Esimene sõna

Ei ole emme. Ei ole aitäh. Ei ole juua. Ei ole tadaa. Ei ole tere. Ei ole lamp. Ei ole issu. Ei ole auto. Ei ole küpsis.
On tramm. Kõlab AMMM.

Raske elu läheb raskemaks

Täna hoidsin sõbranna M last. Ilm oli ilus. Peesitasime H'ga, kes tuli ja aitas mul rasket elu elada, meie maja päikselises ääres, tuulevaikses kohas. Omad lapsed mängisid liivahunnikus, käisid aega ajalt meilt maasikaid noolimas ja M'i laps magas. E tegi meile kohvi ja pani akna lauale. Elu nagu baaris. M'i laps ärkas 15 minutit enne oma ema saabumist.
Nii raske elu oli jälle.

Lubadus - suveks 2 kilo juurde

Tahtsin teha Leningradi saiu (neid), aga poole tegemise pealt avastasin, et jahu kogusest on mul olemas ainult pool. Seega ülejäänud jahuks lisasin kõik pakipõhjad, mis meenutasid jahu:  natuke juubelitordi pulbrit, natuke täistera nisujahu ja kliisid.
Välja tuli see:

Vahepeal sai ka tehtud üks selline püreesupp, mille võib liigitada püreesuppide kuninglikku perekonda. Pole veel otsustanud ainult kas Bernadotte'i või Windsori dünastiasse. Massiks porgand, bataat, maapirn. Kooreks pool pakki merevaiku. Maitseks puljongit, pipart ja muskaatpähklit. Tulemus erakordne!

Otsereportaaž

E teeb rasket tööd kodukontoris. Minul on laps haige ja pean ka kodus olema. Elu on nii raske.

Köhahoog

Vahest on Patrikul haiguseöid, mis hirmutavad mind rohkem kui seda suudavad teha ämblikud ja ussid. Täna öösel näiteks hakks köhahoog kell 00.00 pihta ja põhimõtteliselt kestis kella 6ni. Alustasime E'ga meditsiini imede poole vaatamist. Lähtudes sellest, et köha tekitab kurku langev tatt, tilgutasime niigi ärritunud lapsele ninasõõrmeisse otrivini. 5 minutit hiljem ilmnes efekt - rögane oksele ajav köha asendus kuiva, endal kopse välja kraapida tahtva, köhaga. Kell 1 ei pidanud ma enam vastu. Äratasin oma õnnetusehunnikust lapse ja andsin talle 2ml Ventolini. 5 minutit hiljem ilmnes efekt - iga köhahoo algus algas lämbumistaolise häälega. Edasi kulges meie öö minutite kaupa. 1-2 minutit üritasime suikuda ja siis 5 minutit Patrik köhis ja mina valvasin. Kell 4 ma murdusin ja tahtsin kiirabi kutsuda. Absoluutselt iga kord kui ma sellele otsusele jõudnud olen (ka näiteks siis, kui ma ise lõpuks emosse lähen) juhtun ma arsti otsa, kes teatab mulle, et ime on siiski looduses, mitte meditsiinis. Arst käskis enne kiirabi välja kutsumist keeta sibulaid piimas, lisada näpuotsaga soola ja soodat ja siis see lapsele sisse sööta lusikaga. Kui lapsel on ka valud, mis tal pikast köhimisest ilmselt olid, anda lisaks paracetamoli ja teha veelkord auru. Kell 4 läbi asusin vaaritama, uskudes, et tulemus tuleb ilge solk, kuid Patrik sõi seda suurima hea meelega. Andsin ka rohu, aurutasin last ja köhahoogude vahe hakkas 3 minutini jõudma. Siis nõudis laps veel pissile, süüa ja raamatuid ja kell 6 julgesin juba voodi poole vaadata. Köhahoogude vahed hakkasid vastu hommikut venima ja laps magas peaaegu kella 12ni nagu miki. Mis siis aitab? Aeg, loodus või meditsiin? Mõistatus.

Saatuslik viga mitmuses

Patrik sööb. Keset sööki seletab ta mulle, et tal on kange pissihäda. Pissitan Patrikut meie potil, sellises asendis, nagu lapsi metsas pissitatakse. Vead:

1. Ma ei näe, et Patrik ka kakab.
2. Tõmban püksid üles.
3. Astun sisse.
4. Ma ei pööra tähelepanu sellele, et kand on märg (Kuna vannituba on miniatuurne, on meil pidevalt põrand märg).
5. Lähen ja panen Patriku söögitooli. See viga jaguneb lausa kaheks:
• Panen lapse istuma teate küll mille peale ja sisse, kuna ma ju ei pühkinud.
• Ma olen kõndinud kööki.
6.  Avastan, et mis imelikud äkased jäljed need vannitoast suurde tuppa tulevad!

On aeg lisada blogisse uus Label "Debiiliku juhtumised!"

Igitalv

Mis vahe on meie detsembril ja mail?
1. On detsember. Väljas on 3 kraadi sooja. Panen õue minnes selga kampsuni ja siis talvemantli. Kindlasti saadab ka mind arsenal: kindad, sall, müts, villased sokid. Õues on prrr, vastik, kõle. Lund ei ole.
2. On mai. Õhtul kodust välja minnes viskasin oma õhukese puuvillase kampsuni peale uue eelmise-aasta-mudeli vesti. Jalas on ketsid, puudub igasugune sooja hoidev arsenal. Nüüd, koju tagasi tulles, seisan kodu ees. Väljas on 3 kraadi sooja. Kell on 2. Võtmed on toas saapa sees (või prügikastis, sest miks muidu ma neid välja minnes kaasa ei haaranud!), uks on lukus. E ei kuule telefoni, naabri tädi Evi on ühest kõrvast kurt ja tema ei kuule ammugi midagi. Koputan aknale nagu tihane kes tahab pekki. Tegelikult igatsen vaid oma talvist parimat sõpra suletekki. Peale mitmeid tasaseid koputusi (sest akna all magab Patrik, mitte E), suudan siiski mehed üles ajada ja tuppa sooja tulla.
Ja nüüd ma mõtisklen, et mis see kevad siiski on? Detsember? Prrr, vastik, kõle, lund ei ole. Eestis on ainult üks aastaaeg - igitalv.

Pererõõmud

Patrik, peale peaaegu kahte magamata nohust ööd, magas täna hommikul üheksani. E tegi kodus tööd ja mina sain magada poole kümneni.
Ärkasin selle peale, et E puges mulle voodisse kaissu, kaasas ärkamise lõhnast tulvil kohvitass. Ribikate vahelt paistis tuppa päike ja aknapraost voolas sisse kevade hõngu. Teises toas mängis kõvasti mingi igivana Jää-ääre plaat, millelt kostus parasjagu minu lemmik laul Viidingu sõnadega "Me laualinad nurmedel on pleekind...". Ajasin ennast voodist välja, võtsin Patriku sülle ja tantsisin temaga liibekat usun et lausa veerand tundi. Patrik oli üdini kirglik tantsija, vahepeal toetas oma lõua mu õlale, vahepeal kallistas ja vahepeal musitas mind.
Abielu on ilus. E teeb selle ilusaks. Isegi kui lapsel on nohu.

Haige lapse söögid

Nii pea kui Patrik haigeks jääb, siis juba mitmendat korda on esimesel päeval mul kombeks olnud kana-klimbi suppi teha. Pean tunnistama, et hakkab tulema vanust ja oskust. Klimp jääb klimpi ja minust võib veel asja saada. Ehk peagi on ka klimbid kiselli sees ja võib olla jõuan kunagi ka sinna maale, et teen päris mannaklimpi. Praegu ajab see veel klimbi kurku, aga maitsed võivad muutuda eksole.
Ja edasi, järgmistel haiguse päevadel hakkab olema aega. Esimene pikaajaline mõnutoit on veise hautis.
Praen veisel mahla kinni, unustan ta valge veini sisse hauduma, mingi hetk lisan kohe peoga küüslauku, Herbes de Provence't, neid häid Kalamata oliive, siis paki tomatipüreed, mis veise veelgi pehmemaks teeb ja lõpus peoga värsket basiilikut. Tulemus on suussulavalt pehme liha.
Ainuke mure on sellega, et mida sa sellise ülipehme mõnuveisele kõrvale teed!?! Kartul on nagu nõme eksole, tapab maitse ära, imab kastme endasse ja kõik, mis sa tunned on tärklise maitse. Ja juurvilju mul tihtipeale haiguse teisel päeval kodus ei ole, sest no kuidas sa kärutad Nõmme turule, kui lapsel 39 on. Seega olen praegu kõrvale teinud makarone ja estragoni porgandeid, kuid tegelikult peaks siia kõrvale kõlbama vast mõni suvikõrvitsa vorm või ahju juurviljad.
Muidugi mõista rõõmustas mind eelmine kord kohe eriti selle söögi juures see, et täitsa juhuslikult leidsin keldrikapist, tühjaks saanud porgandikasti tagant, ühe Beani ja ühe Coco. Pean tunnistama, et söök oli kohe kümme korda parem ja väärtuslikum ühe hea punase veini saatel.

Järgmine mõnusöök on H sinu toidulaualt. Lõhe hapukoore katte all (et mahlane püsiks), pruni riisi ja kõrvale mõnus rikkalik värske salat (ja Prantsuse siider, ilma milleta pole söök päris see). Kiirsöök, mis ajab igal kalagurmaanil vihast ihukarvad turri. Tegelikult ongi peamine rõhk siiski salatil, mitte kalal. Kalaga kogume kalorit ja häid rasvu, kuid naudiskleme ikka salati kallal. Salati pärliks on küüslauguga praetud suvikõrvitsa kuubikud, pinja seemned, muidugimõista jällegi meie pere, eriti Patriku, lemmikud oliivid ja peale parmesani juustu laastud. Täiteks läheb külmakapi inventuur - vanad salatilehed, jääsalati pead, tomateid, kurki, paprikat ja kõike muud, mis kapis leidub. Kahjuks aga minu kapis ei leidunud vahtrasiirupit (VEEL), nagu H sinu omas, millega tuleks salatikaste kümme korda hõrgum tavalisest mee kastmest. Muidugimõista siis oleks hoopis kaste elamus omaette ja jällegi salat jääks tahaplaanile.
Vahepeal sai ka katsetatud erinevaid kooke mandlijahuga. Esiteks valmis viinas-ligund-jõhvikaga mandli-kohupiimakook. Tulemus oli äärmiselt viinane, ajas inimesed laulma ja kardetavasti rohkem ma seda ei tee.
Järgmiseks sai aga juba proovitud mandli-ploomi kohupiimakooki, mis oli üsna tavaline.

Kolmandaks proovisin aga segada mandlijahu muretaigna sisse ja valminud mustika-kohupiima kook sai kohe päris tavaline. Peab ütlema, et see ei meeldinud kellelegi. Efekt saavutamata. Ühesõnaga mandlijahu tuleb siiski katte sisse segada, et minu koogikatsetuse elamused ka teistele midagi muud peale okseklimbi elamuste pakuksid.