Eelmise nädala menüü

Tegelikult ma veel teen süüa. Eelmine nädal nimelt alustasime oma jõuluhooajaga. Loomulikult sai enne korralik vaielung poes maha peetud – miks E peab saama juba verivorsti, kui mina veel piparkoogitaigent süüa ei saa! Ma enam varsti ausõna ei jõua oodata ja niipea kui teie kaks mu A&O tagasi tulete. Siis läheb taignateguks eksju!

Peale verivorsti hakkas meil südametunnistus piinama ja me mõtlesime, et päevas peaks ikka viis peotäit puu ja juurvilju sööma ning järgmisel õhtul juba panime oma menüüsse tavapärase salati balsamiku kastmega. Peal on veiseribad.

Nädalavahetusel oli plaanis taas maale sõit. Seekord otsustasime, et reedene tõmblemine (mis eeldab juba neljapäeva õhtust tõmblemist ja asjade pakkimist) nii kodus, tööl kui ka maanteel jääb ära ning veedame rahuliku õhtu ja hommiku kodus. Igati õige otsus, kuna E pidi nagunii laupäeval nati tööd tegema ja see tähendas, et mina sain rahulikult mõnuleda köögis. Pealegi mulle meeldib kodus magada, kuna kodus on vets lähedal. Praegu on üldse selline tunne, et ma viibiks ainult kohtades, kus vets on kahe sammu kaugusel, kuna 2 kilo istub pidevalt põie peal ning öösiti on ikka vaks vahet, kas sa pead puhvaikaga üle hoovi lippama või kobistad lihtsalt paar sammu teki alt välja ja siis kohe sipsti tagasi oma sule teki alla.

Maale on loomulikult erakordselt mõnus midagi küpsetada. Kodus võin ma ju mõne koogi korra aastas küpsetada, kuid see tähendab, et ma pean selle üksi ära sööma. E võtab ühe tüki, ütleb võib-olla midagi head, võib-olla ka mitte ja rohkem see magus asi teda ei huvita. Näiteks seda ploomi kooki, mille pilt allpool on, võtsid isegi A&O kaks tükki, kuid E piirdus oma tavalise standardiga (ehk ühe tükiga). E töö kõrvalt sain ma seega laupäeval küpsetada nii nagu Kaku armsad ameerika sugulased ütlevad Tigukooki või siis Keerusaia. Ja maal söödi see kõik ära! Küpsetades panin pannile ka kaks tükki eraldi küpsema, et saaksime kohe maitsta, et kas üldse tasub kaasa võtta või mitte. E hinnang oli selline, et ma ausõna mõtlesin, et koogi võib sama hästi Jackile jätta – liiga palju pähkleid, mis teevad maitse soolaseks ja üleüldse … Ma saan aru kui oleks tegu olnud arahiisiga või mõne muu õuduspähkliga, aga täidises olid ainult kreeka pähklid. No see selleks, vähemalt teised sõid.

Maal käisime pühapäeval lõpuks ometi vaatamas seal väga lähedal olevat Lehispuistut. Mina ootasin loomulikult, et tegu on uhke mõisapargiga või millegi sarnasega, aga selgus, et mets nagu mets ikka. Ainult, et lehiste mets. Nojah, kui oleks süvenenud nimesse, oleks selle isegi vist välja mõelnud. Aga puud olid vägevad. Suured, pikad, jämedad ja kui päike oleks ka paistnud oleks veelgi imelisem tunne olnud. Mina ise olen ka juba suur ja jäme ja puutaha enam peitu ei poe!

  

Tagasisõit koju oli aga ebameldivuse tipp. E ei suutnud loobuda kotlettidest ning seetõttu jäime lõksu reede õhtusesse tipptundi. Veeresime 70 km/h (kohati ka 40km/h, aga põhjust, miks nii aeglaselt sõita tuli, me ei teadnud, kuna põhjus tõenäoliselt oli kuskil 2 km eespool) Tallinna suunas läbi padusadu, pimedas ja ühtses vooris. Kusjuures Quashqai'l on läbi läinud nüüd juhi poolne silm, kojamehed ei ole ka kõige paremad ja jätavad pühkides täpselt väljavaate kohale udused triibud ja et teed näha ketrasin ma pingi nii üles, et nina oli vastu esiklaasi ülemist otsa ja ma nägin välja tõeline traktorist. Ma absoluutselt ei salli seda Tallinn-Tartu maanteed - seekord õnnestus mul näha korra seda ka kolmerealisena, kui minu ees olev auto möödus bussist, mis sest, et samal ajal tuli talle autode voor ka vastu. Selle nägemine võttis nii minu kui ka Käku nii virgeks, et me mõlemad ei saanud Tallinnani rahu (mina sõimasin kõiki nõmedikeks ja Käku andis mõtteliselt kõigile jalaga). Järgmine kord ma absoluutselt keeldun tagasi sõitmast sellisel kellaajal olgu söögiks kasvõi kalamari.