Konkurents SI'le

Pärtel kirjeldab mulle aega:
See oli nii lühike aeg [näitab näpuga umbes 1 cm pikkust lõiku], umbes sendikilomeeter!

Luulelembed

Mõtte- ja sõnavara arendamiseks loen aegajalt lastele luulet - Juhan Viidingut, Betti Alverit, Artur Alliksaart, Doris Karevat. Kui Patrik väike oli, siis ta omaette vahel õues üürgas "Saapaviksist peske puhtaks neegrid ....", täna avastasin aga Pärtli hõikumast "Isa, kas leidsid prillid üles! Isa, kas leidsid prillid kätte! Isa, isa, kas leidsid prillid üles?".
Viidingust on neil palju lemmikuid, kuid enamasti meeldivad neile kurvad ja õudsed lood näiteks poisist, kel oli raske veretõbi või siis see:

enne viimast kirstuavamist
kui pillimehed olid juba kaks korda mänginud
kohendas ta käsikaudu lipsu
niisutas huuli ja silitas habet

juba puudutati kaant
ta jõudis veel käed rinnale panna
keegi ei märganud et nüüd
oli parem käsi vasaku peal

Hommikune serenaad

Peale jõule käisime Pati ja Pärtliga Estonias Pähklipurejat vaatamas. Lastele meeldis ballet väga, igaühel oli oma lemmik tants ja muusika ning muidugi nautisid lapsed ka kogu Estoniat, sealseid ajaloolisi pilte Estonia pommitamisest, samaaegsest Krati etendusest ja põlevatest varemetest.
Eriti imeline mulje jäi sellest aga Pärtlile. Koju jõudes pani E mängima lihtsalt Tšaikovski muusika Internetist ja märkasime, et lapsed tunnevad ära eksimatult palad, mis on pärit Pähklipurejast ning oskavad pala seostada ka etenduses toimunud tegevusega (nt see muusika on sealt jõulupeolt, või see on see pulga ja mõõga tantsu muusika). Pärtel lakkamatult laulab erinevaid Pähklipureja osasid ja üritab ka tantsida.
Igal hommikul ärkan ma praegu selle peale, et Pärtel hakkab laulma serenaadi. See laps tõepoolest niipea kui silmad lahti teeb, teeb lahti ka noka ja hakkab tulema pam-pababaa-pamp-pababaa-pam-pam-paa.

Teatrisse minnes võtsin kaasa kõigile kingad. E'le võtsin kaks kena musta vasakujala kinga. Ta oleks väidetavalt olnud nõus panema erinevast paarist kingad küll jalga, kuid vasemat kinga paremasse, polnud ta nõus suruma.

Pärtli sünnipäev

Pärtel sai täna neljaseks. Ta on olnud meil alati sünnipäevapõlgur ja ka sellel aastal tal mingeid peosoove ei olnud (mis mulle väga meeldib). Tordisoov oli aga väga selge - küpsisetort maasikamoosiga, mida lapsed ise valmistavad. Tort pidi olema pealt kaunistamata. Muidugimõista pidi ka hommikul üles laulma tordi, küünalde ja kingitusega. Erilist rõõmu tegid Pärtlile Pati poolt kingitud šokolaadi tööriistad. Patrik oli lubanud neid kinkida juba suvel ja kokkulepe on kokkulepe.
Sünnipäeva nimel andsin mina järgi, kerisin vaiba kokku ja lubasin neil suures toas rongiteed ehitada. See on küll täielikult risti jalus, kuid lapsed on terve päeva andunult ehitanud ja mänginud. Niipea kui õues läks pimedaks, siis kustutati kogu korteris tuled ning mängiti öiste kaubarongidega.
Rahulikumat sünnipäeva annab oodata.

Mäletame et ...

Pärtlile meeldib seletada asju nii, nagu Patrik teeb (ehk siis tagataustal täiskasvanud), näidates kätega jooniseid, asukohti, paiknemisi vms.
Seletuse tuum algab tavaliselt nii - Oletame, et see siin on meri ja ....

Pärtlikesel läheb aga pidevalt see keeruline sõna oletame meelest ära. Seetõttu hakkavad tema seletused nii - mäletame, et see siin on ...

Kuna me pidevalt vaikselt parandame mäetame't oletame'ks, siis kahjuks on see peagi kadunud. Mäletagem siis, et kunagi Pärtel mäletas ja pani ka meid kõiki mäletama kõike.

Advent

Kauni esimese advendi puhul oli Pärtel lõpuks nõus enne sööki söögilaulu laulmisega. Kaasa ei laulnud, aga ei karjunud ega läinud hüsteeriasse ka.
See-eest hakkas aga hüsteeriliselt karjuma Ruuben, teatades, et laulda ei tohi!
Noh, neli aastat veel ja proovime jälle.

Tagasilöök

Jalutan lastega hommikul Aiakesse. Umbes Paksu Margareta juures viskab Pärtel end kõhuli maha ja teatab, et ta ei taha veel kohale jõuda.
Lasteaias keeldub ta minust lahkumast, aga kuna algab võimlemine, siis ma ei saa kauemaks jääda ja jätan kasvatajatele nutva lapse. Muidugi mõista sellisel päeval ei jää laps lõunaunele ja pean varem järgi minema. Pärtel on olnud kogu päeva tõrges - võimlemises ja laulmises seisab ta sirgelt nagu pulk ja kui keegi tema poole pöördub, paneb silmad uhkelt kinni.
Õues on ta nõus mängima, kuid kui tuppa minnakse, siis ta läheb mängumaja juurde, surub ennast vastu selle seina, teatades kasvatajetele, et tema ei tule tuppa, kuna ta kleepus maja külge kinni.
Söögiajal läheb laps kenasti käsi pesema, kuid jääb kuivatamise juures tsüklisse. Kasvataja ütles, et need käed olid pärast punased ja tulised, kuna neid oli nii kaua korralikult kuivaks hõõrutud. Lauda aga keeldub ta üldse istumast. Mitte suu täitki teie poolt pakutavat sööki ja kohe kindlasti mitte silmatäitki teie poolt pakutavat und.
Kui ma kohale jõuan ja palun tal siiski natuke süüa (kuna meil on pikk rännak trammide-rongidega koju), soostub ta istuma lauas, hoides ühe käega lusikat ja teise käega mu kintsu.
Lahkudes kinnitab ta aga mulle, et ta hea meelega läheb jälle Aiakesse tagasi.

Vennad lasteaednikud

Täna käis Pärtel esimest korda Aiakeses. Oo, kuidas ta seda ootas. Terve suve harjutas laps usinasti riidesse panemist, tublisti käitumist, jalanõude jalgasaamist ja mitte püksi pissimist. Viimase nädala jooksul pidin iga päev aru andma, millal ta juba saab Aiakesse.
Täna siis oli see päev - kell 6.45 ärkas laps ise üles ja enam magama jääda ei suutnud. Ärevus ja õnn olid suured. Kõik naabridki nägid kui uhke näoga mees, seljakott seljas, rongi peale marsib.
Aiakeses ei olnud hommikul mingeid probleeme. Enne laulutundi jõudsin vaevu lapsele ära näidata, kus vets ja kus käterätt on, kes kasvataja on ja kus kapp on. Siis juba võtsidki Pati ja Marga ta enda vahele ja läksid laulma. Ei mingit jonni ega nuttu.

Õhtul järgi tulles sain kiita aga mõlema lapse eest. Pärtel oli olnud tubli ja vapper. Suure hirmuga pissis natuke püksi alles siis, kui mind nägi, aga käitumiselt oli olnud tip-top. Kasvataja naeris, et riidesse üritab küll panna ise, aga vahepeal olla laps särgi peale kurjaks saanud, et kus siis see sissepääs on! Pati oli aga terve päeva venna eest hoolitsenud, aidanud teda vetsu ja riidesse panemises ja mänginud ja olnud temaga koos. Lõunaune ajal oli korraks tulnud Pärtlil nuuks peale, kuid Pati oli kiiresti Pärtlil käest võtnud ja nii nad uinusid ja magasid - käsikäes.

Hellake vennake

Pärtel teeb hommikul ruubenile raudtee ja kutsub teda mängima:
Vaata pojakene, kui ilus rongitee sul on.

Tõesti loll

Pärtel vajutab pesulõkusu lahti.
Pärtel: Emmmmmee, pane näpp siia vahele.
Mina: Ei pane, ega ma loll pole.
Pärtel: Ole-e-e-d (hehehehee), tõesti!

Sic!

Pärtel sööb hommikul putru, aga või kauss tühjeneb kiiremini kui pudru oma. Palun tal ka putru süüa,
Vastus: "Kui see või saab otsa, siis ma söön putru."

Ütlen, et süda võib pahaks minna, kui nii palju võid süüa.
Vastus: "Mul ei lähe süda pahaks, mul läheb süda toredaks."

Hiljem sunnin teda midagi kohutavat tegema, täpselkt ei mäleta enam, kas hambaid pesema või riidesse panema, aga vastus: "Ma ei taha emme. Lihtsalt mul pole selline meel."

Räägin lapsele, et lõpuks ometi on meil Rootsi laeva piletid ja nüüd varsti-varsti saame minna metrooga sõitma.
Vastus: "Mitte metrooga sõitma, vaid metroorongiga. Metroo on see metroorongijaam ja tunnelid."

Solk

Jalutame Pärtliga tänaval. Ühest kanalisatsioonikaevust kostab solinat, mille peale Pärtel tahab teada, et mis seal sees soliseb.

Mina siis jutustasin, et kõik inimesed oma kodudes siin ümber lasevad kraanist vett, pesevad käsi ja nõusid ja siis see solgi vesi soliseb seal torus.

Laps mõtleb ja ütleb, et tema tahab ka sinna toru sisse. Vastasin, et ei kullake, sina ei taha ju sinna solgi sisse minna. Seal on ju solk.

Peale pikka pausi tuleb küsimus:

Aga millal mina saan solk olla? Ma tahan ka solk olla.

Minu viimastel andmetel tahtis ta küll kaubarongi juhiks saada, aga kui solk, siis solk. Ega riie meest ei riku.

Kaua võib

Aegajalt ma mõtlen, et kui kaua ma jaksan kolme lapsega ringi rassida, Linnahalli katusel kolada, muuseumides ja nukuteatris käia, kinos kohvikus ja loomaaias. Mind päriselt huvitab, et mitu last mu piir on ja millal ma enam seda kõike teha ei jaksa. Tänane päev oli meil plaanitud Pärtlile ja rongidele.
Esiteks sõitsime minu vennakese rongiga linna ja läksime linnas rongi kabiini. Kuna vennal oli ka praktikant kabiinis suunas ta kenasti kõik poiste küsimused praktikandile, kes siis pidi vastama küsimustele, et kas rong saaks ka tagurpidi sõita, kuidas pidurdadakse ja siis staarküsimusele, et kuidas pantograafi alla ja üles saab. Vaesel praktikandil vajus suu ammuli, et miks nii väikesed lapsed teavad selliseid sõnu, aga meie vennakesega naersime - geenid!
Seejärel sõitsime tramm number 2'ga nii kaua kuni ta end ringi keeras (et vaadata kuidas tramm ringi keerab) ja siis jalutasime Vesse raudtee sillale.

Sild viib üle kauba- ja reisirongiteede. Õnneks parasjagu üks kaubarong ka liikus, nii et saime show'd peaaegu kogu raha eest. Rongi sillal vaatasime lisaks veel tund aega tsisterne, mis ei liikunud ja kahte vedurit, mis ilma vaguniteta lõpuks platsilt minema sõitsid, kuid Moskva rongi ja vennakese Aegviidu rongi ei jõudnud ära oodata, nii et tuleb veel tagasi minna.

Tagasi koju läksimu muidugi sama teed: tõstsin käru sillalt alla, tagasi trammi, sealt rongi ja koju. Kodus tundus muidugi, et ronge on veel tänases päevas vähe.

Palaviku ilu

Kui meie lapsed jäävad 40 (+/- mõni pügal) palavikku, muutuvad nad kuidagi eriti helgeteks ja headeks. Oma narkouima selgushetkedel (ehk ibumetiini mõju lainel) joonistavad ja mängivad nad ühtselt. Täna õpetas Patrik Pärtlile džunglipilte ja üllatusena ka kirjutamist. Patriku juhendamisel kinkis Pärtel mulle järgmise pildi:

Esiteks ma pean ütlema, et EMMELE on palju ilusam esimene kirjasõna, kui Patriku POLITSEI ja teiseks on ikka hea, kui lapsi on mitu. Las nad õpetavad üksteist ise ja jätavad mind sellest protsessist välja (või kööki noh).

Lisaks ilusatele ja helgetele mängudele ja joonistustele lisandus ka üks klotsidest ehitus. Patrik, palavikus 39, meisterdas vaikuses vannitoas klotsidest surnuaeda.

Hüva nõu

Öösel Pärtel: Palun väiksele pannile.
Mina: Möhh?
Pärtel: Pissi hädaa!

Kaheksa kuu piina palk

Kaheksa kuud ma piinlesin ja nutsin ja nüüd ma võin esimest korda öelda, ilma üle õla oma puhtale põrandale sülitamata, et lõpuks ometi on poisid sõbrad. Pärtel teeb Ruubenile lakkamatult pai, ei roni talle selga, ei löö, küünista ega hammusta. Ma võin julge südamega jätta lapsi tuppa ja ise minna keldrisse. Pärtel pigem juba mängib Ruubeniga - käitub debiilselt, teeb järgi kõik Ruubeni hääled, üritab maha sülitada, kui Ruubenil ila voolab, käib käpuli ja asjatab vennaga madalamal tasemel.
Öösel, kui lapsed meie voodis kokku saavad, siis isegi läbi une käib Pärtli käsi Ruubenit silitamas.

Kui Ruuben läheb Pärtli mängu segama, siis Pärtel hakkab küll hüsteeriliselt karjuma (appi, emme , Godzilla tuli, võta ta opsuuuu--uu-uu), aga ta ei tee talle liiga.

Leidlikud lahendused

Kui kaklejad kraagandid tahavad, siis nad suudavad üksteisega tunde väga hästi mängida ja olla paid ja kenad. Enamasti jääb seda tahtmist muidugi puudu.
Patrik jäi meil haigeks ja kuna ta oli tubli haige poiss, siis tahtsin talle rõõmu teha ja küpsetasin viineri pirukaid. Niipea kui pirukad ahjust saabusid oli aeg beebi õues magama kärutada. Palusin poisse, et nad oleks toas tublid ja läksin õue. Pati ütles veel enne ukse sulgemist, et ärgu ma muretsegu, ta oskab Pärtlile juua anda ja pealegi on neil ju viineri pirukad ka toas. Hoiatasin, et need kõrvetavad ja lahkusin toast.

Peale pisikest jalutuskäiku ja värske õhu sõõmu saabusin tuppa. Kaks kukununnut mängisid ja olid vaiksed. Küsisin, et kuidas neil läks ja kas nad tahaksid nüüd pirukat süüa. Patrik vastas, et nad juba sõid pirukaid. Need olid muidugi kuumad, aga sellest ei olnud midagi, sest ta lasi need külma vee alt läbi, mis need kiirelt maha jahutas.

Moogel-moogel

Kodus oli peaaegu kõik toit otsa saanud. Viimsest kraamist tegime lõuna. Pärtel palus peale sööki magustoitu ja kuna midagi ei olnud, siis tegin talle munakollasest koogel-moogelit. Pärtel limpsis seda moosivarga näoga ja ma siis tutvustasin talle lapsepõlve - jäta see meelde Pärtel, see on koogel-moogel. Ütle koogel-moogel.
Pärtel: Koogel-koogel
Mina: Ei, kuula, koogel-moogel.
Pärtel: Moogel-moogel.

Kanged teod

Pärtlile ei meeldi autoga ega jala koju saabuda. Alati päädib see suure kisamisega, nii et kogu naabruskond teab, et me oleme nüüd oma väravas ja siis hoovis. Vahest aga õnnestub mul mingite tobetate lubadustega Pärtel kuidagi ära trikitada, nii et ta peaaegu lubab mul autoga väravast sisse sõita ja peaaegu ise tuleb tuppa. Ainult et sellistel kordadel tuleb "ma ei taha koju" nutt järgi teha. Kas siis magama minnes voodis või öösel suure pekslemisega meie voodis.

Läksime Ruubeniga arstile. Pärtel muidugi nõudis, et tema saaks ka kaasa, et teda ei viidaks kuhugi mängima selleks ajaks, ega jäetaks koju. Hea küll, nagunii on hommikul kiire ja ei jõua last kuhugi viia, võtan siis kaasa. Muidugi napilt enne haiglat hakkab pihta - tahtsin minna purskkaevu vaatama, üäääää. Arsti kabineti ukse taga üürgab, et tema ei taha arsti juurde minna. Kabinetti sisenedes on laps tõsine ja vaikiv. Arst on sõbralik, üks-kaks teeb Pärtlile legodest rongi ja asetab selle toolile. Hakkame Ruubeniga tegelema ja kogu ülejäänud visiidi vältel seisab Pärtel nagu pulk kesk kabinetti, ei liiguta, ei räägi, ei naerata. Arst vahepeal kommenteeris, et hämmastav, kuidas see laps endale kindlaks jääb. Jah, ta on kange. Nii pea kui ma ütlen, et läheme nüüd Pärtlike, siis Pärtel ajab suu kõrvuni, lehvitab kõigile ja ütleb viisakalt ja kõvasti headdaeeega! Õue jõudes ütles Pärtel: See oli hea arst.

Pärtlil on sõbranna, kes on temast pool aastat noorem ja kellele siiamaani on Pärtel peaaegu meeldinud. Nüüd aga viimased kokkusaamised läheb Pärtel tema juurde, võtab tal tõsiselt käevarrest kinni ja teatab ülbelt ja kõvasti: Ära vaata mind. Seda võib ta korrata kokkusaamise erinevatel momentidel uuesti, karmimalt, sõbralikumalt või õelamalt. Peale kaht sellist kokku saamist hakkas sõbranna juba Pärtlit nähes nutma ja nõudis oma ema sülle. Kange mees see Eesti peig.

"Hea" hommiku garantii - tõused hommikul üles, arvad, et Pärtel magab (hahaa, ta on nagu Chuck Norris, kes kunagi ei maga päriselt), käid pissil, tõmbad vett ja hüsteeria algab. Tund aega karjumist on garanteeritud. Mina ise tahtsin tõmmata, üäää. Lased lapse korda kümme veel tõmmata vett, aga see pole enam see ja muudki pommid hakkavad järjest lõhkema.

Pärtlile ei meeldi külalised. Kui tähistasime E sünnipäeva oli laps lausa hädas ja palus kogu aeg, et inimesed läheksid koju. Õhtul ta keeldus magama minemast, sest ta valvas, et inimesed ikka läheksid koju. Hommikul, kui Pärtel ärkas, oli meil veel E sõber T külas. Kui tema ka lõuna ajal ära läks, ohkas Pärtel: T läks oma koju. Inimesed läksid kõik oma koju.

On aga need mõned nö head inimesed, keda Pärtel tahab siiski veel näha ja nende lahkudes ta siis teatab: Headdaeeega! Homme näeme pärast!

Viisakas laps

Pärtel on hakanud mind (ja ka teisi) teietama.
Kõnnime pargis: Vaadake puu, vaadake emme, käbi.
Kodus: Ruubenid söövad piima.
või
Aidake emme püksid jalga.
Sööge emme, sööge teed.

Tegusõnades on ka laps tugev:
Mina lombin (minna kõnnin lombis).
Lapsed läksid metsama (lapsed läksid metsa kõndima/matkama).

Kahjuks hakkavad ära kaduma valed nimisõnad, nagu püksid on paaksi (pahasti), tajan (tahan), traabut (raamat), luut (saluut), Brennand. Teised ei tule meelde, aga ma hakkan seda nimekirja jooksvalt täiendama.

Veelgi rohkem kahjuks on põhi käibefraasiks praegu: ruttu rünnakule!

Ruuben on ka viisakas laps. Ta küll ei maga lõunaajal eriti, sest eksole ta on siiski ju meie laps, kes magab ainult liikuvas kärus ja minul ei ole aega temaga tunde jalutada, aga ma olen juba sellega harjunud. Õhtul aga see eest teeme vanni, siis tangin täis ja panen lapse voodisse. Edasi ma ei tea mis ta teeb, sest mina lähen toast välja ja tema jääb kuidagi magama. Isegi ei nuta mitte.
Hommikul tõustes aga teeb laps eeskujulikult kaka-pissi potti, nii et nüüd ootame ainult seda, mil laps istuma hakkab ja siis võtame mähkme ära.