Prantsuse Riviera 2013

Kui meie randa saabub sügisene hall, siis on aeg kohver ära pakkida ja põrutada Lõuna Prantsusmaale.
See aasta läks minek aklimatiseerumise mõttes kergelt. Eestist lahkudes oli veel tõeline t-särgi ilm, kuigi teksaspüks jalas ei seganud. Tagasi tulek oli aga šokk. Külm, tuul, vihm. Istun juba teist päeva toas ja ei kibele üldse õue minema. Kütan ahju ning keedan teed.

Prantsusmaal oli aga soe. Mitte palav, aga mõnusalt soe. Hommikuti välja minnes panin lastele kotti vahetus särgid juhuks kui nad peaksid oma särgid kas täis higistama või mereveega märjaks tegema. Kampsunid ja pikad püksid jäid kogu reisi ajaks kohvrisse.
Tundub, et mida rohkem lapsi on, seda kergemini me kõigesse suhtume. Kui ühe lapsega üritasime kõike teha veel nii nagu vanasti, siis kahe lapse kõrvalt laseme lihtsalt elul minna ning ei ürita midagi. Just seda me Prantsusmaal siis tegimegi - ei üritanud midagi teha. Igat päeva alustasime pika ja õdusa hommikusöögiga, mis kindlasti sisaldas värskeid croissante ja baguette'i, viigimarjamoosi ning head juustu. Kui gurmeega olime ühel pool, siis suundusime randa. Muidugi mõista rand ei tähendanud kahe beebi kõrvalt mitte päevaitamist vaid pigem liivavormidega mängimist, sulistamist ja jälgimist, et beebi esimene lisatoit ei oleks Vahemere peeneteraline liiv, kuid mereäärne olek ja sini-sini-sinine vesi mõjusid kümme korda paremini kui tavaline päevitamine.

Peale randa alles hakkasime midagi ette võtma. Seekord külastasime põhjalikumalt Antibes'i, Nizza't, Cannes'i. Vahepõike tegime ka Cap Ferrat'i poolsaarele Rotschildi villasse ning põgusalt külastasime ka Cap d'Antibes'i poolsaare matkaraja ühte pisikest lõigukest. Kahe lapsega tundus, et aeg oli pikk, aega oli küll, aega oli olla. Ühe lapsega oli koguaeg kiire ja kogu aeg oli vaja midagi teha. Huvitav, kas olen õppinud paremini loobuma, olen õppinud paremini hindama saavutatavat või olen hakanud ette võtma asju oma võimekuse piirides? Igatahes puhkasime kõik ja täiel raual ning jääaeg ning polaaröö võib alata.

Lapsed pidasid reisi vastu suurepäraselt. Lennukis ei jonninud liiast, kohale jõudes ei jäänud keegi haigeks ja kiirelt võeti omaks kohaliku maa kombed. Nimelt Prantsusmaal elab kuri Prantsuse tädi, kellele ei meeldi karjuvad ja jalgu trampivad lapsed. Rääkima pidi tasase häälega ning joosta tohtis ainult kikivarvul. Ka koju tulles on veel toas meil suhteliselt vaikne foon. Kuigi tasahilju hiilivad ligi ka vanad kombed. Täna näiteks korraldas Pati kolossaalseid hüppeid meie voodis, mille peale ma teatasin, et voodi all elab Prantsuse tädi. Ossa, kus laps oli kohe kukupai ja tasa ning päris, et kas päriselt kah, ja kus kohas täpselt!

Minu sain suurima mulje see aasta oli Nizza. Olin seda ikka pidanud tõusikute ja hipsterite paradiisiks, kuid
kohale jõudes oli tegu õdusa linnakesega, kus võis ka lastega kohvikus istuda, kus hinnad ei olnud nii soolased nagu Vahemeri ning kus keset linna sai rannas nautida miljoni-dollari päikeseloojangut. Nizza rand on kivirand ja merepealt tulevale lainele ei ole takistuseks seatud ühtegi muuli. Seega iga kord kui suur tugev laine laksatab, hakkavad liikuma tuhanded väikesed kivikesed, mis tekitavad kummaliseima heli, mida kuulnud olen. Seal rannas, mis on siiski keset linna, istudes tekib mingi ürgne looduse ja selle jõu tajumine. Selle sinise valguse, laine ja kiviklibu kõrval on linn ja inimene nii tühine.

Teine võimas elamus sai mulle osaks Cap d'Antibes'i matkarajal. Seal on üks kaljuorv, kus saab käia ujumas. Vette on tehtud tilluke muul, millel on redel vette. Lisaks on veel võimalik minna üle betoonist valatud sillakese kaugemal asuvale kaljule. Sellest betoonsillast käib aga laine üle. Kohati võimas laine. Seisin tükk aega ja vaagisin hamletlikult, kas minna või mitte, kuni võtsin vastu otsuse - minna. Olin astunud juba kaks sammu, kui kuulsin E'd mind hõikumas. Seisatasin ja üritasin aru saada, mis ta karjub. Ja siis see laine tuli - õkva üle pea. Muidugi ainuke, kes selle peale lohutamatult nutma hakkas oli Pati. Ta siiani meenutab seda veel ja teatab, et emme sa ei tohtinud märjaks saada, emme sa ei tohtinud sinna minna.

Söögid olid endiselt ilusad ja värsked. Prantsuse köök teeb ikka veel verivorstile ja seapraele silmad ette ning Eestis olles igatsen vast enim seda kerget toidulauda. Seekord julgesin isegi mina maitsta sinimerikarpe ning võibolla järgmine kord maitsen juba austreidki.

Tagasi Eestisse jõudsime öösel. Lapsed magasid meil süles ja käes ja taksosse pakkimine ja sealt välja ronimine oli tükk tegemist. Hommikul muidugi arvas Patrik, et ärgata tuleb vara ja kohe peab ka meid mängima kutsuma. Otsustasime E'ga, et nüüd on käes see hetk, kus me oma last kostitame multikatega. E tõusis läbi une, komberdas esikusse läpaka koti järgi, aga oli kohe tagasi magamistoas küsimusega: "Kas sa võtsid mu läpaka taksost kaasa". "Ei, kas sa ise ei võtnud?". Nagu välk ja pauk olime mõlemad virged. Telefoni järgi haarates avastasin sealt juba vastamata kõne lennujaamalt. Juba öösel oli taksojuht lennujaama teada andnud, et kui ohmoonid ärkavad ja läpakat taga hakkavad igatsema, siis on see leitud ja taksopargis olemas. E pakkis kohvi termostassi, lapse talveriietesse ning läks läpakale järgi. Tagasi tulles oli tal kultuurišokk. Nagu oleks Põhja-Koreas. Ei ühtegi autot. Ainult kahte inimest nägi tänaval.

Aga sellegi poolest oli hea olla tagasi maal, mis on nii pisike, et läpaka saad sa tagasi isegi siis, kui kotis ei ole mitte ühtegi dokumenti ja millel on inimesi nii vähe, et nad ikka veel üksteist märkavad ning hoiavad.

Prantsuse Riviera 2012

Ei ole paslik saabuda olematu suvega Eestist septembri lõpus Prantsuse Rivierale. Kogu seal veedetud aja tundsin ma end nagu valgeim kana Riviera promenaadidel ja pidevalt kummitas mind Viidingu salm, et "terveks suureks suveks valgeks jäingi / ma ei päevaitanud, ei, oh ei".  See eest ilm aga esimestel päevadel soosis meid. Ei olnud liiga soe ja päiksepaisteline vaid natuke sudune ja mägedes suisa pilvine. Nii et ei pidanud enda rasvatu piima karva nahka liiga palju näitama ja sai läbi udupilve esimese kihi jumet peale, nii et vähemalt tedretäpid näkku ilmusid.

Reisi esimestel päevadel oli mõnus jalutada Antibes'is, Juan les Pins'is ja supsti vaadata ka Cannes'it. Samuti jalutasime läbi kohaliku vahvaima matkaraja ümber Cap d'Antibes'i ja õhtuti käisime ujumas ja rannas mängimas. Ei olnud liiga palav turistlike tegevuste jaoks ja ei tekkinud kiusatust kohaliku eluolu mitte vaatamiseks ja rannas päevitamiseks.

Toidumaailm on muidugi seal rikkalik ja värske. Hanemaks ei ole üldse pasteedi kujul vaid ongi hõrk hanemaks, mille Papa korra pannilt üle laseb ja siis serveerib viigimarja moosi või lavendlimeega. E sai nautida kaheksajalga, sinimerekarpe, austreid, tigusid ja krevette, millest mina oma õnnistatud seisuses nägin head vabandust mitte proovimiseks. Rataskaevu restoran muidugi kahvatub sealsete võimaluste ees ja jääb Le Turrenne maja kokkadele alla. Tooraine küsimus eksole!

Hommikune mõnusaim osa oli minu jaoks see kuidas E ja Patrik kahekesi läksid pagariärisse värskete croissantide ja baguette'i järgi. Enamasti ostis E endale ka tee peal nosimiseks salasaia ja Patrik võis rahulikult baguette'i otsa ja sisu närida. Seda viimast tegi ta oskuslikult nii, et sisu sai söödud täpselt nii palju kui käsi saiakoore sisse veel ulatus. Hommikusöögi juurde kuulusid iga päev erinevad juustud, vorstid, Prosciutto, melon ja kogu päev sai süüa nii palju värskeid viigimarju (või mangot või viinamarja, banaani, nektariini, mis seal lihtsalt paraku maitseb teisiti kui Selverist ostetu) nagu süda lustis.
Sealne toit on muidugi ka eriline selle poolest, et see on ilus. Kui sealse härjasüdame lõikad pooleks ja
viiludeks, siis saad taldrikule lille, kui suvikõrvitsa lõikad pooleks, on südamiku asemel tähe kuju. Toit on atraktiivne ja iga amps on nauding nii väliselt kui maitselt ja ei ole üldse isu ahmida ja kõhtu täita. Selle pärast tõenäoliselt Prantsuse naised ei lähegi paksuks, kuigi laual on igapäevaselt sai, rasv ja suhkur.

Patrik oma soniga lõi muidugi ka Prantsusmaal laineid. Arvasin, et tegu on vaid Tallinna turiste köitva atraktsiooniga, kuid tundus, et ka seal läheb peale helevalge, siniste silmade ja heledate juustega poisike, kellel on peas soni. Muidugi Patrik ei vaadanud Prantsuse tädide peale kuigi hästi. Kui nad tulid teda põsest kõditama ja üritasid temaga sõbralikku vestlusesse astuda keris ta käed ümber keha kaitseasendisse ja heal juhul peitis end minu taha, kuid halval juhul pistis nutma. Iseenesest oli see päris hea variant, sest kui laps suvatses kuskil halvasti käituda (poes, trepikojas jne), siis sain teda alati ähvardada, et käitu korralikult, muidu tuleb sõbralik Prantsuse tädi.

Üldine lapsevanemlik pilt jättis mulle sügava mulje - kokku nägin ma kahte poissi, kellel oli pluusi peal mingi multifilmitegelase pilt. Need olid vene turistid. Kohalikud lapsed on kõik riides ilusalt, värviliselt või malbelt, kuid ilma ühegi kirja või pildita pluusides ja pükstes. Tüdrukud ei ole roosamannad ja poisid ei ole sinitraktorid.
Kuigi lapsed on seal väga nunnud ja väga hästi kasvatatud, siis restoranidesse nad siiski teretulnud ei ole. Ei tea, kas tegu on turistide heaolu tagamisega või ongi kohalik maneer selline, et laps käitugu restoranis mitte pelgalt hästi, vaid täpselt nagu täiskasvanu või muidu söögu kodus. Igatahes emm hoiatas meid, et me ei paneks pahaks kurje pilke kohvikus ja kui tahame neid vältida, siis võime Patriku asemel kaasa võtta koera. Nemad on restorani teretulnud ja neile tuuakse ka kohe joogikauss. Võrdluseks tuleb tõesti tõdeda, et Patrik pidi oma crepe'i ootama kauem kui meie ja ma pole kindel, kas see polnud mitte ettekandja teadlik hoolimatus lapse, kui häält tegeva ja ebamugavalt niheleva objekti suhtes.

Nii pea kui ilm läks südasuviselt soojaks jäi aga Patrik reisihaigeks. Järsku tabas teda üle 39 palavik, mis ei allunud ühelegi paracetamolile, mida me talle lademes sisse tagusime ja nii kestis see pea poolteist päeva. Emm pani aja kinni kohaliku inglise keelt kõneleva arsti juures ja igaksjuhuks uuris välja ka lastehaigla asukoha, et kui peaks olema kohe-kohe abi vaja. Muidugi läks aga haigus üle sama järsku nagu oli alanud ja arsti juurde minna ei olnud vaja. Kahjuks. Arstilt oleks kindlasti saanud tõendi, et lendamine on välistatud ja oleksime saanud kindlustuse arvel veel mõned päevad pikendust suvises paradiisis.

Enne ära tulekut käisime veel viimast korda rannas. Ujusime türkiissinises meres, kus meiega koos ujusid veerandmeetrised kalad ja lasime Patrikul veel vabalt liivaga ja merega mässata. Seejärel pakkisime märjad ujukad kohvrisse, ei käinud duši all ja suundusime lennukisse. Nüüd sombuses Eestis on hea aegajalt üksteiselt keelega üle tõmmata ja meenutada sooja soolast Vahemerd.

Ma-temaatika ja matemaatika ehk 7 + 2 9/12

Üks õhtu, kui Pärtel oli just seitsme kuudeks saanud ei jäänud Pärtel kuidagi ööunne. Muudkui rassis voodis edasi tagasi, vigises ja vingus. Mina paitasin ja silitasin, siis E paitas ja silitas, aga miski ei aidanud. Lõpuks, peale mitut tundi üritamist, võtsime lapse võrekast välja ning panime vannitoa põrandale. Põrandal hakkas Pärtel roomama. Kuidas sa jääd magama, kui tegelikult tahad maailmale näidata, et sa oskad ka muud teha kui ümber oma telje tiirelda. Vähesel määral Pärtel ka õõtsutab ennast, kuid otsest käpuli ajamist veel ei ole.
Lisaks liikumisoskuste täitustumisele on välja kujunenud ka sotiaalsed oskused. Nimelt oskab laps iga võõra (ehk mitte emme-issi) inimese pilgu või ootamatu sülle haaramise peale nutma hakata. Oma head tuju väljendab Pärtel aga sellega, et ajab keele suurelt suust välja ja naeratab.
Söömisega endiselt Pärtlil suhted puuduvad. Püree ja pudru pole tema jaoks. Seega hoian muretult last piimatoidul ja elu on imeliselt lihtne.
Lõuna ajal laps eriti ei maga, teeb ikka veel oma paarikümne minutilisi uinakuid, kuid ma olen sellega nii harjunud, et ei virisegi enam. Laps ka ei virise ning nii me tiksumegi oma rütmitutes päevades.

Patrikul on välja kujunenud kindlad Pärtli kiusamisvõtted. Näiteks üritab ta alati samal ajal kui ma Pärtlit söödan tema kätt seljataha väänata. Vabanduseks ütleb ta, et ta tahab tal käest kinni hoida, aga tegelikult tahab ta lihtsalt, et ma hoopis temaga tegelen.
Teine meelistegevus on Pärtli uinakutest üles äratamine. Kui Pärtel kuskil magab, siis tormab Pati tema juurde ja musitab või paitab või räägib temaga. Vabanduseks ütleb, et ta lihtsalt tahab teda äratada.
Kui minul Pati pahandustest meel eriti must on, siis olen nii mõnigi kord ähvardanud, et panen ta lasteaeda. Ähvardust värvitan lausega, et seal on kakskümmend last ja mitte ühtegi emmet. Pealegi kõik lapsed pissivad püksi ja kasvataja ei jõua nendega isegi rääkida, kuna ta kogu aeg ainult vahetab pükse. Nüüd vahest Pati peale pahanduse tegemist küsib, et kas ta peab sinna lasteaeda minema, kus on palju pissuseid lapsi ja ainult üks tädi.
Lasteaiast küll veel hoidun, kuna Patrik tundub mulle veel selle jaoks liiga väike, aga hoidjatädi juurde panin ta küll. Tutvusin kodu lähedal pargis ühe neiuga, kes hoiab lisaks oma lapsele 2-3 last korraga. Esimesed paar korda käisime Patiga lastega koos niisama mänguplatsil kohtamas ja lõpuks juba Pati nõudis ise, et ta saaks nende lastega tuppa ka mängima. Praegu olen teda viinud nädalas kaks korda paariks tunniks mängima ning laps on rõõmus ja roosa ning ootab, et saaks juba jälle mängima minna. Mina saan aga mõne tunni rahu ja vaikust (ühe lapsega) nautida.
Proovisin Patile seletada, mis on matemaatika. See on liitmine ja lahutamine. Näiteks kui sul on üks õun ja ma annan sulle teise juurde, siis mitu õuna sul on? Kaks. Tubli. Kui sul on kaks jäätist ja issi annab sulle ühe jäätise juurde, siis mitu jäätist sul on? Kolm. Tubli. Nii. Ja nüüd, kui sul on kaks kommi ja issi sööb ühe kommi ära... Pati hakkab kiunuma: "Issi ei tohi minu kommi süüa!". Peab tunnistama, et lahutamisega esineb meil teatavaid probleeme.
Patriku keel areneb mühinal - iga loetud muinasjutt jääb meelde ja kuuldud ning loetud fraase pudeneb nagu seeni pärast vihma (nt Pati jookseb minu juurde ja peod ees ning teatab, vaata emme, mul on kuldsed käed. Ma oskan nendega hästi putru süüa ja parandada). Samuti oskab Patrik teha komplimente (emme, mulle meeldivad kõik sinu söögid; emme sa mängid nii hästi) ning on aru saanud komplimentide tegemise ja sellele järgnevate hüvede saamise seosele.
Keelemängudest on meie praegune lemmik vastandite mäng. Mina ütlen ühe omadussõna, millele Patrik peab leima vastandi (raske-kerge, pikk-lühike, puhas-must, kiire-aeglane jne). E naerab Pati käändelist mõtlemist - kui mina ütlen katki, ütleb Pati terveks!
Vahest üksi olles jutustab Patrik muinasjutte: siis tõusis kivi lendu, kivi seest tuli tulnukas nagu kasvama läinud kartul, idud peas. Aura ära ütles tulnukas. Karu auraski ära. Siis on mõni aeg vaikust, kus Pati mõtleb kuidas asi edasi läks ning varsti kostab kilge: Hei mugulad, andke loom kätte!
Praegused lemmikraamatud on "Lugu sellest kuidas siil ja karupoeg hundi ära päästsid", "Lugu hundipojast, kes tahtis endale jänest", "Jannu lood" ja "Jussikese seitse sõpra".
Ärgem siis imestage, kui jõuate meile ja Pati käsib teil istuda kuss või aurata ära.

Perekond Välk ja Pauk mõtlesid minna rattaga sõitma

Tuli mõte minna rattaga sõitma. Aga käru oli Uuril. Tuli käru ära tuua. Enne seda oli vaja aga kodus üht-teist toimetada ja korda seada.

Tulemuseks:
13.00 startisime kodust.
14.00 jõudsime kärule järgi.
15.00 startisime Uurilt autoga Loksa suunas.
15.45 startisime ratastega Loksalt Viinistu poole.
Viinistule jõudes tegime pikema peatuse. Sõime, turnisime. Kunstimuuseumi ei tihanud külastada, kuna plaan oli ööseks veel koju jõuda.
17.45 startisime Viinistult Pärispea poole. Mõtlesime, et käime läbi ka mu klassiõe L poolt.
19.45 startisime Pärispealt Loksa suunas.
20.50 tagasi Loksal.
22.10 tere kodu.
Kokku: 27,86km
Sõiduaeg 1:51:21
Keskmine kiirus: 15 km/h

Lapsed olid kukupaid. Kumbki ei vingunud kärus ega ka muidu. Ei maganud ka - Pärtel paar korda proovis 15 minutiks silma kinni lasta, kuid mitte kauemaks, sest puud ja päike ja meri tahtsid vaatamist. Pati oli ääretult suhtlusaltis tujus, rääkis nii ettekandja, L kui ka L lapsega. Peab tunnistama, et viimasega ta lausa mängis ennast-unustavalt koos. Ma olin positiivselt jahmunud ja ei saanudki aru, milles siis asi oli. Kas L kodus leiduvates mänguasjades, heas auras või hakkab tõesti minu asotsiaalne poeg suhtlustasandil mehistuma.

Viinistus andsime alla oma lapselikule kirele ronida suure kivi otsa. Muidugi mõista pidime kogu oma lastekarja ka kivile upitama. Arvan, et pakkusime restoranis kohvi joojatele väga elava vaatemängu. See kõlas nagu mõistatus sellest, kuidas saada hunt, kapsas ja kits paadiga üle vee, kui paati mahub ainult kaks tegelast. Meil oli sama seis - kuidas saada kivile ja alla kordamööda kõik lapsed kui üks võib alla veereda ja teine hüpata (emme ma tahan merre!). Lisaks muidugi jätkus meie kalpsamine veelgi vaatemängulisemalt. Nimelt tahtsime teha ka pilti, aga Pati teatas, et tal on kakahäda ja E suures kakapaanikas, ei leidnud aegvõtte ajapikendamise nuppu üles. Seega perepildi saamiseks tuli 10 sekundiga jõuda hüpata üle madalate kivide suure kivini ja siis kivi otsa ronida. Proovis E ja proovisin ma. Eks ise hinnake kumb siis meie pere ronija on.

Tagasi Loksale jõudsime alles pimedas. Rataste, käru, kottide pakkimine koos laste ööriietesse paneku, söötmise ja hambapesuga võttis aega pool tundi. Koju jõudes tuli küll kogu kola taas lahti pakkida, kuid vähemalt laste magamapaneku peale kulus vaid tõstmise vaev.