetkel olen läbi sirvinud Spocki - väga koomiline, aga teatavaid osasid saab ka tõsiselt võtta. Mulle tegelikult meeldivadki seal rohkem need ääremärkused, kuidas USAs on veel kõik halvasti, aga meil Nõukogude liidus enam selliseid ja tolliseid haigusi ei esine.

Samuti on enamik läbi loetud „Emotsionaalsest intelligentsusest“, mis oli äärmiselt kosutav lugemine mitte ainult uuele lapsevanemale, vaid lihtsalt ka mulle kui niisama inimesele.

"Nüüd ma tulen" on loomulikult super. Lühike, ülevaatlik, tabav. Olen hetkel 200nda lehekülje juures, kuid usun, et võtan selle veel algusest peale päris mitu korda läbi. Tõelin pärl. Aitäh K&K. Luban, et tagastan selle, aga hetkel veel naudin. 

Teised raamatud ootavad veel poes/raamatukogus või kellegi teise riiulil järge. Eks nendeni jõuan novembri lõpus.

Nii et postitage julgelt nüüd siia kommentaaridesse mida veel võiks ette võtta või kellel mida jagada on.