Kevadine jooksuaeg

Registreerisime end E'ga mõlemad Kõrvemaa maratonile. Teadsime küll, et lapsehoidjatega on sel ajal kriis, kuid otsustasime, et kuidagi ikka saab Patrik hoitud. Muidugi suutsid H lapsed endale selleks ajaks nohu muretseda, et mitte ema koormust suurendada ja sinna Patrikut anda ei saanud. Käiku läks plaan B. Maratoni hommikul sõitsime Mudaaugule ja võtsime ühes Patriku suurima sõbra Taadi. Taadile lubasime, et jookseme vaid poolteist tundi (julge lubadus, mida kahetsesin juba esimesel kilomeetril!), leppisime kokku kohaliku lapsehoiuga, kuhu võeti lapsi alates 4ndast eluaastast, et Taat ja Patrik annavad kahepeale kokku õige keskmise vanuse ja vajadusel osutavad nad Taadile abi.

Patrikule võtsime kaasa ohtralt Ella's kitchenit, küpsiseid, juua, käimise traksid, et Taat saaks temast mõistlikul kõrgusel kinni hoida ja teda rihmast tagasi tõmmata kui ta liiga kaugele jooksma hakkab ning varustasime ta vesti sildiga, kus oli Taadi mobla number ja kiri, et "Kui ma oma Taadil eest jooksen, siis viige mind lapsehoidu".

10 minutit enne starti väsis Patrik ära ja kukkus minutiga kärus magama. Meie kobisime E'ga oma stardikoridori ja jätsime Taadi magava lapsega päikselist ilma nautima. Patrik oli imeline, magas terve tunni ja ülejäänud aja keeldus Taadil vankrist välja tulemast ja nõudis vaid, et talle autosid ja punaste nägudega inimesi näidataks. Vaja ei läinud ühtegi mänguasja ega ühtegi küpsist.  

Stardikoridori läksime üsna viimasel minutil ja start tuli minu jaoks nii järsku, et pulsikella sain tööle alles paarsada meetrit peale starti. Seetõttu oli ka minu distantsiks 15,75 km, mitte lubatud 16. Start ise oli Kõrvemaale iseloomulikult sujuv ja kiire - ei mingeid troppe ega jorutamisi. Kõik said kohe omas tempos liikuma. Jooksul saabus minu kõige suurem üllatus kohe alguses. 10 km/h on sel aastal mulle liiga suur tempo. 45 selle aasta jooksukilomeetrit ei ole üle löönud eelmiste aastate puudujääki lihastes ja ülejääki pekis. Selle aasta mõnusaks tempoks on kujunenud 7km/h. Stardis üritasin E'l sabas püsida ja tõmbasin ennast täiesti lestaks. Taastusin alles 9ndal kilomeetril ja tempot suutsin hakata tegema poolteist kilomeetrit enne lõppu. 

Üks tuttav, kes must mööda jooksis, küsis, et mida ma rihin. Vastasin, et joogipunkte ja finišit. Mingit aega ma küll oma olematu vormiga teha ei üritanud.

Näitajad:

Aeg 1:40:35

Koht 531 (690nest lõpetanust)

Koht naiste seas 99 (kokku oli naisi 135)

Maksimaalne pulss 184

Keskmine pulss 163

Kulutatud kaloreid 956

Maksimaalne kiirus 12,4 km/h

Keskmine kiirus 9,6 km/h

Näitajad:

Aeg 1:31:35
Koht 403 (690nest lõpetanust)
Koht meeste seas 197 (kokku 555 meest)
Maksimaalne pulss 196
Keskmine pulss 171
Kulutatud kaloreid 1423
Keskmine kiirus 10,6 km/h




Pärast jooksu võtsime taas rahulikult, sõime suppi, E ka karastas end külma dušiga (soe vesi oli jälle otsas, nagu heaks tavaks saanud), mina loobusin külmast saunast ilma kuumade meesteta ja mõnulesin niisama liivakastis. Parklast sõitsime välja taas viimasena ja võtsime suuna kevadiselt täis Jägala joale. Sport ja kultuur peavad ikka koos esinema eksole.

Kodus registreerisin ennast ja H'd ära Maijooksule. Lihtsalt selle pärast, et kuna ma jälle olin kui aeglane post raja ääres ja pidin esimesed 9 km taluma seda, et kõik must mööda jooksid. Samuti viskas ka kopa ette see eilse joomise järgne higihais, mida minu stardigrupi (kõige viimane grupp) mehed mööda tuhisedes levitasid. Loodetavasti Maijooksul tunneb vaid Chaneli parfüümi ja raja ääres jagatavate maasikate hõngu. 

Kapitalism

Kapitalism = nöörime kui vähegi võib.

Ostsin uue vesti. Sooja. Ilusa. Kvaliteetse.

Küsimus: Mis siis viga oli?

Vastus: Eelmise aasta mudel.

Ahmimine maratoniks makarone

Enamik emasid ahmivad süüa siis, kui laps on väike ja nõuab pidevalt süüa ja kussutamist, aga mina ahmin nüüd, et üldse süüa saada. Patrik sööb sama palju kui mina. Õigemini, ta pigem lähtub loogikast, et kõigepealt sööme väikese Peetrikese toidu ära ja siis sööb iga üks oma. Kusjuures mina olen eksole Peetrike.
Homme on meil plaan Kõrvemaa maratonile minna ja seetõttu oli mul täna plaan makarone süüa. Esimene katse oli TTÜ kohvikus. Laps magas akna all. Võtsin spagetid singiga ja laua poole kõndides ärkas Patrik ja tuli sööma. Minule jäi mahl ja salat... Õhtul tegime kodus makarone. Katse kaks. Andsin Patrikule söögi ette ja üritasin enda sööki võimalikult salajas mugida, kuid ta sai ikka jaole ning tühjendas ahvikiirusel mu taldrikut just nimelt makaronidest. Mina hakkasin samal ajal teisest otsast ahmimima. Kohe tobe tunne oli, polegi kunagi nii puginud. Nüüd valutan toas kõhtu ja vaatan aknast kuidas makaronisõbrad õues toimetavad.

Rääkimatu laps

Patrik on nüüd aasta ja neli kuud vana. Poiss on muutunud tohutult asiseks - tegeleb, mängib, jonnib. Põhimõtteliselt käitub nii nagu üks aasta ja neljakuune käituma peaks, kõige selle põrandale pikali viskamise ja solvumise nuttudega kaasa arvatud. Patriku mängud on muidugi elulised. Hommikuti tavaliselt viib ta kõik vedelevad riided pesumasinasse ning lisab juurde ka neid puhtaid pesusid, mida ta meie sahtlitest kätte saab. Seejärel keerab ta kõiki pesumasina nuppe, sulgeb ukse ja kükitab masina ette maha ja on hetke vait. Seejärel avab ta ukse, kisub pesud välja, klopib sirgeks ja nõuab, et ma nad pesurestile kuivama paneks. Üritasin teda üks päev veenda, et hei kuule, paneme kohe pesud kappi või siis toolile virna kuivama, aga ei lähe läbi. Mäng tuleb lõpuni mängida eksole.
Söögi tegemisel on ta ka alati nina pidi juures ja "abis". Eriti meeldib talle kõike, mis laual leidub, kaussi valada ja siis seda kõike segada. Taignaid tehes on temast isegi tolku. Tema valab taignasse jahud, šokolaadi tükid ja isegi vajadusel segab munad suhkruga ära, et ma suhkrut mööda tuba laiali ei mikserdaks. Ainuke mure on see, et peale šokolaadi küpsiste taigna tegu oli tema ja meie kõigi hambaharjad üleni šokolaadised (kusjuures ta söömise mõttes sellest tainast õnneks ei huvitunud) ja peale kotletitaigna tegu tahtis ta kõik toore liha kohe ära süüa. Veenmine, et see peab veel küpsema, ei õnnestunud. Kokanduslik õhtupoolik lõppes kriiskava nutuga ja väljapressitud mõmmi aabitsaga.
Kodu peab meil koguaeg korras olema, kuna väike sirguv esteet ei saa mängida kui puruke põrandal vedeleb. See võib teda lausa nutma panna kui ma seda ära ei tule korjama. Üks päev istus tüüp mul kümme minutit laua all ja muudkui lalises hädiselt. Nägin silmanurgast, et kõik on korras ja kohe ei reageerinud, kuid kui ta jätkuvalt oma aega laua all seletades veetis, siis lõpuks lendasin peale. Selgus, et eelmisel söömaajal oli laua alla langenud porgand, mis tahtis meile parketi peale kasvama jääda (igatahes ta oli tolmuimeja poolt väga vastu maad litsutud ja paistis, et parketi külge juurdunud) ja Patrik vestles temaga sisukalt, et ta ära prügikasti kaoks. Kraapisin siis lõpuks selle küünega lahti, et Patrik saaks laua alt välja mängima tulla.
Ka prügikast on meil pidevalt täis. Vannitoa oma oleme tema omaks kuulutanud ja oma prahti sinna enam ei viska. Õhtuks on see täis ära koristatud mänguasju, vahel ka kööginõusid, kriite, öist mähet, mille tema kiiremini ära koristab, kui mina, valitud ajaleheartikleid, vedelenud riideid jne. Mis ripakil see ära. Kui ma kodu või autovõtmed arvan olevat ära kaotanud, küsib E ikka üle koridori, et kas prügikasti juba vaatasid!
E muidugi väga ei armasta seda, et kõik mängud on söögitegemised, triikimised, pesupesemised, aga paraku ma ei hakka puid lõhkuma, karu tapma, ja näppe teen õliseks ainult köögis, ja ainult köögikombaini kallal tegutsedes. Muidugi ei saa ma öelda, et isalt Patrik käitumismaneere ei omanda. Arvutis passimine ja iPhone on tal ammu juba selge!
Kuigi mängud on meil pigem hellakesed, siis teatavaid poisilikke tunnusjooni lööb ikka aegajalt esile. Esimese tunnusjoone lõime Patrikule mängumaal liumäest koos alla lastes, nii et veri taga. Pea siiamaani paraneb ja suur korp ajab kogu aeg näpud kipitama, et tõmbaks maha. Teise tunnusjoone sai ta nüüd diivanilt maha kukkudes näkku, nii et silm ja kulm on rullis ja sinine. Kolmas tunnusjoon lendas talle näkku autos turvavöö rihmaga. Nii et ühtteist ikka juhtub meilgi.
Meie ühised saavutused on potitamise värk. Päeval on Patrik ikka enamasti kuiv ja suudab pikalt vastu pidada ja mitte püksi teha. Õue minnes, autoga sõites ja öösel muidugi kasutame veel mähet, kuid päeval jäävad mähkmed enamasti kuivaks (öömähe on aga ikka veel pomm). Muidugi söömine on ka ikka lihtsamaks muutunud. Restoranis tellime juba pojale oma prae ja peale mõningast pealepuhumist ja hekseldamist saab ta sellega juba edukalt ise hakkama.
Meie ühised läbikukkumised on kõne. Patrikul puudub igasugune vajadus rääkida, kuna ma saan aru ja lähen kaasa sellega, kui ta näitab näpuga, karjub ää ja nõuab maneeridega, mitte kõnega. Ükspäev oli meil täielik dresseeritud hobuse mäng. Patrik näitas mulle näpuga, et ronigu ma taburetile, siis sealt tema käsu peale diivani äärele, sealt tema näpuvibutuse peale alla hüppaks ja JOOKSUGA tagasi tooli juurde jõuaks. Kui ma peale hüpet jäin diivanile rahulikult aplausi ootama, hakkas ta peaaegu nutma vihast ja et vihapurset ära hoida pidin järgmisel ringil maailmarekordit taga ajama, et temale sobiliku ajaga taburetini jõuda. Sama kehtis ka äärelt alla hüppamise kohta. Kui ma ilma tema näpuviibutuseta hüppasin, näiteks liiga vara, siis ta solvus ja tegi nukrat Shreki kassi nägu, silmad vett täis.
Tundub, et pole vaja enam vestelda iseendaga küsin-vastan tasandil: "Mis see on", "See on kana", "Mis ta teeb", "Kaak kaak kaak". Kaagutamise ja röhitsemise asemel on mul vist nüüd targem siiski viipekeele kursustele minna.

Porr ja jorr

Täna juhtusin romulasse Roosa autole ühte juppi otsima. Romula soojakus, kus käis asjade nõutamine ja maksmine oli ootajale diivan ja ajakirjad:

Maskuliinne värk. Ega ma ju ei mõelnudki sealt Pere ja Kodu leida, kuid see stereotüüpne lähenemine, et meestele porr ja naistele klatš ajas ikka lausa naerma. 

Kevad

Meie vaade kevadele on selline.Õue ei saa. Kahe haiguse vahepeal oli kolm tervet päeva ja siis jälle 39. Tundub, et meil ajab üks haigus teist taga nii nagu ajab koer oma saba taga, tagumised jalad käivad vastupäeva ja esimesed päripäeva ja siis ta sureb peapööritusse. Lõpp. Ei jõua enam. Suren ise peapööritusse kui kohe maikuu ei tule ja mu last terveks ei tee.

Haigusearengud

Patrik on haige. Nii pea kui arvame, et nüüd on juba enam-vähem, siis tabab meid taas mingi nohu, mis tõenöoliselt siiski lõppeb taas millegi jubedamaga. Seetõttu oleme palju viimasel ajal veetnud kvaliteetaega kodus ja aega on olnud tegeleda järgmiste asjadega:

• 27ndal märtsil näitasin Patrikule kes on boss! Selleks hetkeks oli mul lõplikult kõrini saanud öistest terroriseerimistest ja ma enam ei andnud talle tissi. Esimene öö Patrik lausa märatses. Kooli pole mõtet enam teda pannagi, kuna ta peksis oma pead vastu põrandat, võrevoodi võresid ja mind. Järgnevad ööd läksid rahulikumalt, kuid muidugi mitte ühte jutti magades. Nüüd lihtsalt laps ärkab oluliselt vähem ja kahjuks ööunest oluliselt varem. Tissi lõpetamisega on möödas ka minu helge elu, mil sai magada kümneni.
  Põhimõtteliselt oleksin hea meelega andnud talle rinda kauemgi, kuid ta ei suhtunud oma piimapanka mõõdukusega. Ta laristas ja kulutas oma vara liiga tihedalt ning mul ei jäänudki muud üle kui kraanid kinni keerata.
• Kodus olles käib Patrik aluspükstes. Tavaliselt kulub meil päevas üks mähe ja juhtub ka nii, et sama mähkme saab ka ööseks jalga panna. Muidugi ei tähenda see seda, et laps käiks hirmpalju potil. Pigem on see minu käsitsi pesupesemise hobi. Pesta saan nii vaipa, tekke, pükse, aluspükse, sokke, susse, oma riideid, E riideid jne. Patrik on viimasel ajal aga hakkanud taipama, et märgade pükstega on ebamugav olla. Seega kui ta sortsu püksi laseb, siis tuleb ta ütlema, et vahetatagu ära ja siis pean teda kuidagi meelitama potile, et see ülejäänud kraam järgmistesse pükstesse ei tuleks. Täna aga juhtus nii, et kuulsin köögist kuidas Patrik seletab ja seletab miskit, kuid hääl kostus väga vaikselt. Toimetasin oma toimetamise lõpuni ja läksin teda otsima. Last ei kusagil! Lõpuks leidsin ta kapist, kus ta oli ukse ja sahtlikasti vahele kinni jäänud (peale sööki, kõht oli suur). Samal ajal oli tal aga tulnud ka pissihäda ja kogu kraam voolas tal mööda üht säärt otse sussi sisse. Oi ta oli hädas. Mina sain aga taas pesta riideid, susse ja ka kappi.
• Kui Patrik kaissu magama tuleb, siis võtab ta mul kõvasti kaela ümbert kinni ja magabki nii. Hirmus armas on. Üldse kallistab ta tugevamalt, rohkemalt, kirglikumalt, valimatumalt. Eriti kirglikel hellushoogudel ütleb Patrik mulle tiss ja suudleb (või ka lutsutab) mind kaelale. Temast tuleb ikka naistemees ma ütli.
• Mängib traktoritega. Sõidutab neid ja ütleb prrr.
• Joonistab. Juba on ka aru saanud, et mina ei oska joonistada. Eelistab E joonistusi ja minu joonistuste peale naerab. Ükspäev just üritasin beebit joonistada, aga välja tuli viineripoiss. Patrik värvis selle ruttu ära, aga kahjuks mitte nii tumedaks, et originaal haihtunud oleks. Koju tulles avastas E joonistuse ja küsis, et kas Patrik tegi selle ja üleüldse, mis see täpselt endast kujutab.
• Patrik leiutas mängu: Kõigepealt tassib ta pisikese tabureti diivani juurde. Seejärel ronib diivanile, sealt käsitoele ja siis seisab käsitoe äärel, kogub julgust, ja hüppab pea ees diivanile. Mäng on väga poisilik ja see täitsa meeldib mulle. Ainult see ei meeldinud mulle, et ma avastasin selle mängu siis kui ma parajasti köögis kartulit koorisin ja oma mullaste kätega pidin jooksma valge lapse ja diivani suunas. Muidu poleks ju hullu, aga ta ei taju täpselt käsitoe laiust ja võib kukal ees teisele poole kukkuda. Seega kui ta ise suusahüppajat mängib, siis pean käsitoe põrandapoolse serva ära toestama toolidega, millel on kõrged seljatoed ja diivaniesise patju ja tekke täis toppima. 
• Joob tassist. Osa muidugi läheb veel maha, kuid saab juba hakkama.
• Peaaegu on juba nõus piima jooma.

Eilne teekond

Hämmastaval kombel see on võimalik, koos Patrikuga.