Sunday, July 27, 2014

Roheline meri, punane maa - Ahvenamaa

Selle suve matkaks valisime grandioosse teekonna läbi Turu saarestiku Ahvenamaale. Matka hakkasime plaanima juba ammu, kuid siis kimbutas mind pikalt haigus, mis ei lubanud isegi mõelda matkamise peale. No ja kui minu haigusest võitu saime, siis oli vaja nädalakene olla E maal ning nii me juba peaaegu matka plaani maha matsimegi. Koju Tallinnasse tagasi jõudes aga hakkas taas mõte idanema ja peale paari päeva olimegi suhteliselt ettevalmistusteta teel. Eelmisel päeval rentisime endale pakivedamise käru, tõime linnapealt kokku oma laiali laenatud matkavarustuse, printisime välja kohalike praamide ajad, ostsime viimasel hetkel igaksjuhuks auto dvd mängija, öösel broneerisime hommikuks laeva- ja rongipiletid ning hommikul pühkisime Eesti tolmu rataste alt.

1. päev: Tallinn - Helsingi - Turu - Naantali. 28 km.
Alustasime oma päeva suure lootusega, et me mahume kogu oma kolaga peenesse Soome rongi. Kohapeal aga selgus, et Soome rongid on ikka mõeldud reisimiseks, mitte need trammid, mis meil Tallinn-Tartu liinil sõidavad. Kotid, kärud, rattad, lapsed mahtusid kõik ilusti peale. Pileti saime osta lastenurga lähedale, mis oli hea vaatega teisel korrusel. Rongisõit Turku oli lastele nii vahva, et isegi peale paaritunnist  rongisõitu hakkas Pärtel rongist maha tulles lohutamatult nutma.
Turku jõudsime kella 16 ajal ja vastu võttis meid rammestav kuumus. Esimene eesmärk oli meil leida kaart. Selgub, et Soome bensiinijaamad nüüd küll kaarte ei müü, seega solgutasime ennast ja lapsi poolteist tundi mööda erinevaid kaupluseid ja bensukaid, et muretseda endale viimane ja kõige tähtsam varustuse osa. Kaart olemas, hakkasime sõitma linnast võimalikult kaugele, saartele võimalikult lähedale. Õhtuks jõudsime Naantali kämpingusse, mis rabas mind sealse matamise kultuuriga. Enamik kämpingut oli täis autokaravane, mis ilmselgelt ei olnud tulnud sinna üheks ööks peatuma. Karavane oli nii nii palju ja tundub, et neid ei sega, et nad suvitavad nädal või paar nii, et nendest 2 meetrit ees, taga, vasakul ja paremal on teine karavan. Peaasi, et neile on see nende 2x2 meetrit tagatud. Ma ei kujuta ette ühtegi eestlast nõnda naabrit tolereerimas. RMK aladel on ju lausa telkide vahe 10 meetrit metsa.
Reisi kõige kallim jäätis (ostetud kogemata kämpingu receptionist)
Vaade pidi olema selline
Soome kämpingute süsteem on iseenesest tore - sa maksad oma telgi eest, aga vastutasuks saad sa köögi, vetsud, duši, tihtipeale mänguväljaku ja ranna. Köögid olid kohati paremad ja kohati halvemad, aga enamasti olid olemas vähemalt mingid potit-pannid ja taldrikud-tassid, nii et nii mõnelgi hommikul saime söögiks teha peekont, praemuna, ube ja lastele veel putru. Kui kämping oli pigem odav, siis tuli sooja vee eest maksta euro, aga seda voolas siis ka piisavalt.


Vaade oli aga selline
2. päev: Naantali - Mussalo. 48 km.
Teiseks päevaks oli selge, et peale äratust võtab meil kogu kola kokku pakkimine, telgi kuivatamine, söögi tegemine ja söötmine aega kolm tundi. Seega kui ärkasime kell 9, siis minema saime alles kell 12. Teise päeva eesmärgiks oli jõuda praamile, mis käis laupäevase päeva auks ainult korra päevas, kell 15.40. Kuna teisele poole lahte sõit võttis taas pea kolmveerand tundi, siis uuesti ratastele jõudes oli õhtu juba peaaegu käes ja väga pikka edasisõidu plaani teha ei saanud.

Marjulised

Varjus on ainult 27 kraadi. On talutavalt jahe!
Peatuma jäime pisikesse mereäärsesse kämpingusse, kus olid telkimisplatsid lihtsalt kivi peal. No mis sa teed, kui mullaga pole jääaeg seda kanti varustanud. See eest oli aga olemas puudega köetav saun, kust läks otse merre ujumissild, korralik mänguväljak, mille maja Pärtel ära ristis, ja mida ma pärast pool tundi küürima pidin ja korralik vaade järgmisel päeval meid ees ootavale suurele kõrgele sillale. Meie reisi märksõnaks võibki öelda, sillad, praamid, laevad. See sild oli aga otseselt taevasse kõrguv ja õhtul me lihtsalt istusime rannal kivil ja mõtlesime homsele.

3. päev. Mussalo - Brändö saar. 38 km.
Sellel päeval hakkas alles tõeliselt peale ilu. Peale Kustavi linnakest tuli kohe esimene maanteepraam, mis meid viis ära oluliselt hõredama liiklusega saarestikku, milles olid imeilusad üles-alla, vasakule-paremale käänulised teed, millel lasus veel ka mõõde "kaljusse raiutud". Teede ääres olid tõelised Bullerby külakesed, mis ajasid oma ilus lihtsalt ohkima ja puhkima. Sellel päeval pidime taas jõudma pühapäevasele harva käivale praamile, mis seekord väljus kell 15.10.
Kella kolme ajal hakkas aga kerima taevasse tumedaid pilvi ja 6 kilomeetrit enne praami jäime me lõplikult vihma kätte. Pikne ja kõu lajatasid samal ajal meie peade kohal, vihma ei tulnud nagu oavarrest vaid nagu ämbrist. Lapsed ja haagis olid ainsad, mis säilisid kuivana, meie olime aga märjad ja tilkuvad, nii et E pidi meie riided pärast kuivaks väänama. Õnneks praam aga kimas kaugemale avamerele ja põgenes pilvede eest.
Peale meresõitu võisime juba väheke julgemalt oma järgmise komplekti riietega edasi kulgeda. Olime jõudnud Ahvenamaa piirkonda - esimestel sildadel üle mere silmas E kohe hüljest ja Pati lasi kohe kõrgelt sillalt kõrge kaarega oma põie kortsu. Vaated olid selliseks tegevuseks hingematvad ja ma ei pannud talle koha valikut pahaks.

4.päev Brändö saar - Ahvenamaa. 33 km.
Vaade tornist
Selleltki saarelt ära minekut piiras meil praam. See päev läks praam taas kell 15.10, kuid ainuke häda oli see, et hommikul oli praamile sõita vaid kümme kilomeetrit. Võtsime hommikut rahulikult, vaatasime ära saarel kõik, mis vaadata andis. Leidsime üles isegi ühe vaatetorni, milleni tuli sõita kohati võssa kasvanud jalgrada ja hiljem matkata mööda kaljusid.
Tormi saadused on potis
Pati tegi meist pilti
Seejärel leidsime veel isegi üles kohaliku kaupluse. Peab tunnistama, et me otsisime seda tõesti taga nagu Turust kaarti, sest ma esialgu ei uskunud, et see roostes ja pleekinud K märk ühe suvalise rauast, ilma akendeta putka ees (kus ees oli tõesti vanaraud ja mingid puulattide koormad) on tõepoolest pood. Aga seda'p ta just oligi. Poe ees istudes ja jäätist limpsides kuulsime, kuidas meid jälitanud mürin ja kõmin hakkab taas tuure koguma. Tegime kärmelt viimsed toiduvarude täiendused ja panime sadama poole ajama. Sadamas praami oodates läks taevas aina tumedamaks ja välgud aina heledamaks. Niipea kui praami ära saime, siis lajatas torm meile taas täie hooga, kuid seekord olime pääsenud kuivalt. Alustasime kolmetunnist laevasõitu Ahvenamaa peasaarte poole, lootusega, et see laev viib meid lõplikult tormist eemale. Hiljem me muidugi igatsesime seda tormi taga, siis kui sõites näitas meie termomeeter 42 kraadi (ja nii palav tõesti oligi!), aga siis oli juba hilja. Torm jäi saarestikku ja meie saime Ahvenamaale.

Paksude ja madalate kirikute maa







Need inimesed, kes selles laagriplatsis olid meie ümber, olid meie ümber ka ülejäänud Ahvenamaa. Nendega me jagasime hiljem jälle kööki, olime kõrvuti kämpingutes ja telkimisaladel ja meie lapsed mängisid koos. Siin tekkis mingi matkajate sõprus ja teineteise toetus, mis oli erakordselt lahe.


Kärus oli see päev päris mugav, vähemalt ühel
Öine magamapanek - 2 magavad, kolmas on ööuss
5. päev. Ahvenamaa idast põhja. 50 km.
See päev oli üks meie reisi pikimaid, raskemaid, kuid põnevamaid päevi. Algas tõeline kuumalaine, mis hommikust alates kogus tuure ja mille tipphetk oli õhtul 17-18 ajal. Õhk oli nagu saunas. Tuul oli alailma vastu ja mäed muutusid üha kõrgemateks ja kõrgemateks. Sellel päeval lükkasin ma vist pool ajast ratast käekõrval, kuna tõusud olid pikad ja järsud. Ometigi sellele päevale jäid kõige lahedamad Ahvenamaa vaatamisväärsused.
Hommikut alustasime Bomarsundi kindluse varemetes rannas. Sealt edasi sõitsime mööda väikseid ja suuremaid postiteid, mööda Taffeli krõpsuvabrikust, Kastelholmi kindlusesse (lossi), kus kohe võtsime aega, et ringi vaadata. Patrik vaatas seal igasse keldrisse ja ohkas, et kindlasti hoiti siin draakoneid ja lohesid. Lossi katusel oli laskeavades olemas ammud, millega sai sihtida ja tulistamist mängida ja Pati käis katusel kohe kaks korda, sest ta ei suutnud muidu, kui ei olnud saanud uuesti ja uuesti katuselt vaenlasi tulistada.
Kastelholmist edasi sõitsime Godby tunnelit vaatama, mille kohal kõrgub vaatetorn. See torn ei olnud midagi kuulnud euronõuetest, oli kõrge, puust, mädand, viltune, kõikus, ja igatepidi õudne, kuid vaade oli sealt hea. Üleval oli isegi väike kinnine putka pikniku pidamiseks, aga minul oli küll seal igasugune söömise isu läinud.
Alla tulles otsustasime sõita Tjudö veinimõisa jooma, kuna palavus oli viinud meilt viimsegi vedeliku kehast minema, kuid me otsisime terve Tjudö küla edaspidi ja tagurpidi läbi, kuid veinimõisa ei kusagil. Kõik majad nägid ühtemoodi punased välja. Kõik talud olid võimsad ja suured, silte polnud kusagil ja veinimõis oli vist juba õhtuks joomaritele uksed sulgenud. Andsime alla, sõitsime paar kilomeetrit tagasi ja maandusime Tjudö järve ennast jahutama. See oli meil ka ainuke magedavee ujumine kogu reisi jooksul, nii et kasutasime võimalust kogu kulutamata jäänud raha eest ära.
   
Muidu olid majad ilusad, punased ja kollased,
aga üks oli selline

Järve äärest edasi algas kuum sõit Ahvenamaa ühe kõrgeima mäe Geta Bergeni otsa. Põhja-Ahvenamaal ei ole ühtegi telkimisala, kuid seal kõrgel mäe otsas on imelised väikesed kämpingu majakesed, millest ühe me endale broneerisime. Sealne vaade oli lihtsalt hingemattev. Igasse suunda näed sa merd, saari, metsi. Kämpingu köögi ja sauna aknast vaatad sa otse merre uppuvat päikest. Hommiku ja õhtusöögi laua võid paigutada täpselt nii, et vaade oleks kõige võimsam ja kui sellest kõigest jääb väheks, siis saab ronida vanasse majakatorni ja veelgi kõrgemalt maailma kumerust jälgida. See käming oli igat eurot väärt ja igatahes ma soovitan kõigile, kes kunagi Ahvenamaale peaksid minema, seal üks öö veeta.
Maja ees on üks tuhaauk, edasine 1+1 tehke ise
Päikeseloojang meie majakesest
Öised marjulised
Hommikusöök kämpingus
6.päev. Ahvenamaa põhjast läände. 40 km.
Et sõita põhjast läände on tavaliselt vaja läbida taas Godby ristmik, mis on pigem nagu Ahvenamaa keskel-ida pool, kuid kui sa ei taha taas tuldud teed tagasi vändata, siis rattaga või jala matkajatele on pandud käima jalgratta praam. See on selline pisike kökats, nii väike, et tundub uskumatu, et ta üldse jalgrattaid peale võtab, aga ometigi mahub tema kõhtu 20-30 ratast koos kõikide matkavarustusega. Praam kulgeb põhjast Geta Bergeni jalamilt pisikeste saarekeste ja sopikeste vahelt esimeste läände viivate teedeni ja nii saab keskpunkti läbimata sõita edasi Eckerö poole.
Kõik need ...

Juhtimise stiilinäide
Pea luugist väljas, jalad roolil
... peavad mahtuma siia!
Ilm oli taas palav, ja aegaajalt pidime pidama jahutuspause. Korjasime tee äärest metsast imesuuri mustikaid ja metsmaasikaid ja lasime lastel tuulduda. Ujutasime neid sinivetikases meres ja suundusime Eckerösse.

Eckerös pidasime taas maha ühe kümnekilomeetrise poeotsingu ringi - mind ajab ikka vahest imestama, kuidas nad nii suuretes külades (linnakestes) peavad vastu nii väikeste poodidega. Seekord oli poeks pisike jäätisekohvik, millel oli kaks riiulivahet, millest üks oli söökide ja teine majapidamistarvete jaoks. Kõik eluksvajalik oli olemas, aga milline minimalism! Ometigi saime poest ostetud muna ja peekoni, kalapulgad, tomatit-kurgid. Ainult kartul, mida plaanisime osta oli otsas ja seda me Taffeli toodanguga ei asendanud. Poest edasi suundusime Käringsundi. Eelmisest õhtust veel elamustest tulvil olles mõtlesin, et enam ilusamaks minna ei saa, aga võta näpust. Käringsund on nagu skääride, soppide ja vanade paadikuuride paradiis. Rannast võid sa jalutada järgmisele saarele, nii et püksid ei saa märjaks. Mul oli vesi konkreetselt põlvini. Sealt edasi järgmisele laiule oli paar tõmmet ujuda. Ja muudkui need lõputud paadikuurid igas sopikeses, nende kohal kõrguvad kaljud, mis on täis päikeseloojangunautlejaid. Olime lastega erinevatel kaljudel kindlasti 23ni, sest ilm oli ilus, vesi oli puhas ja soe ja ujuda võis kasvõi südaööni.


7.päev. Ahvenamaa läänest Mariehamni. 53 km.
Selleks päevaks oli kuumus jõudnud talumatuse piirini. Enne sõitu tegime lapsed meres võimalikult külmaks, et nad üldse elaksid mingit sõitu üle. Üritasime nende lõunaunega jõuda võimalikult lähedale Mariehamni, kuid nad kahjuks ikka ärkasid keset teed, kus päike lõõskas meile kõigile otse näkku ja varju poegagi polnud kuskilt loota. Pidasime pausi kuskil suvalises talu sissesõidu tee ääres, kus oli natukenegi varjulisem ja pritsisime lapsi ohtralt oma joogiveega, korjasime mustikaid ja sõime võileiba. Sealt edasi aga läks sõit vaevaliselt. Lastel oli liiga kuum ja Pärtel peaaegu keeldus kärus olemast. Sõitsime jupiti jupiti, aegaajalt lapsi märjaks kastes. 8 kilomeetrit enne Mariehamni oli kaardil märgitud pood. Andsime hagu alla, et sinnani pääseda - kohale jõudes aga selgus, et pood oli küll, aga see oli kirbukas. Õnneks oli õues üks pingviiniputka ka ning sai vähemalt hirmkallist jäätist osta. Pärtel keeldus ka peale kahte jäätist siit edasi kärru minemast. Meie muidugi tahtsime maanteelt ära saada, ruutu Mariehamni, ruttu Pommerni, Ahvenamaa neljamastilise uhkuse, muuseumisse.
Peale suuri vaidlusi ja kaklusi teemal plastmass ja laulvad lelud, läksin ma lõpuks kirbukasse ja ostsin poistele rooli. Rool on punane, põriseb, sellel on peal 8 nuppu ja iga nupu alt tuleb väga valju laul või auto hääl välja. Sisse ja välja lülitamise nupp puudub, hääle nivoo seadistamise nupust rääkimata. See rool aitas meid Mariehamni. Selle rooliga veel tänagi hommikul Pärtel mängis veel nii - vajutas nuppu, kuulas laulu ära, suudles rooli kirglikult, pani rooli hellalt maha, plaksutas ja otsast peale, vajutas nuppu, kuulas laulu, suudles, plaksutas ...
Linna sisenedes küsisin E'lt, et kas tal on hea meel, et me oleme lõpuks kohal. Vastuseks tuli, et ma tahan, et see piin lõppeks. Nii palav oli. Pommerni juurde jõudes oli spidomeetril ees 38 km. Olime sihtpunktis. Läksime uurima neljamastilist purjekat ja seejärel viisime oma kodinad sadamasse. Seejärel saime suhteliselt kergete ratastega mööda Mariehamni kimada. Kõigepealt sõime kõhud kohaliku peatänava minu meelest parimas restoranis täis, siis külastasime poodi, et osta kaasa saarestiku leiba ja Muro küpsist ning suundusime linna parki Lilla Holmen. Seal asub rand, tohutult vahva laste mänguväljak (mis on muidugi kahe mastiga purjekas, koos kõigi ronimis ja liulaskmise atraktsioonidega), pisikesed sillakesed merre või saarele, puurid jäneste, vuttide ja muidugi mõista ka vabalt liikuvad haned ja paabulinnud. Seal veetsime aega kuni 23ni.
Seejärel sõitsime veel natuke ringi öises Mariehamnis ja võtsimegi otsa sadamasse. Sadamas jõudsime lapsed pidžaamadesse panna, hambad pesta ja juba pidimegi minema check-in'i. Öö oli sume. Lapsed jäid kahjuks napilt enne ühte magama kui nurga tagant ilmus välja üleni tuledes Tallink, mis meid koju viis. Kahjuks ja õnneks olid kõik aknata kahjutid välja müüd ja seega me pidime ostma endale aknaga kajuti. Ma veel õhtul enne uinumist mitu korda vaatasin tüünet merd ja igatsesin tagasi. Imeline Ahvenamaa on jälle selleks korraks seljataga, kuid ma ei usu, et see on minu viimane rattamatk seal. Las need lapsed kasvavad. Siis teeme seda juba nii, et meie veame telki ja toitu, aga muidu veab igaüks oma asju ise.


Tallinnasse jõudes mõtlesime, et väntame korralikult koju. Teed olid aga nii halvad ja läbimõtlematud, et Balti jaamast kaugemale me ei jõudnud. Istusime rongi ja sõitsime Nõmmele. Luksus on läbi. Tere tulemast koju. Koos Eesti teedega tuli meie matka pikkuseks umbes 300 km. Kilomeetreid kogunes küll vähe, kuid raskust oli seekord palju.
Minu rattal oli kanda 20,3 kg kott + 6,3 kg käru + 2x1,5l vett = umbes 30 kg
E'l oli kanda 2x8kg küljekotid, 25 kg rattakäru asjadega + lapsed (umbes 15kg + 10 kg) = umbes 66 kg
Selline mees on mul!