Võimekuse piirid

Igal suvel oleme teinud lastega rattamatka. Laste arv on muidugi võrdeteguriks retke raskusastme funktsioonis ning pöördvõrdelises seoses kilogrammidega, mida me kaasa tassida jõuame ja läbitud kilomeetrite hulgaga. Ehk juba teist aastat matkal vajame pakiautot ning kilometraaž muudkui kahaneb.
Seekord laenasime oma neljale lapsele ühe juurde, sest tundub, et trumm on juba nagunii läinud. Kuna anti ka valida, millist last juurde tahame, valisime muidugi poisslapse. Matkaseltskond koosnes seega minust ja E'st ning lastest vanuses 4 kuud, 2, 4, 6 ja 11 aastat. Matka mõte oli selles, et Pärtel saaks soovi korral ise vändata, Patrik väntaks kogu maa ise ja Ruuben ja Luukas elaksid selle üle. Noh, muidugi see ka, et Luukas magab ainult liikuvas kärus, seega matk ju sobib talle ideaalselt. Marsruudiks valisime teekonna Tallinnast Kloogaranda, mis on peaaegu täielikult rattateega kaetud. Samas oli võimalus koguaeg metsa või väikestele tänavatele põigata ning seda võimalust me jõudu mööda ka kasutasime. Ainuke ohtlik lõik teekonnal oli sõit üles Türisalu pangale ja sealt alla. Ülejäänud aja me maantee veerel ei sõitnud. Matka kogupikkuseks sai 67 kilomeetrit ja ajaliselt võttis see aega kolm päeva.
 
Esimene päev - Kodust Rannamõisa, 22,4 km, keskmine kiirus 9,6 km/h
Matka hommikul ärkasid Pärtel ja Ruuben halva tujuga. Karjusid, kaklesid, kisklesid, loopisid asju ja tegid kõigil tuju pahaks ning vahepeal oli mul tunne, et nende lastega ei sõida ma üldse kuhugi. Kui asjad aga pakitud said ja närvid olid juba mustaks kõrbenud, saatsin E autoga teele oma sõbranna sugulaste juurde, et nemad auto õhtuks meie juurde transpordiksid ja asusin üksi viie lapsega teele.

Juba kolmandal kilomeetril väiksed poisid kaeblesid, et neil on käte sees nõelakesed ja nad vajavad puhkepausi. Kindral ema aga ignoreeris kõike ja lasi neil lausa 8 km nõnda sõita, kuni E lõpuks järgi jõudis. Siis tegime ka esimese pisikese peatuse ja liikusime edasi Harku järve suunas. Olime vaadanud endale hea teekonna välja, kuidas enam-vähem Lucca restoranini jõuda, kuid seda tänavat, mis Googlemapsis kandis nime Kalda seal olemas igatahes veel ei olnud. Niisiis sonkisime natuke pangaalusel heinamaal, veendumaks, et tõesti-tõesti, seal on ainult tühi väli ja ekslesime tagasi tänavatele, mis päriselt olemas olid. Sööma otsustasime minna Tabasalu BBQ'sse, mis eeldas väsinud lastelt Tabasalu tõusu. Minu suureks hämmastuseks väntasid nii Patrik kui August kogu tee mäkke üles, kordagi sadulast maha tulemata.
Peale lõunat oli jäänud päeva kergeim neljandik veel läbida. Mööda väikseid tänavaid, müristamise ja halli pilve saatel liikusime K suvilasse, kus oli nende perekonna iga aastane suvelõpu pidu. Seal sai veelkord süüa-juua ja lapsed said pööningul magamiskottides magada nagu meiegi lapsepõlves saime.

Teine päev - Rannamõisa - Türisalu puhkebaas (plaanisime RMK Meremõisa telkimisala, aga sinnani ei jõudnud), 27 km, keskmine kiirus 9,8 km/h
Hommik venis nagu ikka. Kokku tuli pakkida mattide ja magamiskottide ladu, süüa hommikust, pesta nõud ja hambad, pakkida uuesti auto, veenduda, et päevaks said kõigile vajalikud vahetusriided kaasa (kuna terve öö ja hommik sadas paduvihma).

Ennelõunasel ajal saime liikuma mööda maalilist Tilgu teed, jättes auto taas K sugulaste hoolde. Plaanisime minna, nii kaua kuni saab, mööda Tilgu teed, siis külastada Muraste vaateplatvormi (jätaks rattad panga alla ja kõnniks treppi mööda korra pangale) jne. Jne oli selle pärast, et need kõik olid meie kenad plaanid. Tilgu tee lõppes tegelikult kena metsarajaga, mis oli kaetud juurikatega ning siin alustasime matka käekõrval lükkamise etappi. Metsa sees kõndis meile vastu üks tädi, kes soovitas meil lastega tagasi pöörduda. Meie matkamehe entusiasm ja uhkus seda muidugi ei lubanud ja jõudsimegi lükata rattad mööda sopaseid ja sopasemaid kohti kuni pangani, kus algas üks jõhker üles lükkamine ja tõstmine.

Patrik ja August pidi oma rattad ise üles saama, mina lükkasin oma ratast käruga, milles oli Luukas sees, Pärtel kõndis uhkelt üles ise, alt leitud vihmauss peos, ja E lükkas oma ratast, mille taha oli kinnitatud Pärtli ratas. Patrik aga, saades teada, et Pärtlil on vihmauss, hakkas lõugama, et tema üles ei lähe, kui Pärtel vihmaussi maha ei pane, sest muidu ta mõtted on ainult vihmaussi peal ja ta ei saa liikuda. Meil oli vaja, et Patrik liiguks, sest muidu oleks ta jäänud jalgu E'le ja pealegi õhus oli taas tunda vihma. Laps aga jaurab ja jonnib, et tema ei liigu, kui vihmauss on venna peos. Lubasin ta kõige täiega alla lükata, kui see sõnul kirjeldamatu vingumine ära ei lõppe ning õnneks hakkas killavoor liikuma. Peaaegu panga tõusuraja lõpus oli aga treppis pae astang, kus algas meie reisi tõstmise faas. Kui kõik rattad, lapsed ja vihmauss üles said, olime märjemad kui vihma käest tulles.

Üleval tõdesime, et kuna kohe saabub ka padusadu, siis tasub kimada Muraste poe ette jäätisele ja vihmavarju. Tõepoolest oli see õige otsus, vihma hakkas kallama ja pealegi sellel ajal sõitis meist mööda meie auto, mis parkis end Vääna-Jõesuusse ja ilmusid meile autovõtmed.
Kui vihm üle läks, otsustasime, et tagasi suunas vaateplatvormile me ei lähe, kuna vaadet saab nautida ka Suurupi ülemisest majakast ning võtsime suuna sinna. Alguses liikusime mööda tühermaa jalgrattateed, kus puhus magus vastutuul, kuid peagi keerasime mere poole uuele äsja asfalteeritud kergliiklusteele. Ka tuul hakkas nüüd tagant puhuma ja küll oli alles kena sõita. Sõitsime nii hea hooga, et kui olime kiirelt ja korralikult taas pangast alla liikunud, hakkasime alles mõtlema, et ega vast "ülemine majakas" pole oma nime ilmaasjata saanud. Egas midagi, väntasime taas mööda siledat asfalti üles ja läksime ikkagi majakasse, mis oli minu jaoks selle reisi elamus nr.1. Muumimamma ütles, et ärgu ma muretsegu, laps küll korra vigises, aga ta kõigutas teda ja laps jäi jälle magama. Nimelt ta mõistis seda kõike, sest tal oli endal ka 5 last järjest. Selle peale küsis E, et kuidas tal lapsed küll elus on, sest talu oli tõepoolest panga serval ja lastele ei olnud just palju eksimiseruumi jäetud.

Imeline majakas, imelise talu hoovipeal. Majakat valvas ja pidas selle talu perenaine, kes oli tõenäoliselt minu vanune, aga palju rahulikuma meelega. Oma mõttes ristisin ta kohe Muumimammaks. Kuna Luukas alguses magas kärus, siis mina jooksin üles-alla-üles-alla, et veenduda, et laps ei nuta. Kui ma ühe korra alla jõudsin, siis
Edasi pürgisime suhteliselt otsejoones Vääna-Jõesuu ranna poole. Kuna kell oli juba neli läbi ja olime kõik hommikusöögi peal, olid jõuvarud juba otsas. Otsisime head söögikohta ja selgus, et Vääna-Jõesuus on kaks kohvikut - teeäärne burgsi koht ning rannas, Vääna-Jõesuu keskusest eemal, vanas Vetelpääste hoones (seal kus jõgi merre suubub), kohvik Poppi. Otsustasime, et rannas süüa on palju peenem värk ja andsime tühjade kõhtudega taas minna, kuigi Poppi oli palju kaugemal. Randa jõudes selgus muidugi, et kohvik oli hingusele läinud ja seal me siis olime, ilma söögita ja viie näljase lapse ja ühe näljase mehega. Õnneks olime lasknud oma auto transportida Vääna-Jõesuu keskusesse ning nüüd E väntas sinna, ostis ikkagi burgsi kohast söögi, tuli autoga ruttu meieni ja andis meile friikartuleid, fritüüritud pelmeene ja burgereid. Kuni E ära käis ootasin mina rannas ning vihastasin oma laste peale. Palusin neid härdalt ja karmilt, et nad seni kaua, kuni Luukas sööb ei läheks merre, kuna lained olid kenakesti suured. Et kindlustada oma tagalat, ei andnud ma neile ujumisriideid ja käskisin pusad seljas hoida. Tulemusena said muidugi minu lapsed täiesti märjaks koos riietega ja oma ainsate pusadega. Ruuben oli meres lainete lükata-tõmmata, sest isegi põlvini vees olles lükkasid lained ta lihtsalt pikali. Vesi oli külm, õhk oli külm, aga lapsed olid vees (võtsin neil ikka lõpuks märjad riided ära ja lubasin vette). Õnneks kui E kohale jõudis, olid kõik juba nii ära külmunud, et lubasid end ära kuivatada ja enam vette tagasi minna ei tahtnud.

Peale sööki jäi veel liikuda üle Türisalu panga ja telkimisalani. Taas panid poisid mind imestama sellega, kui vapralt nad sadulast maha tulemata üles väntasid. Üleval muidugi oli väga ebameeldiv olla - sa oled panga serval, kus sinu kahene ja neljane üritavad hästi serva lähedal seista ja tahavad
sealt kive alla visata. Pean tunnistama, et me E'ga läksime sellest päris närvi ja soovisime sealt lahkuda kiiremini kui poisid. Nüüd oli kell juba aga 19 ja Luukas arvas, et tema enam kärus olla ei taha. Pangalt alla sõites hakkas ta nutma ning oli selge, et RMK telkimisalale me ei jõua ja tuleb võtta suund Türisalu puhkebaasi.
Sõitsimegi puhkebaasi lootuses, et saame seal kasutada kohalikke sanitaarvõimalusi, aga ometigi ööbida telgis. Kohalik kuli aga tõmbas meile kohe vee peale ning ütles, et natšalnik ei luba telkida ja mingit palagani siia ei tule. Samas hoovi peal istus kena vene pere, kes olid püsti pannud hullema prasniku kui võiks olla üks viie lapsega pere palagan. Muusika mängis nii kõvasti, et kõrvad jooksid meil kõigil si*avett. Seega tuli võtta tuba. Õnneks natšalnik lubas võtta ühe toa kogu meie pere peale ja seadsime end natuke vingus näoga tuppa sisse. E pidi nüüd väntama tagasi üle Türisalu autoni ja seejärel käima Tabasalus sularaha toomas (sest natšalnikule ei kõlvanud ka mitte ükski muu maksmisviis). Ometigi kõik laabus ja tuba ei olnud üldse halb variant, saime kõik kenasti magada, telefone laadida, dušši võtta ja laua taga süüa.
Õhtul E ainult kaebles, et kultuurišokk lähevat aina hullemaks, kuna õues olevad naisterahvad hakkasid röökivat sanga üle laulma ja see õnnestus neil täielikult.

Kolmas päev - Türisalu puhkebaas - Kloogaranna, 18 km, keskmine kiirus 8,10 km/h
Hommikul ärgates olime erakordselt virged ja tublid. Väikesed muidugi jälle karjusid ja jonnisid, kuid suutsime seda ignoreerida ja mitte lasta enda pead norgu. Pakkisime asjad ja auto ja alustasime sõitu nii, et mina lastega hakkasin sõitma ratastega ja E viis auto Keila-Joa parklasse ja sõitis meile vastu. Vaatasime ära Keila-Joa, mis oli lastega palju meeldivam, kui Türisalu pank. Seejärel otsustasime mööda metsateed ja mereäärt suunduda Meremõisa poole, kuid metsatee lõppes mingi hetk trepiga. Peale kümne minutilist seisakut jõudsime otsusele, et seekord me lükkamise ja tõstmise päeva ei tee ja kolistasime läbi metsa tagasi jalgrattateele.

Nii sõites jõudsime kenasti Meremõisa, kus oli lihtsalt imeline rattatee, meri ühel pool, pank (metsa sees) teisel pool, ümberringi pohlad ja mustikad. Ainult, et suure languse korral (mööda teed) E sajatas, et ta ei taha arvatagi, kuidas me seda sama kõrgusekaotust taas tõusma peame. Muidugi oli tal õigus ja Tornimäel vedasime ja sikutasime taas oma rattaid kuskilt juurikate vahelt ja järsakut pidi üles. Üles saades võtsime kiirema suuna söögipeatusesse, Otti ja Matilda kohvikusse, mis osutus meie retke parimaks söögikohaks.

 

Kogu päeva kõrgusid meie kohal äikesepilved, kuulsime mürinat ja siin seal tuli paar üksikut piiska. Ometigi sadama ei hakanud ja ilm soosis meid. Kohvikus olles peitsime küll rattad varju alla, sest ilm oli nii ähvardav, aga pilv hoidis end tagasi. Peale lõunat jäi veel pisike kolmekilomeetrine kihutusretk Treppojale, mis sai laste lemmikkohaks. Lasime Treppojal lastel mööda oja üles ja alla kõndida, kõik kosekesed oma käega ära katsuda ja pärast pidime lihtsalt kõik riided ära vahetama.

Põhimõtteliselt oligi siin retk lõppenud. Jäi veel sõita kilomeeter Kloogaranda rongi peale. Muidugi oleksime tahtnud veeta veel paar tundi rannas ja lasta lastel ujuda, kuid taas see must pilv soovitas meil valida varajasem rong. E pakkis mu lastega rongi peale, tõstis rattad konksu otsa ja pani käru eest ära ja sõitis ise läbi vaikse tibutava saju Keila-Joa poole autole järgi. Kohe alguses palusin kontloröri, et ta aitaks mul käru rongist maha lükata ja ühte meesterahvast, et ta aitaks rattad konksu otsast alla. Kontlorör hoiatas omakorda rongijuhti, et üks hull ema lahkub Rahumäelviie pisikese lapse ja kuhja rataste ja käruga rongi pealt ning kogu rongist maha saamine läks väga kenasti. Nii me siis koju tagasi saabusimegi, mina taas lastega ja E hiljem autoga.

Oli imeline matk. Me muudkui mõtleme, et kus meie võimekuse piirid on ja nagu näha, siis kindlasti me siin ei pidurdu. Järgmine aasta teeme jälle!
PS! Matka õnnestumise võti oli ka Chupa-Chupsis, mis sai Ruubenile kätte antud juhul kui ta kräunuma hakkas. Nii ta siis istus oma kärus või toolis ja limpsis seda. Nimelt ta arvas, et seda tuleb lakkuda nagu jäätist ja nõnda seda jätkus ja jätkus. Kolme päeva peale kulus tervelt kaks pulgakommi :)
PPS! Ruuben ei maganud kordagi lõunaund, sest iga kord kui ta ära väsis, hakkas ta nutma, et palun lähme koju, tahan oma voodisse ja nõnda ta vastu pidas, sest mingis toolis või kärus ta küll magama ei hakka. See-eest Pärtel nõudis iga päev ennast korra kärru ja jäi seal kõpsti kohe magama.

Säleni suusareis

Sellel aastal otsustusid kõikide laste vanused ja kõiksugu elulised tähtaajad lõpuks võimalikuks minna lastega suusareisile. Kuna lennureis on väikeste lastega keeruline, valisime asukohaks Rootsi. Kuna Åre tundus liiga pikk autosõit väikelastega, valisime keskuseks Säleni. Kõik valikud olid suurepärased ja reis oli imevahva. Sälen on üks lastesõbralikumaid keskusi ning sinna me kavatseme veel tagasi minna.

Reisi tegime nö lühikese nädala reisi ehk kohapeal olime kolm täispäeva. Minekule ja tulekule kulus mõlemale poolteist päeva (öö laevas + päevane kohale või ärasõit). Majutus oli meil otse nõlva lõppedes, nii et vajadusel oli hea lastega käia lõunasööki ja -und tegemas. Kuna osad nõlvad olid valgustatud, siis sai sõita nii hommiku kui õhtupoolikul ja keset päeva said lapsed puhata ja mängida. Selletõttu ei tundunud ka ainult kolm päeva kohalolekut liiga väike aeg. Ainult murdmaad oleks ka tahtnud teha ja selle jaoks küll aega ei jätkunud, kuid tõele au andes ei oleks tegelikult ka murdmaa varustus auto peale mahtunud.

Meie kodumaja nõlvalt vaadates

Sälenit iseloomustabki minu arvates tohutu lastesõbralikkus. Palju on nõlvasid, mis algavad tipust, kuid on väga lauged (rohelised laskumised). Osad rajad ongi tehtud lastele - näiteks lumememm Valle rada, kus laps saab sõita läbi metsa ehitatud tunnelitest (mis on igalt poolt vooderdatud porolooniga, et otsasõit ei ole mitte ühestki kohast ohtlik), rajale on pandud kõikuma poroloonist batoonid, mida lapsed saavad käega kiikuma lüüa ja kesk rada on lumememme küla, kus saab vaadata seespoolt vanaaegset mäetehnikat, erinevaid lumememme majakesi, juua kakaod ja kohtuda Vallega, kes laulis, tantsis, suusatas ja tegi lastele patsu. Teine vägev koht oli küll meie keskusest 15 km eemal, kuid sama mäepiletiga trolli rada. Seal oli lastele tehtud metsa sisse mõnus lauge rada, mis oli täis häält tegevaid ja laulvaid trolle, trollimaju, puude külge nikerdatud häält tegevaid loomi, maju, millest sai läbi suusatada või mille uksi sai avada ja sisse piiluda. Kuna rada oli lahti ka õhtul, siis pimedas, erivärviliste prožektorite valguses oli see lastele veel eriti põnev.

Kõik rajal olev meeskond oli ka väga abivalmis ja lahe. Näiteks Pärtel sai juba teisel päeval rajameeste abiga ise taldrikuliftiga väiksematest nõlvadest üles sõidetud. Patrik sai muidugi juba esimesel päeval nipi kätte. Ühel korral Ergo takerdus suusaga kuhugi aeda kinni, kuid Ruuben astus ise julgelt edasi mööda liftijärjekorda. Kohalik onu oli vist selliste allakahestega harjunud ja eeldas, et seegi mees võiks ise üles sõita, pani talle taldriku jalgade vahele ja saatis lapse teele. Kahjuks see tee kestis vaid meetri, aga mulle meeldis see suhtumine, et ka kõige pisemad saavad hakkama ja neid ei tule süles üles tassida.

Kõik poisid olid erakordselt tublid suusatajad. Ruubenile muidugi meeldisid liftidest kõige rohkem eripisikeste suusalint ja toolliftid, kuid meiega koos oli ta väga tubli ka taldrikute peal. Allasõidul oli Ruuben kas traksis või jalgade vahel (minuga koos rohkem jalgade vahel). Laugetel nõlvadel nõudis ta vahepeal ka, et ma ei hoiaks üldse kinni ja "Luuben ise suusata".
Pärtel esimesed päevad oli traksis, kuid kolmandal päeval sõitis juba täitsa ise. Patrik muidugi sõitis algusest peale ise, nii et temaga ei olnud üldse probleeme. Temaga oli võimalik juba ka raskemaid nõlvasid rahulikult läbida ning aeglaselt kuid päriselt käia sõitmas.

Ühel õhtul jõudsime seal isegi ujulasse. Rootsi lapsed on karastunud ja õues käivad poolpaljalt. Ujulas on samuti sellele vastavalt jahe - jahe on õhk ja jahe on bassein (ka lastebassein). Lastel muidugi külm ei olnud, pigem ikka minul, kes ma seal pahkluuni vees üritasin sooja saada.

Kõikidel hommikutel ärkas Ruuben üles ja esimeseks asjaks ütles: "Palun saapad jalga. Luuben ka suusata." Isegi kodus olles ärkab ta vahel öösiti üles, viskab jalad teki alt välja ja nõuab suusasaapaid jalga, nii et võimalusel Eesti kõrgustikesse ja järgmine kord jälle päris mägedesse.

Aitab mülgastest

On olemas asju, mida ei saa teha lastega. Ükskõik kui palju sa ka tahad, siis see pole lihtsalt enam otstarbekas.
See sissekanne on nüüd sellest. Sissekande mõte ei ole mitte olla siin teile lugemiseks (sest lugu on nii piinlik) ja mitte teile ahhetamiseks või sootuks meie üle naermiseks, vaid pelgalt selleks, et minul ei läheks mitte kunagi meelest ära see, mida me tegime ja see, kuidas me ennast praegu tunneme. Kahjuks lihtsalt on mul tendents halbu asju hiljem paremas valguses mäletada või isegi naerda nende üle, aga ma ei taha unustada seda halba. Ma tahan seda meeles pidada ja kui mul järgmine kord on taas tundmine midagi pöörast korda saata, siis ma loen enne selle sissekande läbi.

Niisiis, E'l on puhkus ja maale veel pole plaanis minna. Mõtlesime siin üks õhtu, et teeks pisikese matka juba kohe ära, kuna ilm oli veel pigem jahe (lastel on kuuma ilmaga halvem matkata kui jaheda ilmaga) ja Tenerifele pileteid ei olnud eksole. Õhtul enne magamaminekut arutasime, et ehk sõidaks homme rongiga Aegviitu, matkaks natuke Kõrvemaa maastikukaitsealal, esimese öö veedaks Jussi järvede ääres, siis üle Valgejõe, teise öö veedaks Kadrina all Neeruti telkimisalal ja siis kolmanda öö Rakvere taga. Plaan tundus igati hea, sest rongi tee on ju koguaeg lähedal ja sõita saab ju kruusakatel, nii et Pati saaks ka sõita. Kaarti eriti uurida ei jõudnud, enam-vähem panime teekonna paika, rebisime Regiost lehed välja, vaatasime rongi ajad ära ja läksime magama.
Hommikul käisime poes konservi ostmas, pakkisime ja väntasime Ülemistesse lõunasele Tartu rongile.

Matkatarkus number 1: Mitte kunagi ei lähe sa lastega matkale nii, et sa pole ennem korralikult kaarti uurinud. Eriti kanti, kus sa tead, et on soo ja raba ja kus sa ISE oled olnud nõnda eksinud, et pidid kilomeetreid kõndima põlvini ja kohati kõrgemalgi vees. Sellise kogemuse pealt tuleb juba kannad vastu maad panna ja öelda, et sinna kanti ma beebidega matkale ei lähe.

Pakkimine läks meil sujuvalt, kaasa sai minimaalne komplekt riideid, magamisvarustus, paari päeva söögid (väikese varuga) ja katelokk. Vett sai meie tavaline kogus, kaks ratta- ja kaks pooleteise liitrist pudelit. Oleme selle kogusega aastaid toime tulnud.

Matkatarkus number 2: Oleme aastaid saanud selle veega hakkama, SEST pood on olnud alati kusagil lähedal. Aga maastikukaitse alale ei ole veel keegi burgeriputkat üles pannud ja me oleksime pidanud selle peale mõtlema.

Aegviidus tulime rongilt maha, lapsed olid oma lõunauned ära maganud ja kinnitasime kergelt keha. Taevas olid suured mustad pilved ja ähvardas hakata suvist paduvihma sadama. Peale pisikest pikniku perroonil väntasime TIPi spordibaasi poole, kust minu teada pidi algama suur ja lai kruusatee, mis möödub Ännijärvest ja sõidab kas Kõrvemaale või edasi looduskaitse ala sügavustesse. Millegipärast valis aga enne spordibaasi Google maps, mida E vaatas, meile välja teise teekese. Siit hakkasid kõik meie vead ja ebaõnnestumised pihta. Minul hakkas beebi nutma ja ma ei suutnud kaardile keskenduda. Hakkasin söötma beebit, ilm kiskus juba vihmale. Kui beebi sai tangitud ja hakkasime sõitma, siis Pati vaatas kõrvale ja põrutas mulle sisse. Mina muidugi ei saanud kannatada üldse, aga laps lendas oma ratta alla külili ja sai tõesti haiget. Haakisime Pati minule taha ja siin sisuliselt lõppes tema jaoks matk ära. Jätkasime teekonda mööda väikest metsateed. Metsatee aga läks kogu aeg kitsamaks ja siis oli ta juba üherööpaline tee ja siis oli ta juba aimatav siht. Ja siis oli ta järsku mülgas ja taevast hakkas kallama vihma. Beebi ei rahunenud kärus, vihma kallas, mülka juures olid aga puud, mis kaitsesid paduka eest, kuid see-eest ründasid meid sääsed, kihulased ja parmud. Läbitud oli paar kilomeetrit, sääsemürgist oli pool pudelit ära kasutatud ja juba oli nii raske, et nutt kippus kurku.

Matkatarkus number 3: Kaarti vaatab ja otsuseid teeb see, kes on piirkonnaga rohkem tuttav.

Tagasi pöörduda tundus tobe, ootasime vihma ära ja rassisime olematut teed pidi edasi, kuna kohe pidi ju tulema parem tee. Tuli aga mülgas mülka järel, millest tuli lapsi ja rattaid üle kandma. Jalad olid põlvini sopased ja peagi ei saanud enam üldse sõita, vaid pidi rattad ja käru käekõrval jalutama. 2,75 kilomeetri läbimiseks kulus meil 3 tundi. Tee viis välja asfaldile, mis meil ei olnud plaanis ja mina palusin siinkohal E'd, et anname alla ja sõidame tagasi rongile ja koju, sest sellel kellaajal oleksime pidanud juba telkimas olema. E otsustas, et ah, oleme ikka ühe öö metsas ja paneme edasi.

Maanteele jõudes lasi E Google maps'il meid lühimat teed pidi Jussi järvedeni juhatada.

Matkatarkus number 4: Google maps ei ole hea mõte, ERITI siis, kui panna ta teekonda soovitama jalakäijana.

Esimene unustatud tähtis asi: Maha jäi kõhukott, aga see on äärmiselt vajalik, kui sul on ratast vaja käekõrval lükata.

Teine unustatud tähtis asi: Maha jäi koormakate. Beebiga reisides peab olema alati kaasas koormakate, et imelikus või märjas kohas saaks imetamiseks külje maha panna või vähemalt istudagi. Eelnevatel beebimatkadel on see meil alati kaasas olnud, aga seekord kuidagi ununes.

Beebi jäi magama, Pärtel jäi magama, Pati oli minu taha kinnitatud ja andsime minna. Alguses mööda maantee äärt, seejärel mööda suuremaid kruusakaid ja siis mööda väiksemaid, mida Google soovitas ja siis saabus sild, mis oli täpselt sama lai nagu meie käru. Korra pidime eemaldama ühe ratta, sest sild oli keskelt 1 cm kitsam kui äärtest, aga saime üle. Muidugi käru seismajäämise peale ärkas Ruuben ja tahtis välja. Üritasime luti ja mängasjade abil edasi punnida, aga see ei meeldinud talle mitte üks teps. Seega pidime jälle pausi pidama ja sõidu asemel jalutuskäigu tegema. Maastik oli muutunud tundmatuseni. Meie ees kõrgusid pisikesed täiuslikult ümarad mäed, mis olid üleni kaetud kanarbiku ja leesikaga. E ütles, et see on täpselt nagu meie Prantsusmaa matkarada. Pati ohkas aga omakorda, et see on nagu Venemaa. Lapsed nõudsid, et nad saaksid jala minna mägedest üles (hurraa) ja beebi nõudis, et ta saaks süles minna mägedest üles (mitte hurraa). Google teatas, et me kõik läheme mägedest üles, hoolimata sellest, et üles viis tõepoolest jalutamise, mitte jalgrattaga läbitav rada. E oli sangar, kandis titte ja lükkas oma rasket, käruga ratast. Lapsed olid hiilgavad matkajad ja müristavate hallide pilvede taustal tegime lastega vahelduseks rattarallile paari kilomeetrise mägimatka.

Viimase kilomeetri enne telkimisala, mis oli juba taas metsatee, sai E kuidagi beebi ilma nututa kärusse ja saime oma Jussi järvedeni ära sõidetud. Õhtu läks edasi libedalt. Üks hoidis titte, teine püstitas telki (koormakatet, millele last panna polnud ju kaasas). Kui telk püsti, siis üks pakkis lapsega telgis asju lahti, teine tegi süüa. Siis söök, müramine ja magama.
Ainuke halb asi oli see, et juba õhtul nägime, et vett kahaneb liiga kiiresti. Teine halb asi, mida märkasime, oli see, et järgmise päeva tee nägi kahtlane padrik välja. Järve äärest pidi kaardi ja Google järgi olema Valgejõeni 2,4 km ja siis üle silla saades terendas natuke suurem ja parem tee. Õhtul otsustasime, et hommikul siiski proovime padrikusse siseneda ja vaatame, kuidas kujuneb.

Matkatarkus number 5: Kui midagi on kahtlast, siis lastega seda PROOVIDA pole mõtet. 

Hommikul hoidsime vett kokku. Putru keetsime ainult lastele, endale tegime kahepeale ainult ühe kohvi. Sõitu alustades oli meil kummalgi kolmveerand rattapudelitäit ehk umbes pool liitrit vett. See oli kõik.  Teekond, mida alustasime oli kohe algusest peale läbitav ainult jala ja matšeetega. Kõrvenõgesed ja muud taimed olid nabani. Kohati olid teel mülkad, kohati olid puud langenud nii, et pidime kärusid ja rattaid ükshaaval üle meile põlvini kukkunud puude kuhila kandma, kohati tõstis E puid üles ja mina lükkasin ükshaaval meie varustust läbi. Seda 2,4 kilomeetrit läbisime kõva tunni.

 

Sinna sisse me nüüd läheme

Beebi ja Pärtel magasid, seega sai rahulikult toimetada, aga sääsed ja kihulased sõid nagu põrgulised, sest me olime kraavi kallastel ja mülgastes. Pilti teha seekord ei olnud aega, kuna teekond oli füüsiliselt nii raske, et ei jaksanud fotokat välja kookida ja teiseks ei tahtnud ka käru seisma jätta, kuna siis enamasti lapsed ärkavad. Lõpuks jõudsime läbi raskuste Valgejõe äärde. Kaardil oli näha, et siin peab olema jõgi, aga meil olid ees ainult puud. E läks puude vahele vaatama ja etskae, leidiski silla:

Nutu maik oli suus, aga kuna olime öösel otsustanud, et meil võib juhtuda, et peame tagasi pöörduma, siis ei olnud midagi muud teha kui jonnimata tagasi pöörduda. Beebi muidugi ärkas silla otsimise ajal üles, kuna käru ju seisis ja tahtis süüa. Muidugi keset sääski, ahastust ja püstijala. Seekord ei saanud beebi süles tagasi jalutuda, kuna tagasi tuli täpselt sama moodi tõsta kärusid ja rattaid ning selleks oli vaja meie mõlema kõiki käsi. Lisaks olid need lõputud sääsed ja seega Ruuben sai kärus nutta, kuni jõudsime tagasi telkimisalale. Lastel oli kätte jõudnud lõuna aeg, aga kuna polnud vett, siis süüa ei saanud teha. Andsime neile müslibatoone ja uurisime kaarti, et mis siis nüüd saab. Rongitee ei tundunud enam üldse mõnusalt lähedal (sest meid lahutas Valgejõgi) ning kogu matkamarsruut oli löödud sassi. Peale selle oli 4,8 kilomeetrine jalgsimatk meilt viimsegi jõu röövinud.

Matkatarkus number 6: Kui sa pole milleski kindel (a'la kas sild on või ei ole), siis mine õhtul ja vaata. Nagunii me pidime seda 2,4 km läbima jala. Kergem oleks olnud teha ilma varustuseta üks õhtune jalutuskäik ilma nii suure energiakuluta.

Nii palju oli mul aga õnneks see hetk oidu, et ma hakkasin otsima abi. Mina olen ju imetaja, kes vajab tohutult juua ja asi kiskus käest ära. Kaardil jäi mul üleval ääres õnneks silma Kolga, millest paar kilomeetrit edasi elab T. Helistasin talle ja ütlesin, et tore, et sul tööpäev on, aga meie oleme siin Jussijärve telkimisalal lastega pidevalt eksinud ja ilma veeta. Õnneks T sai tulla meid päästma dehüdratsioonist ja lubasime paari tunni pärast kas Paukjärve või Järvi järvede ääres kokku saada.

Tagasi alguses esimest korda

Kui beebil uus uneaeg saabus hakkasime sõitma, kokkuleppega, et nüüd sõidame ainult mööda kindlaid ja suuri teid. Olime telkimisalalt umbes 100 meetrit sõitnud kui E viitas ühele pisikesele metsateele ja ütles, et siit saab lõigata. Ma küsisin ausalt kolm korda päris kurja ja tõsise häälega, et kas päriselt ka, ja kas sa oled kindel ja tema vastas tõsiselt, et ta on kindel, päriselt ka. Keerasime väikesele teekesele, mis alguses oli kaherealine, siis aga ühe realine. Lõpuks aga ikka kõndisime. Viimane tee natuke viis ühest mäest üles mille tipp oli kaetud oksarägastikuga. E ütles, et siit veel alla ja siis kohe olemegi suuremal teel. Alla ei viinud enam mingit rada. Sealt ei olnud ausalt ükski põder ka läinud, aga meie oma kärude ja ratastega läksime (Vaata matkatarkust nr 6). See ei olnud mingi tavaline mäest alla minek. See oli suhteliselt järsak ja all ootasid meid ainult maha kukkunud puud ja tõeline mets. Nüüd hakkas E vabandama ja mina nutma. Haakisime taas asjad lahti ja tassisime mäest üles ja kogu teekond taas tagasi.
T helistas, et kus me oleme. Ütlesin läbi pisarate, et kus ikka, jälle telkimisplatsil (kusjuures sinna ei saa autoga, sest üks sild on napilt meie käru laiune ja teistest sildadest ei tohi autoga üle sõita). Õnneks meie beebid magasid veel ja saime hakata uhama. Pisikeste lonksudega jõime vett, kuna järjekorde kaotatud aeg ja jõud olid teinud meid nõrgemaks. Šokolaadi ei saanud süüa, sest janu ei tohtinud suuremaks ajada ja hakkasime niisama väntama. Teed olid alguses tohutult liivased ja rasked. Tõusudel kupatasin Pati tandemilt maha, sest ma lihtsalt ei jaksanud vändata ega ka lükata. Pati oli nii vapper, marssis ja ei virisenud. Tasapisi läksid ka teed paremaks ja siis juba saime T'ga kokku, kes andis meile vee. Spidoka järgi vaatasime, et kokku saime ühe kilomeetri enne Järvi järvede telkimisala ja otsustasime sinnani ära sõita, et seal teha lõuna ja joogipaus.
Niipea kui E nägi esimest RMK piknikuala, tõmbas ta kohe kõrvale ja hakkasime vett kulistama ning lastele ja endale süüa tegema.

Pärast muidugi selgus, et kui me oleks 20 sekundit edasi sõitnud ehk mäest alla veerenud, oleks olnud palju-palju ilusam ja mugavam piknikuala - toolide ja varikatusega lauaga, aga meie valisime esimese, hädalise, mähkimislaua, mitte söögilauaga platsi. Aga no see selleks. Meie mõte ei lõiganud see matk nagunii üldse, nii et see viga oli väikseim selle matka vigadest.
Edasi, peale pikka puhkust, otsustasime sõita ööseks T juurde. T vahepeal helistas ja ütles, et kui me Peterburi maanteele jõuame, siis meie päralt on lausa kaks rida, mis on autodele kinni ja kus on just uus asfalt maha pandud ning me ei pea minema kruusateele, mis Kolka viib. Sellega saaksime kiiremini ja mõnusamini kohale.
Kuna peale söömist oli aga tuju ja tee hea, otsustasime, et laseme Patil ka vahelduseks sõita (nüüd kus me ei olnud enam metsatunnelis, nagu Pärtel meie metsaseiklusi väljendas).

Matkatarkus number 7: Kui sul on vaja kuhugi õhtuks kohale jõuda, siis sa ei lase 4,5 aastasel, kellel on olnud väga raske päev ja kes on lõunajal magamata,  ise 16 tollise rattaga vändata.

Patile meeldis sõita muidugi väga. Kruusatee oli huvitav ja uus asfalt oli sile, aga ta siiski väsis. Mingi hetk ma vaatasin, et ta laseb ainult tirri, käratasin, et mis teed, vänta nüüd, kuid Pati teatas, et aga emme, ma ju sõidan nagu sina. Ülejäänud tee seletasin talle, mis vahe on pisikesel rattal ja suurel käikudega rattal ja miks mina väntan ühe korra ja liigun edasi 100 meetrit ja tema peab kogu aeg vudima. Igatahes 6 või 7 kilomeetrit peale aeglast väntamist teatas Pati, et ta enam tegelikult sõita ei jaksa ja me haakisime ta jälle minule taha. Haakimise ajal, kuna käru seisis, ärkas muidugi Ruuben üles ja siis oli jälle pidu läbi. Lõpppunkti oli veel 3 km aga enam ma jalgsimatka ette võtta ei suutnud. Helistasin taas T'le ja ütlesin, et siin on mu piir, palun tuldagu, võetagu kaasa kiivriga abikaasa ja mina hülgan ratta. T tuli, korjas minu ja beebid peale ja Pati tuli meestega ratastega järgi.
Patil sõita laskmine oli matka seisukohalt viga, aga temale muidugi vahva. Kui Pati oleks minu taga olnud, oleksime kaks korda kiiremini kohale jõudnud ja ma oleks saanud lõpuni sõita, aga temal pidi ka vähemalt üks vahva mälestus sellest matkast jääma. Pealegi, trumm oli juba läinud ja see üks pisike nö vale otsus olid ainult pulgad.
Praegu oleme tagasi kodus ja isegi kainelt mõeldes pean tunnistama, et kogu see matk oli meie lolluse tipp. Me tegime ühe vale ja lolli otsuse teise otsa. Ma olen päriselt šokis, iseenda rumalusest. Sellist matka võib teha ainult E'ga kahekesi ja JALA, mitte rattaga. Aegviidu ja Kõrvemaa on üks paras raba ja sinna rattaga ronida on laus rumalus, veelgi enam koos lastega. Laste ees on mul häbi, piinlik ja paha, et ma olen neile kannatusi põhjustanud, et nad on putukate poolt ära söödud ja sügelevad nagu kirbatanud koerad. Mu enda jalad, käed, pea, nägu, ja üleüldse kõik kohad on lõhki kratsitud ja nõgestest täpilised.
See matk oli vaimselt ja füüsiliselt vist raskeim katsumus mu elus ja kuigi meil on E'ga sellest paar päeva juba möödas, oleme me kahtlaselt vaiksed. Tänulikud, et me koju saime, tänulikud, et me vett saime, tänulikud, et lapsed vastu pidasid. Aitäh Sulle T!

Hellitatud hotellitatud

E lapsepõlvesõpradest olen vist varemgi kirjutanud. Nad on sellised E sõbrad, et kui minu täiesti tõsine abikaasa neid näeb (kes teadupärast naeratab liiga vähe), siis ta naeratab kohe ja palju. Sõbrad on päris, tõelised, siirad ja ma nii armastan neid.
Sel aastal oli mul juubel ja kujutage pilti, nad kinkisid MULLE, ilma sünnipäeva peota, lihtsalt, perepaketi Viimsi SPA'sse.
Laupäeva hommikul vaatasime aknast välja, jälle sant ilm, puhkus muudkui kulub ja otsustasime, et teeme midagi mõnusat. Alustuseks üritasime sõita Tenerifele - vaatasime läbi kõik viimase minuti pakkumised, et kohe minema põrutada, aga kõik oli ära müüdud. Helistades reisibüroosse öeldi meile, et aga vaadake välja, nii kole on, juba kolm päeva tagasi olid kõik reisid müüdud ning isegi Bulgaariasse ei ole võimalik pileteid saada, rääkimata Kanaaridest, Kreetast või Türgist. Seega, kui Kanaaridele ei saa, läksime Viimsisse.
Lastele meeldis Viimsis tohutult. Meie E'ga võtsime endale protseduurid ja seni, kuni me ilutsesime, said lapsed hullata lastetoas. Lastetuba oli tohutu ronimisatraktsiooniga, batuudi, pallimere ja pisikeste laste alaga mängutuba. Lastel oli seal nii palju tegemist, et me ei saanud neid ei lõunaunele ega kuhugi mujale sööma meelitatud. Õnneks oli seal pisike kohvikunurgake, kus sai lastele suppi tellida. Kohvikutädi oli üliarmas ja aitas Patil suppi jahutada, samal ajal kui mina tankiva Ruubeni kõrvalt Pärtli supile peale puhusin. Lõpuks õhtul saime nad mängutoast ujulasse kutsega kätte.
Ujulas taas poisid möllasid basseinides ja käisid saunades. Lisaks kuumale saunale oli seal ka kolm 60 kraadist sauna, kus oli lastega mõnus oleleda. Pärtel oli soolasaunas alguses natuke hädas, et kas tõesti sool tohib peost ka põrandale kukkuda. Tore oli vahelduseks näha tema korralikku palet.
Peale mitmetunnist basseinimöllu ei olnud enam aega õhtust süüa ja käiku läks vanavanaema õpetus - sauna, peksa, magama.
Saamata jäänud õhtusöögi arvelt oli hommikusöök perega rahulik ja hea. Tühja kõhu tõttu ei lennanud kahvlid ja lapsed pugisid isukalt munaputru. Pärtel on küll natuke liiga kõvahäälne, kuid vähemalt ta ei karjunud, vaid lihtsalt seletas muudkui valjul häälel: meie oleme tellis, meie joome sidruni mahla (apelsini mahl), meie sööme muna, venna sööb pannikooki, tooli peal tohib käpuli olla (põlvili) jne.
Peale hommikusööki said lapsed taas paar tundi ujulas sulistada ja mina beebiga raamatut lugeda. Puhkus oli peaaegu Tenerife vääriline. Lastel oleks veel paariks päevaks möllamisindu jätkunud ja kahjuks jälle on neile talletunud ajju, et hotell, see on mingi võlumaa, mängukeskuste, jäätiste, basseinide ja imelise hommikusöögiga (mitte reisimisel vahel tarvilik paha padjaga  ööbimispaik, kus on alati sama maitsega hommikusöök).
Aga, siit tuleb reklaam (Viimsi SPA võiks mulle selle eest praegu tasuta uue tuusiku anda), me nautisime tegelikult kõik seda väga, nii protseduure, spa'd ning tõeliselt ka seda, et lapsed said mängutoas hullata (see tähendab ju, et nad mängisid terve päeva ilma kaklemata koos). Isegi lähedus kodule oli suureks plussiks, sest kolme lapsega autoga kaugele sõita on lihtsalt piin. See oli üks tore koht, kus lastega aega veeta.

Kannatlikkuse proov ehk reisile kolme lapsega

Kuna suvel plaanime minna rattamatkale (kõigi kolme lapsega), siis tegime esimese mugasvustega proovireisi teada saamaks esmaseid ahastusi, mis nii paljude lastega reisimine kaasa toob.

E lapsepõlvesõber korraldas oma 30 juubelit ja ostsis selle tarbeks Tallinkilt päris palju kajuteid Rootsi reisile. Meil oli luba tulla terve perega. Pean ütlema, et ma ei tea paremat sünnipäeva pidamise viisi - sa saad oma sõpradega kolm päeva koos olla ja keegi ei saa "peolt" minema kõmpida mõne lameda vabandusega, et "homme on vaja vara ärgata" või "ma pean minema, sest sõber läheb ja siis ma saan autoga ja see on mugavam". Samas on aga kõigilt piisavalt ruumi ja õhku, laev on suur, Stockholm suurem ja ööseks on kõigil oma voodi, kuhu vajuda. Meie saime oma perele terve kajuti. Aknaga! Ja kujutage nüüd ette, mida paremat ihkab üks kaheaastase lapse hing, kui istuda aknal, vaadata merd, avarust ja lugeda laineid. Esimesed paar tundi oli Pärtel aknal ja kogu aeg luges: näe,
veel üks laine, emme, veel üks, näe, veel üks laine, emme, laine...
Lapsed olid õhtul paid, kolasime laevas ringi, kuulasime muusikuid, käisime natuke mängunurgas, mängisime bingot, vaatasime tantsijaid ja lõpuks kukkusid kõik peaaegu ise oma koikudesse.


Hommikul hommikusöögilauas jätkus veel ideaalpere mäng. Ruuben magas ja lasi minul ka hea maitsta lasta, lapsed sõid ja ei pirisenud. Kõhud täis läksime linna peale. Patrikul oli sooviks näha kuningalossi ja Pärtlil oli sooviks sõita metrooga. Meie tahtsime veel Vasa muuseumisse ja elusalt tagasi laevale jõuda.
Metroo oli õnnestumine kuubis. Pikad tunnelid, liikuvad trepid, rongid, rongisõit tunnelis, veel sügavamad maaalused käigud ja liftid. Kõik see jättis Pärtlile nii kustumatu mulje, et veel tänagi kuuldes sõna metroo hakkab ta lohutamatult nutma ja metroosse nõudma.
Kuningaloss oli Patrikule igav. Maja oli nagu maja ikka ja kuningat polnud näha, rääkimata printsessidest, kellele oli plaan kosja tulla eksole. Suurest pettumusest keeldus ta isegi vahisõduri ees naeratamast ja lehvitamast. Kuningalossi juurest lahkudes hakkas aga sadama. Esimesel viiel minutil nagu natuke ja siis natuke rohkem, siis kallama ja lõpuks taevast lihtsalt valati meid veega üle. Õnneks suuremad poisid läksid mõlemad kärudesse ja jäid vihma sabina peale magama ning beebi kõlkus kõhukotis ja vihmavarju all ning temalgi polnud häda midagi. Samal ajal anti Stockholmi maratoni start ja nii me siis seisime kallavas vihmas ja tahtsime minna üle tee, aga jooksjad muudkui vudisid. Ootasime kuni särkidel olid numbrid 1000, 5000, 8000, 10 000. Ikka veel ei tulnud pausi. Üle tee oli lubatud minna küll, kui jooksjaid ei sega ja mina isegi sain beebi ja kõhukotiga üle silgatud, aga teisele poole teed jäid E ja tema sõber koos kahe käruga. Tee või tina, üle tee ei saa -11 000, 12 000. Lõpuks 15 000 peal said kärud ka üle tee ja suundusime Vasa poole.
Vasa muuseumisse jõudes hakkas pihta aga argipäev. Pärtel ärkas paha tujuga. Ei aidanud kaasa võetud viineripirukad, kohukesed ega suur suur laev. Ei aidanud huvitavad väljapanekud ega lift. Laps pirises ja virises. Patrik keeldus aga üldse ärkamast ja teda tuli muudkui edasi lükata, Ruuben vääksus ja oleks tahtnud olla sellili ja kõhuli, süüa ja siputada. Muuseumis ei saanud me midagi lugeda, kuhugi süveneda ega pilku pöörata. Vaatasime kogu raha eest ainult, et lapsed oleks enam-vähem kuss. Õues aga kallas ja kallas. Kui moe pärast said kõik korrused külastatud, siis otsustasime, et aitab piinadest, tagasi laeva, isegi läbi vihma.
Pakkisime lapsed sisse, botikutesse, tekkidesse, kärudesse, vihmavarjudesse ja suundusime virila ja väsinud kambaga uuesti metroo suunas. Meie mantlid hakkasid läbi laskma kohe peale muuseumi katuse ääre alt väljumist, jalad käisid plirts ja plärts ja metroosse jalutamine võttis väikeste jalgade tõõtu lihtsalt igaviku. Metrooga oli sõita aga ainult üks peatusevahe, mis tegi muidugi tuska Pärtlile ja see oli tema niigi nadile tujule nagu i'le täpp.

Kui olime lõpuks laeva jõudnud ja märjad riided kuivade vastus vahetanud, suundusime õhtusöögile. Olime otsustanud, et investeerime lastega reisides nii hommiku kui õhtusööki, et siis on vähem jama kui kõhud täis on. E küsis veel Eestis üle, et kas õhtusöögi aeg on kohaliku aja järgi ja müüja kinnitas, et muidugi kohalik. Aga tädi Tallink oli ohmoon ja mõtles vist, et kogu maailmas on Eestiga sama kohalik aeg ja nii me siis saabusime Rootsi lauda tund aega hiljem kui oleks pidanud. Meie muidugimõista seda ei adunud ja lihtsalt imestasime, et kuidas osad juba lõpetavad söömist, kui meie alles alustame.
E läks Patrikuga sööke kaema ja mina jäin Ruubenit tissima ning Pärtliga lauda ootama. Pärtel keeldus lastetooli istumast, keeldus vaatamast laineid ja linna, saari, mootorpaate ja maju, selle asemel tõusis tooli peale jalanõudega püsti, viskas kaks kahvlit maha, hakkas karjuma ja pani käe elegantselt püksi, et tuge otsida kogu oma mehelikkusest. See oli minu täpp i peal.
Ülejäänud õhtusöögi aja tegelesin mina Ruubeni ja Pärrtliga ja E ja Patrik üritasid süüa. Kui Pärtel lõpetas söömise, tahtsime E'ga juba vahetust teha, et mina saaks sööma asuda, kuid siis see väsinud ja ära karjunud meheke jäi laua taha magama. E otsustas, et viib ta kajutisse ja saabudes tagasi teatas mulle, et hea uudis on see, et Pärtel magab, aga halb uudis on see, et söögi lõpuni on jäänud 5 minutit, kuna tegemist oli siiski Eesti aja järgi algava söögiga. Kiiruga täitsin endale paar taldrikut ja alustasin igale imetavale emale omast kiirõgimist. Säh sulle siis Rootsi lauda lastega.
Veelgi halvem uudis oli aga see, et kui me kõik koos kajutisse läksime, arvas Pärtel heaks oma teisest kosutavast lõunaunest (mis oleks pidanud tegelikult olema ööuni) ärgata. Saime veel pika õhtu laste seltsis, kes õnneks olid küll peaaegu paid, aga mul kohe ei läinud kuidagi meelest see sigatsev pilk restorani toolil püsti seisvast lapsest, kellel üks käsi on püksis.

See õhtu jäin mina lastega kajutisse magama. Isegi oma koikule ei kobinud ja kaisutasin oma staar-last Ruubeni ärkamiseni. Hommikuks oli viha juba natuke lahtunud ja kui läbi häda saime maale (sest ainuke nõue oli minna tagasi metrooga sõitma) ja koju, siis küsisin E'lt, et 10 palli skaalal, kui raske siis reis oli kah, vastas tema, et 8. Tundub, et mina olen treenitum ja panen hingeks 5, aga restorani ma enam nii pea ei lähe!

Petseri

Kui sul on juba kolm last, siis isegi minusugune tossike õpib, et mõnele reisile on vaja minna, aga vähendatud komplektiga. Üks päev enne VHK õpetajate Petseri reisi registreerimise lõpptähtaega teatas H mulle, et näe, sain kirja, aga ei lähe. Mina olen peale Mitte pühad pühakud raamatu lugemist ihanud aga Petserisse minna ning õhtul peale E'ga läbirääkimisi registreerisimegi ennast ja iminappa reisile ja järgmine päev tormasin Ruubenile passi tegema.
Reis oli kahepäevane ja Petseri on ju Tartu rahulepinguga Eesti ehk seega lähedal E maale. Vaatasime, et kõige mõistlikum on reisida nii: neljapäeval lastega maale, sealt reedel oma autoga piirini, jala Petserisse, laupäeval tagasi maale, pühapäeval kõigi lastega koju. Reis reisis, lõputu pakkimine, laste jagamine, laste pakkimine ja üleüldine kiirus iseloomustas seda nädalavahetust, kuid kompensatsiooniks tormlemise eest oli reis ise rahulik.
Petseri on nagu Võru, ainult et natuke rohkem täis plakateid suure võidu auks, autosid, kus on kirjas Спасибо Деду за Победу, räämas maju, väikeseid poekesi. Aadressiks kuhu me minema pidime, oli meil "kloostri väravast umbes 200 meetrit vasakule üks kollane maja". Sellest aadressist oli küllalt ja leidsime maja üles. Üles leidsime ka ülejäänud grupi, kus oli mulle õnneks ka tuttavaid õpetajad. Kloostri ekskursioon oli ju puha venekeelne ja noviits, kes meile rääkis vuristas kõik asjad ette veel erakordse kiirusega. Nii me siis aegajalt koputasime mõnele mu õpetajale õlale, et keegi paar sõna eesti keeles ka poetaks. Vahest sai paar sõna, aga vahest sai vastuseks, et mitte muhvigi ei saanud aru.

Aga tagasi reisi algusesse - peale lahti pakkimist ja lõunasööki kloostri külalistemajas läksime ekskursioonile. Magav Ruuben elas kõik väntsutamised magavalt üle: kärust kõhukotti, siis kabelisse, sealt õue, sealt kottpimedasse koobastesse, sealt õue, siis pühale mäele, kus meie kõrval hakkasid lööma kõik need kiriku kellad, kõik jalutuskäigud ja seismajäämised ning ärkas alles hetk peale ekskursiooni lõppu lõbusalt. Tuju oli tal kaunikesti rahulik peale kolmetunnist uinakut, aga kuna mähe oli täis, siis ei söandanud õhtusele liturgiale minna ja suundusin tagasi meie külalistemajja.

Need kellad ei häirinud last

See kurg ei lennanud ega lennanud ära

Need õunapuud lähevad kohe õide (ja neid oli seal palju-palju)

Oo milline rahulolu, vaikne titeke rinnal ja raamat käes. Ei pea keetma, vaaritama, kasima ega pesema. Hiljem tuli veel õhtusöök ja ise pidi ainult laua taha tulema. Õhtusöögil tulid tädid, kes toitu ette kandsid minu juurde, haarasid Ruubeni sülle ja ütlesid mulle söö. Sõin. Tänasin. Milline luksus.
Peale sööki läksime oma tuppa ja kohe magama (ei mingit kisa-kära, kaklemist ja meelitamist) ja magasime ühe kosutava ja pika une. Hommikul alustasime päeva varahommikuse jumalateenistusega, kus me küll lõpuni vastu ei pidanud, kuid hommikusöögilauas saime selle kohta vähemalt paar eesti keelset sõna. Teenistuse lõpus oli öeldud, et meie muudkui palvetame Jumala poole ja tahame seda ja toda, et ta teeks, aga see on ju palvetamine sõnadega, et saagu meie tahtmine. Pahupidi on kõik siin ilmas läinud; saagu ikka Sinu tahtmine. Oo seda mõtte lihtsust ja meele alandlikkust.
Kogu kloostris veedetud aja jooksul oli mul hea olla. Eks mul on muidugi ka hea elu, aga seal tajusin veel kümme korda teravamalt, kui hästi mul kõik on. Pole mul ei ühtegi haigust, lapsed on terved ja tublid, elu on paigas ja kõik on hästi. Kohati oli lausa piinlik mööda kõndida jalutust palvetajast või kiriku ees põlvili nutvast prouast, aga lõpuks lõpetame me ju kõik ühes ja samas kohas. Mina seisan kiriku ees oma titukesega ja kuulan läbi kõlaaukude kirikust toimuvat ja kiidan Issandat ja teine põlvitab mu kõrval ja palub Issandat.

Peale hommikusööki oli loeng, mis pidi olema tõlkega, kuid muidugi mõista arvati, et küll ikka me mõne sõna tabame ja et tõlkides läheb liiga palju aega kaotsi ning munk saab liiga vähe kõnelda. Niipalju kui meie puudulik vene keel aru saada lubas, oli loeng tõesti huvitav. Enamasti saime aru aga ainult teemast, mitte teema arutelust ja sellest on väga kahju. E plaanib nüüd minna vene keelt õppima, et enam seda jama ei korduks, et tarkus on su kõrval, aga kätte seda ei saa.

Aken on kinni ehitatud slaavi moodi

Tänava remont, autod kimavad, augumärgistus on ju täiesti pädev

Tuul tõuseb, vihm langeb, Eesti paistab

Loengu lõppedes saime veel viimast korda süüa, seejärel pakkisime asjad, ostsime kommid nimega Rot Front ja viinad ja suundusime tagasi Eestimaa poole. Viimaste rublade ja kopikate eest ostsis E kuskilt pisipoest koorejäätise, mis oli niii hea, kuid jäätise lõppedes, kui külm oli kenasti naha vahel, jäime külma vihma alla. Olime just künka otsas, kust Eesti ja seal olev päike paistis kätte ära, aga piirini oli veel astuda. Piiril muidugi ka ei halastata - passi kontrollitakse järjepanu igas teelejuhtuvas putkas ja igas putkas kontrollitakse seda säärase põhjalikkusega, nagu eelmised tädid-onud poleks sinna sisse vaadanudki. Lõuks saime Venemaalt tulema ja marssisime rõõmsalt kodumaa pinnal, kuni vastu tormas paks ja tige eestlane ja peaaegu karjus meile, et kust me tuleme. No kust ikka, vastasime, Venemaalt. Te olete haagistega rekkade reas! Oh seda imet, Venemaal pidigi kõndima mööda autoteed, kust me teadma pidime, et Eestis on euroliidu reeglid ja käima pead sa mööda mingit lehmarada, millelele viitav silt oli kuhugi ära peidetud. Sõiamava tädi käest pakku saades astus meile uus tige tädi vastu. Viina on, suitsu on, medikamente on!? Meie vastus oli, et pudel viina on jah. Tädi küsis seepeale, et esimest korda olete või?! (Ei saanud aru, et kas siis esimesel korral ei mõista osta või) Huuh, tere kodu. Venemaal küll kontrolliti ülearu ja ülearuse põhjalikkusega, aga kõik olid vähemalt sõbralikud ja südamlikud. Meil aga toimib kõik nagu euroliidule kohane, kuid ilma igasuguse südameta. Võta siis kinni, kuidas asjad olema peaks.