Emm käskis nüüd igapäev panna siia märkme maha - muidu ähvardas helistada. Aga me oleme nagunii juba helistajatega peaaegu ära harjunud. Lihtsalt Tere asemel tuleb kohe öelda, et uudiseid ei ole. Või E kuldne variant kurja hääletooniga: "Mis sa kontrollid või?".
Tänane päev:
Sundluslik äratus üle pika aja. Olingi liiga ära hellitatud sellega, et hommikul saab magada. Nimelt pidin juba nädala alguse poole andma ühe vereanalüüsi, kuid ma jõudsin analüüsi andma enda hommikul (kell 14), mille peale mind saadeti minema jutuga, et verd antakse kella 9-11ni. Kusjuures tegu ei ole prooviga, mida peab andma söömata-joomata ja esimeseks asjaks hommikul. Asi on siiski vist põhimõttes, aga no mis siis ikka. Täna suutsin igatahes end kokku võtta ja äratuskellaga ärgata.
Kodus lõpetasin Marquezi ja alustasin Davidjantsi "Ida Läänepiiril". Ida Läänepiiril on ainult umbes 150 lehekülge siukse vanavanaemaliku trükiga, nii et Emm, ma usun, et sa saad selle juba homme. Pealegi on seal pildid ka sees.
Siis Harkusse suusatama. Seekord 6 km. Seega ärge muretsege - me ei duubeldanud ju.
Kino. Polli Päevikud. Ei tekitanud minus mingit emotsiooni. Ehk oleks pidanud siiski filmist enne vaatama minekut midagi ootama - siis oleks saanud kas pettuda või vaimustuda. Mina aga midagi ei oodanud ja vastutasuks ei saanud ka midagi.
Kui samamoodi jätkate (et distantsid pikenevad, aga titt peetab), siis lõpetad Tartu Maratoni ka tüsedana? :)
ReplyDelete