Mida teevad ema-isa, siis kui lapsed magavad

Siis emad teevad lapsele, kellelt ma nõuan kõige rohkem, aga kes ka minult nõuab kõige rohkem torti.
Seekordne nõudmine:

• et oleks tort (mitte küpsisetort);
• et oleks lennukikujuline;
• mootoriteks olgu Domino küpsised;
• sabaks olgu pooleks murtud Selga küpsis;
• pealt olgu kaetud šokolaadiga.

Toidutarest ma ei leidnud retsepti. Huvitav küll miks? Retsept sai kokku kleebitud kolmest erinevast retseptist. Lisaks osad asjad muidugi tuli ise välja mõelda. Nüüd on tort igatahes valmis, ma kardan, et küll natuke liiga suur, natuke liiga magus, natuke liiga kõva biskviidiga, natuke liiga lõikamatu, aga loeb ju ainult välimus!

Mäletame et ...

Pärtlile meeldib seletada asju nii, nagu Patrik teeb (ehk siis tagataustal täiskasvanud), näidates kätega jooniseid, asukohti, paiknemisi vms.
Seletuse tuum algab tavaliselt nii - Oletame, et see siin on meri ja ....

Pärtlikesel läheb aga pidevalt see keeruline sõna oletame meelest ära. Seetõttu hakkavad tema seletused nii - mäletame, et see siin on ...

Kuna me pidevalt vaikselt parandame mäetame't oletame'ks, siis kahjuks on see peagi kadunud. Mäletagem siis, et kunagi Pärtel mäletas ja pani ka meid kõiki mäletama kõike.

Piparkoogihullus

Juba novembris valisid lapsed välja, mida kõike nad piparkookidest teha tahavad ja mina tegin peaaegu vastavalt nende soovidele ka omad valikud. Koju väheke lastesõbralikum ja maale natuke tähendusrikkam maja.

Kogu majade vorpimise periood (lõiked, küpsetamine, glasuurimine, kleepimine) olin ma nagu kodust ära. Ergo ja lapsed olid närvis, kuna oli selline pseudo värk - emme on, aga pole ka. Kaks ööd olin lausmagamata, kolm päeva tegin kooli ja laste arvelt piparkooke. Inetu lugu küll, aga välja tulid toredad majad. Kui hommikul Pärtel ärkas ja nägi Muumimaja, siis ta oli lausa heldinud. Õrna häälega tuli mulle teatama, et kas ma tean, et Muumimaja sai valmis. Nüüd on lapsed kaks päeva jutti maja lihtsalt vaadanud (ja arutlenud, et mida, kes peale jõule sööma hakkab). Näited päevast: Pärtel tule paneme puslet. Pärtel: Ma ei saa, ma vaatan Muumimaja. 

Jõulusõim oli töö mõttes kohati mahukamgi kui Muumimaja. Selles oli väga palju täpset glasuurimist ning detailide meisterdamist. Kõik eraldi nägi välja fantastiline ja olin täiesti kindel, et Muumimaja tuleb välja üks laste kökats ja jõulusõimest saab jõuluime. Kahjuks kokku kleepides kadus pool ilu ära. Enam ei olnud näha maja seina, mida kivi kivi haaval sai maalitud, kaks looma, kellele ma ükshaaval lagritsast kapjasid ja ninasid kleepisin kadusid maja sisse sootuks ära ning neid pole üldse näha ja kõik kokku on üks paras sigri-migri, mis ei näi üldse välja oodatud imena. Sõime katust tegin öösel kell kolm ning arvestasin valesti, millist pidi katused peale kleebitakse. Seetõttu läksid katusekivid külili. Muidugi, kui Muumimaja seal kõrval ei oleks, oleksin sõimega enamgi veel kui rahul olnud.

Kuna lapsed on natuke kurvad, et nemad ei saanud maja teha (Patrik tegi ainult kuuski ja katust ja Pärtlil ei lasknud üldse teha, sest ta kippus asju pigem suhu pistma), siis ma olen lastele lubanud, et nendega koos teeme ühe päris lastemaja ka, kus ainult nemad saavad värvida ja komme kleepida. Eks näis kuidas jaksu on. Kui koolitööd nüüd esitatud saan, siis võibolla teeme ka. 

Advent

Kauni esimese advendi puhul oli Pärtel lõpuks nõus enne sööki söögilaulu laulmisega. Kaasa ei laulnud, aga ei karjunud ega läinud hüsteeriasse ka.
See-eest hakkas aga hüsteeriliselt karjuma Ruuben, teatades, et laulda ei tohi!
Noh, neli aastat veel ja proovime jälle.

Lambaküllus

E tuli maalt lambaga. Esimene õhtu sõime sisefilled, teisel koiba, kolmandal südant.

Tuttav tunne

Eile õhtul tegid poisid endile võimlemist. Hüppasid harki-kokku, ühte pidi, teist pidi, tegid mänguasjadest barrikaade ja hüppasid üle. Võimlemistund lõppes sellega, et Patrik kukkus seljaga oma barrikaadi. Imestasin veel kukkumiskõla kuuldes, et kuidas laps ei hakka kohe ülikõva häält tegema. Patrik tõusis püsti ja astus kaks sammu meie poole, siis hakkas aga näost valgeks vajuma ja ütles, et ta ei näe enam midagi. Ergo püüdis last, mina tormasin nuuskpiirituse järgi.
Esimest korda siis nägin kõrvalt, et kuidas see minestamine teisekt poolt vaadatuna kah on. Huuh, kui vastik. Palju parem on olla see minestaja pool. Patrik pärast kirjeldas, et selline tunne oli, et mitte midagi ei näe ja mitte midagi ei kuule. Ta ise arvas, et nüüd on surm ligi.
Õnneks midagi tõsist ei juhtunud, valu läks kiirelt üle, aga nüüd on meil peres kaks minestajat ja nuuskpiiritust väga kaugele kappi me ei peida.

Entsüklopedist

Patrik muudkui meisterdab igasuguseid asju paberist - küll kiivreid Pärtlile, susse Ruubenile, ehteid minule ja kõike muud. Lisaks 3D maailmale on ta aga väga kõva entsüklopedist igal alal ja nii teeb ta ka erinevate erialade raamatuid, lisaks ka ajalehti ja matemaatilise ülesannete kogusid.
Tavaliselt, kui meie kõik magama läheme, hakkab kirjamees meisterdama vaikselt raamatuid, mida ma saan siis hommikuti lugeda. Eriti on mulle meeldinud eile õhtune taevatähtede raamat, mille esimesed kaks lehekülge panen ka teile ja nädala tagune putukate raamat.

Päikese esimene leht tõlkes:

Päike. Selle valgus paistab lainetena maa peale. Tema ümber tiirlevad planeedid. Osadele tundub, et need lähevad tüüpilises (ma arvan, et ta mõtles siinkohal siiski suvalises) järjekorras. Päike paistab maa peale ja see paneb taimed kasvama.

Saturn. Selle ümber tiirlevad kivikesed. Need tiirlevad nii kiirelt, et see paistab ringidena. 

Kärbse jutust saate isegi aru.

Tagasilöök

Jalutan lastega hommikul Aiakesse. Umbes Paksu Margareta juures viskab Pärtel end kõhuli maha ja teatab, et ta ei taha veel kohale jõuda.
Lasteaias keeldub ta minust lahkumast, aga kuna algab võimlemine, siis ma ei saa kauemaks jääda ja jätan kasvatajatele nutva lapse. Muidugi mõista sellisel päeval ei jää laps lõunaunele ja pean varem järgi minema. Pärtel on olnud kogu päeva tõrges - võimlemises ja laulmises seisab ta sirgelt nagu pulk ja kui keegi tema poole pöördub, paneb silmad uhkelt kinni.
Õues on ta nõus mängima, kuid kui tuppa minnakse, siis ta läheb mängumaja juurde, surub ennast vastu selle seina, teatades kasvatajetele, et tema ei tule tuppa, kuna ta kleepus maja külge kinni.
Söögiajal läheb laps kenasti käsi pesema, kuid jääb kuivatamise juures tsüklisse. Kasvataja ütles, et need käed olid pärast punased ja tulised, kuna neid oli nii kaua korralikult kuivaks hõõrutud. Lauda aga keeldub ta üldse istumast. Mitte suu täitki teie poolt pakutavat sööki ja kohe kindlasti mitte silmatäitki teie poolt pakutavat und.
Kui ma kohale jõuan ja palun tal siiski natuke süüa (kuna meil on pikk rännak trammide-rongidega koju), soostub ta istuma lauas, hoides ühe käega lusikat ja teise käega mu kintsu.
Lahkudes kinnitab ta aga mulle, et ta hea meelega läheb jälle Aiakesse tagasi.

Keeleteadur

Hommikul rongis lõpppeatuses pajatab meeldiv tädi hääl: Palun kontrollige, et te ei unustanud midagi rongi.
Patrik kuulab ja küsib. Emme, kas ta ütles, et palun kontrollige, et te ei unusta midagi rongi või palun kontrollige, et te ei unustanud midagi rongi.

Vennad lasteaednikud

Täna käis Pärtel esimest korda Aiakeses. Oo, kuidas ta seda ootas. Terve suve harjutas laps usinasti riidesse panemist, tublisti käitumist, jalanõude jalgasaamist ja mitte püksi pissimist. Viimase nädala jooksul pidin iga päev aru andma, millal ta juba saab Aiakesse.
Täna siis oli see päev - kell 6.45 ärkas laps ise üles ja enam magama jääda ei suutnud. Ärevus ja õnn olid suured. Kõik naabridki nägid kui uhke näoga mees, seljakott seljas, rongi peale marsib.
Aiakeses ei olnud hommikul mingeid probleeme. Enne laulutundi jõudsin vaevu lapsele ära näidata, kus vets ja kus käterätt on, kes kasvataja on ja kus kapp on. Siis juba võtsidki Pati ja Marga ta enda vahele ja läksid laulma. Ei mingit jonni ega nuttu.

Õhtul järgi tulles sain kiita aga mõlema lapse eest. Pärtel oli olnud tubli ja vapper. Suure hirmuga pissis natuke püksi alles siis, kui mind nägi, aga käitumiselt oli olnud tip-top. Kasvataja naeris, et riidesse üritab küll panna ise, aga vahepeal olla laps särgi peale kurjaks saanud, et kus siis see sissepääs on! Pati oli aga terve päeva venna eest hoolitsenud, aidanud teda vetsu ja riidesse panemises ja mänginud ja olnud temaga koos. Lõunaune ajal oli korraks tulnud Pärtlil nuuks peale, kuid Pati oli kiiresti Pärtlil käest võtnud ja nii nad uinusid ja magasid - käsikäes.

Juuksuris

Keset juukselõikust järsku juuksur peaaegu karjatab: "Mis see veel on!"
Mina ehmun ka: "Täi?!"
Juuksur: "Esimene hall karv"

Olgu see daatum siis siin arvel, 31 aastat vana, kolme poja ema, peagi austusväärne hõbepea.

Hellake vennake

Pärtel teeb hommikul ruubenile raudtee ja kutsub teda mängima:
Vaata pojakene, kui ilus rongitee sul on.

Prügimees on ikka prügimees

Pidime täna E'ga ära viima Keila maja viimased prahid prügilasse. Seal jäi ette vana tumedam ja heledam sektsioon, mis on prügila hinnakirjas eraldi välja toodud nime all "vana kasutuskõlbmatu mööbel". Algusest peale saatsid seda ettevõtmist kümne minutilised tööseisakud - kõigepealt ei ärganud kuidagi titt, kes kaasa pidi tulema. Kümme minutit hiljem saime tite maha jäetud ja kiirustasime kärurenti, aga kärurendi omanik ilmus välja alles kümme minutit hiljem. Kell muudkui tiksus, kümme minutit passisime kellaviie ummikus.
Kohale jõudes arvasime, et saame prahi peale kümne minutiga, aga panime tunniga mööda. Mööblit oli aastatega kogunenud palju ja laeni kapid ei mahtunud kuidagi järelkärru. E muudkui andis kuvaldaga takka ja tegi seda väiksemaks. Kuigi kõik sai taotud korralikeks plaatideks, ei mahtunud peale muu kraam - kušet, diivan, voodi, mis pidid säilima ühes tükis. Kiirustasime prahikoormaga linna, et see Rahumäe prügilasse ära anda, mis oli seitsmeni lahti. Kohale jõudsime 19.00, prügila väravad olid lahti, sõitsime õndsa näoga sisse, aga seal ootas meid tõeline kell-viis-pliiats-kukub mees. EIEIEI, minge minema, kõik on kinni (samal ajal kaks järelkäruga inimest laevad erinevatesse konteineritesse prahti maha), ei saa ära anda, ei võta midagi vastu. Ega kui pood on kinni, siis te ka uksest sisse ei saa. Ega minul teie raha vaja ei ole (ära antav praht oli tasuline), ega mina seda raha ju endale ei saa. Küll ma anusin ja palusin, oma väikeste laste nimel, kes mind kodus ootasid, et ta võtaks vastu, aga ta ütles, et tema tahab ka õhtale minna ja sõitku me hoopis Jõelähtmele.
Ma olen nüüd pikalt mõelnud selle peale, kuidas saab üks ametnik nii jäik olla. Huvitav, kui mina õpetajaks saan ja tema poeg mu klassis istub, kas siis on nii, et kui peale tundi laps tuleb mult abi paluma, ütlen mina ka talle, et tead poiss, kuulanud tunni ajal, nüüd tahan ma kohvi juua ja koju minna ja sina sõida seenele (või prügilasse tööle).
Egas midagi, sõitsime Jõelähtmele suurele prügimäele. Seal kaaluti ja mõõdeti meid enne ja peale prahi mahapanekut. Tavaari oli meil 420 kilo. Tädi tõreles, et me esimest korda oleme, et meiega peab jantima - kogu jant on aga selles, et kõik praht läheb ühte konteinerisse. Läbisegi läheb mööbel ja lehtklaas, papp ja riideesemed ning ees vedeles seal betoon ja raud. E ei tahtnud kuidagi lehtklaasi sinna visata ja käis veel uurimas, kuidas ikka nii, et kui keegi sorteerima hakkab, siis ju teeb käe katki, mille peale tuli vastus, et ei siin sorteerita midagi. Kõik viime kopaga suure prügimäe otsa ja matame maha. Oppaa - Tallinna prügilates kallad ühte liiki prahi kilekotist välja ja jooksed teisele poole prügilat kilekotti kile ja plastiku konteinerisse viima. Lehtklaasi kasti ei tohi isegi kolmeliitrist purki panna, sest seal on ainult lehtklaas. Aiapraht, peenike puuoks ja jämedam puupraht on VÄGA erinevad. Ükskord ma sain lausa kõvasti pahandada Pääskülas kui ma peenikese oksaprahi hunnikusse pool kotikest okkaid ja käbisid kallasin. Tädi käskis mul peaaegu need sealt välja korjata. Aga Jõelähtmel on ärimudel paigas - kõik mäeks ja raha meile.
Sealt aga tagasi Keilasse uut asjade järgi ja siis alles koju asju garaaži maha laadima ja käru tagasi viima. Ma saan aru, et prügimees oli väsinud, aga meile läks see tema halastamatus maksma kaks lisatundi. Ma saan aru, et need olid meie force majeure kümme minutit, mis meie päeva ära rikkusid, aga kas peab siis nii saksa täpsust taga ajama. Prügimees on ikka prügimees.

Õhtune jalgrattasõit

Otsustasime eile õhtul minna lastega jalgrattaga sõitma. Patrik oma rattal, Pärtel tandemil, beebi seal kus vaja (kärus või toolis).

Kuna Hiiult läheb hea jalgrattatee alla, suundusime Stromka poole. Mina kogu aja mõtlesin veel, et ju saab õigel hetkel tandemisse panna Patriku, Pärtli ratta käru taha ja Pärtli kärru. Stroomi rannas teatas aga E, et tööriistad, millega kronsteini sättida on kodus ja Pati peab ka koju ise väntama.

Kokku väntas Patrik iseseisvalt 20 kilomeetrit. Tondil oli vaese lapse jõud nii raugenud, et tema istus E'ga rongi ja sõitsid kaks peatust koju. Mina tittedega läksin rattaga.

Pärtel väntas kogu aja tandemil. Kuna lõunauni oli magamata, siis lootsime ta mingi hetk kärru panna, aga sellest ei tulnud sitke iseloomu tõttu midagi välja. Lõpuks oli laps nii väsinud, et jäigi oma ratta seljas magama ja me lihtsalt tõstsime ta ümber.

Juhtumised Saares

Sellel korral Saares käies oli mingi imelik kuu taevas. Asjad juhtusid, ilm oli imelik ja kõik oli teisiti. Ju kliima soojeneb ja üks liblikas Montanas tegi ühe tiivalöögi, mis meidki mõjutas.

Ilm:

Suvi on see aasta selline nagu ta on - seal kus oleme meie, on alati pilved. Nüüdki Saarde jõudes oli ilm pigem pilvini, kuid siiski soe. Selle imeliku ilma tõttu olid kohale lennanud aga parvedega lepatriinud. Igal kivil oli neid vähemalt kolm tükki ronimas, iga kord kui kellegist möödusid, siis rapsasid ta õlalt või kleidisabast ühe lepatriinu maha. Lapsed korjasid neid purki, kivipragudesse või niisama peopessa.

Lisaks lepatriinudele lendasid kohale ka pisikesed kollase-musta triibulised herilase moodi lillekärbsed. Haiget nad ei teinud, aga nad kleepusid igale poole kinni. Nende kõrghetke õnneks elas üle H oma perega, aga meilegi jätkus neid. Need kleepusid jalgade külge, juustesse, mullitaja vette ja kõik mõnusad õuetegevused tuli vahetada tubaste vastu. 

Ja siis saabusid tavalised kärbsed - suured, mustad, uimased ja rumalad. Jätsid ukse lahti ja järgmine hetk oli neid terve tuba täis. Enamasti sumisesid nad aknaklaasidel ja olid nii rumalad, et tapsime neid lihtsalt salfräti sisse korjamisega. Üks õhtu peale sauna jagasime Nanaga aknad ära, mina tapsin suurest toast 50 ja tema köögist 50 kärbest. Kõik mustas kärbsest ja kärbsemustast.

Sellest kõigest ei olnud aga veel piisavalt. Vees läks õitsema ka sinivetikas. Algas nagu ikka nii, et vees olid kerged hebemed ja triibud, aga peagi hakkas ta kogunema ja soganema. Päev peale ilmumist oli meri juba igal pool saare ümber muutunud üheks roheliseks vahutavaks mürgijõeks. Tegelikult oli igalühel oma hellitusnimi sellele sogale, küll meenutas ta brokoli püreesuppi, hernesuppi, konnakullese solki või tõesti Hiinas rohelise teksaste päeva. nüüd lisaks sellele, et pidime sööma toas, ei tahtnud enam ka sauna teha. No mis sa saunatad kui vette ei saa. 

Kaevu juures tegime aga kõik igal täistunnil kolm kummardust tõusva päikese suunas, sest kui oma vett ei oleks olnud, siis puhast merevett oleks tulnud tuua kuskilt kaugelt avamerelt.

Lapsed:

Lastejant algas pihta laevast. Seekord läksime Viking Linega, kuna piletid olid tal soodsamad ja Vikingis on suviti ju nii "tore" suur mängunurk. Kui olime poolteist tundi laeval ära igavlenud, ütlesin E'le, et ma tegelikult ei põe enam selle mängunurga pärast nii väga ja me võiksime siiski minna sinna vaatama ja E andis mulle järgi ja me läksimegi.

Toimus järgnev empiirile uuring:

• Uurimisprobleem - kas mängutoas on võimalik koheselt haigus üles korjata
• Strateegia - läbi viiakse juhtumianalüüs ja tegevusuuring mängutoas
• Valikumeetod - juhuslik valim Brio rongikomplekti vahetus läheduses
• Andmete kogumise meetod - vaatlus peamiselt aevastava, nohuse lapse juures olemine, kelle silmast voolab vesine tatt
• Andmeanalüüsi meetod - jägimine 48 tunni jooksul
• Järeldused - seaduspärasus sai taas tõestamist, võib luua üldistusi, et jah, haigus on käbe tulema ja Ville Viking teeb oma tööd hästi, jaotades võrdsuse printsiibi alusel kõigile lastele võrdselt tatti.

Hetkel olen puhastanud kõvasti kummeliteega laste silmi ja enam meie silmast vett ei voola, aga keset suve on tatt paks ja köha krõbe. Juhhuu.

Pärtli lugu:

Oleme saunas, naised ja suured lapsed. Lapsed mängivad, meie mõnuleme. See õhtu oli meie ainuke saunaõhtu, kus sinivetikas oli alles pool saart vallutanud ja sai veel saunakailt ujumas käia. Nagu ikka, käisime vahetustega saunas ja lastel oli vaba maa. Lapsed mängisid meie all ujumiskail ja käisid aegajalt redelist meres oma veepüstolite paake täitmas. Kail oli täielik vaikus ja läksin koos emme sõbranna O'ga lavale. Emme jäi lapsi jälgima ja istuma. Järgmine hetk olid mõlemad lapsed vaikuses kailt kadunud ja kostis kerge ja rahulik appi huige. Kui emme alla jõudis tuli juba Pärtel üleni läbimärg redelist üles, Patrik tema kannul. Lapsed olid rahulik, vait ja natuke ehmunud.

Patriku versioon 1:

Pärtel läks alla varbaid kastma, aga kuidagi kukkus vette. Kuna ta oli läinud selg ees redelist alla, oli ta kukkunud selili. Alguses oli Pati vaadanud, et ta vaatab niisama taevast, aga kuna ta ujus samal ajal jalgadega ja läks avamere poole, siis Pati otsustas talle appi minna. Ta hüppas järgi, ujus tema seljataha, keeras ta ümber ja hakkas teda tagasi redeli poole lükkama. Alguses kandis ta teda enda ees kätel (kuna Patrikul olid kätukad ja Pärtlil polnud), aga siis rauges kätukate jõud otsa ja Pärtel vajus vee alla. Sel hetkel nad olid aga õnneks juba väga lähedal redelile ja Patrik jaksas teha viimased jõupingutused ja Pärtel sai redelist kinni ja ronis redelist kaldale.

Patriku täiendus 1:

Pärtel ujus nägu taeva poole mere suunas nende kaugemate vetikateni (umbes 2 meetrit), siis sai Patrik aru, et asi on jama ja läks talle järgi.

Patriku täiendus 2:

Pärtli päästis Patriku vapper tegevus, kuid lisaks sellele, kogu selle aja, mis Patrik teda kandis, luges Pärtel Meie isa palvet ja ka Jumal päästis teda. Selle versiooniga, peab tunnistama, Pärtel nõus ei olnud.

Patriku täiendus 3:

Patrik vaatas Pärtlit uppumas ja mõtles, Pärtel on noorem ja tema peaks kauem elama. Las parem Patrik sureb, aga ta päästab ära vähemalt Pärtli, sest Pärtel on emmele väga kallis
Patriku täiendus 4:
Pärtel vajus juba vee alla, aga vee all oli üks vana vedru ja kui Pärtel sinna peale kukkus, siis see vedru lükkas ta jälle üles, nii et ma sain ta uuesti kinni püüda.

Õhtu jooksul ilmus iga tunni tagant uus täiendus olukorrale. Kord korralt muutus olukord traagilisemaks, Patrik sangarlikumaks, Pärtel ujus kaugemale (kusjuures ta ei oska üldse ujuda ja ei püsi üldse vee peal) ja lugu läks värvikamaks.

Patriku ülestunnistus/täiendus n:

(Õhtul enne uninumist Nanale) Ega tegelikult Pärtel niisama ka ei kukkunud. Patrik hakkas temast lihtsalt silla peal mööda minema (trügima) ja Pärtel haaras tal jalast.

Järelikult, kaks meetrit Pärtel silmad taevasse vaatamas, Meie isa palve huulil, mere poole ei hulpinud. Ju ta lihtsalt kukkus tasakesi vette, Patrik aru saades oma sigadusest oli aga vait kui sukk, läks ja lükkas venna tagasi redeli külge ja nõnda ronisid poisid vaikselt redelit mööda üles kui Nana kohale jõudis. Hea on see, et nad mõlemad said õppetunni. Meie nende kallal peale toimunut ei tänitanud. Pärtel ei tahtnud ise enam väga vette ronida ja Patrik oli venna suhtes tähelepanelikum. Loodetavasti said nad aru, et kui päriselt on jama, peavad nad ikka karjuma ka, aga seekord tegid nad ise pahandust ja ise lahendasid ka olukorra ära. 

Patriku lugu:

E käis poistega pisikest mootorpaati ujutamas vana paadisilla peal. Sild on mõeldud pisikestele mootorpaatidele ehk vesi silla juures ei ole väga sügav. E ja suured poisid asjatasid sillal, sõidutasid paati ja Pati püüdis pisikese liblikavõrgutaolise kalavõrguga viidikaid. Järsku takerdus kalavõrgu pulk kai prakku, Patrik koperdas selle otsa ja kukkus peakat kailt alla.

E oli just järgi hüppamas kui juba Patrik veest püsti tõusis ja mina, kes ma olin just kaldal see hetk ütlesin talle, et ei mingit nuttu, sul on ketsid jalas, kõnni ilusti kaldale.

Papa seisis just kaldal, E oli kõrval, mina  natuke kaugemal kaldal. Kõik nägime toimunut pealt ja teha ei jõudnud midagi. Ohtliku selles olukorras ei olnud midagi, kuid õpetlikku küll. Taas kord juhtus kõik nii, et suured inimesed olid kõrval ja olemas, aga siiski juhtus. Ma olen koguaeg arvanud, et selliseid asju tegelikkuses ette ei tule, aga näe, see aasta tulevad üksteise järgi.

Peale õnnetust seletas Patrik, et ega ta ju tsirkuses ei tööta, et ta oleks suutnud püsti jääda, aga et õnneks suutis ta suu kõvasti õhku täis tõmmata. Hiljem demonstreeris ta mulle kuidas ta oli käega vajutanud kinni silmad ja kõrvad, aga kui ma küsisin kas ta luges ka kukkudes Meie isa palve ära, ütles ta, et seda ta enam teha ei jõudnud. 

Poisid

Hommikul nad ärkavad üles, hetke on nad vait, siis hakkavad pööraselt mööda tube jooksma, viskuma õuetooli mattidele ja karjuvad kooris MÖLLAMA!
Järgmine hetk ammendab end sihitu mäng ja üksteise otsas visklemine ära. Nüüd haaravad nad mõõgad, jooksevad pööraselt ringi ja karjuvad RÜNNAKULE!

Ahne vares

Nii mõnigi kord olen pannud oma lõunasöögi ööseks rõdule ja hommikuks on vares potil kaane pealt tõstnud ja mu laste söögi ära solkinud. Ei aita raske kaas, ei aita poti panemine madala tooli alla. Aitab ainult see:

Tõesti loll

Pärtel vajutab pesulõkusu lahti.
Pärtel: Emmmmmee, pane näpp siia vahele.
Mina: Ei pane, ega ma loll pole.
Pärtel: Ole-e-e-d (hehehehee), tõesti!

Sic!

Pärtel sööb hommikul putru, aga või kauss tühjeneb kiiremini kui pudru oma. Palun tal ka putru süüa,
Vastus: "Kui see või saab otsa, siis ma söön putru."

Ütlen, et süda võib pahaks minna, kui nii palju võid süüa.
Vastus: "Mul ei lähe süda pahaks, mul läheb süda toredaks."

Hiljem sunnin teda midagi kohutavat tegema, täpselkt ei mäleta enam, kas hambaid pesema või riidesse panema, aga vastus: "Ma ei taha emme. Lihtsalt mul pole selline meel."

Räägin lapsele, et lõpuks ometi on meil Rootsi laeva piletid ja nüüd varsti-varsti saame minna metrooga sõitma.
Vastus: "Mitte metrooga sõitma, vaid metroorongiga. Metroo on see metroorongijaam ja tunnelid."

Täitsamees

Poisid söövad lõuna ära ja olen neile lubanud magustoiduks jäätist. Kuna rõdu on nii mõnus, saadan suured poisid rõdule jäätist sööma ja jätan Ruubeni tema jäätisega tuppa lauataha. Mingi hetk kuulen aga, et lapsed räägivad ülemise naabriga juttu ja silkan ka rõdule. Muidugi ilmub kohe sinna ka Ruuben, vaatab olukorra üle ja läheb tagasi tuppa. Eeldan rumala emana, et ta vaatas, et igav suurte jutt ja läks tuppa jäätist sööma, a kus sa sellega. Ega 1a 3k vanune laps pole tohlakas. Ta sai kohe pihta, et teised õdustavad õues ja tema on ebaausalt tuppa jäetud - seega ta läks tuppa, ronis oma tooli, võttis laua pealt oma pulgajäätise, ronis sellega koos alla, tuli sellega kenasti läbi toa, rõdu trepist alla ja ukerdas rõdul ühte suurde tooli ja vaatas ülirahuloleval ilmel meile kõigile otsa. Saite nüüd! Mina olen ka täitsamees!

Solk

Jalutame Pärtliga tänaval. Ühest kanalisatsioonikaevust kostab solinat, mille peale Pärtel tahab teada, et mis seal sees soliseb.

Mina siis jutustasin, et kõik inimesed oma kodudes siin ümber lasevad kraanist vett, pesevad käsi ja nõusid ja siis see solgi vesi soliseb seal torus.

Laps mõtleb ja ütleb, et tema tahab ka sinna toru sisse. Vastasin, et ei kullake, sina ei taha ju sinna solgi sisse minna. Seal on ju solk.

Peale pikka pausi tuleb küsimus:

Aga millal mina saan solk olla? Ma tahan ka solk olla.

Minu viimastel andmetel tahtis ta küll kaubarongi juhiks saada, aga kui solk, siis solk. Ega riie meest ei riku.

Kaua võib

Aegajalt ma mõtlen, et kui kaua ma jaksan kolme lapsega ringi rassida, Linnahalli katusel kolada, muuseumides ja nukuteatris käia, kinos kohvikus ja loomaaias. Mind päriselt huvitab, et mitu last mu piir on ja millal ma enam seda kõike teha ei jaksa. Tänane päev oli meil plaanitud Pärtlile ja rongidele.
Esiteks sõitsime minu vennakese rongiga linna ja läksime linnas rongi kabiini. Kuna vennal oli ka praktikant kabiinis suunas ta kenasti kõik poiste küsimused praktikandile, kes siis pidi vastama küsimustele, et kas rong saaks ka tagurpidi sõita, kuidas pidurdadakse ja siis staarküsimusele, et kuidas pantograafi alla ja üles saab. Vaesel praktikandil vajus suu ammuli, et miks nii väikesed lapsed teavad selliseid sõnu, aga meie vennakesega naersime - geenid!
Seejärel sõitsime tramm number 2'ga nii kaua kuni ta end ringi keeras (et vaadata kuidas tramm ringi keerab) ja siis jalutasime Vesse raudtee sillale.

Sild viib üle kauba- ja reisirongiteede. Õnneks parasjagu üks kaubarong ka liikus, nii et saime show'd peaaegu kogu raha eest. Rongi sillal vaatasime lisaks veel tund aega tsisterne, mis ei liikunud ja kahte vedurit, mis ilma vaguniteta lõpuks platsilt minema sõitsid, kuid Moskva rongi ja vennakese Aegviidu rongi ei jõudnud ära oodata, nii et tuleb veel tagasi minna.

Tagasi koju läksimu muidugi sama teed: tõstsin käru sillalt alla, tagasi trammi, sealt rongi ja koju. Kodus tundus muidugi, et ronge on veel tänases päevas vähe.

Beat this

Mu kallis õde. See on sulle.
Iga kord kui tekib olukord, kus mõni laps on ahju peitu pugenud või pesumasin ajab vahtu välja või nendel miljonitel muudel argipäeva rikastavatel momentidel, tahaks alati sulle helistada ja naerda, et trumpa üle.
Täna määrisin saiakesi munaga, rääkisin lastega ja järsku panin munase pintsli supsti oma kuuma värske kohvi sisse. Tulemuseks sai ilus hiina supp munanuudlitega. Oeh ja võeh, ei teagi, kas hullem on see supp või see, et uuesti hakata jantima sellega, kes kiirkeedukannu nuppu saab vajutada, kes kohvipuru mulle tassi panna ja kes kohvi segada või juua seda munakohvi.

Tartu vaimuga vastu pead

Nädalavahetusel sõitsin üksi kolme lapsega maale ja kuna ettevalmistused pikaks autosõiduks jäid kesiseks (toidumoona ei jõudnud varuda) ja lapsed hakkasid Puurmanist alates ärkama, otsustasin nendega Tartus lõunapausi teha. Kõikidest variantidest pidasin parimaks üksi lastega minna Tervisekohvikut külastama. Olen ju küllalt kuulnud, et seal on meeldiv õhkkond ja kena olla. Mõeldud - tehtud, auto parklasse ja lapsed kohvikusse ja siis tuli see va vaim...

Astun sisse kohvikusse. Kohviku ees otsassööb üks paarike, taamal lastenurga juures on lõpetamas üks pere. Suundun lasterikkama paiga poole, kus paistavad kahesed lauad, kuid õnneks ühe lauataga on kolm tooli. Mis sest, et laud on pläga täis, eelmiste lõunatajate (keda mul pole olnud au kohata) toidujääke, leivataldrikuid ja salfräti kuhilaid, võtame istet. Riietan lapsed lahti, jätan teisi inimesi jälgima ja lähen leti äärde. Vabandan, et külastan nende kohta esmakordselt ja uurin, et kust menüüd saaks. Teenindaja ulatab mulle ühe kaardi ja ütleb, et teine on laua peal. Naasen menüüga lauda, leian teise poole ja hakkan tudeerima - tomati kookosesupp, tatranuudliroog suhkruherneste ja kanaga, lademes tatrapannkooke küll köögiviljade, küll metsaseentega. Oh sa mu meie, kontrollin kiirelt seinad üle, et kas ka need on tatrajahust ja meeleheites kammin menüüd läbi, et mida küll valida lastele, kes muidu söövad tervislikult aga sellise tervislikkuse tasemega pole veel hästi välja koolitatud.
Remark: Ettekandja pole lauda koristanud. Ruuben proovib laualt süüa eelmiste lõunatajate jääke ja Pärtel joob nende vett.
Suudan leida ühe kalasupi, mis peaks lastele sobima ja lähen tagasi leti juurde." Tere. Ma olen nüüd otsustanud. Kas lastele saab mingit praadi, näiteks neid tatranuudleid või suppi pooleks ka teha? Ei saa, hea küll, ma siis võtan kaks kalasuppi palun ja vett."
Remark: Läheme lastega tualetti külastama. Peale pikka pissi, mähkme ja kätepesu pausi naaseme lauda. Laud on ikka koristamata. Korjan ise mustad nõud ja toidujäänukid kokku ja viin ühele teisele koristamata lauale.
Lapsed vaatavad lastenurga poole ja küsivad minult, et kas jalanõud ära või jalga. Püüan ettekandja kinni ja uurin taas vabandades asja. "Kuna ma esmakordselt olen, siis ei tea, et mis kord lastenurgas on". Selgub, et muidugi ära (mis sest, et eelmised tatsasid tossudes). Selge-selge, jalanõud ära, lapsed pallimerre ja istun. Nüüd avaneb mulle alles vaade - minu väljavalitud laua kohal on silt, mis selgelt ütleb, et jalanõud ära, aga paigutus oli minu asukoha suhtes nii õnnetu, et ma oleks pidanud lapsi sättides kaela õieli ajama nagu noor kukk, et seda näha. Veelgi enam aga paneb mind ahastama see, et lastenurgas seinal on tahvel, kuhu on kirjutatud LASTEMENÜÜ.
Remark: Ettekandja saabub laudu koristama alles nüüd.
Küsin nüüd ettekandjalt, et näe, istun nüüd lõpuks siin, kui laste esmavajadused rahuldatud ja nüüd ma siis näen, et teil on lastemenüü ka. Ettekandja vastab mulle sulni naeratuse saatel, et muidugi on, see menüü on tal eraldi kaardi peal ka olemas. Vau. Aitäh, et see sul olemas on (letitaga), kindlasti oleks mul sellest enne tellimist abi olnud. Tartu Vaim on mu jalust niitnud. Muidugi tulin ma sinna restorani ju lastega ainult selleks, et endale kolm portsu sööki tellida. Muidugi pole mõtet lastemenüüd pakkuda emale, kes kolme lapsega uksest sisse astub, muidugi pole ettekandjal seda kõike aega märgata, sest restoranis on ju üks pere veel (mis sest, et lahkumas). Ma olen sõnatu ja loodan ainult, et kalasupis hulpivat suvikõrvitsat peaksid mu lapsed kurgiks ja tšillist paprikat tomatiks.
Remark: hoolimata hoolimatusest, oli tegelikult seal lastega tore olla. Lastenurk oli ruumikas ja kalasupp  oli väga maitsev ning lapsed sõid kaks portsu kolme peale hea meelega ära. Ühesõnaga sinna võib minna, aga ainult siis, kui sa a) ei ole seal esimest korda või b) oled sama Tartlane nagu nemad.

Vaim ilmud taas.
Sõidan maalt tagasi. Päike paistab, ilm on soe, inimesed maanteel ei kihuta, vaid sõidavad rahulikus rivis, kuni järsku sama rahulikult jäävad kõik seisma. Ees paistavad politsei vilkurid ja sügaval kraavis on suur piimaauto. Kõik on aga kahtlane, kuna veoki ümber on nagu liiklusmärkidest aed ehitatud ja kiirabi ei ole ning ühtegi teist nö kannatanud autot kusagil ei paista. Peale kahtkümment tühja passitud minutit lähen ka mina asja uurima ja mis selgud - piimaauto on kraavis juba varahommikust saati, aga nüüd otsustati, et proovitakse seda välja sikutada tillukese puksiiri ja kohaliku talumehe traktoriga. Muidugimõista naeravad isegi politseinikud selle ürituse peale, sest ilmselgelt on näha, et rasketehnikat on veoki liigutamiseks puudu. Mina oma silmaga ei näinud liikumas ei puksiiri, ei traktorit ega piimaautot. Kõik olid selle poole tunni vältel lihtsalt risti jalus ja tegevus toimus ainult suusõnaliselt. Samal ajal ühelt poolt kasvas autode rivi Tartuni, teisalt Tallinnani. Lõpuks läks üks bussijuht politseile ütlema, et mis te mehed nalja teete, laske läbi, tahaks inimesed kohale viia. Tundus, et selle peale nii politsei, politsei aiad, kui ka puksiir taandusid ja edasine arutelu jätkus ilma auseisakut tegevate autodeta kraavis, kus oli ka peategelane.
Kui ikka veok on juba varahommikust saati kraavis, pole paremat aega maantee sulgemiseks ja kõnekoosoleku pidamiseks kesk Tartu maanteed kui päeval kell kolm. Selle peale tulemiseks peab küll olema ikka vaimust valgustatud.

Fragmendid

Kui esimest laia lund sadas, kõndisin mööda vanalinna ja vaatasin, kuidas KÕIGIL vastutulevatel lastel olid suud taeva poole avatud. Mis seal salata, oleks isegi tahtnud.

Täna koolist koju tulles keksis pikalt mu ees ja kord kõrval, kodu poole minnes üks 8 või 9 aastane poiss. KÕIK sammud olid keksimissammud. Ma mäletan ise väga selgelt ühte korda emmega lasteaiast koju tulles, kui ma keksisin bussipeatusesse ja mõtisklesin, et miks küll KÕIK inimesed koguaeg ei keksi, vaid tühjalt kõnnivad. Keksida on ju ometigi nii palju kergem ja mõnusam, nagu lendaks.

Palaviku ilu

Kui meie lapsed jäävad 40 (+/- mõni pügal) palavikku, muutuvad nad kuidagi eriti helgeteks ja headeks. Oma narkouima selgushetkedel (ehk ibumetiini mõju lainel) joonistavad ja mängivad nad ühtselt. Täna õpetas Patrik Pärtlile džunglipilte ja üllatusena ka kirjutamist. Patriku juhendamisel kinkis Pärtel mulle järgmise pildi:

Esiteks ma pean ütlema, et EMMELE on palju ilusam esimene kirjasõna, kui Patriku POLITSEI ja teiseks on ikka hea, kui lapsi on mitu. Las nad õpetavad üksteist ise ja jätavad mind sellest protsessist välja (või kööki noh).

Lisaks ilusatele ja helgetele mängudele ja joonistustele lisandus ka üks klotsidest ehitus. Patrik, palavikus 39, meisterdas vaikuses vannitoas klotsidest surnuaeda.

Jogurti sallivus

Me oleme tänapäeval kõikide vähemusgruppide osas nii paganama sallivad, et vahel tundub, et enamus on muutunud juba vähemuseks. Pikemat aega vaevab mind frustratsioon - seisan jogurti leti ees ja ei leia ühtegi mõistlikku toodet, mis sisaldaks laktoosi. Mitte, et ma ei salliks laktoositalumatuid, oo, ärgem nüüd mind vihaõhutamise eest risti lööge, lihtsalt ma ei saa aru, miks on nii, et laktoosi taluv inimene peab sööma mustika, maasika või virsiku jogurtit, kuid laktoosi talumatud võivad maiustada muraka, mustsõstra-ingveri, mango, laimi-sidruni, banaani-aaloe ja kõikide nende muude mustmiljoni põnevamaitselise jogurtiga. Isegi maitsestamata jogurtiga on nii, et see alma plass värk (ja muud ka), mis sisaldab laktoosi on kenasti ME-3 ja LGG vaba (häid baktereid asendab laktoos?!), samas kui kõik laktoosivabad maitsestamata jogurtid sisaldavad igatsugu hääd ja paremat faunakultuuri.

No jah, mis mul siis häda neid laktoosivabasid süüa eksole, aga vot ei taha. Kui mu lapsed (ja ma ise) söövad piimatoodetest kõige parema meelega juustu (kust laktoos kääris 12 kuud tagasi välja) ja jogurtit (mis on konstantselt laktoosivaba), siis ma lõpetan ju laktoositalumatute lastega. Lihtsalt selle pärast, et nad ei ole laktoosi kunagi pidanud seedima ja nende kõht ei tea, mis selle asjaga veel peale hakata.

Kuskil peaks ju ometigi olema kaine mõistuse piir ja keegi peaks ju ometigi ütlema meiereidele, et kui 1/4 elanikonnast on hüpolaktaasiaga, siis 3/4 ei pea sellepärast nii nõutu näoga jogurti letti vahtima. Mõelgem kui mõne aasta pärast on kõikidesse jogurtitesse segatud hulgim proteiini, sest 1/4 elanikonnast tahavad olla fit. Närige siis seda!

Mary Poppins

Meie armas Mary Poppins leidis endale sügisest töö. Oh seda õnnetusehunnikut meie peres.
Nüüd avastasin, et enam ei jõvva, enamik päeva kulub lihtsalt enda ja laste elus hoidmisele ja raamatut loen täpselt kaks lauset päevas. Kui ma ennast tule ees 15 minutit soojendan, tunnen ma kogu selle aja mitte soojust kehasse imbumas, vaid süütunnet, et parasjagu hommikusöögi nõusid masinasse ei lao, et pesumasin juba ei käi ja selle kurja tolmurulli pilku endal, kes mind lillepoti tagant põrnitseb. Kuigi olen juba praegu rabelemise rattas hullumas, siis tegelik krahh, ehk kooli uus semester on alles ees...

Niisiis võtsin ette selle raske tee, et hakkasin Internetist otsima endale uut majasokku. Mitte ükski kirjeldus ei meeldi. No kuidas ma võtan lapsehoidjaks inimese, kes kirjutab, et "Mulle meeldivad lapsed kuna nad on armsad ja nendega on tore tegeleda". Ilmselgelt pole sellel inimesel mitte mingit aimu laste hoidmisest! Kui sa mängid põrandal lastega rahulikku mängu, siis nui-neljaks tuleb alati uni peale (mis tore tegeleda !!!) ja mis armsad - lapsed on kraagandid, iseloomukad, piirikompijad, lärmakad, mustad, kleepuvate kätega ja kõike muud veel, aga mitte armsad ja nunnud.
Või kuidas võtta tõsiselt neiut, kelle profiili kõrval oleval pildil on büst alates ninast ja lõpetades puusaga (ehk sisuliselt ainult partii). Kas siis lapsehoidjaid otsivad isad ka?
Paljud on kirjutanud, et "Halbu pahesid pole". Aga milliseid häid pahesid neil on?

Appi. Inimesed ei oska iseendast nelja korrektset lauset kirjutada. Kuidas ma saaks siis nende hoolde jätta kolm inimelu.

Fragmendid möödunust

Ruuben oli 9 kuune, istus hommikul potil, vaatles oma kätt ja liigutas sõrmi. Vaatas kätt, liigutas uuesti. Seejärel võttis teise käe, tõstis sellega esimest ning laskis alla. Tõstis lihtsalt esimest. Laps avastas tahtejõu - tahan liigutan, tahan ei liiguta.

Ruuben oli 10,5 kuud ja hakkas käima. Nüüd on laps käpuli harva. Aiva püsti ja jooksuga vendadele järele.

Pärtel paneb puslesid. Paneb nobedamalt kui Patrik selles eas (või ka praegu). Piisab kui ühe korra 30 tükilise pusle temaga koos läbi teha ja ülejäänud korrad saab ise hakkam. Võimas.

Õues on nii palju lund, et võib lapsed hange ära kaotada. Enne kui see suur sahmakas maha sadas jõudis E teha hoovile uisuraja. 9x2 meetrit, 15 cm paks jää väli on seal kusagil lumekuhja all peidus.
Lume hea pool on aga see, et ma käisin just Nõmmel munade järgi - suuskadega. Tänavapritsurid ei ole veel pärale jõudnud ja kogu Nõmme on nagu suur Harku mets.