Sünnipäev

A&O arutles, et mida sai Patrik minult sünnipäevaks.
Piima.
Aga ta oksendas selle välja.

See eest vanavanemad tegid talle kingituse ja meile ka. Meile kohe mitu - sussid mõlemale ja siis saime ka koos suusatamas käia ja süüa teha. Söögiks tegime kala:

Tosca kook oli ka; selle pilt on allpool. Kokkuvõttes võib koogi kohta öelda, et seistes läheb paremaks. Järgmine päev oli juba peris kõlbulik keeks, kuid siiski järgmine kord teen põhja 2/3 kogust. Võiks ju pool kogust ka teha, aga ma ei oska 3 muna poolitada ...

Täna oli meil aga söögiks fantaasiasalat. Idee emmelt. koostiseks kapis leiduvad komponendid (basiilika, kirsstomat, melon, mõned pinjapähklid, kuivatatud virsikud, kitsejuust). Kaste läks hiljem peale ja seda pildil ei kajastu.

Meditsiiniline terminoloogia

Roosale tuuakse süüa - mitte temale vajalikku süüa, vaid seda üldist haiglasööki ja öeldakse, et sööge natuke. Roosale õnneks jäeti naljasoon siiski alles ja ta küsis, et kui palju on natuke ja et kas ta võib siis lusika puhtaks lakkuda või ikka n a t u k e rohkem süüa. Aga kui palju siis ikka on natuke? Iga õde arvab isepalju. Mõni arvab 100 grammi, teine 200. Kusjuures 100 grammiga eksimine võib osutuda ohtlikuks.
Miks ei võiks olla nii, et sellistele haigetele tuuakse ette ainult  toit, mida nad tohivad süüa - mitte kohv, mahl, pudru, võileivad. Ja ainult maksimaalne võimalik kogus ja siis iga üks ise otsustab, palju ta suudab ja tahab maksimaalsest mõõdust end toestada ja teostada. See ei saa ju nii raske ometigi olla. Ega nad esimest korda ju sellise haigega kokku puutu! Igatahes korraldus jätab siin ikka veel soovida ja vihastab mind nii, et ma täna öösel peale tissimist lihtsalt ei jäänud magama (poolteist tundi mõtisklesin uue SI süsteemi ühiku üle).

Kadunud vorm

Kuigi ma tean, et ümmargune on ka vorm, siis siiski igatsen taga oma sportlikku seisundit. Hetkel on mu seis Viidingu keeli "Ei seisa nigu".

Esiteks pean mainima, et pea on ikka veel pulki täis. Vanasti sain end välja vabandada sellega, et ütlesin olevat peast rase. Aga nüüd on seegi vabandus kadunud. Ühesõnaga eelmine nädalavahetus unustasin suusatades pulsikella sootuks peale panna. Seekord laupäeval panin peale ja pühapäeval panin juba tööle kah!

Tänane 10 km tuli 53'43'' keskmise pulsiga 170 (mis on 87% mu maksimaalsest pulsist). Maksimaalne pulss oli 181 (93%). Ehk nati veel sellist seisu ja ma olen surrrnd. Sõitsin 2xGlehni ringi ja siis 5 km Harku metsa. Glehni ringil sõitsin kõiks see 5km ühe vana papi kõrval/taga. Kusjuures papi sõitis klassikat ja sündinud oli ta eelmise sajandi alguses. Ma kogu aeg kartsin, et üks hetk ta käratab, et noor tütarlaps peaks ikka temast ette sõitma. Igatahes ta vaatas küll mind kahtlaselt. Harkusse keerates sattusin aga ühe isa-poja taha. Isa muudkui õpetas poega, kuidas uisku sõita. Mina olin taas nendega täpselt samas tempos, kuigi poeg oli vast selle sajandi alguses sündinud ja nendegi tempo polnud teab mis kiire. Aga mul oli äärmiselt huvitav kuulata, mis isa rääkis. Ma ju ka sõidan uisku ja keegi pole mind siiamaani õpetanud. Taas kord isa muudkui vaatas üle õla, et kas ma juba mööda ei tahaks kihutada. Kui ma poole Harku metsa pealt ära hakkasin keerama kartsin lausa, et isa nõuab mult treeningu eest tasu. Mul ei olnud ju ühtegi eurot taskus, muidu oleks võinud maksta ka hüva nõu eest!

Mida tehakse lapse pärast

Enamasti on ikka nii, et ma kärutan kärutan kärutan ja siis jõuan käruga koduhoovi või tihtipeale ka pelgalt väravasse ja siis teeb laps silmad lahti. Kuskohast ta teab ometigi, et me koju jõudsime!?! Muidu poleks ju hullu, aga see 2 või 3 tundi mis ta kokku magab on ju minu aeg. Seega kui ma 2h sellest kärutan siis oma aega ei jäägi ju.
Täna oli mul aga oma aega vaja, kuna ette oli vaja valmistada oma sõnade söömine. Ikka on mul kombeks oma sõnu süüa. Enne Patriku sündi teatasin E'le, et iga kuu ei hakka ta nüüd küll kooki saama ja minul ei ole plaanis iga kuu "sünnipäeva" tähistada. Nüüd aga teatasid E vanemad, et nad tulevad sünnipäevale, mille peale loomulikult E rõõmsal näol teatas, et jehuuu KOOK. Eks ma siis täna nüüd kärutasin Selverisse ja täiendasin meie külmkappi koogi- ja söögimaterjali võrra. Seejärel tormasin koju, et hakata järelejäänud pooleteise tunniga küpsetama ja niipea kui ma väravasse jõudsin tegi poiss silmad lahti.
Nojah, läksin siis oma poekotiga süda peksmas ja minuteid lugemas järgmisele ringile ning taas väravasse jõudes nägi meie majaomanik mu väsinud ja meeleheitel nägu (ta nägi mind ka esimest korda väravast sisse tulemas ja kohe ka välja minemas) ning küsis minult: "Kas panen oma automootori käima". Neile kes ei tea - auto on tal mingi tohutu tohutu džiip. Ma arvan, et küljepeeglit ma ei näe, kuna see on kõrgemal kui mu peanupp ja džiip on tõsiselt sama lai kui meie hoov ja käruga sellest mööda minna on üsna keeruline. Igatahes ma vastasin, et ole jah nii hea, kuna beebsu vähkres nagu ikka koju jõudes. Auto mootor läks käima ja käis ühtlase sumeda foonina poolteist tundi.
Jõudsin koogi ilusti valmis teha ja laps magas akna all ilma beebimonitorita, kuna ma lihtsalt ei näinud vajadust.

Igatahes kook sai valmis. Minu esimene Tosca kook ja tõenäoliselt mitte just kõige parem, kuna tainas meenutas jälle mulle seda pannkoogi värki ehk muna, suhkur, jahu, piim, või ja eelmine kord lendasin sellise taignaga alt. Aga eks homme näis. Ehk kui on halb, siis E mult rohkem neid nö "sünnipäevakooke" ei nõua.

 

Praegu aga magatab E last esimeses öö unes (ja tunneb end minuna ehk loeb) ja nagu kogemus näitab, siis järgmine ööuni jääb vahele :)

Spockibeebi

Peale järjekordset magamata ööd (23-05 oli beebi ärkvel) ähvardasin beebit, et kui ta kohe korralikuks ei hakka, siis hakkan teda Spocki järgi kasvatama. Vaene beebsu ehmus kaameks ja järgmisel päeval käituski väga spockilikult. Sõi absoluutselt iga nelja tunni järel. St, et ta ei söönud mitte enam-vähem nelja tunni tagant, vaid tõepoolest ärkas näiteks öösel üles kell 00.00, siis 04.00 ja siis 08.00. Loomulikult õnn oli üürike - järgmine päev oli meil taas meie oma tuttav beebi majas. Seekord olime aga hästi nõuannetega varustatud ja kui me olime teda juba alates kella 16nest üritanud küll õhtu uinakule saada ja seejärel juba meeleheites üritasime teda ööunne panna ja ikka ei õnnestunud, siis läksime kell 23 välja. Jalutasime tunnikese ja siis tõime magava lapse tuppa.
Võite ainult tulemust arvata - niipea kui asetasime beebsu tuppa ja voodisse oli silm lahti ja puuks lippas. No selge. Trallisime siis edasi, kuni ma enam vastu ei pidanud, lasin meie sügava kraanikausi vett täis ja lustisime siis nii, et köögi seinad ja põrand tilkus. Aga see eest vesi vist rahustas vähemalt lapse nii palju maha, et tund aega peale improviseeritud vanniskäiku magas ta nagu miki. Kell oli saanud 3.

Täna on see eest jälle siis magamise päev. Kordan - PÄEV. Ööd ei oska ennustada. Lõunauinaku tegi ta korraliku ja nüüd tukub mu peal kandelinas. Muu enam ei aidanud - ei tea küll, miks ma seda eile õhtupoolikul ei proovinud! Mina saan minna ja panna kartulid ja verivorstid ahju. Keldrisse küll mahla järgi ei hakka ronima, kuid käed on peaaegu vabad ja saan vähemalt siin kribada ja ehk saan ka tule põlema panna ja raamatu kallale asuda.

Miljonäärid

Leidsime netist üles asja, mida me tarbiksime rohkem kui korra aastas: Chariot CX1.
Käru ise maksab 850€, suusad 250€, jalgratta kinnitus 60€, jooksukinnitus 90€, beebi iste 75€, kookon 85€. Kookoni võiks ka asendada talvise magamiskotiga, mis maksab 80€.
Seega kokku 1675€ ehk 26200 krooni.
Ja kui siis peaks juhtuma, et saame teise lapse veel, siis tuleks mudel CX2 vastu vahetada.

Põhimõtteliselt ei maksa vist meie kahe suusa ja jalgratta varustus kahepeale kokku ka nii palju. Kes seda siis ostavad üldse??? Šveitslased ja norrakad? Aga miks seda Eestis müüakse? Kes seda ometi meil ostab? Igatahes ühtegi kasutatud mudelit ma küll osta.ee või soov.ee's ei näinud.

Orkester Glehni pargis

Küll ma mõtlesin K, et kuidas küll on võimalik vastu suusatunneli seina sõita, aga täna sain omal najal peaaegu mõtte teoks tehtud. Sõitsin ülemist Glehni pargi ringi ja olin minemas Harku raba peale. Seega tunnelisse lähenesin ebatavalist teed pidi (mitte tõusust, kust 5km rada tuleb ja mitte Harku poolt, vaid sealt Glehni poolt) ja tunnelisse jõudes vasak ehk keskosasse jääv jalg läks ilusti suusajälge sisse, kuid parem ehk seina poolsem jalg ei läinud. Oleks peaaegu vastu seina pannud.
Aga muidu on nädalavahetused äärmiselt nauditavad. Ka täna sain suusarajale ja täna tegin juba kümneka. Asi edeneb hüüdis insener!

Eile oli beebil gaasivalu õhtu ja öö. Et vähegi teda rahustada tegime lärmi. Kõigepealt näppisime võidu häälest ära kitarri. Ei mõjunud, liiga vaikne oli. Siis võtsime kapist tolmu alt välja viiuli. Ma polnud seda mitu-setu aastat juba puudutanud ja häälestamisel oli korraks meelest läinud, et mis keelest alustama peab. Viiul aga on mul metsikult kõva ja see ehmatas beebi kaameks. Eriti see häälestamise osa. Nüüd ma siis tean, et kui midagi muud ei aita, siis hakkan kolmkõlasid ja heliredelit harjutama. Lood on lihtsalt kõik meelest läinud.

Oma aeg

Kuna beebi on otsustanud, et lõuna ajal ta magab (öö kohta ta veel päris kindlat otsust vastu võtnud ei ole), siis täna otsustasime meie, et lõunauinaku ajal saan mina minna suusatama. Rajaks valisin Glehni pargi ülemise 2,5km ringi. Seal on mõned väikesed tõusud ja muidu hea rada.
Juba väravast väljudes laius mu näol ilmatuma naeratus - ees oli oma aeg. Rajale jõudes tegin esimese ringi tohutu halva tehnikaga. Selg oli ette küürus ja käed laiali, kuna kiirustasin ja rahmeldasin. Kõrvus kajas kogu aeg E viimane manitsus, et ma pean ennast hoidma, aga esimesel ringil ma lihtsalt ei suutnud. Järgi oli vaja teha kõik see 9 kuu pingutamatus ja kuna ma nii ärevil olin enese liigutamisest, siis läkski tehnika aia taha.
Esimese korra tõttu tegin ainult 3 ringi. Kartsin, et rinnal hakkab külm ja muidu homme ei saagi. Keskmine ringi aeg oli 12 minutit. Kiirustamine mingit võitu ei andnud, aga sai vähemalt vere maitse suhu.

E samal ajal läks beebi, käru ja kärusuuskadega Pääsküla raba kiikama. Seega tema käis põhimõtteliselt sama maa maha, mis mina suusatasin. Ja kuna tema teeolud olid vahepeal ainult 20cm laiad ja ka tema pidi suusatama, oli koju jõudes tema selg märjem kui mul. Muidu pidi E minema suusatama kohe peale mind, kuid kuna Nõmmel käru lükkamine on sport omaette, siis E teatas, et ta loobub suusatamisest, kuna tänane trenn on tal juba tehtud.
Nüüd istub ta internetis ja otsib, kas kuskil keegi on käru käepidet pikendanud. Tahaks ju homme kõik kolmekesi suusatama minna.

Mina aga olen valmis pakkuma tööd. Kas keegi tahab nädala sees lõuna paiku (~13-15) käru lükata. Saab teha ka nii, et 1h lükata ja siis 1h akna alla beebi magama. Poiss magab nagu miki õues ja mina saaks siis ka nädala sees suusatada :) Ootan pakkumisi!

Perekondlik rivaalitsemine

Kui August suutis endale beebina kõrva pissida, siis meie Patrik pidi ta ikka täiega üle trumpama ja pissis endale ükspäev suhu. Õnneks ei maitsenud see hea ja ta suutis kärmelt käe ette panna ja vältis sellega suuremat sorti maoloputust.

Õhtuti aga vanni tehes teeb soe vesi oma töö ja paneb kõhu käima. Nüüd võib vannitades kohata mind või E'd lausumas õnnetult: "Jälle hulbib" ja vanniskäik lõppeb duši all.

Hinnad

Kõik mähkmed maksavad 15€, ainult et Pampersit on pakis 108, Muumit 60, Moltexit 40. Ehk leiame veel mõne paki, kus on 15€ eest veel vähem mähkmeid võimalik endale soetada. Hoiame silmad lahti!

Seltsimees unetu

On öid, mis tekitavad minus deja vu tunde "Mehed ei nuta" algusest, kus terve trepikoda on täis seltsimees unetuid. Näiteks eilne öö meie majas: meie beebi otsustas, et terve öö võiks olla üleval (ehk siis kell 00.00 - 06.20) ja samal ajal kuulsin kella neljani samme ülevalt korruselt ja kui need ära lõppesid oli kuulda, kuidas naabritädi hakkas õues jääd raiuma tasakesi. Tuleb kõik sanatooriumisse saata.
Aga see eest tänane päev korvab kõik. Üsna esmakordselt sain beebiga õue nii, et tal oli kõht täis ja täiesti puhas mähku jalas ja ta jäi juba kärusse pakkimise ajal magama. Tunnike kärutasin temaga ringi ja siis tulin ise tuppa ja hakkasin koristama. Esimest korda peale sünnitust sain teha kodus sellise koristuse, et pesin ära ka põrandad. Nüüd näpistan aega oma söömise arvelt ja istun arvutis. Beebi magab teises toas - tõenäoliselt veel tunni. Seega jõuan ehk endale üleeilse tatrapudru soojaks lasta ja isegi rahulikult süüa. Uue söögi tegemisest hetkel veel ei unista. Ehk homme.

Võrdlesime ükspäev Roosaga oma toidusedeleid. Selgus, et kui kõik erinevad toidud, mida ma söön kokku lugeda, ei olegi mul nii halb dieet. Loomulikult Roosa toidusedel on mitmekülgsem, aga kogused...
Mina saan aga süüa:
1) tatart, kaerahelbeid, 5-vilja helbeid, täistera müslit, sepikut
2) kohupiima mõistlikus koguses, kodujuustu, juustu, võid, jogurtit
3) banaani
4) kartulit
5) liha kah, aga seda ma ei armasta niiväga

Igatsen aga nii hirmsalt juurvilju ja puuvilju ja piparkooke. Emm, palun säilita mulle piparkoogi taigent. Usun, et kolme kuu pärast läheb käiku :) Saaks veel mandariine ka säilitada, oleks elu täiesti lill.

Jalutuskäik tuunitult

E lõpetas Emmaljunga tuunimise ürituse vol2. Nüüd järgneb veel suuskade määrimine ehk vol3. Mis siis tulemuseks on:
1) Libiseb hästi puhtal lumel.
2) Soolasel lõigul on ikka raske lükata.

Aga õnneks oli E jalutamas kaasas ja nii me siis tegimegi, et tema lükkas raskeid lõike, endal selg leemendamas ja mina lükkasin kergemaid lahtilükatud siledaid jalutusteid. Iseenesest aga koos jalutada oli sulnis. Päike paistis ja poja peaaegu magas. Ma pidevalt tahtsin talle näidata, et on olemas ka valge aeg ja lükkasin kärul seda peavarju asja ära. Iga kord loomulikult beebi ärkas selle peale üles ja pahandas. Meil tekkis väike kahtlus, et ehk on ta vampiir, kes päevavalgust ei talu... (kuigi ta sündis ju päeval, aga päeva pole ta tõesti eriti näinud).
Rahumäe jalutusteel aga nägime rongisahka. Elamus missugune!

 

Järgmiseks on plaanis käru käetoe külge panna pikendus, et saaks ka suusatama minna :)

Üleeile käis H ja tõi mulle Evelyn Waugh'i Allakäik ja langus. Lootsin ja arvasin, et ma ei ole seda lugenud, kuid kahjuks olin. Ometigi ülelugemine tuleb igati kasuks. Mõistan nüüd paremini seda huumorit ja sisu. Aga sellest on hetkel jäänud ainult 10lk. Usun, et tegelikult võiksin uuesti lugeda ka Musta Murjanit.

Mu hädakisa võttis aga õnneks ka emm kuulda, kes Mudaaugult tuli me juurest läbi imepakikesega, mis sisaldas järgnevat:

Jälle beebi kõhus

Täna tahtsin toimetada kuni poiss magab ja kasutasin ära kandelina. Tunne oli nagu kõhus oleks beebi. Ainult hellemini pidi liigutama.

Katastroof on aga saabunud. Enne eilset ööd lõpetasin Hailey Rahavahetajad ja nüüd on jälle raamatud otsas. Emm soovitas Stieg Larssonit. Keegi soovitab veel midagi? Raamat peab olema lihtne ja põnev nii et ma öösel söötmise ajal magama ei jääks, aga samas lihtne, et saaks jätta lugemise katki poole sõna pealt.

Hea üritus

Põhimõtteliselt on Nõmmel kärutamine enesetapu-terroristlik üritus, kuna
1) Jõudu pole nii palju, et saaks sõita lahti lükkamata tänaval (ja enamik tänavaid on paraku lahti lükkamata) ületada teed või muid valle;
2) Koerad ei haugu enam aia sees vaid aia peal, kuna vallid on nii tänava kui ka hoovi poolt vastu aedasid;
3) Kui auto tuleb vastu või tagant, siis põhimõtteliselt tuleb hüpata kuskile mai-tea-kuhu.

Ükspäev juba kaklesin ühe autojuhiga, kes solvus selle peale, et ma tohnerdasin teel. Ta pidi minu pärast tagurdama ja siis oma viha välja elamiseks vajutas koos tagurpidi käiguga sisse ka signaali. Ma teatasin talle loomulikult, mis ma tast arvan ja tema omakorda teatas ka mulle, et mis tema minust arvab. Igatahes meie vaidlus ei viinud kuhugi ja ta ei saanud aru, et miks ta peaks minu pärast koju jõudma 30 sekundit hiljem.

Aga see eest tegeleme me hoolikalt oma beebimasina tuunimisega. Hetkel on seis järgmine:

 

Esimesed katsetused on ka tehtud, kuid hetkel suuremate vallide puhul liiguvad suusad ratta alt külje peale üles. Nüüd on plaanis etapp II ehk minna rauapoodi ja muretseda u kujulised rauad, et rattaid suusa küljes paremini kinni hoida.