Kuus - varbad suus

Mida vanemaks Patrik saab, seda rohkem kipume unustama, et taas on kuu aega täitunud. Eriti nüüd suvisel ajal. Pealegi nagunii areng tundub väliselt enam mitte nii tormiline olevat nagu varem.Aga kuuendaks kuuks on meil varbad tõepoolest suus, sokkidest rääkimata. Kahjuks aga roomamisest ei ole veel haisugi. Tean küll, et peaks oma imetabaselt musta vaiba pesumajja viima ja lapse paljale põrandale panema, kuid vaibaga tegeleda pole viitsinud ja last pole põrandale panna raatsinud.
Kuues kuu on aga toonud endaga kaasa järgnevad muutused:

• Haarab äärtest - voodi äärest, käru äärest. Kuna nüüd on väljas ka öösel valge, siis uueks lõbustuseks öösiti on Patrikul see, et ärgates vajutab ta võrepehmenduse alla, piilub mind. Tabanud mu pilgu lõkerdab naerda. Eks ta saab vist aru, et mulle ei tee see mitte teps nalja; kell 4 või 5 või 6 öösel, ja see teeb talle meeletult hea tuju.
• On tohutult hea laps. Temaga saab reisida ja ka ööseks külla jääda.
• Tekkinud on vahepealne näoilme "ÄRAOOTAV" (silmad suured, suu lahti, mokk töllakil, pigem naerev kui nuttev lohk põsel). Nüüd suudab ta mõista, et ei pea alati kas naerma või nutma, vaid on ka mingeid vahepealseid võimalikke olekuid ja tundeid. Samuti on olemas esimesed märgid sellest, et ta oskab pead puhata kui ta kõhuli olles ära väsib. Vahest harva olen teda tabanud pead külje peale maha toetamast ja kui ise kõrval oled, siis ta paneb pea vastu kätt või kintsu, et hetkeks kaela puhata. Aga nii pea, kui ta saab haisu ninna, et sa jälgid teda, siis on nutt lahti ning puhkus peab jätkuma süles ja tubade tuuri tehes.
• Mängib omaette pikemalt, haarab paremini, toimetab mänguasjadega, suhtleb inimestega, huvitub enam teistest lastest. Kuu aega tagasi veel teised lapsed pigem natuke hirmutasid teda - kui nad liiga lähedale sattusid. Kaugelt oli neid tal küll hea vaadata, aga kui nad pead tulid silitama, siis tõmbas kohe näole "emme päästa mind" ilme ja tahtis kõrgele sülle.
• Sööb jälle kaks korda öösel. Aga pai tahab vahest söögikordade vahele korda viis. Mida rohkem ma päeval ringi koperdan, seda rohkem tahab öösel pai.
• Andsime pojale esimese lisatoidu. Selleks käisime Patrikuga hommikul Nõmme turul ja valisime talle Eestimaise värske pisikese suvikõrvitsa. Kodus keetsin ja pressisin sukiini läbi sõela ning kui ma esimese lusikatäie sellest Patrikule suhu toppisin (Jah toppisin, sest kuigi kõik muu paneb ta sipsti suhu, siis rohelise mögaga lusikasse suhtus ta äärmiselt umbusklikult), siis pidi ta peaaegu nutma hakkama ja tükk aega ei neelanud suvikõrvitsat allagi. Piinasin teda vast kolm ampsu. Iga kord võttis ta hernetera suuruse ampsu ja manas ette sellise grimmassi, et ma söödan talle õitsevat vett konnakullestega.
• Allergiad annavad järgi. Söön juba vahest harva piimaga keedetud pudru ning mitte nii harva suurt ja rammusat jäätist, meekärge ja šokolaadi komme.

Läbikäiguhoov

Järjekordne tegus nädalavahetus on seljataga ning nüüdseks on ka kodu uue nädala auks korras ja puhas. E sõitis just Patrikuga ujuma ja jättis esimest korda tissid koju. Näis-näis kuidas see käik mu meestel läheb. Igaksjuhuks toppisin kõik taskud nii E'l kui ka Patrikul lutte täis.
Nädalavahetusel pidasime ära kaks suurt üritust: minu sünnipäev ja Patriku ristimine. Tegime kahel päeval sushit, võtsime vastu tohutul hulgal külalisi ja keerasime oma kodu mitu korda peapeale. Minu sünnipäev oli üks parimaid. Terve kodu on lilli täis. Kuigi enamasti on mulle millegipärast gerberaid kingitud, siis see aasta on ülekaalus kollase-oranži kirjud roosid (30 tk!). Lisaks on veel vaasides aia ja põllu lilli. Patrik tegi mulle suurepärase sünnipäeva kingi ja jäi õhtul piuksugi tegemata magama ja lasi meil külalistega hilisööni jutustada.
Oma ristimispäeval oli ta ka äärmiselt tubli ja vapper. Lõunaund otsustas ta küll mitte magada ja sättis oma õhtuune just täpselt ristimise kellaajale, kuid hoolimata saabunud väsimusest käitus ta kirikus väga hästi. Ristimisteenistus ise oli väga ilus ja südamlik ja jättis väga sooja tunde.
Peale ristimist vaatas Ida Patrikut ja teatas mulle, et tal on varbavahed mustad. E vastas ruttu Idale, et aga ainult pea pesti ju puhtaks! Meie tähelepanek aga seoses ristimisega oli see, et järgmine päev magas Patrik kella poole üheteistkümneni. Ei tea, kui ta nüüd ära ka ruttu leeritada, et kas siis hakkab laps kaheteistkümneni magama.

25

Siis kui M veel magab, käivad päkapikud ja teevad tagasi.

Ah et kes olen? Eks suvi kes muu!

Suvi on röövinud igasuguse vaba aja ja blogi pidamine, mis nüüd oleks kõige mõistlikum, on totaalselt tahaplaanile jäänud. Nüüd ju saab alles elada. Iga päev on midagi uut ja põnevat teoksil ja koduseid päevi tuleb harva ette (mille tõttu on meil kodus tohuvapohu, kuna koristada ei ole samuti aega). Mina olen pidevast õues ringi hulkumisest nii tedretäpiliseks läinud, et võin juba Pipi ametile kandideerida ja E'ga mõlemal meil on seljad pruuniks põlenud.
Vahepeal pidasime grandioosselt ära E sünnipäeva. Patrik lasi isegi minul pidutseda. Ühesõnaga oli peol väga hea laps kuni kella üheksani ja siis läks väga kenasti tuttu, nii et mina sain tema esimese söögiajani vabalt pidus olla. Esimest korda külastas Patrik ka suitsusauna ja tutvus ehtsa kasevihaga. Kunagi kui rohkem aega on (sügisel???), siis paneb E pildid ka dropboxi üles.
Päris sünnipäeva päevaks tegin E'le pisikese küpsisetordi, millele kirjutasin marmelaadiga peale 26. Küll E mõtles, et miks need marmelaadid nii ebakorrapäraselt seal on ja üldse ei saanud aru numbrist. Pole ka ime - ta sai ju 27!!! Tundub, et mul oli peast palav olla. Pildi tegemise ajaks panime küünla keskele, et mitte keegi sellest kunagi teada ei saaks.

Tort on aga seetõttu nii vildakas, et üks tükk on tehtud Digestive küpsistega, et ma ka ikka süüa saaks.

Palav on aga ka ja seetõttu ei saa eriti toas Patrik mähet kanda. Toas kipub meil ikka päeviti temperatuur 30°C tõusma ja siis on kergem Selveri jäätise leti vahel chillida. Aga kui juhtume tuppa, siis juhtub nii:

Nädalavahetuseks otsustasime rentida endale käru, mille peale muidu meie hammas ei hakka. Nii testimise mõttes. Tulemus oli loomulikult katastroofiline - nii mõnus oli, et naeratused oleks võinud kõrvataha kinni siduda. Üks õhtu tegime toas jauramise asemel Nõmmel tiire ja täna käisime Kakumäe elamurajooni ja rannaga tutvumas. Minu rattahooaeg on seega ametlikult 38km'ga avatud. Kärus on laps kukupai. Vaatab maju, nii nagu mind on õpetatud, ja kui ära väsib, siis jääb tuttu. Ärgates ei hakka nutma, vaid mängib kärusse kinnitatud leludega ja vaatab ringi. Meie unistame juba jalgratta matkast ja enam ei ole ma üldse nii kindel, et see peaks ära jääma.

Kakumäe rand oli ilus, kuid eesti keelt ei kuulnud küll kordagi. Selline Szolnoki kodune tunne hakkas kohe.
Laupäeval käisime aga T&S uue kodu talgutel. E sai mulda visata ja mina kasvatasin oma last, ehk ei teinud mitte midagi ühiskondlikult kasulikku. Pärast sai Juminda poolsaare üleval rannas käidud ja E isegi ujus. Pea ees pauhti vette. Ta oli ka loomulikult pealaest jalatallani mullane ja mina, kes ma ainult Patrikuga ringi patseerisin vajasin vaid varbavaheleotust ja seetõttu käisin mina ka ainult jalgupidi. Vabandasin end avalikult sellega, et ma pean end hoidma,  tegelikult aga lihtsalt kartsin külma ja olin nõme! Täna aga Kakumäel oli nii soe vesi, et kastsime isegi beebi peput pidi sisse. Veesoojuse vahe kahe ranna vahel on tajutav järgmistel piltidel (kusjuures möödas pole 24 tundigi):

Uued lelud

Mänguasjadest on nüüd Patrikul kopp ees. Täna mängis ta hoopis tükis plekist purgikaantega, plastikust pudelitega, pesukausiga, minu kleidiga jne. Homme anname talle iPadi, peegelkaamera ja läpaka. Küll need lapsed kasvavad ruttu!

Arstilkäik

Ujumas küsis üks tädi, kellel oli sama vana, aga poole suurem laps, et palju Patrik kaalub. Ma vastasin kõva häälega, et ma ei tea, kuna mul oli küll arsti aeg, aga ma läksin hoopis kinno. Kõik tädid kõigepealt kahvatasid ja siis julgesid naerma hakata.
Järgmine nädal aga läksin ma siiski arstile - jätkuvalt ma veel ei tea milleks küll!!! Aga noh, ma tegelikult seekord tõesti huvitusin kaalust, kuna ma aiman, et peame nr 3 mähkmelt nr 4'le minema, ning ma vajasin ju arstilt selle kohast kinnitus-diagnoosi. Hommikul oleks pidanud arstile andma ka pissiproovi ja hemoglobiini analüüsi, kuid pissit ei saand kätte ja hemoglobiini ei tahtnud anda. Ütlesin arstile, et mul läks kiireks ja ei jõudnud analüüside tuppa. Ta lahkesti pakkus, et käigu ma peale vastuvõttu aga ma lahkesti teatasin, et kuna lastekaitse päev on, siis ma täna last ei torgiks. Ei tea, mis ma järgmine kord küll vabanduseks välja mõtlen... Järgmise korrani on aga õnneks pikalt aega, kuna ma lubasin, et enne augustit-septembrit ma küll ei tule.