Advent

Kauni esimese advendi puhul oli Pärtel lõpuks nõus enne sööki söögilaulu laulmisega. Kaasa ei laulnud, aga ei karjunud ega läinud hüsteeriasse ka.
See-eest hakkas aga hüsteeriliselt karjuma Ruuben, teatades, et laulda ei tohi!
Noh, neli aastat veel ja proovime jälle.

Lambaküllus

E tuli maalt lambaga. Esimene õhtu sõime sisefilled, teisel koiba, kolmandal südant.

Tuttav tunne

Eile õhtul tegid poisid endile võimlemist. Hüppasid harki-kokku, ühte pidi, teist pidi, tegid mänguasjadest barrikaade ja hüppasid üle. Võimlemistund lõppes sellega, et Patrik kukkus seljaga oma barrikaadi. Imestasin veel kukkumiskõla kuuldes, et kuidas laps ei hakka kohe ülikõva häält tegema. Patrik tõusis püsti ja astus kaks sammu meie poole, siis hakkas aga näost valgeks vajuma ja ütles, et ta ei näe enam midagi. Ergo püüdis last, mina tormasin nuuskpiirituse järgi.
Esimest korda siis nägin kõrvalt, et kuidas see minestamine teisekt poolt vaadatuna kah on. Huuh, kui vastik. Palju parem on olla see minestaja pool. Patrik pärast kirjeldas, et selline tunne oli, et mitte midagi ei näe ja mitte midagi ei kuule. Ta ise arvas, et nüüd on surm ligi.
Õnneks midagi tõsist ei juhtunud, valu läks kiirelt üle, aga nüüd on meil peres kaks minestajat ja nuuskpiiritust väga kaugele kappi me ei peida.