Võimekuse piirid

Igal suvel oleme teinud lastega rattamatka. Laste arv on muidugi võrdeteguriks retke raskusastme funktsioonis ning pöördvõrdelises seoses kilogrammidega, mida me kaasa tassida jõuame ja läbitud kilomeetrite hulgaga. Ehk juba teist aastat matkal vajame pakiautot ning kilometraaž muudkui kahaneb.
Seekord laenasime oma neljale lapsele ühe juurde, sest tundub, et trumm on juba nagunii läinud. Kuna anti ka valida, millist last juurde tahame, valisime muidugi poisslapse. Matkaseltskond koosnes seega minust ja E'st ning lastest vanuses 4 kuud, 2, 4, 6 ja 11 aastat. Matka mõte oli selles, et Pärtel saaks soovi korral ise vändata, Patrik väntaks kogu maa ise ja Ruuben ja Luukas elaksid selle üle. Noh, muidugi see ka, et Luukas magab ainult liikuvas kärus, seega matk ju sobib talle ideaalselt. Marsruudiks valisime teekonna Tallinnast Kloogaranda, mis on peaaegu täielikult rattateega kaetud. Samas oli võimalus koguaeg metsa või väikestele tänavatele põigata ning seda võimalust me jõudu mööda ka kasutasime. Ainuke ohtlik lõik teekonnal oli sõit üles Türisalu pangale ja sealt alla. Ülejäänud aja me maantee veerel ei sõitnud. Matka kogupikkuseks sai 67 kilomeetrit ja ajaliselt võttis see aega kolm päeva.
 
Esimene päev - Kodust Rannamõisa, 22,4 km, keskmine kiirus 9,6 km/h
Matka hommikul ärkasid Pärtel ja Ruuben halva tujuga. Karjusid, kaklesid, kisklesid, loopisid asju ja tegid kõigil tuju pahaks ning vahepeal oli mul tunne, et nende lastega ei sõida ma üldse kuhugi. Kui asjad aga pakitud said ja närvid olid juba mustaks kõrbenud, saatsin E autoga teele oma sõbranna sugulaste juurde, et nemad auto õhtuks meie juurde transpordiksid ja asusin üksi viie lapsega teele.

Juba kolmandal kilomeetril väiksed poisid kaeblesid, et neil on käte sees nõelakesed ja nad vajavad puhkepausi. Kindral ema aga ignoreeris kõike ja lasi neil lausa 8 km nõnda sõita, kuni E lõpuks järgi jõudis. Siis tegime ka esimese pisikese peatuse ja liikusime edasi Harku järve suunas. Olime vaadanud endale hea teekonna välja, kuidas enam-vähem Lucca restoranini jõuda, kuid seda tänavat, mis Googlemapsis kandis nime Kalda seal olemas igatahes veel ei olnud. Niisiis sonkisime natuke pangaalusel heinamaal, veendumaks, et tõesti-tõesti, seal on ainult tühi väli ja ekslesime tagasi tänavatele, mis päriselt olemas olid. Sööma otsustasime minna Tabasalu BBQ'sse, mis eeldas väsinud lastelt Tabasalu tõusu. Minu suureks hämmastuseks väntasid nii Patrik kui August kogu tee mäkke üles, kordagi sadulast maha tulemata.
Peale lõunat oli jäänud päeva kergeim neljandik veel läbida. Mööda väikseid tänavaid, müristamise ja halli pilve saatel liikusime K suvilasse, kus oli nende perekonna iga aastane suvelõpu pidu. Seal sai veelkord süüa-juua ja lapsed said pööningul magamiskottides magada nagu meiegi lapsepõlves saime.

Teine päev - Rannamõisa - Türisalu puhkebaas (plaanisime RMK Meremõisa telkimisala, aga sinnani ei jõudnud), 27 km, keskmine kiirus 9,8 km/h
Hommik venis nagu ikka. Kokku tuli pakkida mattide ja magamiskottide ladu, süüa hommikust, pesta nõud ja hambad, pakkida uuesti auto, veenduda, et päevaks said kõigile vajalikud vahetusriided kaasa (kuna terve öö ja hommik sadas paduvihma).

Ennelõunasel ajal saime liikuma mööda maalilist Tilgu teed, jättes auto taas K sugulaste hoolde. Plaanisime minna, nii kaua kuni saab, mööda Tilgu teed, siis külastada Muraste vaateplatvormi (jätaks rattad panga alla ja kõnniks treppi mööda korra pangale) jne. Jne oli selle pärast, et need kõik olid meie kenad plaanid. Tilgu tee lõppes tegelikult kena metsarajaga, mis oli kaetud juurikatega ning siin alustasime matka käekõrval lükkamise etappi. Metsa sees kõndis meile vastu üks tädi, kes soovitas meil lastega tagasi pöörduda. Meie matkamehe entusiasm ja uhkus seda muidugi ei lubanud ja jõudsimegi lükata rattad mööda sopaseid ja sopasemaid kohti kuni pangani, kus algas üks jõhker üles lükkamine ja tõstmine.

Patrik ja August pidi oma rattad ise üles saama, mina lükkasin oma ratast käruga, milles oli Luukas sees, Pärtel kõndis uhkelt üles ise, alt leitud vihmauss peos, ja E lükkas oma ratast, mille taha oli kinnitatud Pärtli ratas. Patrik aga, saades teada, et Pärtlil on vihmauss, hakkas lõugama, et tema üles ei lähe, kui Pärtel vihmaussi maha ei pane, sest muidu ta mõtted on ainult vihmaussi peal ja ta ei saa liikuda. Meil oli vaja, et Patrik liiguks, sest muidu oleks ta jäänud jalgu E'le ja pealegi õhus oli taas tunda vihma. Laps aga jaurab ja jonnib, et tema ei liigu, kui vihmauss on venna peos. Lubasin ta kõige täiega alla lükata, kui see sõnul kirjeldamatu vingumine ära ei lõppe ning õnneks hakkas killavoor liikuma. Peaaegu panga tõusuraja lõpus oli aga treppis pae astang, kus algas meie reisi tõstmise faas. Kui kõik rattad, lapsed ja vihmauss üles said, olime märjemad kui vihma käest tulles.

Üleval tõdesime, et kuna kohe saabub ka padusadu, siis tasub kimada Muraste poe ette jäätisele ja vihmavarju. Tõepoolest oli see õige otsus, vihma hakkas kallama ja pealegi sellel ajal sõitis meist mööda meie auto, mis parkis end Vääna-Jõesuusse ja ilmusid meile autovõtmed.
Kui vihm üle läks, otsustasime, et tagasi suunas vaateplatvormile me ei lähe, kuna vaadet saab nautida ka Suurupi ülemisest majakast ning võtsime suuna sinna. Alguses liikusime mööda tühermaa jalgrattateed, kus puhus magus vastutuul, kuid peagi keerasime mere poole uuele äsja asfalteeritud kergliiklusteele. Ka tuul hakkas nüüd tagant puhuma ja küll oli alles kena sõita. Sõitsime nii hea hooga, et kui olime kiirelt ja korralikult taas pangast alla liikunud, hakkasime alles mõtlema, et ega vast "ülemine majakas" pole oma nime ilmaasjata saanud. Egas midagi, väntasime taas mööda siledat asfalti üles ja läksime ikkagi majakasse, mis oli minu jaoks selle reisi elamus nr.1. Muumimamma ütles, et ärgu ma muretsegu, laps küll korra vigises, aga ta kõigutas teda ja laps jäi jälle magama. Nimelt ta mõistis seda kõike, sest tal oli endal ka 5 last järjest. Selle peale küsis E, et kuidas tal lapsed küll elus on, sest talu oli tõepoolest panga serval ja lastele ei olnud just palju eksimiseruumi jäetud.

Imeline majakas, imelise talu hoovipeal. Majakat valvas ja pidas selle talu perenaine, kes oli tõenäoliselt minu vanune, aga palju rahulikuma meelega. Oma mõttes ristisin ta kohe Muumimammaks. Kuna Luukas alguses magas kärus, siis mina jooksin üles-alla-üles-alla, et veenduda, et laps ei nuta. Kui ma ühe korra alla jõudsin, siis
Edasi pürgisime suhteliselt otsejoones Vääna-Jõesuu ranna poole. Kuna kell oli juba neli läbi ja olime kõik hommikusöögi peal, olid jõuvarud juba otsas. Otsisime head söögikohta ja selgus, et Vääna-Jõesuus on kaks kohvikut - teeäärne burgsi koht ning rannas, Vääna-Jõesuu keskusest eemal, vanas Vetelpääste hoones (seal kus jõgi merre suubub), kohvik Poppi. Otsustasime, et rannas süüa on palju peenem värk ja andsime tühjade kõhtudega taas minna, kuigi Poppi oli palju kaugemal. Randa jõudes selgus muidugi, et kohvik oli hingusele läinud ja seal me siis olime, ilma söögita ja viie näljase lapse ja ühe näljase mehega. Õnneks olime lasknud oma auto transportida Vääna-Jõesuu keskusesse ning nüüd E väntas sinna, ostis ikkagi burgsi kohast söögi, tuli autoga ruttu meieni ja andis meile friikartuleid, fritüüritud pelmeene ja burgereid. Kuni E ära käis ootasin mina rannas ning vihastasin oma laste peale. Palusin neid härdalt ja karmilt, et nad seni kaua, kuni Luukas sööb ei läheks merre, kuna lained olid kenakesti suured. Et kindlustada oma tagalat, ei andnud ma neile ujumisriideid ja käskisin pusad seljas hoida. Tulemusena said muidugi minu lapsed täiesti märjaks koos riietega ja oma ainsate pusadega. Ruuben oli meres lainete lükata-tõmmata, sest isegi põlvini vees olles lükkasid lained ta lihtsalt pikali. Vesi oli külm, õhk oli külm, aga lapsed olid vees (võtsin neil ikka lõpuks märjad riided ära ja lubasin vette). Õnneks kui E kohale jõudis, olid kõik juba nii ära külmunud, et lubasid end ära kuivatada ja enam vette tagasi minna ei tahtnud.

Peale sööki jäi veel liikuda üle Türisalu panga ja telkimisalani. Taas panid poisid mind imestama sellega, kui vapralt nad sadulast maha tulemata üles väntasid. Üleval muidugi oli väga ebameeldiv olla - sa oled panga serval, kus sinu kahene ja neljane üritavad hästi serva lähedal seista ja tahavad
sealt kive alla visata. Pean tunnistama, et me E'ga läksime sellest päris närvi ja soovisime sealt lahkuda kiiremini kui poisid. Nüüd oli kell juba aga 19 ja Luukas arvas, et tema enam kärus olla ei taha. Pangalt alla sõites hakkas ta nutma ning oli selge, et RMK telkimisalale me ei jõua ja tuleb võtta suund Türisalu puhkebaasi.
Sõitsimegi puhkebaasi lootuses, et saame seal kasutada kohalikke sanitaarvõimalusi, aga ometigi ööbida telgis. Kohalik kuli aga tõmbas meile kohe vee peale ning ütles, et natšalnik ei luba telkida ja mingit palagani siia ei tule. Samas hoovi peal istus kena vene pere, kes olid püsti pannud hullema prasniku kui võiks olla üks viie lapsega pere palagan. Muusika mängis nii kõvasti, et kõrvad jooksid meil kõigil si*avett. Seega tuli võtta tuba. Õnneks natšalnik lubas võtta ühe toa kogu meie pere peale ja seadsime end natuke vingus näoga tuppa sisse. E pidi nüüd väntama tagasi üle Türisalu autoni ja seejärel käima Tabasalus sularaha toomas (sest natšalnikule ei kõlvanud ka mitte ükski muu maksmisviis). Ometigi kõik laabus ja tuba ei olnud üldse halb variant, saime kõik kenasti magada, telefone laadida, dušši võtta ja laua taga süüa.
Õhtul E ainult kaebles, et kultuurišokk lähevat aina hullemaks, kuna õues olevad naisterahvad hakkasid röökivat sanga üle laulma ja see õnnestus neil täielikult.

Kolmas päev - Türisalu puhkebaas - Kloogaranna, 18 km, keskmine kiirus 8,10 km/h
Hommikul ärgates olime erakordselt virged ja tublid. Väikesed muidugi jälle karjusid ja jonnisid, kuid suutsime seda ignoreerida ja mitte lasta enda pead norgu. Pakkisime asjad ja auto ja alustasime sõitu nii, et mina lastega hakkasin sõitma ratastega ja E viis auto Keila-Joa parklasse ja sõitis meile vastu. Vaatasime ära Keila-Joa, mis oli lastega palju meeldivam, kui Türisalu pank. Seejärel otsustasime mööda metsateed ja mereäärt suunduda Meremõisa poole, kuid metsatee lõppes mingi hetk trepiga. Peale kümne minutilist seisakut jõudsime otsusele, et seekord me lükkamise ja tõstmise päeva ei tee ja kolistasime läbi metsa tagasi jalgrattateele.

Nii sõites jõudsime kenasti Meremõisa, kus oli lihtsalt imeline rattatee, meri ühel pool, pank (metsa sees) teisel pool, ümberringi pohlad ja mustikad. Ainult, et suure languse korral (mööda teed) E sajatas, et ta ei taha arvatagi, kuidas me seda sama kõrgusekaotust taas tõusma peame. Muidugi oli tal õigus ja Tornimäel vedasime ja sikutasime taas oma rattaid kuskilt juurikate vahelt ja järsakut pidi üles. Üles saades võtsime kiirema suuna söögipeatusesse, Otti ja Matilda kohvikusse, mis osutus meie retke parimaks söögikohaks.

 

Kogu päeva kõrgusid meie kohal äikesepilved, kuulsime mürinat ja siin seal tuli paar üksikut piiska. Ometigi sadama ei hakanud ja ilm soosis meid. Kohvikus olles peitsime küll rattad varju alla, sest ilm oli nii ähvardav, aga pilv hoidis end tagasi. Peale lõunat jäi veel pisike kolmekilomeetrine kihutusretk Treppojale, mis sai laste lemmikkohaks. Lasime Treppojal lastel mööda oja üles ja alla kõndida, kõik kosekesed oma käega ära katsuda ja pärast pidime lihtsalt kõik riided ära vahetama.

Põhimõtteliselt oligi siin retk lõppenud. Jäi veel sõita kilomeeter Kloogaranda rongi peale. Muidugi oleksime tahtnud veeta veel paar tundi rannas ja lasta lastel ujuda, kuid taas see must pilv soovitas meil valida varajasem rong. E pakkis mu lastega rongi peale, tõstis rattad konksu otsa ja pani käru eest ära ja sõitis ise läbi vaikse tibutava saju Keila-Joa poole autole järgi. Kohe alguses palusin kontloröri, et ta aitaks mul käru rongist maha lükata ja ühte meesterahvast, et ta aitaks rattad konksu otsast alla. Kontlorör hoiatas omakorda rongijuhti, et üks hull ema lahkub Rahumäelviie pisikese lapse ja kuhja rataste ja käruga rongi pealt ning kogu rongist maha saamine läks väga kenasti. Nii me siis koju tagasi saabusimegi, mina taas lastega ja E hiljem autoga.

Oli imeline matk. Me muudkui mõtleme, et kus meie võimekuse piirid on ja nagu näha, siis kindlasti me siin ei pidurdu. Järgmine aasta teeme jälle!
PS! Matka õnnestumise võti oli ka Chupa-Chupsis, mis sai Ruubenile kätte antud juhul kui ta kräunuma hakkas. Nii ta siis istus oma kärus või toolis ja limpsis seda. Nimelt ta arvas, et seda tuleb lakkuda nagu jäätist ja nõnda seda jätkus ja jätkus. Kolme päeva peale kulus tervelt kaks pulgakommi :)
PPS! Ruuben ei maganud kordagi lõunaund, sest iga kord kui ta ära väsis, hakkas ta nutma, et palun lähme koju, tahan oma voodisse ja nõnda ta vastu pidas, sest mingis toolis või kärus ta küll magama ei hakka. See-eest Pärtel nõudis iga päev ennast korra kärru ja jäi seal kõpsti kohe magama.

Õhtune jalgrattasõit

Otsustasime eile õhtul minna lastega jalgrattaga sõitma. Patrik oma rattal, Pärtel tandemil, beebi seal kus vaja (kärus või toolis).

Kuna Hiiult läheb hea jalgrattatee alla, suundusime Stromka poole. Mina kogu aja mõtlesin veel, et ju saab õigel hetkel tandemisse panna Patriku, Pärtli ratta käru taha ja Pärtli kärru. Stroomi rannas teatas aga E, et tööriistad, millega kronsteini sättida on kodus ja Pati peab ka koju ise väntama.

Kokku väntas Patrik iseseisvalt 20 kilomeetrit. Tondil oli vaese lapse jõud nii raugenud, et tema istus E'ga rongi ja sõitsid kaks peatust koju. Mina tittedega läksin rattaga.

Pärtel väntas kogu aja tandemil. Kuna lõunauni oli magamata, siis lootsime ta mingi hetk kärru panna, aga sellest ei tulnud sitke iseloomu tõttu midagi välja. Lõpuks oli laps nii väsinud, et jäigi oma ratta seljas magama ja me lihtsalt tõstsime ta ümber.

Aitab mülgastest

On olemas asju, mida ei saa teha lastega. Ükskõik kui palju sa ka tahad, siis see pole lihtsalt enam otstarbekas.
See sissekanne on nüüd sellest. Sissekande mõte ei ole mitte olla siin teile lugemiseks (sest lugu on nii piinlik) ja mitte teile ahhetamiseks või sootuks meie üle naermiseks, vaid pelgalt selleks, et minul ei läheks mitte kunagi meelest ära see, mida me tegime ja see, kuidas me ennast praegu tunneme. Kahjuks lihtsalt on mul tendents halbu asju hiljem paremas valguses mäletada või isegi naerda nende üle, aga ma ei taha unustada seda halba. Ma tahan seda meeles pidada ja kui mul järgmine kord on taas tundmine midagi pöörast korda saata, siis ma loen enne selle sissekande läbi.

Niisiis, E'l on puhkus ja maale veel pole plaanis minna. Mõtlesime siin üks õhtu, et teeks pisikese matka juba kohe ära, kuna ilm oli veel pigem jahe (lastel on kuuma ilmaga halvem matkata kui jaheda ilmaga) ja Tenerifele pileteid ei olnud eksole. Õhtul enne magamaminekut arutasime, et ehk sõidaks homme rongiga Aegviitu, matkaks natuke Kõrvemaa maastikukaitsealal, esimese öö veedaks Jussi järvede ääres, siis üle Valgejõe, teise öö veedaks Kadrina all Neeruti telkimisalal ja siis kolmanda öö Rakvere taga. Plaan tundus igati hea, sest rongi tee on ju koguaeg lähedal ja sõita saab ju kruusakatel, nii et Pati saaks ka sõita. Kaarti eriti uurida ei jõudnud, enam-vähem panime teekonna paika, rebisime Regiost lehed välja, vaatasime rongi ajad ära ja läksime magama.
Hommikul käisime poes konservi ostmas, pakkisime ja väntasime Ülemistesse lõunasele Tartu rongile.

Matkatarkus number 1: Mitte kunagi ei lähe sa lastega matkale nii, et sa pole ennem korralikult kaarti uurinud. Eriti kanti, kus sa tead, et on soo ja raba ja kus sa ISE oled olnud nõnda eksinud, et pidid kilomeetreid kõndima põlvini ja kohati kõrgemalgi vees. Sellise kogemuse pealt tuleb juba kannad vastu maad panna ja öelda, et sinna kanti ma beebidega matkale ei lähe.

Pakkimine läks meil sujuvalt, kaasa sai minimaalne komplekt riideid, magamisvarustus, paari päeva söögid (väikese varuga) ja katelokk. Vett sai meie tavaline kogus, kaks ratta- ja kaks pooleteise liitrist pudelit. Oleme selle kogusega aastaid toime tulnud.

Matkatarkus number 2: Oleme aastaid saanud selle veega hakkama, SEST pood on olnud alati kusagil lähedal. Aga maastikukaitse alale ei ole veel keegi burgeriputkat üles pannud ja me oleksime pidanud selle peale mõtlema.

Aegviidus tulime rongilt maha, lapsed olid oma lõunauned ära maganud ja kinnitasime kergelt keha. Taevas olid suured mustad pilved ja ähvardas hakata suvist paduvihma sadama. Peale pisikest pikniku perroonil väntasime TIPi spordibaasi poole, kust minu teada pidi algama suur ja lai kruusatee, mis möödub Ännijärvest ja sõidab kas Kõrvemaale või edasi looduskaitse ala sügavustesse. Millegipärast valis aga enne spordibaasi Google maps, mida E vaatas, meile välja teise teekese. Siit hakkasid kõik meie vead ja ebaõnnestumised pihta. Minul hakkas beebi nutma ja ma ei suutnud kaardile keskenduda. Hakkasin söötma beebit, ilm kiskus juba vihmale. Kui beebi sai tangitud ja hakkasime sõitma, siis Pati vaatas kõrvale ja põrutas mulle sisse. Mina muidugi ei saanud kannatada üldse, aga laps lendas oma ratta alla külili ja sai tõesti haiget. Haakisime Pati minule taha ja siin sisuliselt lõppes tema jaoks matk ära. Jätkasime teekonda mööda väikest metsateed. Metsatee aga läks kogu aeg kitsamaks ja siis oli ta juba üherööpaline tee ja siis oli ta juba aimatav siht. Ja siis oli ta järsku mülgas ja taevast hakkas kallama vihma. Beebi ei rahunenud kärus, vihma kallas, mülka juures olid aga puud, mis kaitsesid paduka eest, kuid see-eest ründasid meid sääsed, kihulased ja parmud. Läbitud oli paar kilomeetrit, sääsemürgist oli pool pudelit ära kasutatud ja juba oli nii raske, et nutt kippus kurku.

Matkatarkus number 3: Kaarti vaatab ja otsuseid teeb see, kes on piirkonnaga rohkem tuttav.

Tagasi pöörduda tundus tobe, ootasime vihma ära ja rassisime olematut teed pidi edasi, kuna kohe pidi ju tulema parem tee. Tuli aga mülgas mülka järel, millest tuli lapsi ja rattaid üle kandma. Jalad olid põlvini sopased ja peagi ei saanud enam üldse sõita, vaid pidi rattad ja käru käekõrval jalutama. 2,75 kilomeetri läbimiseks kulus meil 3 tundi. Tee viis välja asfaldile, mis meil ei olnud plaanis ja mina palusin siinkohal E'd, et anname alla ja sõidame tagasi rongile ja koju, sest sellel kellaajal oleksime pidanud juba telkimas olema. E otsustas, et ah, oleme ikka ühe öö metsas ja paneme edasi.

Maanteele jõudes lasi E Google maps'il meid lühimat teed pidi Jussi järvedeni juhatada.

Matkatarkus number 4: Google maps ei ole hea mõte, ERITI siis, kui panna ta teekonda soovitama jalakäijana.

Esimene unustatud tähtis asi: Maha jäi kõhukott, aga see on äärmiselt vajalik, kui sul on ratast vaja käekõrval lükata.

Teine unustatud tähtis asi: Maha jäi koormakate. Beebiga reisides peab olema alati kaasas koormakate, et imelikus või märjas kohas saaks imetamiseks külje maha panna või vähemalt istudagi. Eelnevatel beebimatkadel on see meil alati kaasas olnud, aga seekord kuidagi ununes.

Beebi jäi magama, Pärtel jäi magama, Pati oli minu taha kinnitatud ja andsime minna. Alguses mööda maantee äärt, seejärel mööda suuremaid kruusakaid ja siis mööda väiksemaid, mida Google soovitas ja siis saabus sild, mis oli täpselt sama lai nagu meie käru. Korra pidime eemaldama ühe ratta, sest sild oli keskelt 1 cm kitsam kui äärtest, aga saime üle. Muidugi käru seismajäämise peale ärkas Ruuben ja tahtis välja. Üritasime luti ja mängasjade abil edasi punnida, aga see ei meeldinud talle mitte üks teps. Seega pidime jälle pausi pidama ja sõidu asemel jalutuskäigu tegema. Maastik oli muutunud tundmatuseni. Meie ees kõrgusid pisikesed täiuslikult ümarad mäed, mis olid üleni kaetud kanarbiku ja leesikaga. E ütles, et see on täpselt nagu meie Prantsusmaa matkarada. Pati ohkas aga omakorda, et see on nagu Venemaa. Lapsed nõudsid, et nad saaksid jala minna mägedest üles (hurraa) ja beebi nõudis, et ta saaks süles minna mägedest üles (mitte hurraa). Google teatas, et me kõik läheme mägedest üles, hoolimata sellest, et üles viis tõepoolest jalutamise, mitte jalgrattaga läbitav rada. E oli sangar, kandis titte ja lükkas oma rasket, käruga ratast. Lapsed olid hiilgavad matkajad ja müristavate hallide pilvede taustal tegime lastega vahelduseks rattarallile paari kilomeetrise mägimatka.

Viimase kilomeetri enne telkimisala, mis oli juba taas metsatee, sai E kuidagi beebi ilma nututa kärusse ja saime oma Jussi järvedeni ära sõidetud. Õhtu läks edasi libedalt. Üks hoidis titte, teine püstitas telki (koormakatet, millele last panna polnud ju kaasas). Kui telk püsti, siis üks pakkis lapsega telgis asju lahti, teine tegi süüa. Siis söök, müramine ja magama.
Ainuke halb asi oli see, et juba õhtul nägime, et vett kahaneb liiga kiiresti. Teine halb asi, mida märkasime, oli see, et järgmise päeva tee nägi kahtlane padrik välja. Järve äärest pidi kaardi ja Google järgi olema Valgejõeni 2,4 km ja siis üle silla saades terendas natuke suurem ja parem tee. Õhtul otsustasime, et hommikul siiski proovime padrikusse siseneda ja vaatame, kuidas kujuneb.

Matkatarkus number 5: Kui midagi on kahtlast, siis lastega seda PROOVIDA pole mõtet. 

Hommikul hoidsime vett kokku. Putru keetsime ainult lastele, endale tegime kahepeale ainult ühe kohvi. Sõitu alustades oli meil kummalgi kolmveerand rattapudelitäit ehk umbes pool liitrit vett. See oli kõik.  Teekond, mida alustasime oli kohe algusest peale läbitav ainult jala ja matšeetega. Kõrvenõgesed ja muud taimed olid nabani. Kohati olid teel mülkad, kohati olid puud langenud nii, et pidime kärusid ja rattaid ükshaaval üle meile põlvini kukkunud puude kuhila kandma, kohati tõstis E puid üles ja mina lükkasin ükshaaval meie varustust läbi. Seda 2,4 kilomeetrit läbisime kõva tunni.

 

Sinna sisse me nüüd läheme

Beebi ja Pärtel magasid, seega sai rahulikult toimetada, aga sääsed ja kihulased sõid nagu põrgulised, sest me olime kraavi kallastel ja mülgastes. Pilti teha seekord ei olnud aega, kuna teekond oli füüsiliselt nii raske, et ei jaksanud fotokat välja kookida ja teiseks ei tahtnud ka käru seisma jätta, kuna siis enamasti lapsed ärkavad. Lõpuks jõudsime läbi raskuste Valgejõe äärde. Kaardil oli näha, et siin peab olema jõgi, aga meil olid ees ainult puud. E läks puude vahele vaatama ja etskae, leidiski silla:

Nutu maik oli suus, aga kuna olime öösel otsustanud, et meil võib juhtuda, et peame tagasi pöörduma, siis ei olnud midagi muud teha kui jonnimata tagasi pöörduda. Beebi muidugi ärkas silla otsimise ajal üles, kuna käru ju seisis ja tahtis süüa. Muidugi keset sääski, ahastust ja püstijala. Seekord ei saanud beebi süles tagasi jalutuda, kuna tagasi tuli täpselt sama moodi tõsta kärusid ja rattaid ning selleks oli vaja meie mõlema kõiki käsi. Lisaks olid need lõputud sääsed ja seega Ruuben sai kärus nutta, kuni jõudsime tagasi telkimisalale. Lastel oli kätte jõudnud lõuna aeg, aga kuna polnud vett, siis süüa ei saanud teha. Andsime neile müslibatoone ja uurisime kaarti, et mis siis nüüd saab. Rongitee ei tundunud enam üldse mõnusalt lähedal (sest meid lahutas Valgejõgi) ning kogu matkamarsruut oli löödud sassi. Peale selle oli 4,8 kilomeetrine jalgsimatk meilt viimsegi jõu röövinud.

Matkatarkus number 6: Kui sa pole milleski kindel (a'la kas sild on või ei ole), siis mine õhtul ja vaata. Nagunii me pidime seda 2,4 km läbima jala. Kergem oleks olnud teha ilma varustuseta üks õhtune jalutuskäik ilma nii suure energiakuluta.

Nii palju oli mul aga õnneks see hetk oidu, et ma hakkasin otsima abi. Mina olen ju imetaja, kes vajab tohutult juua ja asi kiskus käest ära. Kaardil jäi mul üleval ääres õnneks silma Kolga, millest paar kilomeetrit edasi elab T. Helistasin talle ja ütlesin, et tore, et sul tööpäev on, aga meie oleme siin Jussijärve telkimisalal lastega pidevalt eksinud ja ilma veeta. Õnneks T sai tulla meid päästma dehüdratsioonist ja lubasime paari tunni pärast kas Paukjärve või Järvi järvede ääres kokku saada.

Tagasi alguses esimest korda

Kui beebil uus uneaeg saabus hakkasime sõitma, kokkuleppega, et nüüd sõidame ainult mööda kindlaid ja suuri teid. Olime telkimisalalt umbes 100 meetrit sõitnud kui E viitas ühele pisikesele metsateele ja ütles, et siit saab lõigata. Ma küsisin ausalt kolm korda päris kurja ja tõsise häälega, et kas päriselt ka, ja kas sa oled kindel ja tema vastas tõsiselt, et ta on kindel, päriselt ka. Keerasime väikesele teekesele, mis alguses oli kaherealine, siis aga ühe realine. Lõpuks aga ikka kõndisime. Viimane tee natuke viis ühest mäest üles mille tipp oli kaetud oksarägastikuga. E ütles, et siit veel alla ja siis kohe olemegi suuremal teel. Alla ei viinud enam mingit rada. Sealt ei olnud ausalt ükski põder ka läinud, aga meie oma kärude ja ratastega läksime (Vaata matkatarkust nr 6). See ei olnud mingi tavaline mäest alla minek. See oli suhteliselt järsak ja all ootasid meid ainult maha kukkunud puud ja tõeline mets. Nüüd hakkas E vabandama ja mina nutma. Haakisime taas asjad lahti ja tassisime mäest üles ja kogu teekond taas tagasi.
T helistas, et kus me oleme. Ütlesin läbi pisarate, et kus ikka, jälle telkimisplatsil (kusjuures sinna ei saa autoga, sest üks sild on napilt meie käru laiune ja teistest sildadest ei tohi autoga üle sõita). Õnneks meie beebid magasid veel ja saime hakata uhama. Pisikeste lonksudega jõime vett, kuna järjekorde kaotatud aeg ja jõud olid teinud meid nõrgemaks. Šokolaadi ei saanud süüa, sest janu ei tohtinud suuremaks ajada ja hakkasime niisama väntama. Teed olid alguses tohutult liivased ja rasked. Tõusudel kupatasin Pati tandemilt maha, sest ma lihtsalt ei jaksanud vändata ega ka lükata. Pati oli nii vapper, marssis ja ei virisenud. Tasapisi läksid ka teed paremaks ja siis juba saime T'ga kokku, kes andis meile vee. Spidoka järgi vaatasime, et kokku saime ühe kilomeetri enne Järvi järvede telkimisala ja otsustasime sinnani ära sõita, et seal teha lõuna ja joogipaus.
Niipea kui E nägi esimest RMK piknikuala, tõmbas ta kohe kõrvale ja hakkasime vett kulistama ning lastele ja endale süüa tegema.

Pärast muidugi selgus, et kui me oleks 20 sekundit edasi sõitnud ehk mäest alla veerenud, oleks olnud palju-palju ilusam ja mugavam piknikuala - toolide ja varikatusega lauaga, aga meie valisime esimese, hädalise, mähkimislaua, mitte söögilauaga platsi. Aga no see selleks. Meie mõte ei lõiganud see matk nagunii üldse, nii et see viga oli väikseim selle matka vigadest.
Edasi, peale pikka puhkust, otsustasime sõita ööseks T juurde. T vahepeal helistas ja ütles, et kui me Peterburi maanteele jõuame, siis meie päralt on lausa kaks rida, mis on autodele kinni ja kus on just uus asfalt maha pandud ning me ei pea minema kruusateele, mis Kolka viib. Sellega saaksime kiiremini ja mõnusamini kohale.
Kuna peale söömist oli aga tuju ja tee hea, otsustasime, et laseme Patil ka vahelduseks sõita (nüüd kus me ei olnud enam metsatunnelis, nagu Pärtel meie metsaseiklusi väljendas).

Matkatarkus number 7: Kui sul on vaja kuhugi õhtuks kohale jõuda, siis sa ei lase 4,5 aastasel, kellel on olnud väga raske päev ja kes on lõunajal magamata,  ise 16 tollise rattaga vändata.

Patile meeldis sõita muidugi väga. Kruusatee oli huvitav ja uus asfalt oli sile, aga ta siiski väsis. Mingi hetk ma vaatasin, et ta laseb ainult tirri, käratasin, et mis teed, vänta nüüd, kuid Pati teatas, et aga emme, ma ju sõidan nagu sina. Ülejäänud tee seletasin talle, mis vahe on pisikesel rattal ja suurel käikudega rattal ja miks mina väntan ühe korra ja liigun edasi 100 meetrit ja tema peab kogu aeg vudima. Igatahes 6 või 7 kilomeetrit peale aeglast väntamist teatas Pati, et ta enam tegelikult sõita ei jaksa ja me haakisime ta jälle minule taha. Haakimise ajal, kuna käru seisis, ärkas muidugi Ruuben üles ja siis oli jälle pidu läbi. Lõpppunkti oli veel 3 km aga enam ma jalgsimatka ette võtta ei suutnud. Helistasin taas T'le ja ütlesin, et siin on mu piir, palun tuldagu, võetagu kaasa kiivriga abikaasa ja mina hülgan ratta. T tuli, korjas minu ja beebid peale ja Pati tuli meestega ratastega järgi.
Patil sõita laskmine oli matka seisukohalt viga, aga temale muidugi vahva. Kui Pati oleks minu taga olnud, oleksime kaks korda kiiremini kohale jõudnud ja ma oleks saanud lõpuni sõita, aga temal pidi ka vähemalt üks vahva mälestus sellest matkast jääma. Pealegi, trumm oli juba läinud ja see üks pisike nö vale otsus olid ainult pulgad.
Praegu oleme tagasi kodus ja isegi kainelt mõeldes pean tunnistama, et kogu see matk oli meie lolluse tipp. Me tegime ühe vale ja lolli otsuse teise otsa. Ma olen päriselt šokis, iseenda rumalusest. Sellist matka võib teha ainult E'ga kahekesi ja JALA, mitte rattaga. Aegviidu ja Kõrvemaa on üks paras raba ja sinna rattaga ronida on laus rumalus, veelgi enam koos lastega. Laste ees on mul häbi, piinlik ja paha, et ma olen neile kannatusi põhjustanud, et nad on putukate poolt ära söödud ja sügelevad nagu kirbatanud koerad. Mu enda jalad, käed, pea, nägu, ja üleüldse kõik kohad on lõhki kratsitud ja nõgestest täpilised.
See matk oli vaimselt ja füüsiliselt vist raskeim katsumus mu elus ja kuigi meil on E'ga sellest paar päeva juba möödas, oleme me kahtlaselt vaiksed. Tänulikud, et me koju saime, tänulikud, et me vett saime, tänulikud, et lapsed vastu pidasid. Aitäh Sulle T!

Eelmatk Lottemaale

Pati küsis, et mis asi on matk (definitsiooni; mitte, et ta ei teaks, mis on matk). Matk on see, kui sa vähemalt ühe öö telgis magad, kostis E. Aga kas siis matk Lottemaale polegi matk? On ikka, see on lihtsalt eelmatk, sellega me vaatame kuidas me matkata saame.
Niisiis eelmatk Lottemaale: Hommikul rattaga rongile (1,7km), Pärnusse, rattaga Lottemaale (10 km) ja siis sama teed pidi tagasi. Kokku 23 km.
Pärnu rongijaamast Lottemaani saab sõita mööda väikeseid tänavaid ja metsateed pidi rattaga küll. Muidugi metsatee on selline: alguses lai ja autogagi sõidetav, siis natuke kitsam ja rohtukasvanum, seejärel muutub ta tõeliseks liivamülkaks ning seejärel kaob nö kaherööpaline tee ära ja jätkub üherealise metsatunnelina. Seega lapsele oli tee tõeline matkatee ja sisaldas neljasele tõeliselt raskeid elamusi. Mitu korda kukkus ratas liivas külili ja ühest mudamülkast pidime lapsed/rattad üle kandma, minu jalgade mudaseks saamise hinnaga.

Lottemaa oli selline, et sinna kõlbab just minna (minu meelest) pisemate lastega. Vanematel lastel ei ole seal suurt kultuuriprogrammi loota, kuid müramist ja turnimist on see eest küll. Peamine atraktsioon lastele on vända keeramine. Erinevates majades ja igal pool õues oli erinevaid leiutisi (ehk puust kaste), mille küljes oli vänt ja atraktsioonina sai vänta keerata. Pooltel kordadel siis midagi isegi juhtus (masin liigutas end) ja pooltel kordadel oli kast kas katki või lihtsalt vänt oli kasti külge ilu pärast külge poogitud.

Järjekordne vänt, seekord horisontaalses asendis

Erinevad tegelaste majad olid minu jaoks sisult ja vormilt tühjad, aga lapsed vist hindasidki seda, et oli ruumi mängimiseks ja fantaseerimiseks ning sai lihtsalt mööda maju ringi turnida.
Erinevad kohapealsed etteasted olid täpselt piiripeal - minu jaoks tobedad, aga pisematele talutavad. Näiteks planetaariumi etendus oli säärane: pimedas kuppelkatusega tornitoas lamab rahvas kotttoolidel ja vaatab lae alla kinnitatud hiigelsuurt hällikarusselli laadset meie päikesesüsteemi ja kuulab lindilt Klausi planeetide juttu. Jutt on tore ja lustakas, AGA - planeedid ei ole Päikese suhtes kauguse mõttes õiges järjestuses ja suurused on ka paigast ära. Uraan ja Neptuun olid näiteks sama suured nagu Maa. Maa külge oli kinnitatud kuu, aga Jupiteril ei olnud ühtegi. Sellised asjad on minu jaoks andestamatud, mitte sellepärast, et ma ajan taga täpsust, vaid sellepärast, et ilmselgelt on võimalik teha asju õigemini ja paremini, kuid mingil imelikul ajendil pole seda tehtud.

nö Planetaarium

Teatrietenduse sisu oli aga selline - kärbes Jaak leiab magamast mingi putuka, armub temasse, siis räägivad nad teiste abiga natuke juttu ja abielluvad koheselt. Etenduse lõpp. Minu jaoks tobe, lool puudub moraal, sisu on laste jaoks ehk mitte kohane, AGA vähemalt mõlemad lapsed vaatasid etenduse lõpuni (õnneks see jant ei olnud pikk).
Majadest meeldis mulle kõige rohkem sigade maja ehk beebide ala. Majas elas ka üks seaema, kes oli karm ja pidas korda. Kui mina söötsin, siis hoidis ta sigade maja uudistama tulnud lapsi minust karmilt eemal. Vahepeal tõi E mulle sinna Pärtli, kes oli püksid ära märjanud ja läks ise uusi riideid kärusse otsima. Pärtel muidugi valis sobivaima momendi, mil mul käed-jalad Ruubenit täis olid ja silkas minu juurest palja pepuga minema. Seaema aga oma karmi käega tagastas mulle lapse. See siga oli mu Lottemaa parim elamus.
Lottemaa ise on täpselt nii suur, et kogu päev läheb ära ja paariks tunniks sinna minna pole mõtet. Kuigi ma praegu elasin ennast välja kõikide tema vigade peal, siis kui sel suvel avaneb veel võimalust sinnakanti sõita, teeks ma Lottemaa päeva lastele veel.

Pärtel on muidugi tema ise. Meie endi rumalusel andsime talle kolmveerand tundi enne sööma minekut ühe keedumuna, mis päädis sellega, et sooja sööki ta vaevu sõi ja loopis kohvikus taas kahvleid. Kodus on meil range kord, et lapsed söövad söögiajal ja vahepeal on nälg ja näksimist ei ole. Seetõttu söövad nad ka söögiajal hästi, aga reisides tegime erandi. Õpin sellest.

Tagasi sõites korjasime metsa alt metsmaasikaid ja liivamülgastes turgutasime Patit šokolaadiga, et ta frustratsioonist teisi poisse üles ei ajaks. Metsa vahelt välja saades ärkasid pisemad poisid sileda tee peale üles ja Ruuben nõudis mähkmevahetust ja tissi. Selle pausiga me arvestanud ei olnud ja kuna rongini hakkas aega nappima, siis panime Pati taha haakesse. Seega tema iseväntamine lõppes 17ndal kilomeetril. Ta on vapper ja tubli matkaline.
Rongis pidas Pati tunnikese vastu, aga siis ühtlane rat-ta-taa kustutas ta lõplikult. Üritasime teda äratada lubades talle kommimägesid kokku, kuid laps oli nagu sült. Kui saime aru, et temast ei ole ei sõitjat ega ka ratta seljas istujat (tandemil), siis võttis E kibekiirelt kärust välja turvahälli ja pani sinna kustunud matkalise ja Pärtli ja väntas suuremate poistega koju. Mina panin Ruubeni kõhukotti ja jalutasin koju tandem käekõrval.

Matka silmas pidades on siin nüüd meile mõtlemise koht: Kas siiski kanda kaasas rasket rattatooli või siis teha ka Patrikule kusagil kohustuslik lõunauni, sest näib, et päev täis möllu, elamusi ja väntamist nõuab ka silmad kinni puhkust. Terve päev oleme pead vaevanud ja taga nutnud seda, et meil pole šerpasid, sest see aasta tuleb meil ära kanda kolm last, üks jalgratas, üks rattatool, telk, neli magamiskotti, neli matti, viie inimese riided, söök, katelokk, gaas, vesi ja mähkmed. Nii et lisaks šerpale oleks tegelikult vaja ka üht jakki.

Kärukatse

Eellugu:
Täna hommikul tekkis meil mõte minna Naissaarele. Pakkisime kiiruga oma lapsed ratastele (Ruuben ja Pärtel järelkärru, Pati tooli) ja hakkasime Kalasadama poole Monica peale väntama. Lapsed olid paid, kes vait, kes magas ja sõit sujus, kuniks tabas meid ootamatult rattaga raskesti läbitav Tänavatoidu festival. Seejärel, küll juba allaandnuna otsustasime siiski minna sadamasse. Oh seda imet, kai ääres seisab Monica, otsad veel kinni, meie oleme 100 meetrit paadist, aga vahepeal on kultuurikilomeetri teetööd. Kitsal jalakäiguribal on aga loendamatu hulk mutikesi, kes ei kuule rattakella, ei tee väljagi möödapalumise palvetest ja üleüldse on vanad, karkudega ja aeglased. Kui me kaile jõudsime, nägime Monoca saba.
E oli nii pahane enda peale, et valis vale trassi, mina oleks pidanud olema pahane, et kodus liiga kaua tohnerdasin, aga tegelikult polnud ma üldse pahane, sest 1) alles jäi tervelt 50 eurot piletiraha ja 2) me saime terve perega rattaga sõitma.
Edasi otsustasime minna Stroomi randa, lasta lastel mänguväljakul hullata, katsuda varbaga vett ja pidada maha piknik, mille olime Naissaare jaoks kaasa pakkinud. Seejärel aga mööda rannaäärt ja Hiiu kergliiklusteed pidi koju.
Päris lugu:
Koju sõites, Roccal Mare keskuse juures, MacDonaldsi taga on kergliiklusteele maha märgitud vasakul 2/3 jalgrattale, paremal 1/3 jalakäijale. Mingi tore laupäeva seltskond kärude ja burgeritega oli otsustanud jääda jalgrattateele piknikule. Meie möödusime nendest paremalt poolt, nii kõnniteeserva äärest kui vähegi saab, aeglaselt ja ettevaatlikult, kuna olime ju jalakäijate tsoonis. Meie ja burgeriseltskonna vahelt aga tahtis meist (kõige kitsamal kohal) möödasõitu teha üks jalgrattur. Samal ajal tuli meile aga mäest alla ja taganttuulega vastu ka üks jalgrattur, kelle kiirus ei olnud mitte väike. Niisiis meie kõrval põrkasid kokku möödasõitja ja kihutaja. Kihutaja paiskus jalgrattalt ja tema jalgratas lendas suure hooga meie kärule külje pealt sisse. Minul ei olnud minna kuhugi, käruga kõnnitee äärest alla parklasse ei hüppa. Pealegi kõik oli sekundite mäng, nägin kokkupõrget, nägin lendavat ratast, hakkasin pidurdama, aga juba oligi käru sealmaal, et ratas lendas otse kärru.
Õnnetus oli õnnelik. Maha kukkunud mees ei saanud liiga palju haiget (oleks võinud rohkem saada minu arust), ratas lendas otse vastu käru raami, mis on tugev. Pärtel, kelle poole ratas lendas, oli pigem ehmunud minu reaktsioonist, kui intsidendist ja Ruuben ei ärganud (ta oli ka just-just magama jäänud). Vabandas nii seltskond, kes tõeliselt nõmedale kohale oli istuma asunud, vabandas kukkunud kihutaja, tema käis ka lapsi kontrollimas, et kas nendega on kõik korras, ainult et möödasõitja, kes tõeliselt minu arvates süüdi oli, kadus nagu tina tuhka.
Õpetuseks mulle - ka kärus võiks kiiver peas olla. Kui raam või külgmine kilejas kate oleks järgi andnud, oleks lapse päästnud vaid kiiver. Õnnetused aga ei juhtu tõenäoliselt üldse meie süül. Mina võin oma lastega olla nii ettevaatlik kui tahes, aga kui ikka sõidukultuur puudub nii jalakäijatel, kes ei arvesta jalgratta teedega ja ka jalgratturitel, kes ei arvesta üksteisega, siis pole minul teha midagi muud, kui kiivrit kanda.

Aga see selleks. Täna oli meie esimene pikem rattapäev beebiga, 31 km. Ruubeniga saab sõita küll.

Spordigeomeetria

Ruuben on peaaegu kahe kuune ja mina, oma õnnetuseks, oman ikka veel täiusliku ringi kuju. Minu sportlik vorm ja välimus meenutavad kõige rohkem kuulitõukajat. Tõstan enamasti ikka kaks last korraga (ja viskan nad endast võimalikult kaugele).
Ometigi otsustasin ennast tänase päikeselise õhtu auks käsile võtta. Kärutasin-kussutasin Ruubeni magama, läksin tuppa ja teatasin E'le, et ma nüüd lähen jooksma, panin ennast riidesse, läksin õue ja avastasin, et Ruuben on ärkvel ja nutab. Oleksin hea meelega lasknud kõlada kõigel sellel ja sellisel toonil, mida toob endast välja kuulitõukaja peale õnnestunud MM katset, aga no mis sa ikka Nõmme elanikke ilmaasjata üles käratsed. Vinguma hakkamise asemel tegin hoopis seda, mida olen näinud teisigi emasid tegevat. Võtsin oma vääksuva tite ja käru ja hakkasin jooksusammul tõukama.
Oh, oh, oh. 4,5 km läbisin küll rõõmuga, aga kerge see ei olnud (keskmine pulss 157!, aeg 38 min). Seekord läheb vormi ajamine valulikumalt, sest ring ikka ristkülikuks nii naljalt ei muutu.

Pidulikkuse lõpp

Esimene aasta suure kõhuga suusatama minnes oli kogu pere närvis. E käis piinlikult iga kord kaasas, telefon laetud ja kord majas.
Teine aasta hoidis E last, aga mina vaatasin, et keegi oleks kaasas, telefon taskus ja ei läinud üksi ukerdama.
Kolmas aasta - E hoiab lapsi, kellelegi ei viitsi helistada, telefon pole isegi laetud. E lükkab mu uksest välja sõnadega - suusad on määritud, ole kurvides ja laskumistel ettevaatlik.
Elu teeb oma korrektiivid, ei mingit suurt pidulikkust ega üleliigset muretsemist pole vaja. On lihtsalt vaja oma elu elada, omas tempos ja suusatada. Omas tempos.

Roheline meri, punane maa - Ahvenamaa

Selle suve matkaks valisime grandioosse teekonna läbi Turu saarestiku Ahvenamaale. Matka hakkasime plaanima juba ammu, kuid siis kimbutas mind pikalt haigus, mis ei lubanud isegi mõelda matkamise peale. No ja kui minu haigusest võitu saime, siis oli vaja nädalakene olla E maal ning nii me juba peaaegu matka plaani maha matsimegi. Koju Tallinnasse tagasi jõudes aga hakkas taas mõte idanema ja peale paari päeva olimegi suhteliselt ettevalmistusteta teel. Eelmisel päeval rentisime endale pakivedamise käru, tõime linnapealt kokku oma laiali laenatud matkavarustuse, printisime välja kohalike praamide ajad, ostsime viimasel hetkel igaksjuhuks auto dvd mängija, öösel broneerisime hommikuks laeva- ja rongipiletid ning hommikul pühkisime Eesti tolmu rataste alt.

1. päev: Tallinn - Helsingi - Turu - Naantali. 28 km.
Alustasime oma päeva suure lootusega, et me mahume kogu oma kolaga peenesse Soome rongi. Kohapeal aga selgus, et Soome rongid on ikka mõeldud reisimiseks, mitte need trammid, mis meil Tallinn-Tartu liinil sõidavad. Kotid, kärud, rattad, lapsed mahtusid kõik ilusti peale. Pileti saime osta lastenurga lähedale, mis oli hea vaatega teisel korrusel. Rongisõit Turku oli lastele nii vahva, et isegi peale paaritunnist  rongisõitu hakkas Pärtel rongist maha tulles lohutamatult nutma.

Turku jõudsime kella 16 ajal ja vastu võttis meid rammestav kuumus. Esimene eesmärk oli meil leida kaart. Selgub, et Soome bensiinijaamad nüüd küll kaarte ei müü, seega solgutasime ennast ja lapsi poolteist tundi mööda erinevaid kaupluseid ja bensukaid, et muretseda endale viimane ja kõige tähtsam varustuse osa. Kaart olemas, hakkasime sõitma linnast võimalikult kaugele, saartele võimalikult lähedale. Õhtuks jõudsime Naantali kämpingusse, mis rabas mind sealse matamise kultuuriga. Enamik kämpingut oli täis autokaravane, mis ilmselgelt ei olnud tulnud sinna üheks ööks peatuma. Karavane oli nii nii palju ja tundub, et neid ei sega, et nad suvitavad nädal või paar nii, et nendest 2 meetrit ees, taga, vasakul ja paremal on teine karavan. Peaasi, et neile on see nende 2x2 meetrit tagatud. Ma ei kujuta ette ühtegi eestlast nõnda naabrit tolereerimas. RMK aladel on ju lausa telkide vahe 10 meetrit metsa.

Reisi kõige kallim jäätis (ostetud kogemata kämpingu receptionist)

Vaade pidi olema selline

Soome kämpingute süsteem on iseenesest tore - sa maksad oma telgi eest, aga vastutasuks saad sa köögi, vetsud, duši, tihtipeale mänguväljaku ja ranna. Köögid olid kohati paremad ja kohati halvemad, aga enamasti olid olemas vähemalt mingid potit-pannid ja taldrikud-tassid, nii et nii mõnelgi hommikul saime söögiks teha peekont, praemuna, ube ja lastele veel putru. Kui kämping oli pigem odav, siis tuli sooja vee eest maksta euro, aga seda voolas siis ka piisavalt.

Vaade oli aga selline

2. päev: Naantali - Mussalo. 48 km.
Teiseks päevaks oli selge, et peale äratust võtab meil kogu kola kokku pakkimine, telgi kuivatamine, söögi tegemine ja söötmine aega kolm tundi. Seega kui ärkasime kell 9, siis minema saime alles kell 12. Teise päeva eesmärgiks oli jõuda praamile, mis käis laupäevase päeva auks ainult korra päevas, kell 15.40. Kuna teisele poole lahte sõit võttis taas pea kolmveerand tundi, siis uuesti ratastele jõudes oli õhtu juba peaaegu käes ja väga pikka edasisõidu plaani teha ei saanud.

Marjulised

Varjus on ainult 27 kraadi. On talutavalt jahe!

Peatuma jäime pisikesse mereäärsesse kämpingusse, kus olid telkimisplatsid lihtsalt kivi peal. No mis sa teed, kui mullaga pole jääaeg seda kanti varustanud. See eest oli aga olemas puudega köetav saun, kust läks otse merre ujumissild, korralik mänguväljak, mille maja Pärtel ära ristis, ja mida ma pärast pool tundi küürima pidin ja korralik vaade järgmisel päeval meid ees ootavale suurele kõrgele sillale. Meie reisi märksõnaks võibki öelda, sillad, praamid, laevad. See sild oli aga otseselt taevasse kõrguv ja õhtul me lihtsalt istusime rannal kivil ja mõtlesime homsele.

3. päev. Mussalo - Brändö saar. 38 km.
Sellel päeval hakkas alles tõeliselt peale ilu. Peale Kustavi linnakest tuli kohe esimene maanteepraam, mis meid viis ära oluliselt hõredama liiklusega saarestikku, milles olid imeilusad üles-alla, vasakule-paremale käänulised teed, millel lasus veel ka mõõde "kaljusse raiutud". Teede ääres olid tõelised Bullerby külakesed, mis ajasid oma ilus lihtsalt ohkima ja puhkima. Sellel päeval pidime taas jõudma pühapäevasele harva käivale praamile, mis seekord väljus kell 15.10.
Kella kolme ajal hakkas aga kerima taevasse tumedaid pilvi ja 6 kilomeetrit enne praami jäime me lõplikult vihma kätte. Pikne ja kõu lajatasid samal ajal meie peade kohal, vihma ei tulnud nagu oavarrest vaid nagu ämbrist. Lapsed ja haagis olid ainsad, mis säilisid kuivana, meie olime aga märjad ja tilkuvad, nii et E pidi meie riided pärast kuivaks väänama. Õnneks praam aga kimas kaugemale avamerele ja põgenes pilvede eest.
Peale meresõitu võisime juba väheke julgemalt oma järgmise komplekti riietega edasi kulgeda. Olime jõudnud Ahvenamaa piirkonda - esimestel sildadel üle mere silmas E kohe hüljest ja Pati lasi kohe kõrgelt sillalt kõrge kaarega oma põie kortsu. Vaated olid selliseks tegevuseks hingematvad ja ma ei pannud talle koha valikut pahaks.

4.päev Brändö saar - Ahvenamaa. 33 km.

Vaade tornist

Selleltki saarelt ära minekut piiras meil praam. See päev läks praam taas kell 15.10, kuid ainuke häda oli see, et hommikul oli praamile sõita vaid kümme kilomeetrit. Võtsime hommikut rahulikult, vaatasime ära saarel kõik, mis vaadata andis. Leidsime üles isegi ühe vaatetorni, milleni tuli sõita kohati võssa kasvanud jalgrada ja hiljem matkata mööda kaljusid.

Tormi saadused on potis

Pati tegi meist pilti

Seejärel leidsime veel isegi üles kohaliku kaupluse. Peab tunnistama, et me otsisime seda tõesti taga nagu Turust kaarti, sest ma esialgu ei uskunud, et see roostes ja pleekinud K märk ühe suvalise rauast, ilma akendeta putka ees (kus ees oli tõesti vanaraud ja mingid puulattide koormad) on tõepoolest pood. Aga seda'p ta just oligi. Poe ees istudes ja jäätist limpsides kuulsime, kuidas meid jälitanud mürin ja kõmin hakkab taas tuure koguma. Tegime kärmelt viimsed toiduvarude täiendused ja panime sadama poole ajama. Sadamas praami oodates läks taevas aina tumedamaks ja välgud aina heledamaks. Niipea kui praami ära saime, siis lajatas torm meile taas täie hooga, kuid seekord olime pääsenud kuivalt. Alustasime kolmetunnist laevasõitu Ahvenamaa peasaarte poole, lootusega, et see laev viib meid lõplikult tormist eemale. Hiljem me muidugi igatsesime seda tormi taga, siis kui sõites näitas meie termomeeter 42 kraadi (ja nii palav tõesti oligi!), aga siis oli juba hilja. Torm jäi saarestikku ja meie saime Ahvenamaale.

Paksude ja madalate kirikute maa

Need inimesed, kes selles laagriplatsis olid meie ümber, olid meie ümber ka ülejäänud Ahvenamaa. Nendega me jagasime hiljem jälle kööki, olime kõrvuti kämpingutes ja telkimisaladel ja meie lapsed mängisid koos. Siin tekkis mingi matkajate sõprus ja teineteise toetus, mis oli erakordselt lahe.

Kärus oli see päev päris mugav, vähemalt ühel

Öine magamapanek - 2 magavad, kolmas on ööuss

5. päev. Ahvenamaa idast põhja. 50 km.
See päev oli üks meie reisi pikimaid, raskemaid, kuid põnevamaid päevi. Algas tõeline kuumalaine, mis hommikust alates kogus tuure ja mille tipphetk oli õhtul 17-18 ajal. Õhk oli nagu saunas. Tuul oli alailma vastu ja mäed muutusid üha kõrgemateks ja kõrgemateks. Sellel päeval lükkasin ma vist pool ajast ratast käekõrval, kuna tõusud olid pikad ja järsud. Ometigi sellele päevale jäid kõige lahedamad Ahvenamaa vaatamisväärsused.
Hommikut alustasime Bomarsundi kindluse varemetes rannas. Sealt edasi sõitsime mööda väikseid ja suuremaid postiteid, mööda Taffeli krõpsuvabrikust, Kastelholmi kindlusesse (lossi), kus kohe võtsime aega, et ringi vaadata. Patrik vaatas seal igasse keldrisse ja ohkas, et kindlasti hoiti siin draakoneid ja lohesid. Lossi katusel oli laskeavades olemas ammud, millega sai sihtida ja tulistamist mängida ja Pati käis katusel kohe kaks korda, sest ta ei suutnud muidu, kui ei olnud saanud uuesti ja uuesti katuselt vaenlasi tulistada.

Kastelholmist edasi sõitsime Godby tunnelit vaatama, mille kohal kõrgub vaatetorn. See torn ei olnud midagi kuulnud euronõuetest, oli kõrge, puust, mädand, viltune, kõikus, ja igatepidi õudne, kuid vaade oli sealt hea. Üleval oli isegi väike kinnine putka pikniku pidamiseks, aga minul oli küll seal igasugune söömise isu läinud.

Alla tulles otsustasime sõita Tjudö veinimõisa jooma, kuna palavus oli viinud meilt viimsegi vedeliku kehast minema, kuid me otsisime terve Tjudö küla edaspidi ja tagurpidi läbi, kuid veinimõisa ei kusagil. Kõik majad nägid ühtemoodi punased välja. Kõik talud olid võimsad ja suured, silte polnud kusagil ja veinimõis oli vist juba õhtuks joomaritele uksed sulgenud. Andsime alla, sõitsime paar kilomeetrit tagasi ja maandusime Tjudö järve ennast jahutama. See oli meil ka ainuke magedavee ujumine kogu reisi jooksul, nii et kasutasime võimalust kogu kulutamata jäänud raha eest ära.

   

Muidu olid majad ilusad, punased ja kollased,
aga üks oli selline

Järve äärest edasi algas kuum sõit Ahvenamaa ühe kõrgeima mäe Geta Bergeni otsa. Põhja-Ahvenamaal ei ole ühtegi telkimisala, kuid seal kõrgel mäe otsas on imelised väikesed kämpingu majakesed, millest ühe me endale broneerisime. Sealne vaade oli lihtsalt hingemattev. Igasse suunda näed sa merd, saari, metsi. Kämpingu köögi ja sauna aknast vaatad sa otse merre uppuvat päikest. Hommiku ja õhtusöögi laua võid paigutada täpselt nii, et vaade oleks kõige võimsam ja kui sellest kõigest jääb väheks, siis saab ronida vanasse majakatorni ja veelgi kõrgemalt maailma kumerust jälgida. See käming oli igat eurot väärt ja igatahes ma soovitan kõigile, kes kunagi Ahvenamaale peaksid minema, seal üks öö veeta.

Maja ees on üks tuhaauk, edasine 1+1 tehke ise

Päikeseloojang meie majakesest

Öised marjulised

Hommikusöök kämpingus

6.päev. Ahvenamaa põhjast läände. 40 km.
Et sõita põhjast läände on tavaliselt vaja läbida taas Godby ristmik, mis on pigem nagu Ahvenamaa keskel-ida pool, kuid kui sa ei taha taas tuldud teed tagasi vändata, siis rattaga või jala matkajatele on pandud käima jalgratta praam. See on selline pisike kökats, nii väike, et tundub uskumatu, et ta üldse jalgrattaid peale võtab, aga ometigi mahub tema kõhtu 20-30 ratast koos kõikide matkavarustusega. Praam kulgeb põhjast Geta Bergeni jalamilt pisikeste saarekeste ja sopikeste vahelt esimeste läände viivate teedeni ja nii saab keskpunkti läbimata sõita edasi Eckerö poole.

Kõik need ...

Juhtimise stiilinäide
Pea luugist väljas, jalad roolil

... peavad mahtuma siia!

Ilm oli taas palav, ja aegaajalt pidime pidama jahutuspause. Korjasime tee äärest metsast imesuuri mustikaid ja metsmaasikaid ja lasime lastel tuulduda. Ujutasime neid sinivetikases meres ja suundusime Eckerösse.

Eckerös pidasime taas maha ühe kümnekilomeetrise poeotsingu ringi - mind ajab ikka vahest imestama, kuidas nad nii suuretes külades (linnakestes) peavad vastu nii väikeste poodidega. Seekord oli poeks pisike jäätisekohvik, millel oli kaks riiulivahet, millest üks oli söökide ja teine majapidamistarvete jaoks. Kõik eluksvajalik oli olemas, aga milline minimalism! Ometigi saime poest ostetud muna ja peekoni, kalapulgad, tomatit-kurgid. Ainult kartul, mida plaanisime osta oli otsas ja seda me Taffeli toodanguga ei asendanud. Poest edasi suundusime Käringsundi. Eelmisest õhtust veel elamustest tulvil olles mõtlesin, et enam ilusamaks minna ei saa, aga võta näpust. Käringsund on nagu skääride, soppide ja vanade paadikuuride paradiis. Rannast võid sa jalutada järgmisele saarele, nii et püksid ei saa märjaks. Mul oli vesi konkreetselt põlvini. Sealt edasi järgmisele laiule oli paar tõmmet ujuda. Ja muudkui need lõputud paadikuurid igas sopikeses, nende kohal kõrguvad kaljud, mis on täis päikeseloojangunautlejaid. Olime lastega erinevatel kaljudel kindlasti 23ni, sest ilm oli ilus, vesi oli puhas ja soe ja ujuda võis kasvõi südaööni.

7.päev. Ahvenamaa läänest Mariehamni. 53 km.
Selleks päevaks oli kuumus jõudnud talumatuse piirini. Enne sõitu tegime lapsed meres võimalikult külmaks, et nad üldse elaksid mingit sõitu üle. Üritasime nende lõunaunega jõuda võimalikult lähedale Mariehamni, kuid nad kahjuks ikka ärkasid keset teed, kus päike lõõskas meile kõigile otse näkku ja varju poegagi polnud kuskilt loota. Pidasime pausi kuskil suvalises talu sissesõidu tee ääres, kus oli natukenegi varjulisem ja pritsisime lapsi ohtralt oma joogiveega, korjasime mustikaid ja sõime võileiba. Sealt edasi aga läks sõit vaevaliselt. Lastel oli liiga kuum ja Pärtel peaaegu keeldus kärus olemast. Sõitsime jupiti jupiti, aegaajalt lapsi märjaks kastes. 8 kilomeetrit enne Mariehamni oli kaardil märgitud pood. Andsime hagu alla, et sinnani pääseda - kohale jõudes aga selgus, et pood oli küll, aga see oli kirbukas. Õnneks oli õues üks pingviiniputka ka ning sai vähemalt hirmkallist jäätist osta. Pärtel keeldus ka peale kahte jäätist siit edasi kärru minemast. Meie muidugi tahtsime maanteelt ära saada, ruutu Mariehamni, ruttu Pommerni, Ahvenamaa neljamastilise uhkuse, muuseumisse.
Peale suuri vaidlusi ja kaklusi teemal plastmass ja laulvad lelud, läksin ma lõpuks kirbukasse ja ostsin poistele rooli. Rool on punane, põriseb, sellel on peal 8 nuppu ja iga nupu alt tuleb väga valju laul või auto hääl välja. Sisse ja välja lülitamise nupp puudub, hääle nivoo seadistamise nupust rääkimata. See rool aitas meid Mariehamni. Selle rooliga veel tänagi hommikul Pärtel mängis veel nii - vajutas nuppu, kuulas laulu ära, suudles rooli kirglikult, pani rooli hellalt maha, plaksutas ja otsast peale, vajutas nuppu, kuulas laulu, suudles, plaksutas ...

Linna sisenedes küsisin E'lt, et kas tal on hea meel, et me oleme lõpuks kohal. Vastuseks tuli, et ma tahan, et see piin lõppeks. Nii palav oli. Pommerni juurde jõudes oli spidomeetril ees 38 km. Olime sihtpunktis. Läksime uurima neljamastilist purjekat ja seejärel viisime oma kodinad sadamasse. Seejärel saime suhteliselt kergete ratastega mööda Mariehamni kimada. Kõigepealt sõime kõhud kohaliku peatänava minu meelest parimas restoranis täis, siis külastasime poodi, et osta kaasa saarestiku leiba ja Muro küpsist ning suundusime linna parki Lilla Holmen. Seal asub rand, tohutult vahva laste mänguväljak (mis on muidugi kahe mastiga purjekas, koos kõigi ronimis ja liulaskmise atraktsioonidega), pisikesed sillakesed merre või saarele, puurid jäneste, vuttide ja muidugi mõista ka vabalt liikuvad haned ja paabulinnud. Seal veetsime aega kuni 23ni.

Seejärel sõitsime veel natuke ringi öises Mariehamnis ja võtsimegi otsa sadamasse. Sadamas jõudsime lapsed pidžaamadesse panna, hambad pesta ja juba pidimegi minema check-in'i. Öö oli sume. Lapsed jäid kahjuks napilt enne ühte magama kui nurga tagant ilmus välja üleni tuledes Tallink, mis meid koju viis. Kahjuks ja õnneks olid kõik aknata kahjutid välja müüd ja seega me pidime ostma endale aknaga kajuti. Ma veel õhtul enne uinumist mitu korda vaatasin tüünet merd ja igatsesin tagasi. Imeline Ahvenamaa on jälle selleks korraks seljataga, kuid ma ei usu, et see on minu viimane rattamatk seal. Las need lapsed kasvavad. Siis teeme seda juba nii, et meie veame telki ja toitu, aga muidu veab igaüks oma asju ise.

Tallinnasse jõudes mõtlesime, et väntame korralikult koju. Teed olid aga nii halvad ja läbimõtlematud, et Balti jaamast kaugemale me ei jõudnud. Istusime rongi ja sõitsime Nõmmele. Luksus on läbi. Tere tulemast koju. Koos Eesti teedega tuli meie matka pikkuseks umbes 300 km. Kilomeetreid kogunes küll vähe, kuid raskust oli seekord palju.
Minu rattal oli kanda 20,3 kg kott + 6,3 kg käru + 2x1,5l vett = umbes 30 kg
E'l oli kanda 2x8kg küljekotid, 25 kg rattakäru asjadega + lapsed (umbes 15kg + 10 kg) = umbes 66 kg
Selline mees on mul!