Restoran Kadriorus

Pühapäeval sadas vihma ja kuna mu küdi oli eelmisel õhtul mänginud tähetarka ja üritanud pudelipõhja läbi taevast uurida, siis pühapäevaseks tegevuseks ei valinudki me seekord batuudikeskust või Oleviste kiriku torni, vaid otsustasime, et kunst on rahvale ja läheme Kummu. Mul oligi eelmine kord Eesti kunsti osa pooleli jäänud ja võtsime siis suuna Kadriorgu. Patrikul oli uneaeg. Panime ta Kumus kärru ja lootsin, et esimesed renessanssi saalid uinutavad teda, kuid selgus, et see mees naudib kunsti sama palju kui mina ja ta ei jäänudki magama. Eriti meeldisid talle pead, millest mina eriti ei pea.

Lõpuks väsis Patrik, siis küdi ja E. Kõiki neid valdas ka nälg ja nii me seadsime oma sammud otsimaks restorani Kadriorg. Kõndisime mäest alla, ja luige tiigi vastas vaatas meile otsa silt "Restoran-kohvik Kadriorg". Patrik suikus sellises kahtlases poolune faasis. Palusin E'l tellida endale supp ja tee ja jäin välja last kärutama. Loomulikult aga laps ei jäänud magama, sest ta on meil juba kord selline restorani poiss ja polnudki midagi teha, läksin siis teistele poistele restorani järgi. Restorani sisse astudes tabas mind kohe see paha tunne, et miski on VALE! See tunne alati leiab mingi väljundi ja seekordseks äraandjaks oli õntsat-õntsat muusika. Ei saa olla hea koht, kui sul mängib nurgas tümakas. Ma ei saa üldse öelda, et E'l ei oleks silma selle õige ja vale restorani eristamise osas. Oleme nii mõnigi kord kohvikust tagurpidi välja jalutanud, kuna esmajoones just E jaoks pole lõhn õige või laualina on kahtlane jne. Aga seekord oli vist kunst teinud oma töö ja E silmad olid liiga 1990ndate kahtlast kubismi täis ja ta lihtsalt ei näinud. Ja see restoran tõepoolest ei olnud SEE. Söök oli soolane või piprane ja rasvane, teenindaja oli liiga pimps, nurgas oli telekas, küdi taga istusid neiud, kes teineteist liiga palju ja liiga avalikult silitasid, meie taga istusid neli venelast, kes tellisid endale kohe ära kolm käiku pluss magustoidu, vetsu uks oli lukus ja võtit ma ei julgenud küsida, kuna teenindaja rääkis teises ruumis sõbrannaga ja ma ei söandanud segada.

Mis ma siis sellest loost õppisin: näljastega restorani minekul pead ikka ise enne nina koopasse panema. Nagu ürgajal ikka - enne koopasse naine ja siis, kui naine ellu jääb, siis tulevad mehed järgi. (Näljased mehed võivad lihtsalt vale karu maha lüüa)

Muide, kas siis tõesti ei ole seadust, mis keelustaks kahele restoranile sama nime panemast. Eriti kui nad teineteisele on ümbernurga naabrid. 

Kunst ja söök aga kokku annavad sellise koosluse:

Ma mängisin nende kõrval Patrikuga, Patrik jutustas, laulis ja tagus kõiki oma mänguasju vastu maad aga nemad kuulsid vaid uduselt läbi une Bosh, Bush, Picasso, El Greco, Chirico, ars longa vita brevis est, est, est, vita brevis est.

Lollusest

Minu väike vend on maha jätmas oma pruuti. Põhjus lollus. Tuli siin ükspäev, sirutas koivad mu diivanil välja ja teatas, et vot tema enam ei suuda. Tüdruk olevat nii loll, et kui vennake temalt küsis, et kus toimud Kevade raamatu sündmustik, siis vastus tuli, et Otepäääl. Ma loomulikult narrisin, et miks sa siis ei küsinud, et kes kirjutas Tammsaare "Tõde ja õiguse". Vennake vastas, et seda küsis ta hoopis Viru juures lilli müüvalt mustlaselt ja vastus tuli, et raha läheb heategevuseks. 
Vennake oli aga omadega täitsa läbi. Ütles, et tal olevat meeles, kuidas ema-isa teda noorena noomisid, et kui ta ei õpi, siis saab lolli naise. Nüüd siis olevat käes. Ta lubas end see aasta tõsiselt käisile võtta ja õppima hakata!

Kas nüüd ongi nii?

Ärkasime hommikul kell 8 ja peale esimesi hommikusi toimetusi läksin mina kööki süüa tegema. Toast hakkas kostuma tobetat muusikat. Küsisn E'lt, et mis ta mängima pani ja ta vastas, et Vikerraadio.
Me oleme nüüd vanad ja igavad! Lapsega elu tundub täna lihtsalt nõme.

Raudnael jääb haigeks

Patrik jäi haigeks. Palavik, viril laps, muud sümptomid puudusid, siis saabusid täpid. Kõrge palavik kestis 1 päeva, madal palavik 1 päeva. Täpid saabusid palaviku alanedes, mitte kadudes ja mina ei uskunud "kolme-päeva-palaviku" teooriat. Seda aga uskus lastearst.
Siis jäi haigeks E. Palavik, peavalu ja saabusid ka täpid. Ja nüüd olen mina rivist väljas. Palavik, peavalu, täpid tulemas.
No ja mis siis üle jääb. Polkovniku lesk peab jälle ise diagnoosi panema. Marssisin lastearstile sisse ja teatasin, et mingit kolmepäeva värki meil nüüd küll ei ole, sest:

1. mu mees ja mina ei ole alla 2 aasta vanad
2. ma juba kolmeni oskan lugeda (üks kaks kolm., tuhk ja tolm) ja palavik ei kestnud kolm päeva.

Saime uue diagnoosi - tundmatu viirus. Ravi - kutsuge appi vanaemade armaada.

Kaheksa - riideid vaheta

Laps oli vaevalt seitsme kuuseks saanud kui hakkas kõike tegema, mida vanus ja vanemad temalt ootasid:

• Käpuli käima.
• Hambaid lõigatama. Neli hammast on nüüdseks kenasti väljas ja ma pean tunnistama, et ta teab, mida nendega teha. Esimesele hammustusele järgnes Patriku rõõmus naerulagin, mis tegi mulle paraku nii nalja, et ma ei suutnud teda mitte tõsise näoga keelata. Patrik on üllatavalt tubli selles, et lubab endal hambaid pesta. Muidu kui üritan talle sööki suhu panna või hambaid vaadata/katsuda, siis tõmbab ta lõualuud nii kramplikult kokku, et minu jõud neid küll lahti ei kanguta, kuid hambaid laseb ta tõesti mul vabalt ja pikalt pesta. Tõeline kuldne poiss.
• Jutustama.
• Potil käima. Uskmatutele pilt (pilt sai võetud seetõttu, et E ka tööl teaks, mida me kodus teeme. Küll tänapäeval on ikka noortele vanematele loodud head võimalused üksteisega side hoidmiseks.)

Ja ülejäänud kuuga tulid ülejäänud asjad:

• Saab aru, kui teda palutakse ilusasti. Nt: "Patrik need on emme raamatud, neid vaatab ainult emme. Palun tule sealt ära." või siis "Patrik, juhet karta on OK" või siis "Seda me vaatame. Seda me ei maitse." Viimane loomulikult on selline küsitav arusaamine pigem. Telefonid ja kellad lähevad ikka suhu, aga kui paluda tal seda vaadata, mitte täis tatistada, siis vähemasti ei hakka ta nutma kui asi suust ära kisutakse.
• Mängime koos juba edukalt. Veeretame ja ajame taga palli, ajame käpuli toas jänku Mallet taga, paneme pähe prille ja poeme koos teki alla. Mingi tema mäng, mida mina keeldun mängimast, on ka see, et suudle kõike mis ette jääb ja siis ta roomab mööda tuba ja suudleb kirglikult kamina esist klaasi, parketti, seina, vaipa jne.
  
  
  Täna suutis Patrik teha esimese teadliku katse mind lollitada. Mina tegin köögis süüa ja tema tahtis opasse. Roomas minu juurde, võttis pükstest kinni ja tõmbas end põlvili ja üritas üles saada. Mina ütlesin loomulikult, et praegu ei saa poja, mille peale Patrik lasi lahti, keeras end ringi, roomas pool meetrit eemale, seal tegi kannaka ja roomas minu juurde tagasi ja üritas uuesti. Proovida ju võib! Sellist katset tegi ta, ma arvan, üks viis korda kindlasti ja siis lõpuks preemiaks tema geniaalsuse ja järjekindluse eest võtsin ta ka sülle.
• Sätib ennast istuma. Kõigub veel küll ja ei oma kurelikku tasakaalu, kuid häda korral saan ta juba jätta näiteks potile istuma ja ise joosta helisevat telefoni kaugemalt haarama. Toe najal põlvitab - mänguasjade kastist saab seega juba ise mänguasju kätte ja kui jätta diivanile telefon, siis suudab ta ka selle sealt kätte urgitseda.
• Uuesti ujumas käima hakkamine tegi Patriku seest nii hõredaks, et basseini tuli suurest eufooriast kaka. Kui ma lapse veest välja tõstsin, siis lödistas ta basseinist kuni duširuumini kõik kohad s*tta täis. Pidime peris mitu korda ikka paliga vett lahmama ja siis kuivatuskummiga lögast vett õigesse kohta suunama, et seda värki natukegi korrastada.
• Saab hakkama autos ka ärkvel olles. Viimane kord tulime juba maalt tagasi nii, et laps oli alates Möost ärkvel ja ei röökinudki nutta!

Ja mida meie Patrik ei tee:

• Ei söö. Kas ma tõesti pean hakkama Ella's Kitchenit ostma!!!

Tartu vaim

Olin juba ammu otsustanud, et kui K suur ja tähtis 26 saabub, siis mina lähen talle sünnipäeval. Nüüd olen ma ju lapsega kodus ja mul on aega reisida ja sõpru külastada ...
Ja nii ma tegingi. Hommikul rongiga tartu ja õhtul rongiga koju. Vahepeale mahtus aga tort, lilled ja šampus ning jalutuskäigud Dorpati südames. Näitasin Patrikule raekoda ja oma koolimaja ja Rüütli tänavat, kust saab osta koduse vahvliga jäätist. Loomulikult ma ostsin. Ostes küsisin, et kas ma võin valida lausa kaks sorti ja müüja vastas, et valigu ma nii palju kui ma tahan. Imelik vastus. Valisin siis kolm. Esimesest sordist pandi mu tuutu sisse  2 kuuli. Asi tundus kahtlane. Kui teise sordi puhul juba teise kuulini jõuti, siis hakkasin ma streikima - Ei ei, ma lähen ju jäätise nägu. Õnneks mu streik õnnestus ja müüja liikus edasi kolmanda sordi juurde, millest ta taas üritas kaks kuuli jäätisesse panna. Minu nõudmise peale kahanes see 1,5 kuuli peale, kuid müüjanna soovitas mul veel paar sorti valida. Ma haarasin jäätise, viskasin mündi ja põgenesin. Müüja hõikas veel järgi, et nüüd pole mul lõunat vaja süüa.
Vot see on Tartu vaim. Jäätist nii palju kui koonusesse mahub ja kuhi ka peale. Hirmutav!

Sigaduste aeg

Nüüd siis on käes aeg, kus keerad lapsele selja ja kui laps vaikselt omaette toimetab, siis järelikult on käsil mingi sigadus.
Tõin lapse magamast tuppa, potitasin ära, sain ilusti suure pissi potti, panin mähkme alla ja otsustasin, et kirjutan pooleli jäänud e-maili lõpuni. Panin lapse maha mängima ja süvenesin oma e-kirjandusse, kui järsku taipasin, et toas on kahtlaselt vaikne. Keerasin ringi ja nägin, et laps mängib - ühes käes paber, millega äsja tupsutasin viimast tilka, teises käes pahupidi keeratud pott. Haarasin poti, aga loiku ei kusagil. Selgus, et lomp oli juba tema kõhu all ja ta üritas selles juba pikemat aega konna ujuma õppida.
Emale on ta ikka abiks. Aitäh Patrik, et sa poti minu eest ära tühjendasid! Vaibale.

Lamendimutt

Otsustasime viimasel E puhkuse nädalal, et läheme paariks päevaks kodust ära Saaremaale. Ja mis välja kukkus? Olime kodust siiski ära nädala. Rännus.
Esimene projekt - Saaremaa. Imelikul kombel oli aga see saar juba peaaegu täitunud. Kuressaarde oli kogunenud suur hulk Soome vanasid nõudmisteta petanki mängijaid ja paar tenniseturniiri osavõtjat ja kõik hotellide ja spade kohad olid täis, massaaži aegadest rääkimata. Ime, et selle rahva massi peale Kuressaares Saaremaa kummuli ei kukkunud. Otsustasin siis oma isiklikku latti alla lasta ja Grand Rose ja GOspa asemel peatuda hotell/spas Meri. Olin küll endale lubanud, et sellistesse urgastesse ma enam ei lähe, kuid mulle nii meeldib oma sõnu süüa, et otsustasime siiski sealse VIIMASE toa ära broneerida. Meie spas käik päädis aga sellega:

Aga no mida sa ootadki kohast, kus lillevaasis elavad makaronid.

Saaremaal esimesel õhtul käisime väljas pidus, teisel päeval sõitsime Kuressaare ratastega risti-põiki läbi ja kolmandal päeval tegime tunne-Saaremaad tuuri. Ilm oli enamasti siuke:

Aga meie olime enamasti nii:

Igatahes ära me nägime Kaali augu, Panga panga, tuulikud ja vähekene ka kohalikku eluolu.

Praamile jõudes otsustasime aga, et koju küll ei viitsi minna ja käisime veel minu kursaõe E juures, E kursaõe M juures ja Keilas. E juures selgus, et meie laps on sigade ja kanade fanatt. Ähvarda ainult, et kui ta halvasti käitub, siis läheme sea sulgu ja laps on kohe õnnelik. Sama kehtis ka kanade kohta - kui ütlesime, et laps räägib siis kui kana pissib lubas Patrik endale iga kana pissimist meenutava liigutuse peale tohutu rõõmukilke.

Selle ajaga, mis me kodust ära olime kasvatas Patrik endale kaks hammast, hakkas roomama, käis esimesi kordi potil, hakkas selgelt jutustama (ta ta ta taa, e taa, e taa, itti, itti, tiff, tiff) ja peaaegu sõi. Sõnade tähendusi võite ise arvata, aga "ta ta taa taa" ei tähenda tahan tahan tahan, vaid pigem on selline kõiketähendav lausestruktuur, mida ta väljutab tihti ja kõvasti. Seega kokkuvõttes võib tõdeda, et selle lapsega annab reisida küll. Ainuke järeleandmine oli katkenud unekool, aga see ei kaalu üles suve reiside mõnu.