Tulevaste baleriinide koolitamine

Käisime Ruubeni, Pärtli ja Patrikuga vaatmas Birgitta festivalil laste balletti. Etendus oli väga kenasti korraldatud, koos vaheajaga kestis kaks tundi ja isegi Ruuben jaksas peaaegu lõpuni nihelemata vastu pidada. Kümme minutit enne lõpu Ruuben pigises tasakesi midagi ja keeras ennast süles nii, et pea oli publikusse ja selg lava poole, siis õnneks aga muutusid laval rütmid kiiremaks ja pea saabus taas õigesse asendisse.
Etenduse ajal möllas Tallinna kohal kõva äike ja vahepeal ei olnud lausa vaiksemaid orkestri helisid kuulda, kuna vihm rabistas vastu katusepresenti nõnda tugevasti. Kena oli vaadata, kuidas orkestrandid itsitasid ja üritasid ebaõnnestunult vihma üle mängida.
Ainuke asi, millele mõeldud ei olnud, olid kohviku lauad. Need olid küll nii kõrged, et koolieelikud sealt pealt kooki süüa ei saanud ja vihma tõttu ei saanud kooki-kohvi ka varemetele toetada.

Etendusel häirisid mind aga (nagu ikka) teised lapsevanemad. Ma jään ikka ja jälle imestama, kuidas küll lapsevanemad ei mõista teatris käituda - muudkui sosistavad oma lastega, kes muidu rahulikult etendust vaataksid (aga siis kui nemad hakkavad kummarduma lapse kohale, et lapsele midagi öelda, siis nad varjavad oma kehaga ära selle augu, kust teised lapsed etendust näeksid ja ajavad enda lapse ja ka teised lapsed jutustama). Lisaks ühe kiirema ja vahvama tantsu ajal hakkasid lapsed järsku ei-tea-kust kogunema esimese rea ette püsti seisma. Lapsed seisid orkestri augu ees, aga nii, et terve esimene ja teine rida ei näinud enam etendust. Meie istusime seitsmendas reas ja õnneks nägime üle laste peade lava, kuid üks ema küll sai pahaseks ja ajas lapsed laiali. Järsku saabus siis saali kahin kui lapsed hakkasid igale poole ridade keskele tagasi vurama. Minu jaoks oligi hämmastav see, kuidas emad lasid lapsed oma kohtadelt üldse minema minna. See polnud ju ometigi mingi vabaõhu simman, kus lapsed lava ette võivad tantsima minna, vaid siiski väärikas õhtune teatrietendus. Enda laste üle, kes muidu küll väga lärmakad on, oli mul seekord väga hea meel ja julge südame võin neid järgmine kordki võtta kaasa balletti vaatam, teatrisse ja ka suurte kontserditele.

Riigieksam

Olude sunnil pidin uuesti lahendama matemaatika riigieksamit (2015, lai). Eelnevalt mulle teatati, et on vaja läbi töötada gümnaasiumi matemaatika õpikud. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, teadsin vaid, et pean gümnaasiumi taseme ülesandeid lahendama.
2003 sain 86 punkti (ei olnud rahul).
2017 sain 65 punkti (olen päris rahul, kuigi piinlik on, et nii vähe sain).

Juuksuris

Keset juukselõikust järsku juuksur peaaegu karjatab: "Mis see veel on!"
Mina ehmun ka: "Täi?!"
Juuksur: "Esimene hall karv"

Olgu see daatum siis siin arvel, 31 aastat vana, kolme poja ema, peagi austusväärne hõbepea.

Prügimees on ikka prügimees

Pidime täna E'ga ära viima Keila maja viimased prahid prügilasse. Seal jäi ette vana tumedam ja heledam sektsioon, mis on prügila hinnakirjas eraldi välja toodud nime all "vana kasutuskõlbmatu mööbel". Algusest peale saatsid seda ettevõtmist kümne minutilised tööseisakud - kõigepealt ei ärganud kuidagi titt, kes kaasa pidi tulema. Kümme minutit hiljem saime tite maha jäetud ja kiirustasime kärurenti, aga kärurendi omanik ilmus välja alles kümme minutit hiljem. Kell muudkui tiksus, kümme minutit passisime kellaviie ummikus.
Kohale jõudes arvasime, et saame prahi peale kümne minutiga, aga panime tunniga mööda. Mööblit oli aastatega kogunenud palju ja laeni kapid ei mahtunud kuidagi järelkärru. E muudkui andis kuvaldaga takka ja tegi seda väiksemaks. Kuigi kõik sai taotud korralikeks plaatideks, ei mahtunud peale muu kraam - kušet, diivan, voodi, mis pidid säilima ühes tükis. Kiirustasime prahikoormaga linna, et see Rahumäe prügilasse ära anda, mis oli seitsmeni lahti. Kohale jõudsime 19.00, prügila väravad olid lahti, sõitsime õndsa näoga sisse, aga seal ootas meid tõeline kell-viis-pliiats-kukub mees. EIEIEI, minge minema, kõik on kinni (samal ajal kaks järelkäruga inimest laevad erinevatesse konteineritesse prahti maha), ei saa ära anda, ei võta midagi vastu. Ega kui pood on kinni, siis te ka uksest sisse ei saa. Ega minul teie raha vaja ei ole (ära antav praht oli tasuline), ega mina seda raha ju endale ei saa. Küll ma anusin ja palusin, oma väikeste laste nimel, kes mind kodus ootasid, et ta võtaks vastu, aga ta ütles, et tema tahab ka õhtale minna ja sõitku me hoopis Jõelähtmele.
Ma olen nüüd pikalt mõelnud selle peale, kuidas saab üks ametnik nii jäik olla. Huvitav, kui mina õpetajaks saan ja tema poeg mu klassis istub, kas siis on nii, et kui peale tundi laps tuleb mult abi paluma, ütlen mina ka talle, et tead poiss, kuulanud tunni ajal, nüüd tahan ma kohvi juua ja koju minna ja sina sõida seenele (või prügilasse tööle).
Egas midagi, sõitsime Jõelähtmele suurele prügimäele. Seal kaaluti ja mõõdeti meid enne ja peale prahi mahapanekut. Tavaari oli meil 420 kilo. Tädi tõreles, et me esimest korda oleme, et meiega peab jantima - kogu jant on aga selles, et kõik praht läheb ühte konteinerisse. Läbisegi läheb mööbel ja lehtklaas, papp ja riideesemed ning ees vedeles seal betoon ja raud. E ei tahtnud kuidagi lehtklaasi sinna visata ja käis veel uurimas, kuidas ikka nii, et kui keegi sorteerima hakkab, siis ju teeb käe katki, mille peale tuli vastus, et ei siin sorteerita midagi. Kõik viime kopaga suure prügimäe otsa ja matame maha. Oppaa - Tallinna prügilates kallad ühte liiki prahi kilekotist välja ja jooksed teisele poole prügilat kilekotti kile ja plastiku konteinerisse viima. Lehtklaasi kasti ei tohi isegi kolmeliitrist purki panna, sest seal on ainult lehtklaas. Aiapraht, peenike puuoks ja jämedam puupraht on VÄGA erinevad. Ükskord ma sain lausa kõvasti pahandada Pääskülas kui ma peenikese oksaprahi hunnikusse pool kotikest okkaid ja käbisid kallasin. Tädi käskis mul peaaegu need sealt välja korjata. Aga Jõelähtmel on ärimudel paigas - kõik mäeks ja raha meile.
Sealt aga tagasi Keilasse uut asjade järgi ja siis alles koju asju garaaži maha laadima ja käru tagasi viima. Ma saan aru, et prügimees oli väsinud, aga meile läks see tema halastamatus maksma kaks lisatundi. Ma saan aru, et need olid meie force majeure kümme minutit, mis meie päeva ära rikkusid, aga kas peab siis nii saksa täpsust taga ajama. Prügimees on ikka prügimees.

Beat this

Mu kallis õde. See on sulle.
Iga kord kui tekib olukord, kus mõni laps on ahju peitu pugenud või pesumasin ajab vahtu välja või nendel miljonitel muudel argipäeva rikastavatel momentidel, tahaks alati sulle helistada ja naerda, et trumpa üle.
Täna määrisin saiakesi munaga, rääkisin lastega ja järsku panin munase pintsli supsti oma kuuma värske kohvi sisse. Tulemuseks sai ilus hiina supp munanuudlitega. Oeh ja võeh, ei teagi, kas hullem on see supp või see, et uuesti hakata jantima sellega, kes kiirkeedukannu nuppu saab vajutada, kes kohvipuru mulle tassi panna ja kes kohvi segada või juua seda munakohvi.

Tartu vaimuga vastu pead

Nädalavahetusel sõitsin üksi kolme lapsega maale ja kuna ettevalmistused pikaks autosõiduks jäid kesiseks (toidumoona ei jõudnud varuda) ja lapsed hakkasid Puurmanist alates ärkama, otsustasin nendega Tartus lõunapausi teha. Kõikidest variantidest pidasin parimaks üksi lastega minna Tervisekohvikut külastama. Olen ju küllalt kuulnud, et seal on meeldiv õhkkond ja kena olla. Mõeldud - tehtud, auto parklasse ja lapsed kohvikusse ja siis tuli see va vaim...

Astun sisse kohvikusse. Kohviku ees otsassööb üks paarike, taamal lastenurga juures on lõpetamas üks pere. Suundun lasterikkama paiga poole, kus paistavad kahesed lauad, kuid õnneks ühe lauataga on kolm tooli. Mis sest, et laud on pläga täis, eelmiste lõunatajate (keda mul pole olnud au kohata) toidujääke, leivataldrikuid ja salfräti kuhilaid, võtame istet. Riietan lapsed lahti, jätan teisi inimesi jälgima ja lähen leti äärde. Vabandan, et külastan nende kohta esmakordselt ja uurin, et kust menüüd saaks. Teenindaja ulatab mulle ühe kaardi ja ütleb, et teine on laua peal. Naasen menüüga lauda, leian teise poole ja hakkan tudeerima - tomati kookosesupp, tatranuudliroog suhkruherneste ja kanaga, lademes tatrapannkooke küll köögiviljade, küll metsaseentega. Oh sa mu meie, kontrollin kiirelt seinad üle, et kas ka need on tatrajahust ja meeleheites kammin menüüd läbi, et mida küll valida lastele, kes muidu söövad tervislikult aga sellise tervislikkuse tasemega pole veel hästi välja koolitatud.
Remark: Ettekandja pole lauda koristanud. Ruuben proovib laualt süüa eelmiste lõunatajate jääke ja Pärtel joob nende vett.
Suudan leida ühe kalasupi, mis peaks lastele sobima ja lähen tagasi leti juurde." Tere. Ma olen nüüd otsustanud. Kas lastele saab mingit praadi, näiteks neid tatranuudleid või suppi pooleks ka teha? Ei saa, hea küll, ma siis võtan kaks kalasuppi palun ja vett."
Remark: Läheme lastega tualetti külastama. Peale pikka pissi, mähkme ja kätepesu pausi naaseme lauda. Laud on ikka koristamata. Korjan ise mustad nõud ja toidujäänukid kokku ja viin ühele teisele koristamata lauale.
Lapsed vaatavad lastenurga poole ja küsivad minult, et kas jalanõud ära või jalga. Püüan ettekandja kinni ja uurin taas vabandades asja. "Kuna ma esmakordselt olen, siis ei tea, et mis kord lastenurgas on". Selgub, et muidugi ära (mis sest, et eelmised tatsasid tossudes). Selge-selge, jalanõud ära, lapsed pallimerre ja istun. Nüüd avaneb mulle alles vaade - minu väljavalitud laua kohal on silt, mis selgelt ütleb, et jalanõud ära, aga paigutus oli minu asukoha suhtes nii õnnetu, et ma oleks pidanud lapsi sättides kaela õieli ajama nagu noor kukk, et seda näha. Veelgi enam aga paneb mind ahastama see, et lastenurgas seinal on tahvel, kuhu on kirjutatud LASTEMENÜÜ.
Remark: Ettekandja saabub laudu koristama alles nüüd.
Küsin nüüd ettekandjalt, et näe, istun nüüd lõpuks siin, kui laste esmavajadused rahuldatud ja nüüd ma siis näen, et teil on lastemenüü ka. Ettekandja vastab mulle sulni naeratuse saatel, et muidugi on, see menüü on tal eraldi kaardi peal ka olemas. Vau. Aitäh, et see sul olemas on (letitaga), kindlasti oleks mul sellest enne tellimist abi olnud. Tartu Vaim on mu jalust niitnud. Muidugi tulin ma sinna restorani ju lastega ainult selleks, et endale kolm portsu sööki tellida. Muidugi pole mõtet lastemenüüd pakkuda emale, kes kolme lapsega uksest sisse astub, muidugi pole ettekandjal seda kõike aega märgata, sest restoranis on ju üks pere veel (mis sest, et lahkumas). Ma olen sõnatu ja loodan ainult, et kalasupis hulpivat suvikõrvitsat peaksid mu lapsed kurgiks ja tšillist paprikat tomatiks.
Remark: hoolimata hoolimatusest, oli tegelikult seal lastega tore olla. Lastenurk oli ruumikas ja kalasupp  oli väga maitsev ning lapsed sõid kaks portsu kolme peale hea meelega ära. Ühesõnaga sinna võib minna, aga ainult siis, kui sa a) ei ole seal esimest korda või b) oled sama Tartlane nagu nemad.

Vaim ilmud taas.
Sõidan maalt tagasi. Päike paistab, ilm on soe, inimesed maanteel ei kihuta, vaid sõidavad rahulikus rivis, kuni järsku sama rahulikult jäävad kõik seisma. Ees paistavad politsei vilkurid ja sügaval kraavis on suur piimaauto. Kõik on aga kahtlane, kuna veoki ümber on nagu liiklusmärkidest aed ehitatud ja kiirabi ei ole ning ühtegi teist nö kannatanud autot kusagil ei paista. Peale kahtkümment tühja passitud minutit lähen ka mina asja uurima ja mis selgud - piimaauto on kraavis juba varahommikust saati, aga nüüd otsustati, et proovitakse seda välja sikutada tillukese puksiiri ja kohaliku talumehe traktoriga. Muidugimõista naeravad isegi politseinikud selle ürituse peale, sest ilmselgelt on näha, et rasketehnikat on veoki liigutamiseks puudu. Mina oma silmaga ei näinud liikumas ei puksiiri, ei traktorit ega piimaautot. Kõik olid selle poole tunni vältel lihtsalt risti jalus ja tegevus toimus ainult suusõnaliselt. Samal ajal ühelt poolt kasvas autode rivi Tartuni, teisalt Tallinnani. Lõpuks läks üks bussijuht politseile ütlema, et mis te mehed nalja teete, laske läbi, tahaks inimesed kohale viia. Tundus, et selle peale nii politsei, politsei aiad, kui ka puksiir taandusid ja edasine arutelu jätkus ilma auseisakut tegevate autodeta kraavis, kus oli ka peategelane.
Kui ikka veok on juba varahommikust saati kraavis, pole paremat aega maantee sulgemiseks ja kõnekoosoleku pidamiseks kesk Tartu maanteed kui päeval kell kolm. Selle peale tulemiseks peab küll olema ikka vaimust valgustatud.

Fragmendid

Kui esimest laia lund sadas, kõndisin mööda vanalinna ja vaatasin, kuidas KÕIGIL vastutulevatel lastel olid suud taeva poole avatud. Mis seal salata, oleks isegi tahtnud.

Täna koolist koju tulles keksis pikalt mu ees ja kord kõrval, kodu poole minnes üks 8 või 9 aastane poiss. KÕIK sammud olid keksimissammud. Ma mäletan ise väga selgelt ühte korda emmega lasteaiast koju tulles, kui ma keksisin bussipeatusesse ja mõtisklesin, et miks küll KÕIK inimesed koguaeg ei keksi, vaid tühjalt kõnnivad. Keksida on ju ometigi nii palju kergem ja mõnusam, nagu lendaks.

Jogurti sallivus

Me oleme tänapäeval kõikide vähemusgruppide osas nii paganama sallivad, et vahel tundub, et enamus on muutunud juba vähemuseks. Pikemat aega vaevab mind frustratsioon - seisan jogurti leti ees ja ei leia ühtegi mõistlikku toodet, mis sisaldaks laktoosi. Mitte, et ma ei salliks laktoositalumatuid, oo, ärgem nüüd mind vihaõhutamise eest risti lööge, lihtsalt ma ei saa aru, miks on nii, et laktoosi taluv inimene peab sööma mustika, maasika või virsiku jogurtit, kuid laktoosi talumatud võivad maiustada muraka, mustsõstra-ingveri, mango, laimi-sidruni, banaani-aaloe ja kõikide nende muude mustmiljoni põnevamaitselise jogurtiga. Isegi maitsestamata jogurtiga on nii, et see alma plass värk (ja muud ka), mis sisaldab laktoosi on kenasti ME-3 ja LGG vaba (häid baktereid asendab laktoos?!), samas kui kõik laktoosivabad maitsestamata jogurtid sisaldavad igatsugu hääd ja paremat faunakultuuri.

No jah, mis mul siis häda neid laktoosivabasid süüa eksole, aga vot ei taha. Kui mu lapsed (ja ma ise) söövad piimatoodetest kõige parema meelega juustu (kust laktoos kääris 12 kuud tagasi välja) ja jogurtit (mis on konstantselt laktoosivaba), siis ma lõpetan ju laktoositalumatute lastega. Lihtsalt selle pärast, et nad ei ole laktoosi kunagi pidanud seedima ja nende kõht ei tea, mis selle asjaga veel peale hakata.

Kuskil peaks ju ometigi olema kaine mõistuse piir ja keegi peaks ju ometigi ütlema meiereidele, et kui 1/4 elanikonnast on hüpolaktaasiaga, siis 3/4 ei pea sellepärast nii nõutu näoga jogurti letti vahtima. Mõelgem kui mõne aasta pärast on kõikidesse jogurtitesse segatud hulgim proteiini, sest 1/4 elanikonnast tahavad olla fit. Närige siis seda!

Mary Poppins

Meie armas Mary Poppins leidis endale sügisest töö. Oh seda õnnetusehunnikut meie peres.
Nüüd avastasin, et enam ei jõvva, enamik päeva kulub lihtsalt enda ja laste elus hoidmisele ja raamatut loen täpselt kaks lauset päevas. Kui ma ennast tule ees 15 minutit soojendan, tunnen ma kogu selle aja mitte soojust kehasse imbumas, vaid süütunnet, et parasjagu hommikusöögi nõusid masinasse ei lao, et pesumasin juba ei käi ja selle kurja tolmurulli pilku endal, kes mind lillepoti tagant põrnitseb. Kuigi olen juba praegu rabelemise rattas hullumas, siis tegelik krahh, ehk kooli uus semester on alles ees...

Niisiis võtsin ette selle raske tee, et hakkasin Internetist otsima endale uut majasokku. Mitte ükski kirjeldus ei meeldi. No kuidas ma võtan lapsehoidjaks inimese, kes kirjutab, et "Mulle meeldivad lapsed kuna nad on armsad ja nendega on tore tegeleda". Ilmselgelt pole sellel inimesel mitte mingit aimu laste hoidmisest! Kui sa mängid põrandal lastega rahulikku mängu, siis nui-neljaks tuleb alati uni peale (mis tore tegeleda !!!) ja mis armsad - lapsed on kraagandid, iseloomukad, piirikompijad, lärmakad, mustad, kleepuvate kätega ja kõike muud veel, aga mitte armsad ja nunnud.
Või kuidas võtta tõsiselt neiut, kelle profiili kõrval oleval pildil on büst alates ninast ja lõpetades puusaga (ehk sisuliselt ainult partii). Kas siis lapsehoidjaid otsivad isad ka?
Paljud on kirjutanud, et "Halbu pahesid pole". Aga milliseid häid pahesid neil on?

Appi. Inimesed ei oska iseendast nelja korrektset lauset kirjutada. Kuidas ma saaks siis nende hoolde jätta kolm inimelu.

Kärukatse

Eellugu:
Täna hommikul tekkis meil mõte minna Naissaarele. Pakkisime kiiruga oma lapsed ratastele (Ruuben ja Pärtel järelkärru, Pati tooli) ja hakkasime Kalasadama poole Monica peale väntama. Lapsed olid paid, kes vait, kes magas ja sõit sujus, kuniks tabas meid ootamatult rattaga raskesti läbitav Tänavatoidu festival. Seejärel, küll juba allaandnuna otsustasime siiski minna sadamasse. Oh seda imet, kai ääres seisab Monica, otsad veel kinni, meie oleme 100 meetrit paadist, aga vahepeal on kultuurikilomeetri teetööd. Kitsal jalakäiguribal on aga loendamatu hulk mutikesi, kes ei kuule rattakella, ei tee väljagi möödapalumise palvetest ja üleüldse on vanad, karkudega ja aeglased. Kui me kaile jõudsime, nägime Monoca saba.
E oli nii pahane enda peale, et valis vale trassi, mina oleks pidanud olema pahane, et kodus liiga kaua tohnerdasin, aga tegelikult polnud ma üldse pahane, sest 1) alles jäi tervelt 50 eurot piletiraha ja 2) me saime terve perega rattaga sõitma.
Edasi otsustasime minna Stroomi randa, lasta lastel mänguväljakul hullata, katsuda varbaga vett ja pidada maha piknik, mille olime Naissaare jaoks kaasa pakkinud. Seejärel aga mööda rannaäärt ja Hiiu kergliiklusteed pidi koju.
Päris lugu:
Koju sõites, Roccal Mare keskuse juures, MacDonaldsi taga on kergliiklusteele maha märgitud vasakul 2/3 jalgrattale, paremal 1/3 jalakäijale. Mingi tore laupäeva seltskond kärude ja burgeritega oli otsustanud jääda jalgrattateele piknikule. Meie möödusime nendest paremalt poolt, nii kõnniteeserva äärest kui vähegi saab, aeglaselt ja ettevaatlikult, kuna olime ju jalakäijate tsoonis. Meie ja burgeriseltskonna vahelt aga tahtis meist (kõige kitsamal kohal) möödasõitu teha üks jalgrattur. Samal ajal tuli meile aga mäest alla ja taganttuulega vastu ka üks jalgrattur, kelle kiirus ei olnud mitte väike. Niisiis meie kõrval põrkasid kokku möödasõitja ja kihutaja. Kihutaja paiskus jalgrattalt ja tema jalgratas lendas suure hooga meie kärule külje pealt sisse. Minul ei olnud minna kuhugi, käruga kõnnitee äärest alla parklasse ei hüppa. Pealegi kõik oli sekundite mäng, nägin kokkupõrget, nägin lendavat ratast, hakkasin pidurdama, aga juba oligi käru sealmaal, et ratas lendas otse kärru.
Õnnetus oli õnnelik. Maha kukkunud mees ei saanud liiga palju haiget (oleks võinud rohkem saada minu arust), ratas lendas otse vastu käru raami, mis on tugev. Pärtel, kelle poole ratas lendas, oli pigem ehmunud minu reaktsioonist, kui intsidendist ja Ruuben ei ärganud (ta oli ka just-just magama jäänud). Vabandas nii seltskond, kes tõeliselt nõmedale kohale oli istuma asunud, vabandas kukkunud kihutaja, tema käis ka lapsi kontrollimas, et kas nendega on kõik korras, ainult et möödasõitja, kes tõeliselt minu arvates süüdi oli, kadus nagu tina tuhka.
Õpetuseks mulle - ka kärus võiks kiiver peas olla. Kui raam või külgmine kilejas kate oleks järgi andnud, oleks lapse päästnud vaid kiiver. Õnnetused aga ei juhtu tõenäoliselt üldse meie süül. Mina võin oma lastega olla nii ettevaatlik kui tahes, aga kui ikka sõidukultuur puudub nii jalakäijatel, kes ei arvesta jalgratta teedega ja ka jalgratturitel, kes ei arvesta üksteisega, siis pole minul teha midagi muud, kui kiivrit kanda.

Aga see selleks. Täna oli meie esimene pikem rattapäev beebiga, 31 km. Ruubeniga saab sõita küll.

Migreen ja Minesweeper

Alustuseks, pean kirjeldama meie väikest kaheaastast Pärtlikest. Minu kalli Mary Poppinsiga leidsime parima ja täpseima kirjelduse: Minesweeper.
Iga hommik antakse sulle see kõige keerulisem mäng ja sa pead alustama oma päeva. Ei keeda riisiputru - bumm, lendad õhku; paned riidesse, et õue minna - pauh, lendad õhku; ei lase ise üle ülekäiguraja käia - babuum, plahvatab; lähened kodule - ohtlik olukord; lähed aeda - pumm, plahvatab; tuppa - plahvatab; söök pole valmis - lendad õhku; vale söök - buum, mäng lausa plahvatab järgmised kaks tundi.
Vahest läheb ka õige ruut lahti, juhul kui mina või E ma keedame seda päris riisiputru või laseme tal uinumiseni õues mängida või laseme tal ise teed ületada ilma, et me isegi kätt tema selja taga hoiaksime või viime ta lompi kive loopima. Siis saad sa paar ruutu oma väljakust boonuseks lahti, kuid mäng pole kaugelti mitte läbi. Eks seda tea ise igaüks, kes minesweeperit proovinud on. Kes pole, proovigu või tulgu Pärtlit hoidma.

Niisiis, mina, Ruuben, Pati, Minesweeper ja Mary Poppins otsustasime minu isekal ajendil minna Tartusse K'le külla (sest lastega on ju nii tore reisida ja nad ju kindlasti ise ka tahavad minna K'le küll hahahaa). Alustasime oma päeva sellega, et ei lasnud lastel magada vaid tõstsime nad püsti ja viisime rongi peale. Tartus alustasime oma Jurjeviretke sellega, et ei lasnud lastel rahus mööda kaldteed turnida, vaid kiirustasime poodi. Kesklinnas ei lasnud neid ei poodi ega mänguväljakule, ei lasknud Pärtlil ise üle ristmiku kõndida (mis tagantjärele mõeldes oleks olnud võimalik), sest on ju kiiresti vaja külla minna (mida ju nemad hirmsasti ka tahaks eksole). Bussipealt tulles jälle ei lasknud neil ise teed ületada, kõigist nendest uutest ja ilusatest ning puhastest mänguparkidest möödusime kiiresti, sest on ju vaja kohale minna ja seal olles on ju vaja, et nad käituksid nagu suured, mitte nagu lapsed. Tagasi tulles jälle kõik sama moodi otsast peale - ei saa mänguparki, ei saa isegi bussipeatuses puuokstega mängida, sest emme röögib, et buss tuleb (ja Tartus tuleb järgmine buss poole tunni pärast ja siis päriselt ei jõua rongile).
Iga eelpool kirjeldatud olukord põhjustas plahvatuse, aga ma ei imesta, sest iga oma käiguga ma sõitsin oma laste tahtest teerulliga üle ja siis imestasin, et miks me Mary Popinsiga mõlemad peavalu saime ja üks meist hakkas suurt suitsu ja teine punaveininälga tundma, kuigi kumbki pole meist ei alkohoolik, ega suitsumees.
Sain täna suure õppetunni "minu vs laste tahe". Enne sõitu tuleb mul endale selgeks teha, et kes mida tegelikult tahab ja kas on mõistlikum jätta lapsed Mary Poppinsiga mängima, muuseumisse ja mänguparki või tarida neid endaga kaasa. Kolme lapsega ei kehti enam kahelapsereeglid. Ei saa enam liikuda nii vabalt pikki vahemaid, ükskõik kui hea näo ma pähe manan. On vaja jagada ja jaguneda. Armastust laste vastu võib küll korrutada, kuid lapsi peab jagama.

Intelligentne tablett

Meie nõudepesumasina tuluke, mis osutab punasega, et pesen-pesen ja rohelisega, et pestud-pestud, lakkas töötamast. No tühja kah, küll ma hääle järgi ka aru saan eksole. Seejärel aga ei pesnud enam masin korralikult nõusid puhtaks. Alguses jäid nõud mustaks eest vasakult nurgast, aga nüüd jäävad üleüldse vasemad nõud mustaks ning potte-panne ei tasu masinasse pannagi.
Kanasupine pott, mis nägi välja masinasse sisse pannes ja välja võttes samasugune, oli minu viimane piisk karikasse ja kutsusime garantii korras parandusmehe.

Mees tuli. Uuris. Ja hakkas lahkuma. Üritasin ka siis uurida, et mis siis häda oli. Küsimuse peale, et mis tulega juhtunud oli, teatas mees, et tema tõesti ei tea, mis selle tulega tehtud on ja vaatas mind sellise pilguga, et ju ma ise käisin süsteeme salaja varbaga tagumas.
Kui ma üritasin uurida, et mis värk selle pesemisega oli, siis vaatas mees mulle otsa ja küsis: peseta tabletiga jah? Noogutasin. Ja see on mingi öko ma kujutan ette? Nõustusin ja küsisin vastu, et kas tema arvab tõesti, et mu ökotablett on nõnda tark, et peseb konstantselt nõud puhtaks paremalt poolelt, aga vasakult jätab pesemata. Tema arvas, et jah! Üritasn veel vaielda, et abikaasa töö juures või õe juures, kus samad tabletid on kasutuses nad nii targad ei ole, et ainult pool rehkendust taipaks teha, aga mees arvas, et masinad on erinevad ja ju on ikka tableti süü.

Pean tnnistama, et pean oma tablette intelligentsemaks kui meest.

Põrandasoojendusüllatus

Käisime eile lastega kelguga niisama sõitmas. Mööda tänavat on hea Nõmmel kelke lohistada, tänavad on jääs ja libedad (need kõnniteed, mis olemas on, on enamasti kivitatud ja liivatatud, nagu oli ka pildil olev vasakpoolne aiaäär), aga ühe maja aianurgast aianurgani oli pandud põrandasoojendus. Lapsed püsti hopp!

Leivahind ja kullahind

Tulime Saarest ja kuna ma olin Saarest lahkumise kellaaja esimest korda elus valesti arvutanud, siis meil avanes harukordne võimalus külastada kohalikku poodi ja Soomest kaasa osta kohalikku nodi. Võtsin siis korvi paar Danerolle purki, kaks saarestiku leiba, natuke saiakest laevas närimiseks, ühe paki küpsist, ühe Pommaci limpsi ja kolm pakki Pumpernikleid. Arve oli täpselt sama suur kui Tallinnas, kui ma olin ära ostnud 11 inimese kolme päeva söögid. Arve Soomes 47€, Tallinnas 48€.
Kodus vaatasin siis tšekki lähemalt. Saare leib 6.95€/tk. Kes oleks selle peale tulnud, et vaatama peab leiva hinda! Pudel Pommacit 3.5€. Eelsita veel kohalikku kraami. Järgmine kord söön Leiburit, joon Tartu limpsi ja lähen jälle laevale nibin nabin enne chek-in'i sulgemist, nii et poea peale pole aega mõeldagi. Ei mingeid kohalikke hõrgutisi enam.

Lugu sellest, miks ma oma telefoni ei kuule ...

... sest juhtub ka nii, et kui raputada tekki, sellet lõputust liivakasti liivast, siis langeb üle rõdu ääre ka telefon. Ja kuna murule langede ei teki mürtsu, siis pool päeva ma arvangi, et telefon lihtsalt ei helie ei põrise.

Vot nii ja selle pärast ma olengi maailma halvim telefoni kasutaja.

Valgus ja varjud

Valgus on nii kirgas. Hommikul üles tõustes on tunne nagu oleks Alpides. Tuppa tungib läbi männipuude ja kardina nii selge päike, et varjult võib ripsmekarvu lugeda.

Raamaturiiul = ~270 raamatut = ~7300€ = ~36 telekat

Alustuseks
Mulle väga meeldis üleeilne Arraku päevakommentaar Vikerraadiost. Soovitan kuulata. Haakub ka selle postitusega ning kuulamata ei pruugi mu frustratsioonile pihta saada.

Keskmiseks
Ootasin ja ootasin, et välja tuleks uus Ulitskaja ja kujuta sa pilti, nagu Jõuluvanale oleks kirjutanud, saabuski teine müügile. Ma olin suures ootuses mõtisklenud, kuidas ma selle endale ostan ja teise ostan jõuludeks kindlasti K'le. Nii pea kui see aga välja ilmus, sain ma kohe aru, et endale lugemiseks küsin ma selle emmelt ja K saadan hea arvustuse ja soovitusega Lutsu raamatukokku. Raamatu hind - 27€.

Lõpetuseks
Nagu Arrak ütleb, on meil tänapäeval nii, et kodus on küll lame teler, kuid puudub maast laeni raamaturiiul. Mis lapsed sellest põlvakonnast tulevad, kes mõistavad lugeda ainult tahvelarvutist uudiste pealkirju, aga raamatu lugemiseks süveneda ei suuda.
Mul ei ole telerit. Euronicsist saab 199€ eest 24" MPEG4 Full HD LED LCD teleri, mis on varustatud täis-HD paneeliga ja seega toetab pilti kuni resolutsioonini 1920x1080 pikslit. Ja selle eest saaks ma täpselt 7,48 Ulitskajat. Midagi on siin pildil valesti. Hakka või tõesti mõistma, miks on inimestel kodus telekas ja miks nad õhtuti vaatavad "Su nägu kõlab tuttavalt" saadet ja arvavad, et see ongi meelelahutuse tipp. Sest muuks, kauniteks kunstideks ei jätku lihtsalt finantsi.

Anti Bio - elu vastu

Patrik jäi eelmine reede haigeks. Nohu. Nohu lõi kõrva. Ööseks tuli larüngiit. Kaks ööd ja üks päev olid kuiva vastiku lämmatava köhaga. Siis jäi järgi ainult nohu, kõrvad ja uuel nädalal saabus lisaks bronhiit. See on Pati puhul tavaline jada, mis algab meil lihtsast nohust, mis teistel lastel on ja jääb lihtsalt nohuks.
Palavik oli reede öösest kuni esmaspäeva ööni. Edasi oli vahepeal (teisipäeva öösel) kõrvast kraadides 37.2-37.5, aga kaenlaaugust elavhõbedaga enam palavikku polnud.
Neljapäeval käisime arstil näitamas, kuidas seis on. Kõrvad olid veel natuke punased. Rinnus bronhiit. Palavikku enam ei olnud.
Arst kirjutas kolme päevase antibiootikumi kuuri. Kuna laps penitsiliini ei talu, siis ühe teise, vängema, mis tapab rohkem (Sumamed). Kõrvalmõjud on järgmised (pakendi infoleht, kui pilt on paha lugeda):

Küsimus: Kas Sina annaksid oma lapsele sellises olukorras sellist rohtu?
Lihtsalt huvitab mind. Vastata võib kommentaari või postkasti. Ootan ka nippe bronhiidi ravimiseks looduslikul teel (lisaks eelnevas postituses olnutele), kuna mina valisin anti antibio variandi.

Tulevik minevikust

Etapp 1
Ülikooli minnes ostsin endale kõlarid, ilma eraldiseisva võimuta, mida sai kergesti igal pool kaasas kanda. Nendega rändasin läbi kõik oma Tartu ja Tallinna kodud ja mõtlesin kogu aeg, et käivad ju kah.

Etapp 2
Nüüd saime lõpuks täidetud enda unistuse (lubadus aasta tagasi: kui uude kojju kolime, siis kindlasti muretseme kohe endale head kõlarid ja grammofoni).
Koju saabus võim. Esimeseks panime peale Pink Floydi "Wish You Were Here" ja ooo ma sain aru, kuidas mu kõrv on aastatega nüristunud ja sandistunud. Mu tigu sai reinkarnatsiooni osaliseks. Hetkeks kadusid mu elust laste nutt ja hala. Olin ainult mina ja muusika.


Etapp 3
Kalibreerisime nõela ja unistus täidetud. Töötab nagu Edgar Tallinnas (tehnika on küll vana, aga ei kao kuhugi eksole).

Etapp 4
Pati on nüüd asunud kuulama kogu seda muinasjuttude ja lastelaulude varamut, mille Nana meile omal ajal on kokku kogunud. Muusika ja jutu kuulamine pole enam pelgalt taustategevus. Grammofon teeb sellest tõelise süvenemise sündmuse ja laps tõepoolest istub ning kuulab. Laseb muusika endasse. Väärt kraam!

Bussis

Suur vend valvab sind