Hommikul äratas meid enne kella Saamu, kes oli eile õhtul pisut enne ööbimispaika saabumist unne vajunud. Lisaks õnnelikele vanematele, kes ei pidanudki täna äratuskella peale ärkama, leidis ta meie rõõmuks enda kõrvalt ka Ruubeni, kelle ta sai üles ajada ja mängima viia. Saabudes öö hakul kuue lapsega kämpingusse, võttis meid vastu noor meesterahvas, kes oli ise ka rattamatkade fänn ning meie lasterikkuse peale heldis ta kohe eriti. Kahe telgi hinna asemel võttis ta meilt vaid ühe telgi hinna ja kuna kämping oli “fully booked”, siis ta ei saatnud meid ametlikule telkimisalale vaba ruutmeetrit otsima, vaid küsis, kas me sooviksime ehk lastega telkida hoopis mänguväljaku servas. Tänu sellele oli Saamul hommikul kaks head avastust - 1) Ruuben ja 2) mänguväljak otse ukse all.
Liikuma saime kümmekond minutit enne soovitud kella kümmet ja sihiks oli Mariaberget, Katarinahissen ja seejärel Gröna Lund. Meie lapsed arvavad, et me ei tee nendega mitte kunagi midagi toredat koos. Teised pered kõik käivad Tais, Egiptuses või vähemalt Taanis Legolandis või Poolas veekeskuses, aga meie ei käi ju mitte kusagil! Seetõttu olin võtnud nõuks, et ühe korra elus, maksku mis maksab, viin oma lapsed lõbustusparki.
Ergo va kaardigeenius oli see hommik väga äksi täis ja korraldas meile tõelise topograafilise siinuse. Tema valitud teekond läks üles-alla erakordselt järskudest nõlvadest. Sellistest, kust alla ei saanud lasta hooga, vaid tuli sõita üliaeglaselt pidurdades, mis tähendas sisuliselt, et tõus oli mõttetu, kuna allalaskmise nauding jäi ära. Ühe mega pika ja järsu tõusu lõpus oli tõeline vaate jackpot, kuid tupik.
Nii me siis ekslesime ja tülitsesime üksteisega. Saamu oli vihane (sest sõidu asemel oli aegalne ülesmäge jalutamine) ja vingus, et rihmad on ebamugavad, et päikesekate on peale panemata, et päikesekate on peal, et võrk, millele ta jalaga andis, on lahti jne. Ruuben oli vihane, et me ei jõua kunagi kohale ning süüdistas selles Siimonit, kusjuures kõige aeglasem olin hoopis mina oma käruga. Kõik läksid vihaseks Ruubeni peale ja mina ei tahtnud ka lõbust ilma jääda ning süüdistasin kõiges Ergot.
Lõpuks siiski saime õige ja laugema suuna kätte ning kulgesime üle lõputute sildade Stockholmi. Kuna tuju oli juba kehv, siis kirjutasime kõik täiskasvanute Stockholmivaated korstnasse ja võtsime suuna otse Gröna Lundi. Karusellid ja vabalangemistornid juba paistsid. Lapsed olid Ergoga nii kiired, et mina ei jõudnud neile peaaegu et järgigi. Juba olime kesklinnas, juba olime tagasi praamipeatuses kust eile maha tulime, juba olime uuesti üle silla ja oma arust kohal, kui avastasime, et vale saar! Meie ja Gröna Lundi vahel laius meri. Ahastus. Kell oli juba peaaegu 12. Tahtsime ju avamiseks kell 11 kohal olla, aga karusellid pöörlesid juba tunnikese ilma meieta ja nüüd veel see “Ei saa üle emajõest” rahvaluule.
Aga nagu vanasõna ütleb, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Parasjagu suundus meie poole väike valge laev ja meie seisime ja põrnitsesime lõbustusparki just praamipeatuses. Õnneks ei olnud laeval ühtegi jalgratast ja praam võttis meid peale. Lõbustuspark oli küll alles teine peatus ning kõigepealt käisime uuesti kesklinnas ära, aga sellegipoolest saime kerge vaeva ja lühema ajaga üle vee. Pealegi oleks meil muidu kogu reisi jooksul olnud vaid 9 erinevat laeva, aga nüüd oli 10 täis. Mis veelgi olulisem, nüüd oli ka “iga päev vähemalt üks praam” nõue täidetud.
Kui kõik rattad, kotid, käru ja lapsed olid praamilt maha saanud, hakkas pileti ostmine. Kui ka see protsess läbitud sai, tõmbasime rattad lukku ja suundusime lollidemaa väravasse. Väravatest suure pere ja suure käruga sisenemine on alati vaevarikas ja segane, kuid olime juba kõik peaaegu sees, kui üks armas valveposti tütarlaps küsis, kas võib meie kotti kontrollida. Meil Ergoga olid kaasas pisikesed rattaesikotid, kus on rahakotid, telefonid, plaastrid jms esmatarbe kaup. Tädi tegi esimese suvalise luku lahti, võttis paelast kinni, tõmbas Victorinoxi välja, sai südari ja karjus Abdullah!!! Abdullah tormas appi, kutsus teise turva veel ja kui me siis kotist kõik 6 korraliku nuga välja võtsime pidid nad viha pärast pikali kukkuma. “Highly illegal” suutsid nad meile sisistada ning proovisid teada saada meie plaane. Hiking, Gröna Lund, again hiking, ei olnud vastuvõetav. Mida me kavatseme nende nugadega teha??? “Süüa” vastasin.
Lõpuks sai kokkulepitud lahendus, et nad ei viska neid korralike nuge prükki, vaid teesklevad, et nad ei näinud neid, Ergo läheb paneb nad matkakotti ja tuleb uuesti väravatest noavabalt sisse. Nüüdseks oli kell juba 12.15 ja lõbu võis alata. Kolm suuremat läksid oma teed. Õnneks, sest ma ei taha ei teada, ega näha, kuidas mu lapsed pea alaspidi surmasõlmi sõidavad või vabalangemisi teevad. Algselt läks Ergo Siimoni ja Luukasega ja mina sain minna kassipoeg Saamuga muinasjutu paadile. Kogemata juhtusime taas Ergoga kokku ja mina läksin kolme pisemaga veiderduste majja, kus olid liikuvad põrandad, viltused toad, keerlevad tünnid, kust tuli läbi minna, peeglilabürint ja muud ajuhalvavad illusioonid, mis sind sirgel pinnal viltu ja pikali kisuvad. Kui me sealt välja saime, ootas meid maja ees aga näost roheline Ergo. Ta oli käinud üksi vahepeal mingil ameerika mäel, mis sõidutas ja raputas vabatahtlikke hulle tõesti igas asendis. Nüüd keeldus Ergo isegi Siimonist ja Luukasest, haaras Saamu ja põgenes väikelaste alale.
Rohelise näoga Ergosõbralikud aeglased liikumisedLustisime kõik viimase sekundini, korjasime pisut lahkumispahurad, aga rohkem siiski rõõmsad lapsed kokku ja veeretasime selle karavani sadamasse. Laeva saime ruttu ja kuigi õhtusöök juba algas, siis kõik käisid kõigepealt pesus, et jalgadelt vähekenegi ketiõli ja juustuhaisu maha saada ning siis sööma. Nii meeldivat Rootsi lauda pole meil kunagi olnud. Lapsed mõmisesid õnnest korraliku söögi ja nõude üle. Kõik leidsid endale head ja paremat nii soolase kui ka magusa lauast. Suuremad aitasid kogu aeg väiksemaid ja mitte keegi ei torisenud, ei nõudnud kajutisse ja mis peamine, ei vingunud. Nüüd on kõik lapsed üheskoos laeval kolamas, Ergo norskab linade vahel ja mina tõmban seda matka kokku vaikuses, soojas ja mugaval diivanil.
Tänane kilometraaž - umbes 20 kilomeetrit, aga täpsemad andmed on autotekil.
Mõtetud asjad, mis kaasas olid: 1) vihmakeebid, 2) rattatandem, mida kasutasime vaid Tallinkile peale minnes, et moodustada kahest rattast üks (sellega võitsime 25 euri), aga kogu reisi väntas Siimon ise, 3) pissipott, mida läks vaid öösiti telgis Saamu potitamiseks tarvis, 4) kaartidega lauamängud, mida mängiti vaid esimestel laevadel. Seega päris päris tarbetud olid vaid yr.no pärast ostetud keebid.
Vajalikud asjad, mida kaasas ei olnud: nõud.
Esimeselt laevalt ostsime muidugi megasuure pulgakommi, et saada arbuusi ja vaarikamaitselisi pulgakomme (ühe suure sees on tegelikult 15 väikest) ja selle komplekti viimane aitas meil Grüna Lundist lahkuda.
Sitta kah
Kui pisut aega olime lõbustuspargis olnud, nägin telefonist, et kolmanda korruse naaber oli helistanud ja kuna ma vastu ei olnud võtnud, oli tulnud ka sõnum. Keldrisse, mille põrand meenutab tiiki, tilgub meie vannitoa kohalt vett ja järelikult on meie vannitoast saanud bassein.
Paar tundi hiljem saabus koju teise korruse naaber kelle käes on meie korteri võtmed. Uks keerati lahti ja tõepoolest, vannitoas oli totaalne uputus. Kogu vesi, mis ülevalt poolt on meie äraolekul allapoole voolanud, on saabunud vetsupoti kaudu kutsumata külalisena meie juurde. Kutsutud sai toruabi ja praeguseks on ummistus küll meie vannitoa torude kaudu likvideeritud, kuid koju jõudes ootab meid ees reovee bassein, mis on ka suure toa põrandani valgunud.
