Juba novembris valisid lapsed välja, mida kõike nad piparkookidest teha tahavad ja mina tegin peaaegu vastavalt nende soovidele ka omad valikud. Koju väheke lastesõbralikum ja maale natuke tähendusrikkam maja.
Kogu majade vorpimise periood (lõiked, küpsetamine, glasuurimine, kleepimine) olin ma nagu kodust ära. Ergo ja lapsed olid närvis, kuna oli selline pseudo värk - emme on, aga pole ka. Kaks ööd olin lausmagamata, kolm päeva tegin kooli ja laste arvelt piparkooke. Inetu lugu küll, aga välja tulid toredad majad. Kui hommikul Pärtel ärkas ja nägi Muumimaja, siis ta oli lausa heldinud. Õrna häälega tuli mulle teatama, et kas ma tean, et Muumimaja sai valmis. Nüüd on lapsed kaks päeva jutti maja lihtsalt vaadanud (ja arutlenud, et mida, kes peale jõule sööma hakkab). Näited päevast: Pärtel tule paneme puslet. Pärtel: Ma ei saa, ma vaatan Muumimaja.
Jõulusõim oli töö mõttes kohati mahukamgi kui Muumimaja. Selles oli väga palju täpset glasuurimist ning detailide meisterdamist. Kõik eraldi nägi välja fantastiline ja olin täiesti kindel, et Muumimaja tuleb välja üks laste kökats ja jõulusõimest saab jõuluime. Kahjuks kokku kleepides kadus pool ilu ära. Enam ei olnud näha maja seina, mida kivi kivi haaval sai maalitud, kaks looma, kellele ma ükshaaval lagritsast kapjasid ja ninasid kleepisin kadusid maja sisse sootuks ära ning neid pole üldse näha ja kõik kokku on üks paras sigri-migri, mis ei näi üldse välja oodatud imena. Sõime katust tegin öösel kell kolm ning arvestasin valesti, millist pidi katused peale kleebitakse. Seetõttu läksid katusekivid külili. Muidugi, kui Muumimaja seal kõrval ei oleks, oleksin sõimega enamgi veel kui rahul olnud.
Kuna lapsed on natuke kurvad, et nemad ei saanud maja teha (Patrik tegi ainult kuuski ja katust ja Pärtlil ei lasknud üldse teha, sest ta kippus asju pigem suhu pistma), siis ma olen lastele lubanud, et nendega koos teeme ühe päris lastemaja ka, kus ainult nemad saavad värvida ja komme kleepida. Eks näis kuidas jaksu on. Kui koolitööd nüüd esitatud saan, siis võibolla teeme ka.
