Muna õpetab kana

Patrikul oli täna esimene eelkooli päev. Kuna mina ei ole võimeline hommikuti teda sinna viima, ei ole ma veel näinud ei vanemat rühma, ruume ega õpetajaid. Muidugi mõista oli õhtul minu huvi tema päeva kohta suur. Rääkisime päeval tehtust, õpitust, räägitust. Patrik rääkis, et tal on kaks õpetajat ja lapsed pidid ennast korduvalt õpetajatele tutvustama (et nimed ikka kinnistuks). Üks õpetaja tutvustas ennast aga nii, et nimetas oma nime ja ütles, et elab Lehe tänaval. Küsisin, et kas ka Patrik pidi ütlema, kus ta elab ning selgus, et tõepoolest lapsed olid öelnud oma nime ja aadressi.
Mõni aeg hiljem teatab Patrik meile, et me ei tohi homme teda mingi hinna eest jätta eelkooli viimata, kuna homme peavad kõik lapsed oma aadressi õpetajale uuesti ütlema. Mina ütlesin, et ahhaa, homme siis õpite/kordate aadressi ütlemist. Patrik peaaegu solvunult teatas, et muidugi mitte - nemad ei õpi oma aadresse, hoopis õpetajad õpivad nende aadresse. Panevad lausa kirja ja kui ta homme puudub, siis võivad õpetajad rumalaks jääda.

Luulelembed

Mõtte- ja sõnavara arendamiseks loen aegajalt lastele luulet - Juhan Viidingut, Betti Alverit, Artur Alliksaart, Doris Karevat. Kui Patrik väike oli, siis ta omaette vahel õues üürgas "Saapaviksist peske puhtaks neegrid ....", täna avastasin aga Pärtli hõikumast "Isa, kas leidsid prillid üles! Isa, kas leidsid prillid kätte! Isa, isa, kas leidsid prillid üles?".
Viidingust on neil palju lemmikuid, kuid enamasti meeldivad neile kurvad ja õudsed lood näiteks poisist, kel oli raske veretõbi või siis see:

enne viimast kirstuavamist
kui pillimehed olid juba kaks korda mänginud
kohendas ta käsikaudu lipsu
niisutas huuli ja silitas habet

juba puudutati kaant
ta jõudis veel käed rinnale panna
keegi ei märganud et nüüd
oli parem käsi vasaku peal

Graafik

Patrik, 6a

Mida teevad ema-isa, siis kui lapsed magavad

Siis emad teevad lapsele, kellelt ma nõuan kõige rohkem, aga kes ka minult nõuab kõige rohkem torti.
Seekordne nõudmine:

• et oleks tort (mitte küpsisetort);
• et oleks lennukikujuline;
• mootoriteks olgu Domino küpsised;
• sabaks olgu pooleks murtud Selga küpsis;
• pealt olgu kaetud šokolaadiga.

Toidutarest ma ei leidnud retsepti. Huvitav küll miks? Retsept sai kokku kleebitud kolmest erinevast retseptist. Lisaks osad asjad muidugi tuli ise välja mõelda. Nüüd on tort igatahes valmis, ma kardan, et küll natuke liiga suur, natuke liiga magus, natuke liiga kõva biskviidiga, natuke liiga lõikamatu, aga loeb ju ainult välimus!

Tuttav tunne

Eile õhtul tegid poisid endile võimlemist. Hüppasid harki-kokku, ühte pidi, teist pidi, tegid mänguasjadest barrikaade ja hüppasid üle. Võimlemistund lõppes sellega, et Patrik kukkus seljaga oma barrikaadi. Imestasin veel kukkumiskõla kuuldes, et kuidas laps ei hakka kohe ülikõva häält tegema. Patrik tõusis püsti ja astus kaks sammu meie poole, siis hakkas aga näost valgeks vajuma ja ütles, et ta ei näe enam midagi. Ergo püüdis last, mina tormasin nuuskpiirituse järgi.
Esimest korda siis nägin kõrvalt, et kuidas see minestamine teisekt poolt vaadatuna kah on. Huuh, kui vastik. Palju parem on olla see minestaja pool. Patrik pärast kirjeldas, et selline tunne oli, et mitte midagi ei näe ja mitte midagi ei kuule. Ta ise arvas, et nüüd on surm ligi.
Õnneks midagi tõsist ei juhtunud, valu läks kiirelt üle, aga nüüd on meil peres kaks minestajat ja nuuskpiiritust väga kaugele kappi me ei peida.

Entsüklopedist

Patrik muudkui meisterdab igasuguseid asju paberist - küll kiivreid Pärtlile, susse Ruubenile, ehteid minule ja kõike muud. Lisaks 3D maailmale on ta aga väga kõva entsüklopedist igal alal ja nii teeb ta ka erinevate erialade raamatuid, lisaks ka ajalehti ja matemaatilise ülesannete kogusid.
Tavaliselt, kui meie kõik magama läheme, hakkab kirjamees meisterdama vaikselt raamatuid, mida ma saan siis hommikuti lugeda. Eriti on mulle meeldinud eile õhtune taevatähtede raamat, mille esimesed kaks lehekülge panen ka teile ja nädala tagune putukate raamat.

Päikese esimene leht tõlkes:

Päike. Selle valgus paistab lainetena maa peale. Tema ümber tiirlevad planeedid. Osadele tundub, et need lähevad tüüpilises (ma arvan, et ta mõtles siinkohal siiski suvalises) järjekorras. Päike paistab maa peale ja see paneb taimed kasvama.

Saturn. Selle ümber tiirlevad kivikesed. Need tiirlevad nii kiirelt, et see paistab ringidena. 

Kärbse jutust saate isegi aru.

Keeleteadur

Hommikul rongis lõpppeatuses pajatab meeldiv tädi hääl: Palun kontrollige, et te ei unustanud midagi rongi.
Patrik kuulab ja küsib. Emme, kas ta ütles, et palun kontrollige, et te ei unusta midagi rongi või palun kontrollige, et te ei unustanud midagi rongi.

Vennad lasteaednikud

Täna käis Pärtel esimest korda Aiakeses. Oo, kuidas ta seda ootas. Terve suve harjutas laps usinasti riidesse panemist, tublisti käitumist, jalanõude jalgasaamist ja mitte püksi pissimist. Viimase nädala jooksul pidin iga päev aru andma, millal ta juba saab Aiakesse.
Täna siis oli see päev - kell 6.45 ärkas laps ise üles ja enam magama jääda ei suutnud. Ärevus ja õnn olid suured. Kõik naabridki nägid kui uhke näoga mees, seljakott seljas, rongi peale marsib.
Aiakeses ei olnud hommikul mingeid probleeme. Enne laulutundi jõudsin vaevu lapsele ära näidata, kus vets ja kus käterätt on, kes kasvataja on ja kus kapp on. Siis juba võtsidki Pati ja Marga ta enda vahele ja läksid laulma. Ei mingit jonni ega nuttu.

Õhtul järgi tulles sain kiita aga mõlema lapse eest. Pärtel oli olnud tubli ja vapper. Suure hirmuga pissis natuke püksi alles siis, kui mind nägi, aga käitumiselt oli olnud tip-top. Kasvataja naeris, et riidesse üritab küll panna ise, aga vahepeal olla laps särgi peale kurjaks saanud, et kus siis see sissepääs on! Pati oli aga terve päeva venna eest hoolitsenud, aidanud teda vetsu ja riidesse panemises ja mänginud ja olnud temaga koos. Lõunaune ajal oli korraks tulnud Pärtlil nuuks peale, kuid Pati oli kiiresti Pärtlil käest võtnud ja nii nad uinusid ja magasid - käsikäes.

Õhtune jalgrattasõit

Otsustasime eile õhtul minna lastega jalgrattaga sõitma. Patrik oma rattal, Pärtel tandemil, beebi seal kus vaja (kärus või toolis).

Kuna Hiiult läheb hea jalgrattatee alla, suundusime Stromka poole. Mina kogu aja mõtlesin veel, et ju saab õigel hetkel tandemisse panna Patriku, Pärtli ratta käru taha ja Pärtli kärru. Stroomi rannas teatas aga E, et tööriistad, millega kronsteini sättida on kodus ja Pati peab ka koju ise väntama.

Kokku väntas Patrik iseseisvalt 20 kilomeetrit. Tondil oli vaese lapse jõud nii raugenud, et tema istus E'ga rongi ja sõitsid kaks peatust koju. Mina tittedega läksin rattaga.

Pärtel väntas kogu aja tandemil. Kuna lõunauni oli magamata, siis lootsime ta mingi hetk kärru panna, aga sellest ei tulnud sitke iseloomu tõttu midagi välja. Lõpuks oli laps nii väsinud, et jäigi oma ratta seljas magama ja me lihtsalt tõstsime ta ümber.

Kaua võib

Aegajalt ma mõtlen, et kui kaua ma jaksan kolme lapsega ringi rassida, Linnahalli katusel kolada, muuseumides ja nukuteatris käia, kinos kohvikus ja loomaaias. Mind päriselt huvitab, et mitu last mu piir on ja millal ma enam seda kõike teha ei jaksa. Tänane päev oli meil plaanitud Pärtlile ja rongidele.
Esiteks sõitsime minu vennakese rongiga linna ja läksime linnas rongi kabiini. Kuna vennal oli ka praktikant kabiinis suunas ta kenasti kõik poiste küsimused praktikandile, kes siis pidi vastama küsimustele, et kas rong saaks ka tagurpidi sõita, kuidas pidurdadakse ja siis staarküsimusele, et kuidas pantograafi alla ja üles saab. Vaesel praktikandil vajus suu ammuli, et miks nii väikesed lapsed teavad selliseid sõnu, aga meie vennakesega naersime - geenid!
Seejärel sõitsime tramm number 2'ga nii kaua kuni ta end ringi keeras (et vaadata kuidas tramm ringi keerab) ja siis jalutasime Vesse raudtee sillale.

Sild viib üle kauba- ja reisirongiteede. Õnneks parasjagu üks kaubarong ka liikus, nii et saime show'd peaaegu kogu raha eest. Rongi sillal vaatasime lisaks veel tund aega tsisterne, mis ei liikunud ja kahte vedurit, mis ilma vaguniteta lõpuks platsilt minema sõitsid, kuid Moskva rongi ja vennakese Aegviidu rongi ei jõudnud ära oodata, nii et tuleb veel tagasi minna.

Tagasi koju läksimu muidugi sama teed: tõstsin käru sillalt alla, tagasi trammi, sealt rongi ja koju. Kodus tundus muidugi, et ronge on veel tänases päevas vähe.

Palaviku ilu

Kui meie lapsed jäävad 40 (+/- mõni pügal) palavikku, muutuvad nad kuidagi eriti helgeteks ja headeks. Oma narkouima selgushetkedel (ehk ibumetiini mõju lainel) joonistavad ja mängivad nad ühtselt. Täna õpetas Patrik Pärtlile džunglipilte ja üllatusena ka kirjutamist. Patriku juhendamisel kinkis Pärtel mulle järgmise pildi:

Esiteks ma pean ütlema, et EMMELE on palju ilusam esimene kirjasõna, kui Patriku POLITSEI ja teiseks on ikka hea, kui lapsi on mitu. Las nad õpetavad üksteist ise ja jätavad mind sellest protsessist välja (või kööki noh).

Lisaks ilusatele ja helgetele mängudele ja joonistustele lisandus ka üks klotsidest ehitus. Patrik, palavikus 39, meisterdas vaikuses vannitoas klotsidest surnuaeda.

Mõtted

E: Patrik, mine pese palun hambad ära.
P: Ma ei saa praegu hambaid pesta, sest ma ei saa tähtsaid mõtteid mõelda, kui mu suu on lahti.
Hiljem selgus, et ta mõtles teatud tüüpi kahuri valmistamise peale.

Patriku multifilm

Üks laupäev otsustasin E ja Pati, et nad teevad ise multifilmi. Kuni õhtuni triikis E linu, üks ei kõlvanud, kiskus natuke valesti (üks meie lina triigitud), järgmine jäi liiga väikeseks (üks beebi lina triigitud), monteeris fotoaparaati kruustangidega laua külge ja asjatas võtteplatsil. Siis läks lahti:

Pati tegi võimalikult palju ise k.a. vaatas ära hulga Soyuzmultfilm'e, et kindel olla, mida subtiitritesse kirja peab panema. Sõna kunst ma aitasin kirjutada, kuid muude sõnadega sai ta ise hakkama.

Film: https://vimeo.com/141320535

Kirjahirmutis

Patrik, kes kirjutab juba peaaegu hoolikalt vasakult paremale, ülevalt alla, võib vahepeal nii lühisesse minna, et isegi mina ei saa aru, mis ta kirjutada tahtis. Kusjuures puudu on ainul kaks topeltvokaali, üks H mida laps ei peagi veel oskama sõna algusesse seada ja üks U, mis vist enam ei mahtunud ja ununes.
Kes esimesena välja loeb, see saab endale koogi!

Leidlikud lahendused

Kui kaklejad kraagandid tahavad, siis nad suudavad üksteisega tunde väga hästi mängida ja olla paid ja kenad. Enamasti jääb seda tahtmist muidugi puudu.
Patrik jäi meil haigeks ja kuna ta oli tubli haige poiss, siis tahtsin talle rõõmu teha ja küpsetasin viineri pirukaid. Niipea kui pirukad ahjust saabusid oli aeg beebi õues magama kärutada. Palusin poisse, et nad oleks toas tublid ja läksin õue. Pati ütles veel enne ukse sulgemist, et ärgu ma muretsegu, ta oskab Pärtlile juua anda ja pealegi on neil ju viineri pirukad ka toas. Hoiatasin, et need kõrvetavad ja lahkusin toast.

Peale pisikest jalutuskäiku ja värske õhu sõõmu saabusin tuppa. Kaks kukununnut mängisid ja olid vaiksed. Küsisin, et kuidas neil läks ja kas nad tahaksid nüüd pirukat süüa. Patrik vastas, et nad juba sõid pirukaid. Need olid muidugi kuumad, aga sellest ei olnud midagi, sest ta lasi need külma vee alt läbi, mis need kiirelt maha jahutas.

PipiPati

Patile meelidib teha matemaatikat. Aegajalt istume ja esitame üksteisele ülesandeid a'la kui sul on neli kommi ja sa sööd kaks kommi ära, siis mitu kommi sulle jääb või kui sul on kuus õuna ja Pärtel annab sulle kaks õunda juurde, siis mitu õuna sul on kokku.
Eile õhtul tabas E meid teolt ja tahtis ka mängu tulla. Muidugi tema on oma ülesannetes geniaalsem ja ei piirdunud pelgalt liitmise ja lahutamisega vaid esitas Patile küsimusi, et kui meil on kapis neli viilu leiba ja kodus on kogu meie pere ja Ruuben ei söö, siis mitu viilu iga üks saab. Kui järg taas temani jõudis, siis ta tegi Patile sellise ülesande, et kui sul on kuus küpsist ja sa pead need enda ja Pärtli vahel võrdselt ära jagama, siis mitu küpsist kumbki saab.
Pati sattus sellest marru ja hakkas vahutama, et kuidas talle ei tohi nii raskeid ülesandeid teha, kuidas E peab tegema selliseid teistsuguseid küsimusi, tõi sada näidet milliseid, vingus ja karjus ja lõpuks teatas, et "selliseid küsimusi esitada lihtsalt ei tohi, kuigi ma tean, et õige on kolm küpsist!"

Peegelkiri

Pati viimasel ajal täidab meie kodu kirjakestega. Kui ma Pärtlit magama panen hoiab Ruubenit Pati ja siis ilmus tema tuppa silt:

Muidugi kirjutatakse päevas ka mitu tavalist kirja, nagu näiteks see Nana kiri:

Nana palun too juba veekindlad värvid sest ma tahan juba teha Pärtlile maski

 Või ilmuvad suvalistele lauanurkadele, suvalistele paberitele, mitte nii suvalied soovid:

Emme palun too kunagi veel rummipalli

Maal korjas Pati erinevaid marju ja tahtis nendest talveks moosi keeta. Käskisin tal purgile silt ka teha ning kui laps sildiga tagasi tuli, siis selgus, et ta oskab ka peegelpildis kirjutada.

Pange tähele - kõik tähed on peeglis ja kiri on paremalt vasakule, kuigi tavaliste kirjade puhul ta selliseid vigu ei tee.

Patriku tarbekunst

Saares mängiti laste Aliast ja Activity't. Need jätsid Patrikule kustumatu mulje ja ta otsustas ise ka teha seletamise kaarte:

Kodus tegi Patrik kaalu. Minu meelest meenutab see rohkem mõõdulinti või joonlauda, aga ju on ta saanud innustust Saares kala kaalumisest. Kaal käib sisse välja number 14 kohal:

Pidevalt meisterdatakse mõni uus mask:

Või siis hoopis kiiver ja raudrüü:

 Muide pildil Patrik naeratab.

Ja muid ilusaid pilte saab ka. Muidugi Patile omaselt on tegu rohkem detailide kui pildi täis joonistamisega:

Pati mõte ja sõna

Pati istub söögilauas ja arutleb: onju naljakas, et minul on kaks aiakesepäeva ja viis kodupäeva, aga issil on viis tööpäeva ja kaks kodupäeva.
Ol-la-laa, mu laps on ikkagi minu laps! Selline arvude mäng ja süsteemi tabamine paelus mind väiksena nii palju ja nüüd hakkas Pati ka seda nägema. Lahe.

Ruuben, kes autosse pannes virises jäi ühtäkki rahulikuks (sest E tegi talle nägusid, aga Pati seda ei näinud). Pati kostis see peale, et näe, lastelaulud ajasid Ruubeni närvist välja (ehk rahustasid maha). Pati väljendid on vahest lihtsalt nii toredad.

Pati seletas mulle mõnda aega tagasi, miks talle ei meeldi süüa Pärtli taldrikust ja Pärtli lusikaga. Sest see on selle Pärtli suuvedelikuga koos.
Milline džentelmen! See on nii tore, kuidas laps ei tea veel karjuda, et talle ei meeldi venna tatt.

Lõppenud lapsepõlv

Eile õhtul arutasime Patiga mänguasjade koristamise asjakohasust ja kuidagi tulid jutuks prügilinnud (kes öösiti käivad ja laiali jäätud mänguasjad pessa poegadele viivad). Millegipärast hakkas Pati prügilindude kohta liiga täpseid andmeid nõudma - kuidas nad ikka tuppa saavad kui aken ja uks on suletud ja kuidas nad suudavad näiteks terve valmisehitatud raudtee minema tassida või miks mõni öö on mänguasjad laiali ja prügilinnud ei tule. Avaldasin suure saladuse, et prügilindudel on ka nimed, emme ja issi, kes leiavad, et mänguasjad on päeval päris meeldivad asjad, kuid öösel, kui neile peale astuda, tunduvad nad rohkem merisiiliku moodi ja karistuseks selle eest, lendavad prügikasti. Täiesti ilma uksi ja aknaid avamata.

Teinekord on see moment, kus sa näed, kuidas laps mõtleb ja hammasrattad tema ajus käivad tohutul kiirusel ringi ja hekseldavad saadud informatsioonist uusi seoseid. Babuum, jõudsin mõelda, jõudsin otsusegi vastu võtta ja saabuski küsimus: Aga päkapikud? Kas nemad on olemas?

Ma suudan ajada udujuttu (ole hea laps, sest päkapikud praegu vaatavad ja ei too sulle muidu hommikuks üllatust), aga vaadata oma lapsele silma ja valetada ei suuda. Selle asemel rääkisin talle tõtt, et päkapikkude nimi on samuti emme ja issi ja Nikolausil olid kunagi küll abilised, näiteks Piko, kellest me isegi oleme ju raamatut lugenud, aga mingeid pisikesi punaseid mehikesi, suure pomeloga, meie koju sisse ei tungi.

Pati võttis seda üllatavalt rahulikult. Küsis üle veel paar täpsustavat küsimust, et kuidas see sussi sisse asjade panek ikka käib ja mille järgi otsused sünnivad, kuid täiesti ilma traagikata. Meil E'ga oli isegi rohkem kahju. Muidugi võtsime Patilt vaikimisvande, et ta ei läheks oma värskete teadmistega teiste laste jõulurõõmu rikkuma. Uut jõuluaega ootame aga põnevusega, kas unustab või ei? Kas usub edasi, sest teised usuvad või ei?