Monday, August 10, 2026

5. Päev - Stockholm

Hommikul äratas meid enne kella Saamu, kes oli eile õhtul pisut enne ööbimispaika saabumist unne vajunud. Lisaks õnnelikele vanematele, kes ei pidanudki täna äratuskella peale ärkama, leidis ta meie rõõmuks enda kõrvalt ka Ruubeni, kelle ta sai üles ajada ja mängima viia. Saabudes öö hakul kuue lapsega kämpingusse, võttis meid vastu noor meesterahvas, kes oli ise ka rattamatkade fänn ning meie lasterikkuse peale heldis ta kohe eriti. Kahe telgi hinna asemel võttis ta meilt vaid ühe telgi hinna ja kuna kämping oli “fully booked”, siis ta ei saatnud meid ametlikule telkimisalale vaba ruutmeetrit otsima, vaid küsis, kas me sooviksime ehk lastega telkida hoopis mänguväljaku servas. Tänu sellele oli Saamul hommikul kaks head avastust - 1) Ruuben ja 2) mänguväljak otse ukse all.

Kolm kaadrit samast ajahetkest
Klassikaline hommikune püstitõstmine
Kahe mati matus

Hommikusöögiks olin eelmisel õhtul ostnud pakse pannkooke ja moosi (lisaks muidugi ka jogurtit ja võileiva materjali). Pannkooke andis papist taldrikul mikros soojendada ja viimane hommikusöök, mis oli meie meelest kõige nõmedam, oli laste lemmik. Kuna kämpingu köögis tõepoolest ei olnud midagi peale mikrouuni, pisikese pliit-ahju ja kraanikausi, siis kohvi tarbeks pidi Ergo kohalikus kohvikus keeva vee eest loovutama 2 eurot. 
Pannkoogihommik 2€ keeva veega

Liikuma saime kümmekond minutit enne soovitud kella kümmet ja sihiks oli Mariaberget, Katarinahissen ja seejärel Gröna Lund. Meie lapsed arvavad, et me ei tee nendega mitte kunagi midagi toredat koos. Teised pered kõik käivad Tais, Egiptuses või vähemalt Taanis Legolandis või Poolas veekeskuses, aga meie ei käi ju mitte kusagil! Seetõttu olin võtnud nõuks, et ühe korra elus, maksku mis maksab, viin oma lapsed lõbustusparki.

Etteruttav video pealkirjaga “Maksku mis maksab”

Ergo va kaardigeenius oli see hommik väga äksi täis ja korraldas meile tõelise topograafilise siinuse. Tema valitud teekond läks üles-alla erakordselt järskudest nõlvadest. Sellistest, kust alla ei saanud lasta hooga, vaid tuli sõita üliaeglaselt pidurdades, mis tähendas sisuliselt, et tõus oli mõttetu, kuna allalaskmise nauding jäi ära. Ühe mega pika ja järsu tõusu lõpus oli tõeline vaate jackpot, kuid tupik.

Nii me siis ekslesime ja tülitsesime üksteisega. Saamu oli vihane (sest sõidu asemel oli aegalne ülesmäge jalutamine) ja vingus, et rihmad on ebamugavad, et päikesekate on peale panemata, et päikesekate on peal, et võrk, millele ta jalaga andis, on lahti jne. Ruuben oli vihane, et me ei jõua kunagi kohale ning süüdistas selles Siimonit, kusjuures kõige aeglasem olin hoopis mina oma käruga. Kõik läksid vihaseks Ruubeni peale ja mina ei tahtnud ka lõbust ilma jääda ning süüdistasin kõiges Ergot.

Lõpuks siiski saime õige ja laugema suuna kätte ning kulgesime üle lõputute sildade Stockholmi. Kuna tuju oli juba kehv, siis kirjutasime kõik täiskasvanute Stockholmivaated korstnasse ja võtsime suuna otse Gröna Lundi. Karusellid ja vabalangemistornid juba paistsid. Lapsed olid Ergoga nii kiired, et mina ei jõudnud neile peaaegu et järgigi. Juba olime kesklinnas, juba olime tagasi praamipeatuses kust eile maha tulime, juba olime uuesti üle silla ja oma arust kohal, kui avastasime, et vale saar! Meie ja Gröna Lundi vahel laius meri. Ahastus. Kell oli juba peaaegu 12. Tahtsime ju avamiseks kell 11 kohal olla, aga karusellid pöörlesid juba tunnikese ilma meieta ja nüüd veel see “Ei saa üle emajõest” rahvaluule.


Aga nagu vanasõna ütleb, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Parasjagu suundus meie poole väike valge laev ja meie seisime ja põrnitsesime lõbustusparki just praamipeatuses. Õnneks ei olnud laeval ühtegi jalgratast ja praam võttis meid peale. Lõbustuspark oli küll alles teine peatus ning kõigepealt käisime uuesti kesklinnas ära, aga sellegipoolest saime kerge vaeva ja lühema ajaga üle vee. Pealegi oleks meil muidu kogu reisi jooksul olnud vaid 9 erinevat laeva, aga nüüd oli 10 täis. Mis veelgi olulisem, nüüd oli ka “iga päev vähemalt üks praam” nõue täidetud.

Kui kõik rattad, kotid, käru ja lapsed olid praamilt maha saanud, hakkas pileti ostmine. Kui ka see protsess läbitud sai, tõmbasime rattad lukku ja suundusime lollidemaa väravasse. Väravatest suure pere ja suure käruga sisenemine on alati vaevarikas ja segane, kuid olime juba kõik peaaegu sees, kui üks armas valveposti tütarlaps küsis, kas võib meie kotti kontrollida. Meil Ergoga olid kaasas pisikesed rattaesikotid, kus on rahakotid, telefonid, plaastrid jms esmatarbe kaup. Tädi tegi esimese suvalise luku lahti, võttis paelast kinni, tõmbas Victorinoxi välja, sai südari ja karjus Abdullah!!! Abdullah tormas appi, kutsus teise turva veel ja kui me siis kotist kõik 6 korraliku nuga välja võtsime pidid nad viha pärast pikali kukkuma. “Highly illegal” suutsid nad meile sisistada ning proovisid teada saada meie plaane. Hiking, Gröna Lund, again hiking, ei olnud vastuvõetav. Mida me kavatseme nende nugadega teha??? “Süüa” vastasin. 

Lõpuks sai kokkulepitud lahendus, et nad ei viska neid korralike nuge prükki, vaid teesklevad, et nad ei näinud neid, Ergo läheb paneb nad matkakotti ja tuleb uuesti väravatest noavabalt sisse. Nüüdseks oli kell juba 12.15 ja lõbu võis alata. Kolm suuremat läksid oma teed. Õnneks, sest ma ei taha ei teada, ega näha, kuidas mu lapsed pea alaspidi surmasõlmi sõidavad või vabalangemisi teevad. Algselt läks Ergo Siimoni ja Luukasega ja mina sain minna kassipoeg Saamuga muinasjutu paadile. Kogemata juhtusime taas Ergoga kokku ja mina läksin kolme pisemaga veiderduste majja, kus olid liikuvad põrandad, viltused toad, keerlevad tünnid, kust tuli läbi minna, peeglilabürint ja muud ajuhalvavad illusioonid, mis sind sirgel pinnal viltu ja pikali kisuvad. Kui me sealt välja saime, ootas meid maja ees aga näost roheline Ergo. Ta oli käinud üksi vahepeal mingil ameerika mäel, mis sõidutas ja raputas vabatahtlikke hulle tõesti igas asendis. Nüüd keeldus Ergo isegi Siimonist ja Luukasest, haaras Saamu ja põgenes väikelaste alale. 


Rohelise näoga Ergosõbralikud aeglased liikumised

Suuri ei olnud võimalik muud moodi pildile saada kui slow-mo videoga. Esireas Siimon ja Luukas, teises reas Patrik

Lustisime kõik viimase sekundini, korjasime pisut lahkumispahurad, aga rohkem siiski rõõmsad lapsed kokku ja veeretasime selle karavani sadamasse. Laeva saime ruttu ja kuigi õhtusöök juba algas, siis kõik käisid kõigepealt pesus, et jalgadelt vähekenegi ketiõli ja juustuhaisu maha saada ning siis sööma. Nii meeldivat Rootsi lauda pole meil kunagi olnud. Lapsed mõmisesid õnnest korraliku söögi ja nõude üle. Kõik leidsid endale head ja paremat nii soolase kui ka magusa lauast. Suuremad aitasid kogu aeg väiksemaid ja mitte keegi ei torisenud, ei nõudnud kajutisse ja mis peamine, ei vingunud. Nüüd on kõik lapsed üheskoos laeval kolamas, Ergo norskab linade vahel ja mina tõmban seda matka kokku vaikuses, soojas ja mugaval diivanil.

Tänane kilometraaž - umbes 20 kilomeetrit, aga täpsemad andmed on autotekil.

Suur vaade, väike ring

Kuna Gröna Lundist läks lahkumine tsipa kiireks, unustas Ergo viimase teekonna alguse lindistamata

Mõtetud asjad, mis kaasas olid: 1) vihmakeebid, 2) rattatandem, mida kasutasime vaid Tallinkile peale minnes, et moodustada kahest rattast üks (sellega võitsime 25 euri), aga kogu reisi väntas Siimon ise, 3) pissipott, mida läks vaid öösiti telgis Saamu potitamiseks tarvis, 4) kaartidega lauamängud, mida mängiti vaid esimestel laevadel. Seega päris päris tarbetud olid vaid yr.no pärast ostetud keebid.

Vajalikud asjad, mida kaasas ei olnud: nõud. 

Esimeselt laevalt ostsime muidugi megasuure pulgakommi, et saada arbuusi ja vaarikamaitselisi pulgakomme (ühe suure sees on tegelikult 15 väikest) ja selle komplekti viimane aitas meil Grüna Lundist lahkuda.

Kõik hambaarstid minestage

Sitta kah

Kui pisut aega olime lõbustuspargis olnud, nägin telefonist, et kolmanda korruse naaber oli helistanud ja kuna ma vastu ei olnud võtnud, oli tulnud ka sõnum. Keldrisse, mille põrand meenutab tiiki, tilgub meie vannitoa kohalt vett ja järelikult on meie vannitoast saanud bassein.

Paar tundi hiljem saabus koju teise korruse naaber kelle käes on meie korteri võtmed. Uks keerati lahti ja tõepoolest, vannitoas oli totaalne uputus. Kogu vesi, mis ülevalt poolt on meie äraolekul allapoole voolanud, on saabunud vetsupoti kaudu kutsumata külalisena meie juurde. Kutsutud sai toruabi ja praeguseks on ummistus küll meie vannitoa torude kaudu likvideeritud, kuid koju jõudes ootab meid ees reovee bassein, mis on ka suure toa põrandani valgunud.

Sunday, August 9, 2026

4. päev - Gustavsberg - Boo - Skuru - Ekängen - Saltsjöbaden

Hommikul silmi avades avasime ka telefoni ja nägime seal kirja Stockholmi kämpingust, et mingeid telgikohti ometigi ju ei broneerita. Telkidele leiab alati lapikese maad ja telkidega matkajaid kunagi ukse taha ei jääta. Tulge millal tahate, aga arvestage, et köögis on mikrouun ja kraanikauss.

Lastel lasime magada peaaegu üheksani, pakkisime rahulikult kola kokku, pesime nõud ja võtsime suuna tagasi Gustavsbergi. Kuna Ingarö ja kohaliku kunstimuuseumi plaan läks vett vedama, siis mõtlesime vaadata portselanimuuseumisse. Esialgse plaani kohaselt oleksime selle vahele jätnud, kuna nimetus tundus olevat maru igav, aga nüüd otsustasime vähemalt uksestki sisse piiluda. 


Laiskloomad, mitte tööloomad

Nii nagu tädi oma majakesega sai meilt viis tärni, nii sai seda ka Gustavsberg. Esiteks oli linn nunnu oma kaide ja paatidega, teiseks elas seal lahke tädi ja kolmandaks oli portselanimuuseum tohutult tore. Uksest sisse astudes öeldi meile, et parasjagu käib keraamika töötuba, kuhu kõik, aga eriti lapsed, on tasuta oodatud. See oli nagu kooli keraamika tund, selle vahega, et savi sai nii palju nagu tahtsid ja teha võisid mida iganes. Kuna reisimine tekitab lastele alati pingeid, siis hommikune saviteraapia oli nagu ettehooldus laste vaimsele tervisele.


Lapsed jäid imerahulikult igaüks oma projekte meisterdama ning meie Ergoga saime rahulikult (minul küll pisut pitsitava südamega) muuseumis ringi vaadata. Saamu püsis samuti rahulikult laua taga, kuna töötoa läbiviija andis talle pisut pehmema savikamaka ja küüslaugupressi. Ülejäänud aja meisterdas Saamu nuudleid. 

Mina mõtlesin, et muuseum on selline

Aga siis saime aru, et tegelikult on ikka tegu väga praktilise portsuga

Kui projektid hakkasid ükshaaval valmima, siis oli vaja oodata teisi järele. Selletarbeks kinnitas Ergo muuseumi ette võrkkiige, et ootajate aeg nii pikk ei oleks. Kui kõigi meistriteosed olid kenasti valminud ja pakitud pappkasti, mis sai kinnitatud Ergo rattale (lisakilod, aga võtsime seda kui 1% kunstiteoste seadust), tegime kiired jäätised, küpsised, kommid, šokolaadid ja KOOKOSPÄHKLI ning hakkasime lõpuks päriselt sõitma.

 

Nüüd, kuna Saamu jäi magama, kimasime Skuru silla poole. Õnneks oli kogu teekond täna jalgrattateid mööda. Kui asfalt maa peale ära ei mahtunud muutusid teed imenunnudeks puitteedeks. 

Boo külas möödusime parimast “koolikombost” - imekaunis järsu perve peal olevas külas oli vasakul pool teed kool ja paremal surnuaed ning kirik. Arutlesime poistega, et kas lapsed viivad õpetajad hauda või vastupidi.

Skuru sild, või lausa peaks ütlema kolm silda, oli võimas ja kõrge, kuid täielik ehitustander. Olime oma sillal, millest vasakult ei näinud hästi vaadet, sest seal oli kiirteesild ja paremalt poolt ei näinud samuti vaadet, sest seal oli ehituses olev sild. 

Kuna kõikidest mataklõunasöökidest saiakeste ja salatitega hakkas juba kõrini saama, siis tegime peale silda peatuse Ekängeni linnakeses, et lõunaks süüa hoopis pitsat. Tellisime pere peale kuus pitsat (teenindaja ütles, et normal size), aga pitsad olid suured nagu tõllarattad ja kaks nendest jäid järele. Need siis kinnitasime minu rattale õhtusöögi tarbeks (iga peatus tähendab 1% söögiseadus). 

Linnalähedaste asulatega on siin nii, et linnas tunned end kui Õismäel, aga niipea kui keerad 500 meetrit mere poole (ja meri on siin igas suunas 500 meetri kaugusel), siis oled kohe Prantsuse Rivieral. Teekond Ekängenist Saltsjöbadenisse oli just nii lummav oma mereäärsete pisikeste asfalteekestega, millest ühel pool oli kohe meri ja teisel pool rong. 

Saltsjöbadenis oleksime tahtnud külastada ka kohalikku linnaujulat, mis asub sadama juures eraldi saarekesel (muidugi puust sillakestega). Seal on olemas rand sulni ujumiskohaga ja lisaks ka maja erinevate saunadega. Kusjuures naiste ja meeste osa on rangelt eraldatud ja mina oleksin saanud nautida rahu ja vaikust. Kahjuks olime aga oma aja saviga ära meisterdanud ja saime ujulat vaadata vaid aia tagant. Ujula asemel tegime saarekesele tiiru peale ja suundusime kaile semafoori üles sättima.


Valge laev korjas meid peale. Laeva meeskonna liikmed pisut imestasid, et kuidas me nii uljalt küll peale tahtsime saada 7 rattaga päeva ainukesele väljumisele ehk kas me ei kartnud, et me ei mahu. Tõepoolest, nendele praamidele mahub hea sättimisega umbes kaks meiesugust seltskonda ja kehtib süsteem “kes ees, see sees”. Broneerida rattakohti ei saa, seega saime esimest korda aru, kui väga meil kõikidel sõitudel vedas!


 

Kookose avamispidu

Tuleb valge laev, aga lapsed samal ajal tahaksid edasi ronida

Praamike hakkas kulgema Stockholmi poole läbi kitsaste väilade, veelgi kitsamate kanalite ja laiade mereteede kaudu. Aknast või katuselt sai poolteist tundi imetleda villasid, linnakesi, paate, jahte, ujujaid ja armunuid. Sõitsime ka Skuru silla alt läbi ja nägime altpoolt, milleks silla insenerid võimelised on.

Stockholmi saabusime kell 19:55 ja seejärel pidime liikuma veel ligikaudu 10 kilomeetrit telkimisalale. Linna rattateedevõrgustik on muljetavaldav. Ratastele on teedel või kõnniteedel oma alad ja kuskil rattatee korraks ei katke. Eraldi on valgusfoorid nii autodele, jalakäijatele kui ka ratastele ja meile vähemalt tundus, et ratastel oli oma roheline laine.


Kuna on laupäev, siis enamik poode suletakse kell 21 ja meil oli päris kiire andmine, et jõuda valges nii poes käidud (sellises, mis lahti veel on) kui ka telgid üles pandud, kuid tempot tõmbas alla Luukas, kellel alati tekib mingites imelikes kohtades vetsuhäda, kusjuures häda on nii suur, et kõndida ega rattaga sõita ei saa, aga vetsu jõudes läheb imekombel üle. Ja nii kohe hea mitu korda saab peatusi tehtud ühe kümne kilomeetri jooksul. Seetõttu telkimisalale lähemale jõudes olid juba poekesed kinni ja võtsime suuna otse kämpingusse. Kibekiirelt tõstsime minu ratta ja ühe koti tühjaks ning andsin jalgadele valu, et jõuda veel lähedal asuvasse suurde kümneni lahti olevasse poodi. Poodi jõudes oli mul ostlemiseks aega alla 15 minuti, kuid pood oli suur, võõras ja millegi pärast üleni rootsikeelne. Pisar tuli vahepeal silma, kui sa kohe kusalgilt ei leia neid sylte (moose) üles või kõnnid sihitult edasi-tagasi ja ei suuda aru saada, kus vahes võiks olla papist nõud, Ergo on nii haleda näoga palun tuua ka üks ükskõik milline õlu, aga peaasi, et alkoholiga ja lastele lubasin ise Coca-colat.

Arvake ise, kuidas me teda kutsume

Igatahes sain eritellimused õhtuks ja ka hommikusöögi kotti ja tagasi kämpingusse jõudes tegime öösöögi järele jäänud pitsade, jogurti, banaani, üksiku kotti jäänud kohupiima ja Coca’dega. Duši alla ei suutnud, jõudnud, ega tahtnud keegi. Mustadele jalgadele tõmbasime peale puhtad sokid, et magamiskotte ära ei määritaks ja saatsime lapsed riietega magama. Öö oleks küll soe, aga terve päeva (tegelikult võiks öelda, et kõik ööd ja päevad) on puhunud lõõskav külm tuul.

Tänane kilometraaž oli 38.82 km. Homme on varajane äratus ja proovime võimalikult kiiresti Stockholmi poole liikuda, sest laevas sooja kajuti, tekkide, patjade ja linadega väljub juba 17.30.