Hiiumaa

Mu kallis tädi see sissekanne on nüüd mõeldud sulle. Lubasin sulle pilte, kuid kuna meil puudub ühtne hea koht, kus sa saaksid neid normaalselt vaadata, siis mõtlesin, et kirjutan siia nati meie suvistest tegemistest ja panen juurde ka mõned pildid.

Nii pea kui meil puhkus hakkas läksime tegime kohe Hiiumaa rattamatka. Oleme ikka iga aasta rattamatka teinud ja ei tahtnud ka see aasta loobuda. Loomulikult see aasta tuli kilomeetreid kolm korda vähem kui mullu ja kruusateid ka ei sõitnud nii palju. Kui kruusateed osutusid marsruudil kohustuslikuks, siis lükkasime ratast käekõrval. Enamasti oli see küll pigem nii, et mina lükkasin ja E aeglaselt sõitis, kuid oli ka olukordi, kus parkisime rattad ära ja siis tegime jala umbes 6 km tiiru kusagil ja siis saabusime tagasi ratasteni.

Hiiumaale tegime tiiru peale vastupäeva. Esimese päeva õhtul jõudsime Kärdlasse, kus külastasime enne Mudaaugul elanud J’t, ks nüüd Kärdlasse oma perega oma maja ehitab. Enne külaskäiku käisime poes, mille ees sai ka esimene asine pilt ka tehtud. Peale külaskäiku veeresime veel 10 km Tahkuna poolsaarele, kus oli imeilusa hommikupoolse päikesega rand ja mõnusad telkimisplatsid. E loomulikult eelistas peale väsitavat tööaastat elada tõelise metslase kombel ning kolis puu otsa.

Järgmine päev oli maailma ajaloole väga tähtis – toimus jalgpalli MM finaal. Juba päeval hakkasime mõtlema sellele, et kuhu peaks ööseks jõudma, et E saaks ikka tähtsündmusel osaleda. Samuti hakkas meil otsa saama vesi ja leib ja vaja oli külastada poodi. Selgus nimelt, et Hiiumaa poodidega eriti varustatud ei ole. Jõudsime õhtul kell 18.10 Kõrgessaarde, kus pood iseenesest küll oli, kuid suleti kell 18.00. Läksime kohalikku putkasse, kust õnnestus saada kaks viimast 0,5l pudelit vett (hirmsa raha eest) ja oluliselt vähema raha eest Cappy mahla ja Õlut (leiba/saia ei olnud). Istusime siis oma mahla ja õllega poe ette maha ja hakkasime läbi helistama lähedal asuvaid külalistemaju ja hotelle. Nüüd selgus, et lisaks poodidele on veel teine defitsiitne kaubaartikkel – digibox. Eesti läks meil ju juulis üle digilevile ja kõikides läbi helistatud kohtades selgus, et meile antaks nii ööbimisvõimalus kui ka jalgpall ja plats mängimiseks, aga digiboxi pole ja telkut ei näe. Kuna Kõrgessaares endas oli üks pubi otsustasime, et läheme lähedal asuvale telkimisplatsile (u 3km), mina jään koduvalvuriks ja E läheb õhtul puppi. Nii tegimegi – ainult, et kuna minu rattal olid esi- ja tagatuled, siis E läks minu rattaga ja minu rattalenksukotiga. Pubist helistas ta mulle „koju“ ja küsis, et kas tema rahakott on kodus. Vastasin Jah. Siis ta küsis, kas minu rahakott on ka kodus. Vastasin Jah. Ta vaeseke istus pubis baarileti vastas (viimane vaba koht), kus igale poole olid kleebitud sildid, et kui sa käivet ei tee, siis sa pole teretulnud ja ta ei teinud käivet. Mul hakkas tast nii hale, et sõitsin sinna ja viisin talle rahakoti. Järgnev pilt on tehtud öösel kell 1 kui E tagasi jõudis.

Järgmisel päeval käisime poes, varustasime end söögi ja uue tuubi päikese kreemiga ja hakkasime sõitma Kõpu poolsaare tipu suunas. Ütlen siinkohal ka ära, et ööpäeva keskmine temperatuur oli meil 27°C. Kõppu viisid väga sirged teed ja päev oli taas väga palav. Et tervis vähegi okeika oleks, siis iga kord, kui kiivri peast võtsin, siis panin kohe mütsi pähe. Vaene E – ta vist tundis pidevalt piinlikust, et ma siuke Tjorven välja nägin. Kõpus oli väga hea olla. Torn oli seest rõske ka külm. Ainult, et Kõpus olid parmud sama suured nagu vaablased ja siiralt ma ei tee siin ilukirjanduslikku liialdust ja varjus oli temperatuur 34°C.

  

Kõpust sõitsime edasi poolsaare tippu, kus kaardi peal oli näha telkimisala. Telkimisalale jõudes avastasime aga, et tegu oli surfi paradiisiga, kus käis jube tümakas ja üleüldse oli äärmiselt ebameeldiv õhkkond. 500 meetrit tagasi olid aga metsa sees inimeste kujundatud telkimisplatsid (mitte ametlikud) ja otsustasime hoopis sinna minna. Pakkisime asjad lahti, keetsime ühepaja toitu, ja tundsime end muidu hästi, kuni välja ilmus Inspektor, kes viisakalt tutvustas ennast ja tutvustas meile korda, et seal me telkida ei tohi ja mingu me kas surfi paradiisi või 5km mööda kruusateed järgmisele telkimisalale või ööbigu lihtsalt magamiskotis. Me loomulikult hakkasime streikima. Üritasin kõhtu ette lükata, et paista välja rase, aga mulje jäi vist lihtsalt et ma olen ülbe ja tüse pealekauba ja meile ei tehtud mingeid erandeid. Lasime telgi maha, kuna telkida ju ei või, aga puhata võib ja hakkasime pahuralt E mobiiliga internetist seadust lugema. Selgus, et seaduse järgi peab Inspektor lähtuma inimlikust aspektist. Siinkohal tuleb tsiteerida Smuuli „Andel ja teadmistel, isegi geniaalsusel on piirid. Rumalusel neid ei ole: ta on haaramatu ja piiritu. Langetagem pea ta suuruse ees!“. Ma võtsin Inspektorilt info ehk nime vastu, kuid ei talletanud seda MITTE KUHUGI. Langetasime E’ga pea minu suuruse ees. Ei olnud enam kellelegi helistada ja paluda inimlikkust, kuna nime me ei teadnud.

  

Öö oli üsna sääskederohke. Magamiskotis olla ei saanud, kuna sooja oli kõvasti üle 20°C. Öösel tuli mul nutt peale ja ma ütlesin E’le, et ma panen telgi üles, aga E magas sügavalt ja ta läbi une ei lubanud.

 

Järgmine päev käisime kohalikus Kõpu poes. Kõpu poes oli jäätise letis 5 briketti Aurora ja üks pulgajäätis, umbes 2 purgisuppi ja õlut/viina. See oli kõik. E küsis müüjalt, et kas see pood on aasta läbi avatud – müüja vastas täiesti imestunud näoga, et loomulikult ja ei paistnud üldse aru saavat, miks E’l selline küsimus tekkis.

Järgmise ööbimispaiga otsinguil kohtas E väga pikka rästikut ja terve õhtu möödus jalgu trampides.

Hiiumaa lõunatippu jõudes läksime minu töökaaslase Lõvi poole. Tal on imearmas suvilake Sõrus, mereääres, imetabase dušiga hoovipeal. See dušš nägi nii hea välja, et ma armusin sellesse. Esimest korda matka jooksul saime ka puhtaks pesta pea ja nautida tsiviilsemat elu (sõime portselani pealt ja mõned jõid veini) ja seltskonda.

Kogu Hiiumaa oli ühtlaselt kaetud metsmaasikatega. Ida ja Augusti maasikamuusika kõlas koguaeg mu kõrvus. Meie elamus oli enam vähem samasugune nagu seal laulus – päevad läbi ainult maasikaist toitusimegi ja E lõpuks Kassarisse sõites nõudis, et lisaks kõhutäitele korjaksime marju ka katelokki ja teeks neist õhtuks moosi. Kuna neid marju oli tõesti nii palju, siis kateloki kaane täis korjamine võttis aega umbes 5 minutit ja selle aja jooksul end liigutama ei pidanud. Lihtsalt kükitasime maha ja korjasime nõu täis. Õhtul käisime kohalikus poes, ostsime piima ja õhtusöök sai tõeliselt pidulik.

  

Õhtul käisime ka sääre tirbi tipus ja asetasime sinna kivi. Nüüd olid kõik kohustused Hiiumaa ees täidetud ja võis õiglase südamega järgmine päev tagasi mandrile sõita.