Võimekuse piirid

Igal suvel oleme teinud lastega rattamatka. Laste arv on muidugi võrdeteguriks retke raskusastme funktsioonis ning pöördvõrdelises seoses kilogrammidega, mida me kaasa tassida jõuame ja läbitud kilomeetrite hulgaga. Ehk juba teist aastat matkal vajame pakiautot ning kilometraaž muudkui kahaneb.
Seekord laenasime oma neljale lapsele ühe juurde, sest tundub, et trumm on juba nagunii läinud. Kuna anti ka valida, millist last juurde tahame, valisime muidugi poisslapse. Matkaseltskond koosnes seega minust ja E'st ning lastest vanuses 4 kuud, 2, 4, 6 ja 11 aastat. Matka mõte oli selles, et Pärtel saaks soovi korral ise vändata, Patrik väntaks kogu maa ise ja Ruuben ja Luukas elaksid selle üle. Noh, muidugi see ka, et Luukas magab ainult liikuvas kärus, seega matk ju sobib talle ideaalselt. Marsruudiks valisime teekonna Tallinnast Kloogaranda, mis on peaaegu täielikult rattateega kaetud. Samas oli võimalus koguaeg metsa või väikestele tänavatele põigata ning seda võimalust me jõudu mööda ka kasutasime. Ainuke ohtlik lõik teekonnal oli sõit üles Türisalu pangale ja sealt alla. Ülejäänud aja me maantee veerel ei sõitnud. Matka kogupikkuseks sai 67 kilomeetrit ja ajaliselt võttis see aega kolm päeva.
 
Esimene päev - Kodust Rannamõisa, 22,4 km, keskmine kiirus 9,6 km/h
Matka hommikul ärkasid Pärtel ja Ruuben halva tujuga. Karjusid, kaklesid, kisklesid, loopisid asju ja tegid kõigil tuju pahaks ning vahepeal oli mul tunne, et nende lastega ei sõida ma üldse kuhugi. Kui asjad aga pakitud said ja närvid olid juba mustaks kõrbenud, saatsin E autoga teele oma sõbranna sugulaste juurde, et nemad auto õhtuks meie juurde transpordiksid ja asusin üksi viie lapsega teele.

Juba kolmandal kilomeetril väiksed poisid kaeblesid, et neil on käte sees nõelakesed ja nad vajavad puhkepausi. Kindral ema aga ignoreeris kõike ja lasi neil lausa 8 km nõnda sõita, kuni E lõpuks järgi jõudis. Siis tegime ka esimese pisikese peatuse ja liikusime edasi Harku järve suunas. Olime vaadanud endale hea teekonna välja, kuidas enam-vähem Lucca restoranini jõuda, kuid seda tänavat, mis Googlemapsis kandis nime Kalda seal olemas igatahes veel ei olnud. Niisiis sonkisime natuke pangaalusel heinamaal, veendumaks, et tõesti-tõesti, seal on ainult tühi väli ja ekslesime tagasi tänavatele, mis päriselt olemas olid. Sööma otsustasime minna Tabasalu BBQ'sse, mis eeldas väsinud lastelt Tabasalu tõusu. Minu suureks hämmastuseks väntasid nii Patrik kui August kogu tee mäkke üles, kordagi sadulast maha tulemata.
Peale lõunat oli jäänud päeva kergeim neljandik veel läbida. Mööda väikseid tänavaid, müristamise ja halli pilve saatel liikusime K suvilasse, kus oli nende perekonna iga aastane suvelõpu pidu. Seal sai veelkord süüa-juua ja lapsed said pööningul magamiskottides magada nagu meiegi lapsepõlves saime.

Teine päev - Rannamõisa - Türisalu puhkebaas (plaanisime RMK Meremõisa telkimisala, aga sinnani ei jõudnud), 27 km, keskmine kiirus 9,8 km/h
Hommik venis nagu ikka. Kokku tuli pakkida mattide ja magamiskottide ladu, süüa hommikust, pesta nõud ja hambad, pakkida uuesti auto, veenduda, et päevaks said kõigile vajalikud vahetusriided kaasa (kuna terve öö ja hommik sadas paduvihma).

Ennelõunasel ajal saime liikuma mööda maalilist Tilgu teed, jättes auto taas K sugulaste hoolde. Plaanisime minna, nii kaua kuni saab, mööda Tilgu teed, siis külastada Muraste vaateplatvormi (jätaks rattad panga alla ja kõnniks treppi mööda korra pangale) jne. Jne oli selle pärast, et need kõik olid meie kenad plaanid. Tilgu tee lõppes tegelikult kena metsarajaga, mis oli kaetud juurikatega ning siin alustasime matka käekõrval lükkamise etappi. Metsa sees kõndis meile vastu üks tädi, kes soovitas meil lastega tagasi pöörduda. Meie matkamehe entusiasm ja uhkus seda muidugi ei lubanud ja jõudsimegi lükata rattad mööda sopaseid ja sopasemaid kohti kuni pangani, kus algas üks jõhker üles lükkamine ja tõstmine.

Patrik ja August pidi oma rattad ise üles saama, mina lükkasin oma ratast käruga, milles oli Luukas sees, Pärtel kõndis uhkelt üles ise, alt leitud vihmauss peos, ja E lükkas oma ratast, mille taha oli kinnitatud Pärtli ratas. Patrik aga, saades teada, et Pärtlil on vihmauss, hakkas lõugama, et tema üles ei lähe, kui Pärtel vihmaussi maha ei pane, sest muidu ta mõtted on ainult vihmaussi peal ja ta ei saa liikuda. Meil oli vaja, et Patrik liiguks, sest muidu oleks ta jäänud jalgu E'le ja pealegi õhus oli taas tunda vihma. Laps aga jaurab ja jonnib, et tema ei liigu, kui vihmauss on venna peos. Lubasin ta kõige täiega alla lükata, kui see sõnul kirjeldamatu vingumine ära ei lõppe ning õnneks hakkas killavoor liikuma. Peaaegu panga tõusuraja lõpus oli aga treppis pae astang, kus algas meie reisi tõstmise faas. Kui kõik rattad, lapsed ja vihmauss üles said, olime märjemad kui vihma käest tulles.

Üleval tõdesime, et kuna kohe saabub ka padusadu, siis tasub kimada Muraste poe ette jäätisele ja vihmavarju. Tõepoolest oli see õige otsus, vihma hakkas kallama ja pealegi sellel ajal sõitis meist mööda meie auto, mis parkis end Vääna-Jõesuusse ja ilmusid meile autovõtmed.
Kui vihm üle läks, otsustasime, et tagasi suunas vaateplatvormile me ei lähe, kuna vaadet saab nautida ka Suurupi ülemisest majakast ning võtsime suuna sinna. Alguses liikusime mööda tühermaa jalgrattateed, kus puhus magus vastutuul, kuid peagi keerasime mere poole uuele äsja asfalteeritud kergliiklusteele. Ka tuul hakkas nüüd tagant puhuma ja küll oli alles kena sõita. Sõitsime nii hea hooga, et kui olime kiirelt ja korralikult taas pangast alla liikunud, hakkasime alles mõtlema, et ega vast "ülemine majakas" pole oma nime ilmaasjata saanud. Egas midagi, väntasime taas mööda siledat asfalti üles ja läksime ikkagi majakasse, mis oli minu jaoks selle reisi elamus nr.1. Muumimamma ütles, et ärgu ma muretsegu, laps küll korra vigises, aga ta kõigutas teda ja laps jäi jälle magama. Nimelt ta mõistis seda kõike, sest tal oli endal ka 5 last järjest. Selle peale küsis E, et kuidas tal lapsed küll elus on, sest talu oli tõepoolest panga serval ja lastele ei olnud just palju eksimiseruumi jäetud.

Imeline majakas, imelise talu hoovipeal. Majakat valvas ja pidas selle talu perenaine, kes oli tõenäoliselt minu vanune, aga palju rahulikuma meelega. Oma mõttes ristisin ta kohe Muumimammaks. Kuna Luukas alguses magas kärus, siis mina jooksin üles-alla-üles-alla, et veenduda, et laps ei nuta. Kui ma ühe korra alla jõudsin, siis
Edasi pürgisime suhteliselt otsejoones Vääna-Jõesuu ranna poole. Kuna kell oli juba neli läbi ja olime kõik hommikusöögi peal, olid jõuvarud juba otsas. Otsisime head söögikohta ja selgus, et Vääna-Jõesuus on kaks kohvikut - teeäärne burgsi koht ning rannas, Vääna-Jõesuu keskusest eemal, vanas Vetelpääste hoones (seal kus jõgi merre suubub), kohvik Poppi. Otsustasime, et rannas süüa on palju peenem värk ja andsime tühjade kõhtudega taas minna, kuigi Poppi oli palju kaugemal. Randa jõudes selgus muidugi, et kohvik oli hingusele läinud ja seal me siis olime, ilma söögita ja viie näljase lapse ja ühe näljase mehega. Õnneks olime lasknud oma auto transportida Vääna-Jõesuu keskusesse ning nüüd E väntas sinna, ostis ikkagi burgsi kohast söögi, tuli autoga ruttu meieni ja andis meile friikartuleid, fritüüritud pelmeene ja burgereid. Kuni E ära käis ootasin mina rannas ning vihastasin oma laste peale. Palusin neid härdalt ja karmilt, et nad seni kaua, kuni Luukas sööb ei läheks merre, kuna lained olid kenakesti suured. Et kindlustada oma tagalat, ei andnud ma neile ujumisriideid ja käskisin pusad seljas hoida. Tulemusena said muidugi minu lapsed täiesti märjaks koos riietega ja oma ainsate pusadega. Ruuben oli meres lainete lükata-tõmmata, sest isegi põlvini vees olles lükkasid lained ta lihtsalt pikali. Vesi oli külm, õhk oli külm, aga lapsed olid vees (võtsin neil ikka lõpuks märjad riided ära ja lubasin vette). Õnneks kui E kohale jõudis, olid kõik juba nii ära külmunud, et lubasid end ära kuivatada ja enam vette tagasi minna ei tahtnud.

Peale sööki jäi veel liikuda üle Türisalu panga ja telkimisalani. Taas panid poisid mind imestama sellega, kui vapralt nad sadulast maha tulemata üles väntasid. Üleval muidugi oli väga ebameeldiv olla - sa oled panga serval, kus sinu kahene ja neljane üritavad hästi serva lähedal seista ja tahavad
sealt kive alla visata. Pean tunnistama, et me E'ga läksime sellest päris närvi ja soovisime sealt lahkuda kiiremini kui poisid. Nüüd oli kell juba aga 19 ja Luukas arvas, et tema enam kärus olla ei taha. Pangalt alla sõites hakkas ta nutma ning oli selge, et RMK telkimisalale me ei jõua ja tuleb võtta suund Türisalu puhkebaasi.
Sõitsimegi puhkebaasi lootuses, et saame seal kasutada kohalikke sanitaarvõimalusi, aga ometigi ööbida telgis. Kohalik kuli aga tõmbas meile kohe vee peale ning ütles, et natšalnik ei luba telkida ja mingit palagani siia ei tule. Samas hoovi peal istus kena vene pere, kes olid püsti pannud hullema prasniku kui võiks olla üks viie lapsega pere palagan. Muusika mängis nii kõvasti, et kõrvad jooksid meil kõigil si*avett. Seega tuli võtta tuba. Õnneks natšalnik lubas võtta ühe toa kogu meie pere peale ja seadsime end natuke vingus näoga tuppa sisse. E pidi nüüd väntama tagasi üle Türisalu autoni ja seejärel käima Tabasalus sularaha toomas (sest natšalnikule ei kõlvanud ka mitte ükski muu maksmisviis). Ometigi kõik laabus ja tuba ei olnud üldse halb variant, saime kõik kenasti magada, telefone laadida, dušši võtta ja laua taga süüa.
Õhtul E ainult kaebles, et kultuurišokk lähevat aina hullemaks, kuna õues olevad naisterahvad hakkasid röökivat sanga üle laulma ja see õnnestus neil täielikult.

Kolmas päev - Türisalu puhkebaas - Kloogaranna, 18 km, keskmine kiirus 8,10 km/h
Hommikul ärgates olime erakordselt virged ja tublid. Väikesed muidugi jälle karjusid ja jonnisid, kuid suutsime seda ignoreerida ja mitte lasta enda pead norgu. Pakkisime asjad ja auto ja alustasime sõitu nii, et mina lastega hakkasin sõitma ratastega ja E viis auto Keila-Joa parklasse ja sõitis meile vastu. Vaatasime ära Keila-Joa, mis oli lastega palju meeldivam, kui Türisalu pank. Seejärel otsustasime mööda metsateed ja mereäärt suunduda Meremõisa poole, kuid metsatee lõppes mingi hetk trepiga. Peale kümne minutilist seisakut jõudsime otsusele, et seekord me lükkamise ja tõstmise päeva ei tee ja kolistasime läbi metsa tagasi jalgrattateele.

Nii sõites jõudsime kenasti Meremõisa, kus oli lihtsalt imeline rattatee, meri ühel pool, pank (metsa sees) teisel pool, ümberringi pohlad ja mustikad. Ainult, et suure languse korral (mööda teed) E sajatas, et ta ei taha arvatagi, kuidas me seda sama kõrgusekaotust taas tõusma peame. Muidugi oli tal õigus ja Tornimäel vedasime ja sikutasime taas oma rattaid kuskilt juurikate vahelt ja järsakut pidi üles. Üles saades võtsime kiirema suuna söögipeatusesse, Otti ja Matilda kohvikusse, mis osutus meie retke parimaks söögikohaks.

 

Kogu päeva kõrgusid meie kohal äikesepilved, kuulsime mürinat ja siin seal tuli paar üksikut piiska. Ometigi sadama ei hakanud ja ilm soosis meid. Kohvikus olles peitsime küll rattad varju alla, sest ilm oli nii ähvardav, aga pilv hoidis end tagasi. Peale lõunat jäi veel pisike kolmekilomeetrine kihutusretk Treppojale, mis sai laste lemmikkohaks. Lasime Treppojal lastel mööda oja üles ja alla kõndida, kõik kosekesed oma käega ära katsuda ja pärast pidime lihtsalt kõik riided ära vahetama.

Põhimõtteliselt oligi siin retk lõppenud. Jäi veel sõita kilomeeter Kloogaranda rongi peale. Muidugi oleksime tahtnud veeta veel paar tundi rannas ja lasta lastel ujuda, kuid taas see must pilv soovitas meil valida varajasem rong. E pakkis mu lastega rongi peale, tõstis rattad konksu otsa ja pani käru eest ära ja sõitis ise läbi vaikse tibutava saju Keila-Joa poole autole järgi. Kohe alguses palusin kontloröri, et ta aitaks mul käru rongist maha lükata ja ühte meesterahvast, et ta aitaks rattad konksu otsast alla. Kontlorör hoiatas omakorda rongijuhti, et üks hull ema lahkub Rahumäelviie pisikese lapse ja kuhja rataste ja käruga rongi pealt ning kogu rongist maha saamine läks väga kenasti. Nii me siis koju tagasi saabusimegi, mina taas lastega ja E hiljem autoga.

Oli imeline matk. Me muudkui mõtleme, et kus meie võimekuse piirid on ja nagu näha, siis kindlasti me siin ei pidurdu. Järgmine aasta teeme jälle!
PS! Matka õnnestumise võti oli ka Chupa-Chupsis, mis sai Ruubenile kätte antud juhul kui ta kräunuma hakkas. Nii ta siis istus oma kärus või toolis ja limpsis seda. Nimelt ta arvas, et seda tuleb lakkuda nagu jäätist ja nõnda seda jätkus ja jätkus. Kolme päeva peale kulus tervelt kaks pulgakommi :)
PPS! Ruuben ei maganud kordagi lõunaund, sest iga kord kui ta ära väsis, hakkas ta nutma, et palun lähme koju, tahan oma voodisse ja nõnda ta vastu pidas, sest mingis toolis või kärus ta küll magama ei hakka. See-eest Pärtel nõudis iga päev ennast korra kärru ja jäi seal kõpsti kohe magama.

Tulevaste baleriinide koolitamine

Käisime Ruubeni, Pärtli ja Patrikuga vaatmas Birgitta festivalil laste balletti. Etendus oli väga kenasti korraldatud, koos vaheajaga kestis kaks tundi ja isegi Ruuben jaksas peaaegu lõpuni nihelemata vastu pidada. Kümme minutit enne lõpu Ruuben pigises tasakesi midagi ja keeras ennast süles nii, et pea oli publikusse ja selg lava poole, siis õnneks aga muutusid laval rütmid kiiremaks ja pea saabus taas õigesse asendisse.
Etenduse ajal möllas Tallinna kohal kõva äike ja vahepeal ei olnud lausa vaiksemaid orkestri helisid kuulda, kuna vihm rabistas vastu katusepresenti nõnda tugevasti. Kena oli vaadata, kuidas orkestrandid itsitasid ja üritasid ebaõnnestunult vihma üle mängida.
Ainuke asi, millele mõeldud ei olnud, olid kohviku lauad. Need olid küll nii kõrged, et koolieelikud sealt pealt kooki süüa ei saanud ja vihma tõttu ei saanud kooki-kohvi ka varemetele toetada.

Etendusel häirisid mind aga (nagu ikka) teised lapsevanemad. Ma jään ikka ja jälle imestama, kuidas küll lapsevanemad ei mõista teatris käituda - muudkui sosistavad oma lastega, kes muidu rahulikult etendust vaataksid (aga siis kui nemad hakkavad kummarduma lapse kohale, et lapsele midagi öelda, siis nad varjavad oma kehaga ära selle augu, kust teised lapsed etendust näeksid ja ajavad enda lapse ja ka teised lapsed jutustama). Lisaks ühe kiirema ja vahvama tantsu ajal hakkasid lapsed järsku ei-tea-kust kogunema esimese rea ette püsti seisma. Lapsed seisid orkestri augu ees, aga nii, et terve esimene ja teine rida ei näinud enam etendust. Meie istusime seitsmendas reas ja õnneks nägime üle laste peade lava, kuid üks ema küll sai pahaseks ja ajas lapsed laiali. Järsku saabus siis saali kahin kui lapsed hakkasid igale poole ridade keskele tagasi vurama. Minu jaoks oligi hämmastav see, kuidas emad lasid lapsed oma kohtadelt üldse minema minna. See polnud ju ometigi mingi vabaõhu simman, kus lapsed lava ette võivad tantsima minna, vaid siiski väärikas õhtune teatrietendus. Enda laste üle, kes muidu küll väga lärmakad on, oli mul seekord väga hea meel ja julge südame võin neid järgmine kordki võtta kaasa balletti vaatam, teatrisse ja ka suurte kontserditele.

Hommikune serenaad

Peale jõule käisime Pati ja Pärtliga Estonias Pähklipurejat vaatamas. Lastele meeldis ballet väga, igaühel oli oma lemmik tants ja muusika ning muidugi nautisid lapsed ka kogu Estoniat, sealseid ajaloolisi pilte Estonia pommitamisest, samaaegsest Krati etendusest ja põlevatest varemetest.
Eriti imeline mulje jäi sellest aga Pärtlile. Koju jõudes pani E mängima lihtsalt Tšaikovski muusika Internetist ja märkasime, et lapsed tunnevad ära eksimatult palad, mis on pärit Pähklipurejast ning oskavad pala seostada ka etenduses toimunud tegevusega (nt see muusika on sealt jõulupeolt, või see on see pulga ja mõõga tantsu muusika). Pärtel lakkamatult laulab erinevaid Pähklipureja osasid ja üritab ka tantsida.
Igal hommikul ärkan ma praegu selle peale, et Pärtel hakkab laulma serenaadi. See laps tõepoolest niipea kui silmad lahti teeb, teeb lahti ka noka ja hakkab tulema pam-pababaa-pamp-pababaa-pam-pam-paa.

Teatrisse minnes võtsin kaasa kõigile kingad. E'le võtsin kaks kena musta vasakujala kinga. Ta oleks väidetavalt olnud nõus panema erinevast paarist kingad küll jalga, kuid vasemat kinga paremasse, polnud ta nõus suruma.

Säleni suusareis

Sellel aastal otsustusid kõikide laste vanused ja kõiksugu elulised tähtaajad lõpuks võimalikuks minna lastega suusareisile. Kuna lennureis on väikeste lastega keeruline, valisime asukohaks Rootsi. Kuna Åre tundus liiga pikk autosõit väikelastega, valisime keskuseks Säleni. Kõik valikud olid suurepärased ja reis oli imevahva. Sälen on üks lastesõbralikumaid keskusi ning sinna me kavatseme veel tagasi minna.

Reisi tegime nö lühikese nädala reisi ehk kohapeal olime kolm täispäeva. Minekule ja tulekule kulus mõlemale poolteist päeva (öö laevas + päevane kohale või ärasõit). Majutus oli meil otse nõlva lõppedes, nii et vajadusel oli hea lastega käia lõunasööki ja -und tegemas. Kuna osad nõlvad olid valgustatud, siis sai sõita nii hommiku kui õhtupoolikul ja keset päeva said lapsed puhata ja mängida. Selletõttu ei tundunud ka ainult kolm päeva kohalolekut liiga väike aeg. Ainult murdmaad oleks ka tahtnud teha ja selle jaoks küll aega ei jätkunud, kuid tõele au andes ei oleks tegelikult ka murdmaa varustus auto peale mahtunud.

Meie kodumaja nõlvalt vaadates

Sälenit iseloomustabki minu arvates tohutu lastesõbralikkus. Palju on nõlvasid, mis algavad tipust, kuid on väga lauged (rohelised laskumised). Osad rajad ongi tehtud lastele - näiteks lumememm Valle rada, kus laps saab sõita läbi metsa ehitatud tunnelitest (mis on igalt poolt vooderdatud porolooniga, et otsasõit ei ole mitte ühestki kohast ohtlik), rajale on pandud kõikuma poroloonist batoonid, mida lapsed saavad käega kiikuma lüüa ja kesk rada on lumememme küla, kus saab vaadata seespoolt vanaaegset mäetehnikat, erinevaid lumememme majakesi, juua kakaod ja kohtuda Vallega, kes laulis, tantsis, suusatas ja tegi lastele patsu. Teine vägev koht oli küll meie keskusest 15 km eemal, kuid sama mäepiletiga trolli rada. Seal oli lastele tehtud metsa sisse mõnus lauge rada, mis oli täis häält tegevaid ja laulvaid trolle, trollimaju, puude külge nikerdatud häält tegevaid loomi, maju, millest sai läbi suusatada või mille uksi sai avada ja sisse piiluda. Kuna rada oli lahti ka õhtul, siis pimedas, erivärviliste prožektorite valguses oli see lastele veel eriti põnev.

Kõik rajal olev meeskond oli ka väga abivalmis ja lahe. Näiteks Pärtel sai juba teisel päeval rajameeste abiga ise taldrikuliftiga väiksematest nõlvadest üles sõidetud. Patrik sai muidugi juba esimesel päeval nipi kätte. Ühel korral Ergo takerdus suusaga kuhugi aeda kinni, kuid Ruuben astus ise julgelt edasi mööda liftijärjekorda. Kohalik onu oli vist selliste allakahestega harjunud ja eeldas, et seegi mees võiks ise üles sõita, pani talle taldriku jalgade vahele ja saatis lapse teele. Kahjuks see tee kestis vaid meetri, aga mulle meeldis see suhtumine, et ka kõige pisemad saavad hakkama ja neid ei tule süles üles tassida.

Kõik poisid olid erakordselt tublid suusatajad. Ruubenile muidugi meeldisid liftidest kõige rohkem eripisikeste suusalint ja toolliftid, kuid meiega koos oli ta väga tubli ka taldrikute peal. Allasõidul oli Ruuben kas traksis või jalgade vahel (minuga koos rohkem jalgade vahel). Laugetel nõlvadel nõudis ta vahepeal ka, et ma ei hoiaks üldse kinni ja "Luuben ise suusata".
Pärtel esimesed päevad oli traksis, kuid kolmandal päeval sõitis juba täitsa ise. Patrik muidugi sõitis algusest peale ise, nii et temaga ei olnud üldse probleeme. Temaga oli võimalik juba ka raskemaid nõlvasid rahulikult läbida ning aeglaselt kuid päriselt käia sõitmas.

Ühel õhtul jõudsime seal isegi ujulasse. Rootsi lapsed on karastunud ja õues käivad poolpaljalt. Ujulas on samuti sellele vastavalt jahe - jahe on õhk ja jahe on bassein (ka lastebassein). Lastel muidugi külm ei olnud, pigem ikka minul, kes ma seal pahkluuni vees üritasin sooja saada.

Kõikidel hommikutel ärkas Ruuben üles ja esimeseks asjaks ütles: "Palun saapad jalga. Luuben ka suusata." Isegi kodus olles ärkab ta vahel öösiti üles, viskab jalad teki alt välja ja nõuab suusasaapaid jalga, nii et võimalusel Eesti kõrgustikesse ja järgmine kord jälle päris mägedesse.

Õhtune jalgrattasõit

Otsustasime eile õhtul minna lastega jalgrattaga sõitma. Patrik oma rattal, Pärtel tandemil, beebi seal kus vaja (kärus või toolis).

Kuna Hiiult läheb hea jalgrattatee alla, suundusime Stromka poole. Mina kogu aja mõtlesin veel, et ju saab õigel hetkel tandemisse panna Patriku, Pärtli ratta käru taha ja Pärtli kärru. Stroomi rannas teatas aga E, et tööriistad, millega kronsteini sättida on kodus ja Pati peab ka koju ise väntama.

Kokku väntas Patrik iseseisvalt 20 kilomeetrit. Tondil oli vaese lapse jõud nii raugenud, et tema istus E'ga rongi ja sõitsid kaks peatust koju. Mina tittedega läksin rattaga.

Pärtel väntas kogu aja tandemil. Kuna lõunauni oli magamata, siis lootsime ta mingi hetk kärru panna, aga sellest ei tulnud sitke iseloomu tõttu midagi välja. Lõpuks oli laps nii väsinud, et jäigi oma ratta seljas magama ja me lihtsalt tõstsime ta ümber.

Juhtumised Saares

Sellel korral Saares käies oli mingi imelik kuu taevas. Asjad juhtusid, ilm oli imelik ja kõik oli teisiti. Ju kliima soojeneb ja üks liblikas Montanas tegi ühe tiivalöögi, mis meidki mõjutas.

Ilm:

Suvi on see aasta selline nagu ta on - seal kus oleme meie, on alati pilved. Nüüdki Saarde jõudes oli ilm pigem pilvini, kuid siiski soe. Selle imeliku ilma tõttu olid kohale lennanud aga parvedega lepatriinud. Igal kivil oli neid vähemalt kolm tükki ronimas, iga kord kui kellegist möödusid, siis rapsasid ta õlalt või kleidisabast ühe lepatriinu maha. Lapsed korjasid neid purki, kivipragudesse või niisama peopessa.

Lisaks lepatriinudele lendasid kohale ka pisikesed kollase-musta triibulised herilase moodi lillekärbsed. Haiget nad ei teinud, aga nad kleepusid igale poole kinni. Nende kõrghetke õnneks elas üle H oma perega, aga meilegi jätkus neid. Need kleepusid jalgade külge, juustesse, mullitaja vette ja kõik mõnusad õuetegevused tuli vahetada tubaste vastu. 

Ja siis saabusid tavalised kärbsed - suured, mustad, uimased ja rumalad. Jätsid ukse lahti ja järgmine hetk oli neid terve tuba täis. Enamasti sumisesid nad aknaklaasidel ja olid nii rumalad, et tapsime neid lihtsalt salfräti sisse korjamisega. Üks õhtu peale sauna jagasime Nanaga aknad ära, mina tapsin suurest toast 50 ja tema köögist 50 kärbest. Kõik mustas kärbsest ja kärbsemustast.

Sellest kõigest ei olnud aga veel piisavalt. Vees läks õitsema ka sinivetikas. Algas nagu ikka nii, et vees olid kerged hebemed ja triibud, aga peagi hakkas ta kogunema ja soganema. Päev peale ilmumist oli meri juba igal pool saare ümber muutunud üheks roheliseks vahutavaks mürgijõeks. Tegelikult oli igalühel oma hellitusnimi sellele sogale, küll meenutas ta brokoli püreesuppi, hernesuppi, konnakullese solki või tõesti Hiinas rohelise teksaste päeva. nüüd lisaks sellele, et pidime sööma toas, ei tahtnud enam ka sauna teha. No mis sa saunatad kui vette ei saa. 

Kaevu juures tegime aga kõik igal täistunnil kolm kummardust tõusva päikese suunas, sest kui oma vett ei oleks olnud, siis puhast merevett oleks tulnud tuua kuskilt kaugelt avamerelt.

Lapsed:

Lastejant algas pihta laevast. Seekord läksime Viking Linega, kuna piletid olid tal soodsamad ja Vikingis on suviti ju nii "tore" suur mängunurk. Kui olime poolteist tundi laeval ära igavlenud, ütlesin E'le, et ma tegelikult ei põe enam selle mängunurga pärast nii väga ja me võiksime siiski minna sinna vaatama ja E andis mulle järgi ja me läksimegi.

Toimus järgnev empiirile uuring:

• Uurimisprobleem - kas mängutoas on võimalik koheselt haigus üles korjata
• Strateegia - läbi viiakse juhtumianalüüs ja tegevusuuring mängutoas
• Valikumeetod - juhuslik valim Brio rongikomplekti vahetus läheduses
• Andmete kogumise meetod - vaatlus peamiselt aevastava, nohuse lapse juures olemine, kelle silmast voolab vesine tatt
• Andmeanalüüsi meetod - jägimine 48 tunni jooksul
• Järeldused - seaduspärasus sai taas tõestamist, võib luua üldistusi, et jah, haigus on käbe tulema ja Ville Viking teeb oma tööd hästi, jaotades võrdsuse printsiibi alusel kõigile lastele võrdselt tatti.

Hetkel olen puhastanud kõvasti kummeliteega laste silmi ja enam meie silmast vett ei voola, aga keset suve on tatt paks ja köha krõbe. Juhhuu.

Pärtli lugu:

Oleme saunas, naised ja suured lapsed. Lapsed mängivad, meie mõnuleme. See õhtu oli meie ainuke saunaõhtu, kus sinivetikas oli alles pool saart vallutanud ja sai veel saunakailt ujumas käia. Nagu ikka, käisime vahetustega saunas ja lastel oli vaba maa. Lapsed mängisid meie all ujumiskail ja käisid aegajalt redelist meres oma veepüstolite paake täitmas. Kail oli täielik vaikus ja läksin koos emme sõbranna O'ga lavale. Emme jäi lapsi jälgima ja istuma. Järgmine hetk olid mõlemad lapsed vaikuses kailt kadunud ja kostis kerge ja rahulik appi huige. Kui emme alla jõudis tuli juba Pärtel üleni läbimärg redelist üles, Patrik tema kannul. Lapsed olid rahulik, vait ja natuke ehmunud.

Patriku versioon 1:

Pärtel läks alla varbaid kastma, aga kuidagi kukkus vette. Kuna ta oli läinud selg ees redelist alla, oli ta kukkunud selili. Alguses oli Pati vaadanud, et ta vaatab niisama taevast, aga kuna ta ujus samal ajal jalgadega ja läks avamere poole, siis Pati otsustas talle appi minna. Ta hüppas järgi, ujus tema seljataha, keeras ta ümber ja hakkas teda tagasi redeli poole lükkama. Alguses kandis ta teda enda ees kätel (kuna Patrikul olid kätukad ja Pärtlil polnud), aga siis rauges kätukate jõud otsa ja Pärtel vajus vee alla. Sel hetkel nad olid aga õnneks juba väga lähedal redelile ja Patrik jaksas teha viimased jõupingutused ja Pärtel sai redelist kinni ja ronis redelist kaldale.

Patriku täiendus 1:

Pärtel ujus nägu taeva poole mere suunas nende kaugemate vetikateni (umbes 2 meetrit), siis sai Patrik aru, et asi on jama ja läks talle järgi.

Patriku täiendus 2:

Pärtli päästis Patriku vapper tegevus, kuid lisaks sellele, kogu selle aja, mis Patrik teda kandis, luges Pärtel Meie isa palvet ja ka Jumal päästis teda. Selle versiooniga, peab tunnistama, Pärtel nõus ei olnud.

Patriku täiendus 3:

Patrik vaatas Pärtlit uppumas ja mõtles, Pärtel on noorem ja tema peaks kauem elama. Las parem Patrik sureb, aga ta päästab ära vähemalt Pärtli, sest Pärtel on emmele väga kallis
Patriku täiendus 4:
Pärtel vajus juba vee alla, aga vee all oli üks vana vedru ja kui Pärtel sinna peale kukkus, siis see vedru lükkas ta jälle üles, nii et ma sain ta uuesti kinni püüda.

Õhtu jooksul ilmus iga tunni tagant uus täiendus olukorrale. Kord korralt muutus olukord traagilisemaks, Patrik sangarlikumaks, Pärtel ujus kaugemale (kusjuures ta ei oska üldse ujuda ja ei püsi üldse vee peal) ja lugu läks värvikamaks.

Patriku ülestunnistus/täiendus n:

(Õhtul enne uninumist Nanale) Ega tegelikult Pärtel niisama ka ei kukkunud. Patrik hakkas temast lihtsalt silla peal mööda minema (trügima) ja Pärtel haaras tal jalast.

Järelikult, kaks meetrit Pärtel silmad taevasse vaatamas, Meie isa palve huulil, mere poole ei hulpinud. Ju ta lihtsalt kukkus tasakesi vette, Patrik aru saades oma sigadusest oli aga vait kui sukk, läks ja lükkas venna tagasi redeli külge ja nõnda ronisid poisid vaikselt redelit mööda üles kui Nana kohale jõudis. Hea on see, et nad mõlemad said õppetunni. Meie nende kallal peale toimunut ei tänitanud. Pärtel ei tahtnud ise enam väga vette ronida ja Patrik oli venna suhtes tähelepanelikum. Loodetavasti said nad aru, et kui päriselt on jama, peavad nad ikka karjuma ka, aga seekord tegid nad ise pahandust ja ise lahendasid ka olukorra ära. 

Patriku lugu:

E käis poistega pisikest mootorpaati ujutamas vana paadisilla peal. Sild on mõeldud pisikestele mootorpaatidele ehk vesi silla juures ei ole väga sügav. E ja suured poisid asjatasid sillal, sõidutasid paati ja Pati püüdis pisikese liblikavõrgutaolise kalavõrguga viidikaid. Järsku takerdus kalavõrgu pulk kai prakku, Patrik koperdas selle otsa ja kukkus peakat kailt alla.

E oli just järgi hüppamas kui juba Patrik veest püsti tõusis ja mina, kes ma olin just kaldal see hetk ütlesin talle, et ei mingit nuttu, sul on ketsid jalas, kõnni ilusti kaldale.

Papa seisis just kaldal, E oli kõrval, mina  natuke kaugemal kaldal. Kõik nägime toimunut pealt ja teha ei jõudnud midagi. Ohtliku selles olukorras ei olnud midagi, kuid õpetlikku küll. Taas kord juhtus kõik nii, et suured inimesed olid kõrval ja olemas, aga siiski juhtus. Ma olen koguaeg arvanud, et selliseid asju tegelikkuses ette ei tule, aga näe, see aasta tulevad üksteise järgi.

Peale õnnetust seletas Patrik, et ega ta ju tsirkuses ei tööta, et ta oleks suutnud püsti jääda, aga et õnneks suutis ta suu kõvasti õhku täis tõmmata. Hiljem demonstreeris ta mulle kuidas ta oli käega vajutanud kinni silmad ja kõrvad, aga kui ma küsisin kas ta luges ka kukkudes Meie isa palve ära, ütles ta, et seda ta enam teha ei jõudnud. 

Poisid

Hommikul nad ärkavad üles, hetke on nad vait, siis hakkavad pööraselt mööda tube jooksma, viskuma õuetooli mattidele ja karjuvad kooris MÖLLAMA!
Järgmine hetk ammendab end sihitu mäng ja üksteise otsas visklemine ära. Nüüd haaravad nad mõõgad, jooksevad pööraselt ringi ja karjuvad RÜNNAKULE!

Fragmendid möödunust

Ruuben oli 9 kuune, istus hommikul potil, vaatles oma kätt ja liigutas sõrmi. Vaatas kätt, liigutas uuesti. Seejärel võttis teise käe, tõstis sellega esimest ning laskis alla. Tõstis lihtsalt esimest. Laps avastas tahtejõu - tahan liigutan, tahan ei liiguta.

Ruuben oli 10,5 kuud ja hakkas käima. Nüüd on laps käpuli harva. Aiva püsti ja jooksuga vendadele järele.

Pärtel paneb puslesid. Paneb nobedamalt kui Patrik selles eas (või ka praegu). Piisab kui ühe korra 30 tükilise pusle temaga koos läbi teha ja ülejäänud korrad saab ise hakkam. Võimas.

Õues on nii palju lund, et võib lapsed hange ära kaotada. Enne kui see suur sahmakas maha sadas jõudis E teha hoovile uisuraja. 9x2 meetrit, 15 cm paks jää väli on seal kusagil lumekuhja all peidus.
Lume hea pool on aga see, et ma käisin just Nõmmel munade järgi - suuskadega. Tänavapritsurid ei ole veel pärale jõudnud ja kogu Nõmme on nagu suur Harku mets.

Kaheksa kuu piina palk

Kaheksa kuud ma piinlesin ja nutsin ja nüüd ma võin esimest korda öelda, ilma üle õla oma puhtale põrandale sülitamata, et lõpuks ometi on poisid sõbrad. Pärtel teeb Ruubenile lakkamatult pai, ei roni talle selga, ei löö, küünista ega hammusta. Ma võin julge südamega jätta lapsi tuppa ja ise minna keldrisse. Pärtel pigem juba mängib Ruubeniga - käitub debiilselt, teeb järgi kõik Ruubeni hääled, üritab maha sülitada, kui Ruubenil ila voolab, käib käpuli ja asjatab vennaga madalamal tasemel.
Öösel, kui lapsed meie voodis kokku saavad, siis isegi läbi une käib Pärtli käsi Ruubenit silitamas.

Kui Ruuben läheb Pärtli mängu segama, siis Pärtel hakkab küll hüsteeriliselt karjuma (appi, emme , Godzilla tuli, võta ta opsuuuu--uu-uu), aga ta ei tee talle liiga.

Nunnud väikelapsed

Jäin haigeks. Anusin küll haigekassalt sinist lehte, aga keegi ei andnud. H lubas sinise paberi peale ise varesejalgu kritseldada, aga haiguse tõttu ei saanud sellelegi lipakale järgi sõita.
Niisiis ma pidin haige olema ühes nende lastega, pikutama - ühes lastega, muusikat kuulama - ühes lastega.
Järgneval pildid ma "naudin" Pärti, mis sest, et kõrv on lukus, mis sest, et üks neis kasutab mind madratsina, mis sest, et teine üritab näppe silmakoopasse ja kurku ajada.

Aitab mülgastest

On olemas asju, mida ei saa teha lastega. Ükskõik kui palju sa ka tahad, siis see pole lihtsalt enam otstarbekas.
See sissekanne on nüüd sellest. Sissekande mõte ei ole mitte olla siin teile lugemiseks (sest lugu on nii piinlik) ja mitte teile ahhetamiseks või sootuks meie üle naermiseks, vaid pelgalt selleks, et minul ei läheks mitte kunagi meelest ära see, mida me tegime ja see, kuidas me ennast praegu tunneme. Kahjuks lihtsalt on mul tendents halbu asju hiljem paremas valguses mäletada või isegi naerda nende üle, aga ma ei taha unustada seda halba. Ma tahan seda meeles pidada ja kui mul järgmine kord on taas tundmine midagi pöörast korda saata, siis ma loen enne selle sissekande läbi.

Niisiis, E'l on puhkus ja maale veel pole plaanis minna. Mõtlesime siin üks õhtu, et teeks pisikese matka juba kohe ära, kuna ilm oli veel pigem jahe (lastel on kuuma ilmaga halvem matkata kui jaheda ilmaga) ja Tenerifele pileteid ei olnud eksole. Õhtul enne magamaminekut arutasime, et ehk sõidaks homme rongiga Aegviitu, matkaks natuke Kõrvemaa maastikukaitsealal, esimese öö veedaks Jussi järvede ääres, siis üle Valgejõe, teise öö veedaks Kadrina all Neeruti telkimisalal ja siis kolmanda öö Rakvere taga. Plaan tundus igati hea, sest rongi tee on ju koguaeg lähedal ja sõita saab ju kruusakatel, nii et Pati saaks ka sõita. Kaarti eriti uurida ei jõudnud, enam-vähem panime teekonna paika, rebisime Regiost lehed välja, vaatasime rongi ajad ära ja läksime magama.
Hommikul käisime poes konservi ostmas, pakkisime ja väntasime Ülemistesse lõunasele Tartu rongile.

Matkatarkus number 1: Mitte kunagi ei lähe sa lastega matkale nii, et sa pole ennem korralikult kaarti uurinud. Eriti kanti, kus sa tead, et on soo ja raba ja kus sa ISE oled olnud nõnda eksinud, et pidid kilomeetreid kõndima põlvini ja kohati kõrgemalgi vees. Sellise kogemuse pealt tuleb juba kannad vastu maad panna ja öelda, et sinna kanti ma beebidega matkale ei lähe.

Pakkimine läks meil sujuvalt, kaasa sai minimaalne komplekt riideid, magamisvarustus, paari päeva söögid (väikese varuga) ja katelokk. Vett sai meie tavaline kogus, kaks ratta- ja kaks pooleteise liitrist pudelit. Oleme selle kogusega aastaid toime tulnud.

Matkatarkus number 2: Oleme aastaid saanud selle veega hakkama, SEST pood on olnud alati kusagil lähedal. Aga maastikukaitse alale ei ole veel keegi burgeriputkat üles pannud ja me oleksime pidanud selle peale mõtlema.

Aegviidus tulime rongilt maha, lapsed olid oma lõunauned ära maganud ja kinnitasime kergelt keha. Taevas olid suured mustad pilved ja ähvardas hakata suvist paduvihma sadama. Peale pisikest pikniku perroonil väntasime TIPi spordibaasi poole, kust minu teada pidi algama suur ja lai kruusatee, mis möödub Ännijärvest ja sõidab kas Kõrvemaale või edasi looduskaitse ala sügavustesse. Millegipärast valis aga enne spordibaasi Google maps, mida E vaatas, meile välja teise teekese. Siit hakkasid kõik meie vead ja ebaõnnestumised pihta. Minul hakkas beebi nutma ja ma ei suutnud kaardile keskenduda. Hakkasin söötma beebit, ilm kiskus juba vihmale. Kui beebi sai tangitud ja hakkasime sõitma, siis Pati vaatas kõrvale ja põrutas mulle sisse. Mina muidugi ei saanud kannatada üldse, aga laps lendas oma ratta alla külili ja sai tõesti haiget. Haakisime Pati minule taha ja siin sisuliselt lõppes tema jaoks matk ära. Jätkasime teekonda mööda väikest metsateed. Metsatee aga läks kogu aeg kitsamaks ja siis oli ta juba üherööpaline tee ja siis oli ta juba aimatav siht. Ja siis oli ta järsku mülgas ja taevast hakkas kallama vihma. Beebi ei rahunenud kärus, vihma kallas, mülka juures olid aga puud, mis kaitsesid paduka eest, kuid see-eest ründasid meid sääsed, kihulased ja parmud. Läbitud oli paar kilomeetrit, sääsemürgist oli pool pudelit ära kasutatud ja juba oli nii raske, et nutt kippus kurku.

Matkatarkus number 3: Kaarti vaatab ja otsuseid teeb see, kes on piirkonnaga rohkem tuttav.

Tagasi pöörduda tundus tobe, ootasime vihma ära ja rassisime olematut teed pidi edasi, kuna kohe pidi ju tulema parem tee. Tuli aga mülgas mülka järel, millest tuli lapsi ja rattaid üle kandma. Jalad olid põlvini sopased ja peagi ei saanud enam üldse sõita, vaid pidi rattad ja käru käekõrval jalutama. 2,75 kilomeetri läbimiseks kulus meil 3 tundi. Tee viis välja asfaldile, mis meil ei olnud plaanis ja mina palusin siinkohal E'd, et anname alla ja sõidame tagasi rongile ja koju, sest sellel kellaajal oleksime pidanud juba telkimas olema. E otsustas, et ah, oleme ikka ühe öö metsas ja paneme edasi.

Maanteele jõudes lasi E Google maps'il meid lühimat teed pidi Jussi järvedeni juhatada.

Matkatarkus number 4: Google maps ei ole hea mõte, ERITI siis, kui panna ta teekonda soovitama jalakäijana.

Esimene unustatud tähtis asi: Maha jäi kõhukott, aga see on äärmiselt vajalik, kui sul on ratast vaja käekõrval lükata.

Teine unustatud tähtis asi: Maha jäi koormakate. Beebiga reisides peab olema alati kaasas koormakate, et imelikus või märjas kohas saaks imetamiseks külje maha panna või vähemalt istudagi. Eelnevatel beebimatkadel on see meil alati kaasas olnud, aga seekord kuidagi ununes.

Beebi jäi magama, Pärtel jäi magama, Pati oli minu taha kinnitatud ja andsime minna. Alguses mööda maantee äärt, seejärel mööda suuremaid kruusakaid ja siis mööda väiksemaid, mida Google soovitas ja siis saabus sild, mis oli täpselt sama lai nagu meie käru. Korra pidime eemaldama ühe ratta, sest sild oli keskelt 1 cm kitsam kui äärtest, aga saime üle. Muidugi käru seismajäämise peale ärkas Ruuben ja tahtis välja. Üritasime luti ja mängasjade abil edasi punnida, aga see ei meeldinud talle mitte üks teps. Seega pidime jälle pausi pidama ja sõidu asemel jalutuskäigu tegema. Maastik oli muutunud tundmatuseni. Meie ees kõrgusid pisikesed täiuslikult ümarad mäed, mis olid üleni kaetud kanarbiku ja leesikaga. E ütles, et see on täpselt nagu meie Prantsusmaa matkarada. Pati ohkas aga omakorda, et see on nagu Venemaa. Lapsed nõudsid, et nad saaksid jala minna mägedest üles (hurraa) ja beebi nõudis, et ta saaks süles minna mägedest üles (mitte hurraa). Google teatas, et me kõik läheme mägedest üles, hoolimata sellest, et üles viis tõepoolest jalutamise, mitte jalgrattaga läbitav rada. E oli sangar, kandis titte ja lükkas oma rasket, käruga ratast. Lapsed olid hiilgavad matkajad ja müristavate hallide pilvede taustal tegime lastega vahelduseks rattarallile paari kilomeetrise mägimatka.

Viimase kilomeetri enne telkimisala, mis oli juba taas metsatee, sai E kuidagi beebi ilma nututa kärusse ja saime oma Jussi järvedeni ära sõidetud. Õhtu läks edasi libedalt. Üks hoidis titte, teine püstitas telki (koormakatet, millele last panna polnud ju kaasas). Kui telk püsti, siis üks pakkis lapsega telgis asju lahti, teine tegi süüa. Siis söök, müramine ja magama.
Ainuke halb asi oli see, et juba õhtul nägime, et vett kahaneb liiga kiiresti. Teine halb asi, mida märkasime, oli see, et järgmise päeva tee nägi kahtlane padrik välja. Järve äärest pidi kaardi ja Google järgi olema Valgejõeni 2,4 km ja siis üle silla saades terendas natuke suurem ja parem tee. Õhtul otsustasime, et hommikul siiski proovime padrikusse siseneda ja vaatame, kuidas kujuneb.

Matkatarkus number 5: Kui midagi on kahtlast, siis lastega seda PROOVIDA pole mõtet. 

Hommikul hoidsime vett kokku. Putru keetsime ainult lastele, endale tegime kahepeale ainult ühe kohvi. Sõitu alustades oli meil kummalgi kolmveerand rattapudelitäit ehk umbes pool liitrit vett. See oli kõik.  Teekond, mida alustasime oli kohe algusest peale läbitav ainult jala ja matšeetega. Kõrvenõgesed ja muud taimed olid nabani. Kohati olid teel mülkad, kohati olid puud langenud nii, et pidime kärusid ja rattaid ükshaaval üle meile põlvini kukkunud puude kuhila kandma, kohati tõstis E puid üles ja mina lükkasin ükshaaval meie varustust läbi. Seda 2,4 kilomeetrit läbisime kõva tunni.

 

Sinna sisse me nüüd läheme

Beebi ja Pärtel magasid, seega sai rahulikult toimetada, aga sääsed ja kihulased sõid nagu põrgulised, sest me olime kraavi kallastel ja mülgastes. Pilti teha seekord ei olnud aega, kuna teekond oli füüsiliselt nii raske, et ei jaksanud fotokat välja kookida ja teiseks ei tahtnud ka käru seisma jätta, kuna siis enamasti lapsed ärkavad. Lõpuks jõudsime läbi raskuste Valgejõe äärde. Kaardil oli näha, et siin peab olema jõgi, aga meil olid ees ainult puud. E läks puude vahele vaatama ja etskae, leidiski silla:

Nutu maik oli suus, aga kuna olime öösel otsustanud, et meil võib juhtuda, et peame tagasi pöörduma, siis ei olnud midagi muud teha kui jonnimata tagasi pöörduda. Beebi muidugi ärkas silla otsimise ajal üles, kuna käru ju seisis ja tahtis süüa. Muidugi keset sääski, ahastust ja püstijala. Seekord ei saanud beebi süles tagasi jalutuda, kuna tagasi tuli täpselt sama moodi tõsta kärusid ja rattaid ning selleks oli vaja meie mõlema kõiki käsi. Lisaks olid need lõputud sääsed ja seega Ruuben sai kärus nutta, kuni jõudsime tagasi telkimisalale. Lastel oli kätte jõudnud lõuna aeg, aga kuna polnud vett, siis süüa ei saanud teha. Andsime neile müslibatoone ja uurisime kaarti, et mis siis nüüd saab. Rongitee ei tundunud enam üldse mõnusalt lähedal (sest meid lahutas Valgejõgi) ning kogu matkamarsruut oli löödud sassi. Peale selle oli 4,8 kilomeetrine jalgsimatk meilt viimsegi jõu röövinud.

Matkatarkus number 6: Kui sa pole milleski kindel (a'la kas sild on või ei ole), siis mine õhtul ja vaata. Nagunii me pidime seda 2,4 km läbima jala. Kergem oleks olnud teha ilma varustuseta üks õhtune jalutuskäik ilma nii suure energiakuluta.

Nii palju oli mul aga õnneks see hetk oidu, et ma hakkasin otsima abi. Mina olen ju imetaja, kes vajab tohutult juua ja asi kiskus käest ära. Kaardil jäi mul üleval ääres õnneks silma Kolga, millest paar kilomeetrit edasi elab T. Helistasin talle ja ütlesin, et tore, et sul tööpäev on, aga meie oleme siin Jussijärve telkimisalal lastega pidevalt eksinud ja ilma veeta. Õnneks T sai tulla meid päästma dehüdratsioonist ja lubasime paari tunni pärast kas Paukjärve või Järvi järvede ääres kokku saada.

Tagasi alguses esimest korda

Kui beebil uus uneaeg saabus hakkasime sõitma, kokkuleppega, et nüüd sõidame ainult mööda kindlaid ja suuri teid. Olime telkimisalalt umbes 100 meetrit sõitnud kui E viitas ühele pisikesele metsateele ja ütles, et siit saab lõigata. Ma küsisin ausalt kolm korda päris kurja ja tõsise häälega, et kas päriselt ka, ja kas sa oled kindel ja tema vastas tõsiselt, et ta on kindel, päriselt ka. Keerasime väikesele teekesele, mis alguses oli kaherealine, siis aga ühe realine. Lõpuks aga ikka kõndisime. Viimane tee natuke viis ühest mäest üles mille tipp oli kaetud oksarägastikuga. E ütles, et siit veel alla ja siis kohe olemegi suuremal teel. Alla ei viinud enam mingit rada. Sealt ei olnud ausalt ükski põder ka läinud, aga meie oma kärude ja ratastega läksime (Vaata matkatarkust nr 6). See ei olnud mingi tavaline mäest alla minek. See oli suhteliselt järsak ja all ootasid meid ainult maha kukkunud puud ja tõeline mets. Nüüd hakkas E vabandama ja mina nutma. Haakisime taas asjad lahti ja tassisime mäest üles ja kogu teekond taas tagasi.
T helistas, et kus me oleme. Ütlesin läbi pisarate, et kus ikka, jälle telkimisplatsil (kusjuures sinna ei saa autoga, sest üks sild on napilt meie käru laiune ja teistest sildadest ei tohi autoga üle sõita). Õnneks meie beebid magasid veel ja saime hakata uhama. Pisikeste lonksudega jõime vett, kuna järjekorde kaotatud aeg ja jõud olid teinud meid nõrgemaks. Šokolaadi ei saanud süüa, sest janu ei tohtinud suuremaks ajada ja hakkasime niisama väntama. Teed olid alguses tohutult liivased ja rasked. Tõusudel kupatasin Pati tandemilt maha, sest ma lihtsalt ei jaksanud vändata ega ka lükata. Pati oli nii vapper, marssis ja ei virisenud. Tasapisi läksid ka teed paremaks ja siis juba saime T'ga kokku, kes andis meile vee. Spidoka järgi vaatasime, et kokku saime ühe kilomeetri enne Järvi järvede telkimisala ja otsustasime sinnani ära sõita, et seal teha lõuna ja joogipaus.
Niipea kui E nägi esimest RMK piknikuala, tõmbas ta kohe kõrvale ja hakkasime vett kulistama ning lastele ja endale süüa tegema.

Pärast muidugi selgus, et kui me oleks 20 sekundit edasi sõitnud ehk mäest alla veerenud, oleks olnud palju-palju ilusam ja mugavam piknikuala - toolide ja varikatusega lauaga, aga meie valisime esimese, hädalise, mähkimislaua, mitte söögilauaga platsi. Aga no see selleks. Meie mõte ei lõiganud see matk nagunii üldse, nii et see viga oli väikseim selle matka vigadest.
Edasi, peale pikka puhkust, otsustasime sõita ööseks T juurde. T vahepeal helistas ja ütles, et kui me Peterburi maanteele jõuame, siis meie päralt on lausa kaks rida, mis on autodele kinni ja kus on just uus asfalt maha pandud ning me ei pea minema kruusateele, mis Kolka viib. Sellega saaksime kiiremini ja mõnusamini kohale.
Kuna peale söömist oli aga tuju ja tee hea, otsustasime, et laseme Patil ka vahelduseks sõita (nüüd kus me ei olnud enam metsatunnelis, nagu Pärtel meie metsaseiklusi väljendas).

Matkatarkus number 7: Kui sul on vaja kuhugi õhtuks kohale jõuda, siis sa ei lase 4,5 aastasel, kellel on olnud väga raske päev ja kes on lõunajal magamata,  ise 16 tollise rattaga vändata.

Patile meeldis sõita muidugi väga. Kruusatee oli huvitav ja uus asfalt oli sile, aga ta siiski väsis. Mingi hetk ma vaatasin, et ta laseb ainult tirri, käratasin, et mis teed, vänta nüüd, kuid Pati teatas, et aga emme, ma ju sõidan nagu sina. Ülejäänud tee seletasin talle, mis vahe on pisikesel rattal ja suurel käikudega rattal ja miks mina väntan ühe korra ja liigun edasi 100 meetrit ja tema peab kogu aeg vudima. Igatahes 6 või 7 kilomeetrit peale aeglast väntamist teatas Pati, et ta enam tegelikult sõita ei jaksa ja me haakisime ta jälle minule taha. Haakimise ajal, kuna käru seisis, ärkas muidugi Ruuben üles ja siis oli jälle pidu läbi. Lõpppunkti oli veel 3 km aga enam ma jalgsimatka ette võtta ei suutnud. Helistasin taas T'le ja ütlesin, et siin on mu piir, palun tuldagu, võetagu kaasa kiivriga abikaasa ja mina hülgan ratta. T tuli, korjas minu ja beebid peale ja Pati tuli meestega ratastega järgi.
Patil sõita laskmine oli matka seisukohalt viga, aga temale muidugi vahva. Kui Pati oleks minu taga olnud, oleksime kaks korda kiiremini kohale jõudnud ja ma oleks saanud lõpuni sõita, aga temal pidi ka vähemalt üks vahva mälestus sellest matkast jääma. Pealegi, trumm oli juba läinud ja see üks pisike nö vale otsus olid ainult pulgad.
Praegu oleme tagasi kodus ja isegi kainelt mõeldes pean tunnistama, et kogu see matk oli meie lolluse tipp. Me tegime ühe vale ja lolli otsuse teise otsa. Ma olen päriselt šokis, iseenda rumalusest. Sellist matka võib teha ainult E'ga kahekesi ja JALA, mitte rattaga. Aegviidu ja Kõrvemaa on üks paras raba ja sinna rattaga ronida on laus rumalus, veelgi enam koos lastega. Laste ees on mul häbi, piinlik ja paha, et ma olen neile kannatusi põhjustanud, et nad on putukate poolt ära söödud ja sügelevad nagu kirbatanud koerad. Mu enda jalad, käed, pea, nägu, ja üleüldse kõik kohad on lõhki kratsitud ja nõgestest täpilised.
See matk oli vaimselt ja füüsiliselt vist raskeim katsumus mu elus ja kuigi meil on E'ga sellest paar päeva juba möödas, oleme me kahtlaselt vaiksed. Tänulikud, et me koju saime, tänulikud, et me vett saime, tänulikud, et lapsed vastu pidasid. Aitäh Sulle T!

Hellitatud hotellitatud

E lapsepõlvesõpradest olen vist varemgi kirjutanud. Nad on sellised E sõbrad, et kui minu täiesti tõsine abikaasa neid näeb (kes teadupärast naeratab liiga vähe), siis ta naeratab kohe ja palju. Sõbrad on päris, tõelised, siirad ja ma nii armastan neid.
Sel aastal oli mul juubel ja kujutage pilti, nad kinkisid MULLE, ilma sünnipäeva peota, lihtsalt, perepaketi Viimsi SPA'sse.
Laupäeva hommikul vaatasime aknast välja, jälle sant ilm, puhkus muudkui kulub ja otsustasime, et teeme midagi mõnusat. Alustuseks üritasime sõita Tenerifele - vaatasime läbi kõik viimase minuti pakkumised, et kohe minema põrutada, aga kõik oli ära müüdud. Helistades reisibüroosse öeldi meile, et aga vaadake välja, nii kole on, juba kolm päeva tagasi olid kõik reisid müüdud ning isegi Bulgaariasse ei ole võimalik pileteid saada, rääkimata Kanaaridest, Kreetast või Türgist. Seega, kui Kanaaridele ei saa, läksime Viimsisse.
Lastele meeldis Viimsis tohutult. Meie E'ga võtsime endale protseduurid ja seni, kuni me ilutsesime, said lapsed hullata lastetoas. Lastetuba oli tohutu ronimisatraktsiooniga, batuudi, pallimere ja pisikeste laste alaga mängutuba. Lastel oli seal nii palju tegemist, et me ei saanud neid ei lõunaunele ega kuhugi mujale sööma meelitatud. Õnneks oli seal pisike kohvikunurgake, kus sai lastele suppi tellida. Kohvikutädi oli üliarmas ja aitas Patil suppi jahutada, samal ajal kui mina tankiva Ruubeni kõrvalt Pärtli supile peale puhusin. Lõpuks õhtul saime nad mängutoast ujulasse kutsega kätte.
Ujulas taas poisid möllasid basseinides ja käisid saunades. Lisaks kuumale saunale oli seal ka kolm 60 kraadist sauna, kus oli lastega mõnus oleleda. Pärtel oli soolasaunas alguses natuke hädas, et kas tõesti sool tohib peost ka põrandale kukkuda. Tore oli vahelduseks näha tema korralikku palet.
Peale mitmetunnist basseinimöllu ei olnud enam aega õhtust süüa ja käiku läks vanavanaema õpetus - sauna, peksa, magama.
Saamata jäänud õhtusöögi arvelt oli hommikusöök perega rahulik ja hea. Tühja kõhu tõttu ei lennanud kahvlid ja lapsed pugisid isukalt munaputru. Pärtel on küll natuke liiga kõvahäälne, kuid vähemalt ta ei karjunud, vaid lihtsalt seletas muudkui valjul häälel: meie oleme tellis, meie joome sidruni mahla (apelsini mahl), meie sööme muna, venna sööb pannikooki, tooli peal tohib käpuli olla (põlvili) jne.
Peale hommikusööki said lapsed taas paar tundi ujulas sulistada ja mina beebiga raamatut lugeda. Puhkus oli peaaegu Tenerife vääriline. Lastel oleks veel paariks päevaks möllamisindu jätkunud ja kahjuks jälle on neile talletunud ajju, et hotell, see on mingi võlumaa, mängukeskuste, jäätiste, basseinide ja imelise hommikusöögiga (mitte reisimisel vahel tarvilik paha padjaga  ööbimispaik, kus on alati sama maitsega hommikusöök).
Aga, siit tuleb reklaam (Viimsi SPA võiks mulle selle eest praegu tasuta uue tuusiku anda), me nautisime tegelikult kõik seda väga, nii protseduure, spa'd ning tõeliselt ka seda, et lapsed said mängutoas hullata (see tähendab ju, et nad mängisid terve päeva ilma kaklemata koos). Isegi lähedus kodule oli suureks plussiks, sest kolme lapsega autoga kaugele sõita on lihtsalt piin. See oli üks tore koht, kus lastega aega veeta.

Eelmatk Lottemaale

Pati küsis, et mis asi on matk (definitsiooni; mitte, et ta ei teaks, mis on matk). Matk on see, kui sa vähemalt ühe öö telgis magad, kostis E. Aga kas siis matk Lottemaale polegi matk? On ikka, see on lihtsalt eelmatk, sellega me vaatame kuidas me matkata saame.
Niisiis eelmatk Lottemaale: Hommikul rattaga rongile (1,7km), Pärnusse, rattaga Lottemaale (10 km) ja siis sama teed pidi tagasi. Kokku 23 km.
Pärnu rongijaamast Lottemaani saab sõita mööda väikeseid tänavaid ja metsateed pidi rattaga küll. Muidugi metsatee on selline: alguses lai ja autogagi sõidetav, siis natuke kitsam ja rohtukasvanum, seejärel muutub ta tõeliseks liivamülkaks ning seejärel kaob nö kaherööpaline tee ära ja jätkub üherealise metsatunnelina. Seega lapsele oli tee tõeline matkatee ja sisaldas neljasele tõeliselt raskeid elamusi. Mitu korda kukkus ratas liivas külili ja ühest mudamülkast pidime lapsed/rattad üle kandma, minu jalgade mudaseks saamise hinnaga.

Lottemaa oli selline, et sinna kõlbab just minna (minu meelest) pisemate lastega. Vanematel lastel ei ole seal suurt kultuuriprogrammi loota, kuid müramist ja turnimist on see eest küll. Peamine atraktsioon lastele on vända keeramine. Erinevates majades ja igal pool õues oli erinevaid leiutisi (ehk puust kaste), mille küljes oli vänt ja atraktsioonina sai vänta keerata. Pooltel kordadel siis midagi isegi juhtus (masin liigutas end) ja pooltel kordadel oli kast kas katki või lihtsalt vänt oli kasti külge ilu pärast külge poogitud.

Järjekordne vänt, seekord horisontaalses asendis

Erinevad tegelaste majad olid minu jaoks sisult ja vormilt tühjad, aga lapsed vist hindasidki seda, et oli ruumi mängimiseks ja fantaseerimiseks ning sai lihtsalt mööda maju ringi turnida.
Erinevad kohapealsed etteasted olid täpselt piiripeal - minu jaoks tobedad, aga pisematele talutavad. Näiteks planetaariumi etendus oli säärane: pimedas kuppelkatusega tornitoas lamab rahvas kotttoolidel ja vaatab lae alla kinnitatud hiigelsuurt hällikarusselli laadset meie päikesesüsteemi ja kuulab lindilt Klausi planeetide juttu. Jutt on tore ja lustakas, AGA - planeedid ei ole Päikese suhtes kauguse mõttes õiges järjestuses ja suurused on ka paigast ära. Uraan ja Neptuun olid näiteks sama suured nagu Maa. Maa külge oli kinnitatud kuu, aga Jupiteril ei olnud ühtegi. Sellised asjad on minu jaoks andestamatud, mitte sellepärast, et ma ajan taga täpsust, vaid sellepärast, et ilmselgelt on võimalik teha asju õigemini ja paremini, kuid mingil imelikul ajendil pole seda tehtud.

nö Planetaarium

Teatrietenduse sisu oli aga selline - kärbes Jaak leiab magamast mingi putuka, armub temasse, siis räägivad nad teiste abiga natuke juttu ja abielluvad koheselt. Etenduse lõpp. Minu jaoks tobe, lool puudub moraal, sisu on laste jaoks ehk mitte kohane, AGA vähemalt mõlemad lapsed vaatasid etenduse lõpuni (õnneks see jant ei olnud pikk).
Majadest meeldis mulle kõige rohkem sigade maja ehk beebide ala. Majas elas ka üks seaema, kes oli karm ja pidas korda. Kui mina söötsin, siis hoidis ta sigade maja uudistama tulnud lapsi minust karmilt eemal. Vahepeal tõi E mulle sinna Pärtli, kes oli püksid ära märjanud ja läks ise uusi riideid kärusse otsima. Pärtel muidugi valis sobivaima momendi, mil mul käed-jalad Ruubenit täis olid ja silkas minu juurest palja pepuga minema. Seaema aga oma karmi käega tagastas mulle lapse. See siga oli mu Lottemaa parim elamus.
Lottemaa ise on täpselt nii suur, et kogu päev läheb ära ja paariks tunniks sinna minna pole mõtet. Kuigi ma praegu elasin ennast välja kõikide tema vigade peal, siis kui sel suvel avaneb veel võimalust sinnakanti sõita, teeks ma Lottemaa päeva lastele veel.

Pärtel on muidugi tema ise. Meie endi rumalusel andsime talle kolmveerand tundi enne sööma minekut ühe keedumuna, mis päädis sellega, et sooja sööki ta vaevu sõi ja loopis kohvikus taas kahvleid. Kodus on meil range kord, et lapsed söövad söögiajal ja vahepeal on nälg ja näksimist ei ole. Seetõttu söövad nad ka söögiajal hästi, aga reisides tegime erandi. Õpin sellest.

Tagasi sõites korjasime metsa alt metsmaasikaid ja liivamülgastes turgutasime Patit šokolaadiga, et ta frustratsioonist teisi poisse üles ei ajaks. Metsa vahelt välja saades ärkasid pisemad poisid sileda tee peale üles ja Ruuben nõudis mähkmevahetust ja tissi. Selle pausiga me arvestanud ei olnud ja kuna rongini hakkas aega nappima, siis panime Pati taha haakesse. Seega tema iseväntamine lõppes 17ndal kilomeetril. Ta on vapper ja tubli matkaline.
Rongis pidas Pati tunnikese vastu, aga siis ühtlane rat-ta-taa kustutas ta lõplikult. Üritasime teda äratada lubades talle kommimägesid kokku, kuid laps oli nagu sült. Kui saime aru, et temast ei ole ei sõitjat ega ka ratta seljas istujat (tandemil), siis võttis E kibekiirelt kärust välja turvahälli ja pani sinna kustunud matkalise ja Pärtli ja väntas suuremate poistega koju. Mina panin Ruubeni kõhukotti ja jalutasin koju tandem käekõrval.

Matka silmas pidades on siin nüüd meile mõtlemise koht: Kas siiski kanda kaasas rasket rattatooli või siis teha ka Patrikule kusagil kohustuslik lõunauni, sest näib, et päev täis möllu, elamusi ja väntamist nõuab ka silmad kinni puhkust. Terve päev oleme pead vaevanud ja taga nutnud seda, et meil pole šerpasid, sest see aasta tuleb meil ära kanda kolm last, üks jalgratas, üks rattatool, telk, neli magamiskotti, neli matti, viie inimese riided, söök, katelokk, gaas, vesi ja mähkmed. Nii et lisaks šerpale oleks tegelikult vaja ka üht jakki.