Õnnelik ema

Ma tean, et iga ema tunneb nii, aga ma olen ikka nii uhke oma laste üle. Nii vahva on näha, kuidas Patrik iga päevaga silmnähtavalt areneb, kuidas muutub tema kõne, sõnavara, taiplikkus, osavus, tasakaal jne.
Eriti vahva on jälgida arengut jooksurattal. Hea hoo saamiseks läks nädal. Nüüd peab juba lapsel kohati järgi jooksma ja mäest alla sõites hoiab ta juba jalgu julgelt üleval.

Jooksuratas on oluliselt kiirendanud minu tempot jõudmaks mänguväljakule, turule või linna. Nüüd saame kiirelt käidud Nõmmel jäätist ostmas ja turult koju tulles ei olegi liha juba pahaks läinud.
Boonusena muidugi lisandub veel kiidulaul minu latsekesele - täna näiteks väikesel tänaval autot märgates tõmbusime kiirelt aia äärde, aga autojuht andis mulle märku, et sõitku me aga edasi. Mõtlesin, et ta keerab mõnda hoovi ja töllerdasime teele tagasi. Tema aga sõitis meie taga. Kui me järgmisel ristmikul ära keerasime, siis sõitis autojuht meie kõrvale, lasi akna alla ja ütles, et ta lihtsalt vaatas nii armast ja tublit poissi! Mida paremat saab ühele emale öelda!
Kõnes paneb Patrik pärleid. Kasutab fraase "midagi sa ei taipa", "kullakallikene issi, tule vaata", "majakas vilgub - vilk, vilk, vilk, vilk", "tapan sääse ära - tapp, tapp, tapp", "ei, ma ei roni siit, sest ma kukun muidu Pärtlile otsa ja ta läheb praksti katki". Segi on sõnad vahvel ja tahvel; Patrik tahab meil jäätise tahvlit süüa.
Jäätisega on meil aga kummalised lood. Nimelt on Patrik veendunud, et šokolaadi jäätis on soe jäätis, aga maasikajäätis on külm jäätis. Tema on nõus sööma aga ainult sooja jäätist. Praegune mark on kas Mesikäpa tuutu või siis pehme masinajäätis.
Lugemisvarast on Patrikul praegu eriline lemmik "Peep ja sõnad". Võtsime selle käsile, kuna meil on probleeme kaheti mõistmisega:

H: "Patrik sa oled nii nunnu"
Patrik: "Ei ma ei ole nunnu! Ma olen lihtsalt Patrik!"

Muidugi ei saa Patrik veel kõigest täpselt nii aru, nagu Eno Raud mõtles, aga talle teeb tohutult nalja kogu sealne keelekasutus. "Säh sulle kooku moosiga" fraasi peale pidi Patrik ennast kõveraks naerma. Lõunaune raamatuks ühesõnaga ei sobi.

Pärtel hakkas Roosa sünnipäeva mälestuseks ennast keerama. Alguses üle vasaku õla ja järgmine päev ka üle parema. Muidugi paremale keeramine tuleb harvemini ja halvemini, aga tuleb.
Kõhuli olles kipub ta ikka veel väsima ja kaua kõhuli ei püsi. Seega on meil selline seis - panen lapse selili, tema keerab ennast kõhuli, natukese aja pärast kaevab ninaga maase auku ja on õnnetu, keeran lapse selili, tema keerab kõhuli jne.
Pärtel on endiselt heatujuline beebi, kes ei maga päeval pikemaid unesid. Õhtul jääb endiselt ise magama, öösel ärkab pigem harva ja ööd Pärtliga on puhas puhkus. Tihtilugu sööb ta öösel ühe korra ja siis vastu hommikut, umbes 6-7 ajal, tuleb mulle kaissu. Eks siis kaisus sööb ta tihemini puhtalt ahnusest ja võimalusest, aga mina olen valmis ta ka lõhki söötma, peaasi, et magada saaks.
Jutustab palju, naeratab, haarab, kisub, siputab. Vaatab. Vaatab hea meelega Patrikut. Naerab Patriku tsirkuste peale ülikõvasti. Patrik muidugi vaatab teda ka hea meelega ja üldse olen avastanud, et maru mugav on lapsi üksteisega rahustada. Kui Patrikul on näiteks halb tuju, siis enamasti aitab tuju paremaks teha see, kui anda talle Pärtel sülle. Kui mina pean näiteks käima keldris või autot pakkimas, siis võin julgelt jätta lapsed üksi tuppa. Tagasi tulles näen kuidas Patrik lamab Pärtli kõrval ja loeb talle raamatut.

Kuna mu lapsed on nii nunnud ja nii head, siis julgen nendega vabalt ka ise reisida. Jaanipäevaks sõitsime Saarde ja jätsime E koju tööd tegema. Laevas, minnes ega tulles, ei lubanud Patrikut mängutuppa ja lapsed jäid isegi terveks. Autosõidu ajal Patrik magas peaaegu kogu tee ja Pärtel vähemalt kolmveerand teed. Paadis olid mõlemad suud ja silmad pärani. Nii et kogu tee läks nagu lepase reega.
Saares pidasid lapsed ennast väga hästi üleval. Patrik ei tormanud pea ees kaljudele, kuulas sõna, käis seal kus lubatud ja oli iseseisev (st võis ise õues käia ja ei pidanudki päästevesti maa peal seljas hoidma). Õhtuti oli meiega võrdväärne saunaline. Mängis kogu sauna aja vannis ja käis mitu korda laval. Lavalt pidin teda lausa alla kupatama, sest ma kartsin, et laps saab kuumarabanduse. Tema aga nautis laval olemist ja pikutas ning mõnules 90 kraadises kuumuses.
Saares hakkas laps ise jalanõusid jalga panema ja ära võtma, pissil käima, pükse alla ja üles tõmbama ja lisaks arendas välja teise taseme absurdsetes mängudes:

Patrik ja Nana mängivad, et nad on linnukesed. Patrik on linnupoeg, Nana linnuema, kes toob pesas istuvale lapsele süüa.
Lendab kohale emalind, kes toob taas linnupojale süüa.
Patrik: "Ei mina ei ole linnupoeg, mina olen sokk."
Nana: "Aga kus siis mu linnupoeg on?"
Patrik: "Ei mina ei tea! Mina olen sokk!"
Nana: "Aga kust ma võiksin teda otsida?"
Patrik: "Ei mina ei tea. No mine vaata sinna männi alla."
Nana läheb lähedal asuva männi alla ja otsustab kaasa mängida.
Nana: "Ei, siin ei ole minu linnupoega."
Patrik: "Äkki on teise männi all." Laiutab käsi, kergitab õlgu ja teatab kogu žestikulatsiooniga, et tal pole õrna aimugi. Linnupoeg jääb leidmata.

Pärtel hakkas saares keerama, päevitas kõvasti, jäi ilusti õhtuti magama ja ei rikkunud meil ainumastki õhtusööki ära, oli heatujuline, mitte vigisev beebi. Muidugi tal oli ka seal Soome Mummi O, kes teda pidevalt hüpatas ja nunnutas, ning sellise Mary Popinsi juures ei olekski saanud laps viriseda. Mummi O üritas ka Patrikuga sõber olla, aga Patrikut tabas keelebarjäär:

O sõbralikult: "Onko hyvä?"
Patrik pahaselt: "Ei, see ei ole hüvä!!! See on kartul. See on viiner. See on kurk. See on ketšup. See on hapukoor."

Mingi hetk avastasin, et laps räägib pudikeelt. Asi oli aga lihtsalt selles, et ta arvas, et see on mingi mäng, kus kõik räägivadki nii, et peaaegu nagu saab aru, aga päris õige keel see ka ei ole.
Kui tagasi sõites Tallinna sadam paistma hakkas, siis näitasin Patrikule, et kohe jõuame koju. Patrik aga küsis, et kas jõuame Nana ja Papa juurde, Saarde koju, kohe?
Nüüd kui ütleme, et läheme mere äärde, siis laps küsib, et kas Nana ja Papa juurde Saarde.
Kui sõidame kuhugi autoga, siis Patrik küsib, et kas läheme Saarde.
Tundub, et Patrik on oma parima suvemälestuse kätte saanud.

Karusselli mäluauk

Minu perest mitte keegi ei mäleta karusselli küpsiseid. Järelikult pistsin nad vist lapsepõlves kõik ise nahka ja seetõttu keegi isegi ei näinud neid.

Tainas:

150 g võid

2 dl suhkrut

4 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

natuke soola

2 spl kakaod pruunile osale

vaniljesuhkrut valgele osale

Või lõin suhkru ja munaga vahule. Segasin omavahel kuivained (va kakao). Kuivained ja või-suhkru-muna segu tegin pooleks. Ühele poolele lisasin kakao ja segasin segud valmis. Seejärel rullisin kile vahel tainad lamedaks, asetasin üksteise peale, keerasin tihedalt rulli ja panin külmkappi tahenema. Pärast küpsetasin 180 kraadi juures umbes 7 minutit. 

Patrik muidugi ei söö neid. Tainast sõi küll, aga peale ahjus käiku enam küpsis ei kõlba. Jääbki mulle ja E'le rohkem.

Kokkutulek või lahkuminek

Hämmastav on mõelda, et tõesti juba kümme aastat on möödas sellest, kui ma gümnaasiumi lõpetasin, aga nii see tõepoolest on ning eelmine näalavahetus kujunes sõprade ja koolikaaslaste ülevaatamiseks. Naljakas oli vaadata, et need klassikaaslased, kes kooli ajal olid sümpaatsed, on seda tänini. Need aga, kellega juba vanasti ei saanud sina peale on jätkuvalt sellised. Arvasin, et muutume elu jooksul, aga tuhkagi. Kokku saades ikka moodustusid suletud vestlusringid, kuhu võõraid ninasid ei oodatud. Nõnda ei saanudki kõigiga, kellega oleks tahtnud, rääkida ega suhelda.

Milliseid inimesi siis minu silmad nägid:
1) Labased
Hämmastav oli see, et osad klassikaaslased pidasid parimaks (või lihtsalt vahvaks) mälestuseks kooliajast meie lennu korraldatud rebaste ristimist, kus sai rebaste kastmiseks kasutatud muna ja jahu. Ka kümme aastat hiljem on mul häbi, et omal-ajal ei saanud midagi humoorikat välja mõeldud, mis oleks rebaseid pannud proovile ja tekitanud neis sõprust ning kokkukuuluvustunnet üksteise vastu. Ma ei leia siiani, et see muna ja jahu oleks neid liitnud.
Teine nii öelda "hea mälestus" oli see, kuidas me ise tutipeo ajal veesõda mängisime. Tagasi vaadates oli kogu tutipidu natuke napakas üritus, mida oleks saanud teisiti lahendada (ilma, et kogu koolimaja oleks ujunud ja me oleks olulist lisatööd kooli personalile tekitanud).
Kas sellised ongi ainsad vahvad mälestused kooli ajast? Loodan, et see peegeldab neid koolikaaslasi ja meie kooliaeg ei olnud nii tühi.
2) Tülinorijad
Hämmastav oli see, et paar klassiõde tulid kokkutulekule nagu sõtta. Nii kaua kui mul oli Pärtel süles, siis käituti minuga sõbralik, kuid nii pea kui olin lapse magama viinud, siis tõmmati vaidlus üles (teemaks perekonna kampaania) ja taheti minna tülli. Korduvalt ütlesin, et kas oleks võimalik nii, et minule jääb oma arvamus ja teile oma, kuid vastuseks tuli, et nii ei saa, kuna minu arvamus diskrimeerib neid. Peale tükk aega kestnud aja raiskamist - sõnade raiskamine vaidluses oli mõttetu ja vaidlesime põhimõttel, et nemad ütlesid ei ja mina jah - teatati mulle, et minuga ei taheta enam sõber olla ja et mul oleks õige aeg püsti tõusta ja ära minna. Tõusin küll püsti, aga ära ei läinud. Läksin hoopis oma klassivenna M juurde, kes jagab samu vaateid, ja langesin ta käevangu. Kõik ümberseisjad arvasid, et ma olen üle joonud, kuna mul jalg ei kandnud ja ma tuigerdasin. Ometigi oli see kõik lihtsalt suurest hämmastusest, kuna ma pole kunagi veel tundnud tunnet, et oma sõpradega, kellega sa oled olnud väga väga lähedane, ei saa jääda eriarvamusele.
Imelikult kombel olin aga just mina see väljavalitu, kellega tüli norida. Tütarlapsed oleksid ju võinud ka M kallale asuda, kes on teemaga siiski rohkem kursis, kuid näis, et tegemist ei olnud mitte sisulise vaidluse himuga, vaid tõepoolest lihtsalt tülinorimisega, ärategemisega või koha kätte näitamisega. Kokkutulekust sai lahkuminek.
Ja mida ma sellest loost õppisin: lapsed on meie kaitseinglid. Oleks mul õhtu lõpuni Pärtel süles olnud, ei oleks ükski hing mulle söandanud midagi öelda. See on tõeline väärtus minu elus.
3) Joodikud
Hämmastav oli see, et üks paralleelklassivend jõi ennast täis. Minu jaoks pole klassikokkutulek see üritus, kus ennast nõnda avada. Õnneks oli ainult üks poiss kogu seltskonna peale, kes ei osanud võtta.
E õde teatas just, et tema ei lähe oma klassi kokkutulekule, kuna FB's käibki ainult selline jutt, et kes mis alkoholi kaasa võtab ja üks tema klassikaaslane oli teatanud, et ta joob ennast täis ja hakkab laulma nagu ööbik. Midagi nii humoorikat polnud ma ammu kuulnud. Minu paralleelklassivend kahjuks aga laulma ei hakanud, kuigi ma öö läbi ootasin, et millal ööbik oma keelepaelad avab. Tema meenutas rohkem hane - läbinisti tölp. Muudkui kandis lauale õlusid, mida keegi ei joonud ja üritas mind täis joota rummikokteiliga, mida ma imetatavatel põhjustel ei puutunud.
4) Üllataja
Paralleelklassis käis meil ülimalt lahtise peaga tore poiss, kellega oli mul alati huvitav rääkida. Peale kooli läks ta õppima filosoofiat ja tõstis minu silmis veelgi oma aktsiaid. Nüüdseks aga oli ta ümber õppinud multimeediaspetsialistiks ja teatas kõva häälega, et ta soovitab kõigil app'e teha. Lisaks oli ta kirja pannud ka lennu vihikusse, et tema elu mõte on app'des. Ristisin ta kohe mõttes Mr. ÄppiMäniks ja kardan, et ennem uut kohtumist ta sellest nimest vabaks ei saa.
Ei saa aru, kas tõesti peab olema selleks õppinud viis aastat IT'd, arusaamaks sellest, et app'id ei ole elu mõte. Äärmisel juhul saaks itimehe elu mõtteks olla hea, ühiskondlikult vajaliku ning moraalse funktsionaalsuse loomine. Kuid lihtsalt app'id?!?  Pistku parem sõrmed mulda - usun, et sealt leiab ta midagi paremat, mille nimel elada.

Ootan järgmist kokkutulekut huviga. Tahaksin näha, mis järgmise kümne aastaga juhtuma hakkab. Kas siis julgen juba minna rääkima ka nende koolikaaslastega, kes praegu veel tundusid olema "omas ringis", kuhu võõraid ligi ei lasta. Mis on siis saanud ÄppiMänist ja mis nendest, kellel elus on vaid lust või tüli oluline? Mis on siis saanud minust ja mis siis teised näevad minus.
Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kauneim kogu maal?

Luulelemb

Tihtipeale kui ma Patrikule kogemata mõnda luuletust loen, siis hakkab ta nagu rikkis grammofon seda veel ja veel nõudma. Üks kord ütles Patrik mulle mingi minu tobeda küsimuse peale, et juhtus nii. Mina muidugi selle peale vastasin veel tobedamalt: "Juhtus nii, et Anneli ei mahtund koolipinki, sest kandis koolikleidi all va naabri Tõnni kinki" jne. Peale seda pidime kuu aega lugema seda Anneli lugu.
Minule on see muidugi hea mäluvärskendus. Kui mõnest luuletusest on meeles vaid esimene salm, siis nüüd saan peakolu sisse taotud ka kõik teised. Kuna me lihtsalt loeme, kordame, loeme ja kordame veel.
Samas Patriku süvenemise võime on üüratu ja ma loengi talle hea meelega.
Viimase aja hitt on meil Betti Alveri õpilased (parool on Patriku ees ja perekonna nimi kokku kirjutatult ja väikeste tähtedega). Kui ma seda neljandat korda tema palvel lugesin, siis võttis E fotoga välja, kuna see süvenemise ja kaasa elamise võime hämmastas tedagi.
Mina ikka mõtisklen, et kus jaos tema on? Esimeses, kus on need proosamannast näod ja prosoodiakõhud? Või siis viimases, kus on need, kes kumbagi ei kõlba - luuletajad, kunstnikud, kirjanikud ja kõik muud teistsugused. Kuigi ta ise vist arvab end olevat teises jaos. Vahest tormleb oma toas ja karjub "Loopisid laiali pupemad pildid. Jõmmakas elujõud.".
Eks elu näitab, aga mu panused on siiski esimese või kolmanda jao peal.

Neljakuine, naljakuine, näljakuine

Pärtel on nüüd ametlikult neli kuud täis. Selle tõestuseks on meile tehtud kõne nii vanaisalt, ristiemalt kui ka ristiisalt. Ise muidugi ei teaks me sellest tuhkagi, kuna kooki ju meie lapsed iga kuu-sünnipäeval ei saa, aga meeldetuletused ja õnnitlused on hirmus armsad.

Pärtel neljakuuselt on aga selline:

• Päeval magab 3-4 korda. Iga kord on 20-30 minutit. Vahest toimub mõni 20 minutine uinak rinna otsas, vahest kärus, vahest voodis. Vahet ei ole, kas käru liigub või seisab, kas õues või toas on müra või vaikus. Ikka ärkab. Magada tahaks ta ainult kaisus ja tiss suus. Või siis vahetus läheduses. Nii et kui kogemata peaks meelde tulema, et keset und on vaja süüa, et siis oleks piim kohe käepärast võtta. Mehed, mai või!
• Ööunne läheb 20.30 või 21. Ja magab umbes kella 6ni. Tean, et see võib muutuda, aga hetkel on elu lill. Hommikul ärkab kella 7 või siis 8 ajal, aga siis on võimalik und pikendada ohtra tissi ja kaisutamisega.
• Ei keera, aga harjutab. Kõhu pealt sellili kukub, aga mitte liiga tihti. Patrikust on selles osas maas, aga Patrik sai ka sellel ajal regulaarselt massaaži.
• Haarab, hoiab kinni, topib suhu. 
• Räägib hirmus palju. Üritab kõigiga kohe sina peale saada ja naeratab valimatult. Eks ta vist taipab, et oma vanematel ei ole nii palju aega temaga lobiseda, et tuleb ka võõrastega leppida.
• Jätkuvalt on Pärtel ülimalt kannatlik ja tubli - ei vingu palju, ei vigise. Kui ikka nutab, siis on põhjust (krooks sees, mähe täis, hirmus palav). Temaga sai tehtud ka esimene välisreis Soome ning kõiges oma magamatuses elas ta selle ülimalt vapralt üle. Kaasa arvatud ka sõidu, mis temale tähendab olekut selg sõidusuunas, selg märg ja umbne, vööd sikutamas igalt poolt, neli tundi tooli seljatoe vahtimist ja üleüldist ebamugavat olekut.
• Lutt on meil olemas rohkem ilu pärast, sest milleks sulle lutt, kui on olemas oma ema, keda lutina kasutada.

Tundub, et Pärtel allergik ei ole. Vähemalt siiamaani saan ma süüa ohjeldamatustes kogustes šokolaadi ja maasikaid. Seega - hea laps.