Ahne vares

Nii mõnigi kord olen pannud oma lõunasöögi ööseks rõdule ja hommikuks on vares potil kaane pealt tõstnud ja mu laste söögi ära solkinud. Ei aita raske kaas, ei aita poti panemine madala tooli alla. Aitab ainult see:

Tõesti loll

Pärtel vajutab pesulõkusu lahti.
Pärtel: Emmmmmee, pane näpp siia vahele.
Mina: Ei pane, ega ma loll pole.
Pärtel: Ole-e-e-d (hehehehee), tõesti!

Sic!

Pärtel sööb hommikul putru, aga või kauss tühjeneb kiiremini kui pudru oma. Palun tal ka putru süüa,
Vastus: "Kui see või saab otsa, siis ma söön putru."

Ütlen, et süda võib pahaks minna, kui nii palju võid süüa.
Vastus: "Mul ei lähe süda pahaks, mul läheb süda toredaks."

Hiljem sunnin teda midagi kohutavat tegema, täpselkt ei mäleta enam, kas hambaid pesema või riidesse panema, aga vastus: "Ma ei taha emme. Lihtsalt mul pole selline meel."

Räägin lapsele, et lõpuks ometi on meil Rootsi laeva piletid ja nüüd varsti-varsti saame minna metrooga sõitma.
Vastus: "Mitte metrooga sõitma, vaid metroorongiga. Metroo on see metroorongijaam ja tunnelid."

Täitsamees

Poisid söövad lõuna ära ja olen neile lubanud magustoiduks jäätist. Kuna rõdu on nii mõnus, saadan suured poisid rõdule jäätist sööma ja jätan Ruubeni tema jäätisega tuppa lauataha. Mingi hetk kuulen aga, et lapsed räägivad ülemise naabriga juttu ja silkan ka rõdule. Muidugi ilmub kohe sinna ka Ruuben, vaatab olukorra üle ja läheb tagasi tuppa. Eeldan rumala emana, et ta vaatas, et igav suurte jutt ja läks tuppa jäätist sööma, a kus sa sellega. Ega 1a 3k vanune laps pole tohlakas. Ta sai kohe pihta, et teised õdustavad õues ja tema on ebaausalt tuppa jäetud - seega ta läks tuppa, ronis oma tooli, võttis laua pealt oma pulgajäätise, ronis sellega koos alla, tuli sellega kenasti läbi toa, rõdu trepist alla ja ukerdas rõdul ühte suurde tooli ja vaatas ülirahuloleval ilmel meile kõigile otsa. Saite nüüd! Mina olen ka täitsamees!

Solk

Jalutame Pärtliga tänaval. Ühest kanalisatsioonikaevust kostab solinat, mille peale Pärtel tahab teada, et mis seal sees soliseb.

Mina siis jutustasin, et kõik inimesed oma kodudes siin ümber lasevad kraanist vett, pesevad käsi ja nõusid ja siis see solgi vesi soliseb seal torus.

Laps mõtleb ja ütleb, et tema tahab ka sinna toru sisse. Vastasin, et ei kullake, sina ei taha ju sinna solgi sisse minna. Seal on ju solk.

Peale pikka pausi tuleb küsimus:

Aga millal mina saan solk olla? Ma tahan ka solk olla.

Minu viimastel andmetel tahtis ta küll kaubarongi juhiks saada, aga kui solk, siis solk. Ega riie meest ei riku.

Kaua võib

Aegajalt ma mõtlen, et kui kaua ma jaksan kolme lapsega ringi rassida, Linnahalli katusel kolada, muuseumides ja nukuteatris käia, kinos kohvikus ja loomaaias. Mind päriselt huvitab, et mitu last mu piir on ja millal ma enam seda kõike teha ei jaksa. Tänane päev oli meil plaanitud Pärtlile ja rongidele.
Esiteks sõitsime minu vennakese rongiga linna ja läksime linnas rongi kabiini. Kuna vennal oli ka praktikant kabiinis suunas ta kenasti kõik poiste küsimused praktikandile, kes siis pidi vastama küsimustele, et kas rong saaks ka tagurpidi sõita, kuidas pidurdadakse ja siis staarküsimusele, et kuidas pantograafi alla ja üles saab. Vaesel praktikandil vajus suu ammuli, et miks nii väikesed lapsed teavad selliseid sõnu, aga meie vennakesega naersime - geenid!
Seejärel sõitsime tramm number 2'ga nii kaua kuni ta end ringi keeras (et vaadata kuidas tramm ringi keerab) ja siis jalutasime Vesse raudtee sillale.

Sild viib üle kauba- ja reisirongiteede. Õnneks parasjagu üks kaubarong ka liikus, nii et saime show'd peaaegu kogu raha eest. Rongi sillal vaatasime lisaks veel tund aega tsisterne, mis ei liikunud ja kahte vedurit, mis ilma vaguniteta lõpuks platsilt minema sõitsid, kuid Moskva rongi ja vennakese Aegviidu rongi ei jõudnud ära oodata, nii et tuleb veel tagasi minna.

Tagasi koju läksimu muidugi sama teed: tõstsin käru sillalt alla, tagasi trammi, sealt rongi ja koju. Kodus tundus muidugi, et ronge on veel tänases päevas vähe.

Beat this

Mu kallis õde. See on sulle.
Iga kord kui tekib olukord, kus mõni laps on ahju peitu pugenud või pesumasin ajab vahtu välja või nendel miljonitel muudel argipäeva rikastavatel momentidel, tahaks alati sulle helistada ja naerda, et trumpa üle.
Täna määrisin saiakesi munaga, rääkisin lastega ja järsku panin munase pintsli supsti oma kuuma värske kohvi sisse. Tulemuseks sai ilus hiina supp munanuudlitega. Oeh ja võeh, ei teagi, kas hullem on see supp või see, et uuesti hakata jantima sellega, kes kiirkeedukannu nuppu saab vajutada, kes kohvipuru mulle tassi panna ja kes kohvi segada või juua seda munakohvi.

Tartu vaimuga vastu pead

Nädalavahetusel sõitsin üksi kolme lapsega maale ja kuna ettevalmistused pikaks autosõiduks jäid kesiseks (toidumoona ei jõudnud varuda) ja lapsed hakkasid Puurmanist alates ärkama, otsustasin nendega Tartus lõunapausi teha. Kõikidest variantidest pidasin parimaks üksi lastega minna Tervisekohvikut külastama. Olen ju küllalt kuulnud, et seal on meeldiv õhkkond ja kena olla. Mõeldud - tehtud, auto parklasse ja lapsed kohvikusse ja siis tuli see va vaim...

Astun sisse kohvikusse. Kohviku ees otsassööb üks paarike, taamal lastenurga juures on lõpetamas üks pere. Suundun lasterikkama paiga poole, kus paistavad kahesed lauad, kuid õnneks ühe lauataga on kolm tooli. Mis sest, et laud on pläga täis, eelmiste lõunatajate (keda mul pole olnud au kohata) toidujääke, leivataldrikuid ja salfräti kuhilaid, võtame istet. Riietan lapsed lahti, jätan teisi inimesi jälgima ja lähen leti äärde. Vabandan, et külastan nende kohta esmakordselt ja uurin, et kust menüüd saaks. Teenindaja ulatab mulle ühe kaardi ja ütleb, et teine on laua peal. Naasen menüüga lauda, leian teise poole ja hakkan tudeerima - tomati kookosesupp, tatranuudliroog suhkruherneste ja kanaga, lademes tatrapannkooke küll köögiviljade, küll metsaseentega. Oh sa mu meie, kontrollin kiirelt seinad üle, et kas ka need on tatrajahust ja meeleheites kammin menüüd läbi, et mida küll valida lastele, kes muidu söövad tervislikult aga sellise tervislikkuse tasemega pole veel hästi välja koolitatud.
Remark: Ettekandja pole lauda koristanud. Ruuben proovib laualt süüa eelmiste lõunatajate jääke ja Pärtel joob nende vett.
Suudan leida ühe kalasupi, mis peaks lastele sobima ja lähen tagasi leti juurde." Tere. Ma olen nüüd otsustanud. Kas lastele saab mingit praadi, näiteks neid tatranuudleid või suppi pooleks ka teha? Ei saa, hea küll, ma siis võtan kaks kalasuppi palun ja vett."
Remark: Läheme lastega tualetti külastama. Peale pikka pissi, mähkme ja kätepesu pausi naaseme lauda. Laud on ikka koristamata. Korjan ise mustad nõud ja toidujäänukid kokku ja viin ühele teisele koristamata lauale.
Lapsed vaatavad lastenurga poole ja küsivad minult, et kas jalanõud ära või jalga. Püüan ettekandja kinni ja uurin taas vabandades asja. "Kuna ma esmakordselt olen, siis ei tea, et mis kord lastenurgas on". Selgub, et muidugi ära (mis sest, et eelmised tatsasid tossudes). Selge-selge, jalanõud ära, lapsed pallimerre ja istun. Nüüd avaneb mulle alles vaade - minu väljavalitud laua kohal on silt, mis selgelt ütleb, et jalanõud ära, aga paigutus oli minu asukoha suhtes nii õnnetu, et ma oleks pidanud lapsi sättides kaela õieli ajama nagu noor kukk, et seda näha. Veelgi enam aga paneb mind ahastama see, et lastenurgas seinal on tahvel, kuhu on kirjutatud LASTEMENÜÜ.
Remark: Ettekandja saabub laudu koristama alles nüüd.
Küsin nüüd ettekandjalt, et näe, istun nüüd lõpuks siin, kui laste esmavajadused rahuldatud ja nüüd ma siis näen, et teil on lastemenüü ka. Ettekandja vastab mulle sulni naeratuse saatel, et muidugi on, see menüü on tal eraldi kaardi peal ka olemas. Vau. Aitäh, et see sul olemas on (letitaga), kindlasti oleks mul sellest enne tellimist abi olnud. Tartu Vaim on mu jalust niitnud. Muidugi tulin ma sinna restorani ju lastega ainult selleks, et endale kolm portsu sööki tellida. Muidugi pole mõtet lastemenüüd pakkuda emale, kes kolme lapsega uksest sisse astub, muidugi pole ettekandjal seda kõike aega märgata, sest restoranis on ju üks pere veel (mis sest, et lahkumas). Ma olen sõnatu ja loodan ainult, et kalasupis hulpivat suvikõrvitsat peaksid mu lapsed kurgiks ja tšillist paprikat tomatiks.
Remark: hoolimata hoolimatusest, oli tegelikult seal lastega tore olla. Lastenurk oli ruumikas ja kalasupp  oli väga maitsev ning lapsed sõid kaks portsu kolme peale hea meelega ära. Ühesõnaga sinna võib minna, aga ainult siis, kui sa a) ei ole seal esimest korda või b) oled sama Tartlane nagu nemad.

Vaim ilmud taas.
Sõidan maalt tagasi. Päike paistab, ilm on soe, inimesed maanteel ei kihuta, vaid sõidavad rahulikus rivis, kuni järsku sama rahulikult jäävad kõik seisma. Ees paistavad politsei vilkurid ja sügaval kraavis on suur piimaauto. Kõik on aga kahtlane, kuna veoki ümber on nagu liiklusmärkidest aed ehitatud ja kiirabi ei ole ning ühtegi teist nö kannatanud autot kusagil ei paista. Peale kahtkümment tühja passitud minutit lähen ka mina asja uurima ja mis selgud - piimaauto on kraavis juba varahommikust saati, aga nüüd otsustati, et proovitakse seda välja sikutada tillukese puksiiri ja kohaliku talumehe traktoriga. Muidugimõista naeravad isegi politseinikud selle ürituse peale, sest ilmselgelt on näha, et rasketehnikat on veoki liigutamiseks puudu. Mina oma silmaga ei näinud liikumas ei puksiiri, ei traktorit ega piimaautot. Kõik olid selle poole tunni vältel lihtsalt risti jalus ja tegevus toimus ainult suusõnaliselt. Samal ajal ühelt poolt kasvas autode rivi Tartuni, teisalt Tallinnani. Lõpuks läks üks bussijuht politseile ütlema, et mis te mehed nalja teete, laske läbi, tahaks inimesed kohale viia. Tundus, et selle peale nii politsei, politsei aiad, kui ka puksiir taandusid ja edasine arutelu jätkus ilma auseisakut tegevate autodeta kraavis, kus oli ka peategelane.
Kui ikka veok on juba varahommikust saati kraavis, pole paremat aega maantee sulgemiseks ja kõnekoosoleku pidamiseks kesk Tartu maanteed kui päeval kell kolm. Selle peale tulemiseks peab küll olema ikka vaimust valgustatud.