Peeter Paan

See ta mul on kodus. Ta ronib igale poole - mida kõrgemale, seda parem ja seejärel hüppab alla. Kui ma üritasin täna madratsit diivani ette sokutada, et kukkumine ei oleks nii valus, siis hakkas Peeter Paan täiest kõrist kisama. Asi peab olema nii, nagu on.
Korraks selja keerates avastasin ta seismast oma mänguauto istmel. Järgmine hetk ta liigutas, auto liikus ja sealt ta alla lendas.
Mõne aja pärast nägin teda kiikumas pesumasina ukse küljes. Järgmine hetk jäid sõrmed ukse vahele, kuna poiss võttis liiga suure hoo sisse.
Saatsin lapsed välja ja tahtsin korraks ise toas ära käia. Muidugi hakkasid mõlemad tegema trepilt allahüppeid. Patrik ülevalt, Peeter Paan kolmandalt astmelt. Imekombel aga veeres trepist täna alla Patrik.

Päriselt, ühe lapse kõrvalt oleks ma superema, jõuaks kõike teha, peaks äri ja koristaks tube. Aga kahe kõrvalt, kellest üks arvab, et ta õpib lendama, olen ma ikka hädapätakas. Ma jõuan päev läbi ainult ohkida ja tohterdada, lohutada ja enda silmi kinni pigistada, et ma ei näeks, mis toimub.

Meil maal

Kunagi kui me olime noored ja tartlased, siis käisime Laanemetsas sageli. Et olla omaette, et olla rahus, eemal ühiselamu rahvarohkest boksist, eemal inimestest. Vahest käisime päeval grillimas, vahest ööseks, et end maailmast ära lõigata. Ühesõnaga Laanemetsa on meile armas koht, kuidagi oma ja hubane.
Nüüd, kus meil on lapsi kari, siis jõuame sinna harvem. Eelmine suvi ei saanud vist üldse käidud. Seekord otsustasime kaotatud aja tasa teha. Veetsime maal nädala. Söötsime ära kõik selle kandi sääsed ja lasime lastel rahumeeli õues röökida ja end sopa ja vee sees välja elada.
Seekord ei näinud ühtegi ussi hoovi peal.
Seekord ei läinu E vahepeal Tartusse tööle (ei julgenud mind vist kahe lapsega jätta).
Seekord olime paremini planeerinud oma toiduvarusid ja ei pidanud pool nädalat E sünnipäeva jääke sööma.
Seekord ei olnud aega lugeda ühtegi lehekülge raamatut. Kui kaks last õhtul magama said, kukkusime ise nagu kivid pikali.
Seekord sai E sünnipäevast tehtud täpselt üks pilt ja seda ka mitte E poolt. Kahjuks ei õnnestunud ka video, kuidas aiakäruga mehi saunast tiiki visati, kuna filmijal oli sellest liiga palju nalja (ja õlut) ja kaadrisse jäi ainult muru.
Seekord käis meil külas jänes.

Lapsed käitusid väga eeskujulikult. Mitte ühtegi korda ei läinud kumbki üksi tiigi poole. Isegi Pärtel kuulas sõna või sai aru olukorra ohtlikkusest. Lastel oli lubatud mängida ohjeldamatult veega. Kuigi ilm oli külm, tõsteti pidevalt sooja vett liivavormidega erinevatesse anumatesse ja maasse kaevatud aukudesse. Seal sees sai siis mudasuppi keeta ja paljajalu mudavanni võtta. Lapsed, kes olid pidevalt märjad, ei jäänud haigeks. Iga õhtu oli suitsusaunas vann. Esimene pool nädalat oli saun soe, kuid teisipäevaks jahtus juba maha, kuid sellest hoolimata suitsetasime neid edasi. Juustes on siiani veel suitsune vine tunda.

Sääski oli muidugi murdu. Mina, vana sääsepelg, üritasin lapsi võimalikult palju mürgitada. Tundub aga, et Pati on nagu E, sest tema võttis jõulise seisukoha: Ma armastan sind emme, aga ma ei taha seda suss-suss ja ma põgenen ära. Tõesti ta ei vingunud kui sääsed sõid, ainult et öösiti kratsis end nii jubedalt, et kõik linad, tekikotid ja padjad said veriseks. Eks andsime siis õhtul zyrtecit ja katsusin päeval lasta tal olla.
Metsmaasikaid korjasin üle päeva mõlemale lapsele pika kõrre täie. Alustasin ühest kõrrest, kuid siis läks neli maasikat Patile suhu ja minu suure kisa peale üks Pärtlile. Siis jälle neli Patile ja röökimise peale üks Pärtlile.
Tundub,et paari nädala pärast on juba muulukad ka valmis, nii et peab tagasi minema. Iga päev said lapsed aga sügavkülmast ühe paki aedmaasikaid nahka pista ja nendest maasikatest ei saanud meie E'ga küll midagi maitsta.

Pühapäeval käisid külas meil E perekond. Kui lell, vanaisa ja vanaema autosse istusid ja minema sõitsid, siis hakkas Pati nutma: Miks nad viisid selle vanaema ära? No mis sa vastad, teistele lastele kulub ka vanaema marjaks ära?! Lellel on ka oma ema vaja?!
Alates esmaspäevast arvas Patrik: Emme, kui sa need nõud puhtaks pesed, siis sõidame koju. Meelitamise mõttes käisime siis ratastega Kuusaare järve ääres lanti pildumas ja Tellingumäe tornis. Muidugi tornist tagasi otsustasime sõita ringiga, aga kaasas polnud meil ühtegi küpsist, ega kõrsikut. Pärtel hakkas kärus pisut streikima. Tagasisõit oli piinarikas, sest ainukest lohutust pakkus talle karikakra mäng (armastab, ei armasta, armastab, ei armasta), kuid palju sa neid karikakraid ikka teeäärest leiad.
Autoga käisime pisikeses Alaveski loomapargis ja Urvaste liikluslinnas. Lisaks veel E tädi pool, kus E lammast tappis. Pati muidugi nõudis, et tema tahab ka meestetööd teha, mitte niisama kiikuda. Rääkisin siis lapsele üksipulgi lahti, et mis töö see on - lammas tuuakse meeste juurde, siis lõigatakse kõri läbi, lastakse veri välja ja tehakse lambast liha. See kõik Patit ei kohutanud ja nii me siis läksime mehi ja lammast kaema. Patrik sai teada, millised on kopsud, maks, neerud, soolikad, magu. See pakkus talle palju huvi ja ta sõnastas juba enne meeste juurde jõudmist, et talle lamba liha ei maitse, aga liha tegemine meeldib talle küll. Nüüd siis poiss teab; ja ei põe. Tore!
Vaene E pidi tegema maalt tööd. Levi oli hea, skype koosolekutest teiselpool kiideti lausa linnukeste kõva sädistamist. E aga torises, et tõmbad lamba üles ja kõri läbi ja pool tundi ning ta on surnud; selle programmiga aga piinlen mina ja piinleb programm, mis töö see on! Põhimõtteliselt maal ei saa teha linnatööd. Hing läheb mustaks.

Nüüd oleme juba linnas. Õhtuks tegi E grillpannil lamba sisefileed. Ooo, milline hõrk roog, seest roosa, üleni suussulavalt pehme. Lapsed on valdavalt toas ja mängivad kõiki mänguasju läbi. Sääski ei ühtegi, suvest rääkimata. Mina pesen pesu ja ei teagi kas igatsen tagasi või puhkan mõne aja linnas. Muulukaid tahaks küll ja sauna ka, aga lõputu veekandmise ja soojendamise asemel tundub nõudepesumasin lausa taeva kingitusena.