Thursday, August 15, 2013

Igavikuline Vormsi

Otsustasime, et matkahooaeg ei ole veel lõppenud. Ilm oli taas natuke sandiks pööranud ja see on ju meie perele parim rattasõidu ilm. Pealegi oli meil natuke ise õhutatud kutse Vormsile, mis tähendas rattasõitu mugavustega - katus, soe vesi, köök ja söök ning sõbrad ja õdusad õhtud.
Nii pea kui olime saarele jõudnud teatasin E'le, et kui ta üldse kunagi tahab minu peal rakendada programmi "maale elama", siis kõlbab selleks vaid Vormsi. Äärmisel juhul Kihnu, Ruhnu või Hiiumaa. Vormsil on hea õhk ja õhkkond. Elu käib ja mitte ainult poe taga.

Reede:
6 km.
Tugev tuul. Tibutamine ja paduvihmad. Praam läheb kell 18 ja minul on terve päev täis lapsi ja pakkimist. Kodust sõidame välja 15 minutit hiljem kui plaanisime, aga Rohukülla jõuame täpselt.
Kui kunagi Papa üle Atlandi purjetas, siis oli neil sadamasse jõudmisdeks välja trillitud selline meeskonnatöö, et randudes ei antud ühtegi käsklust. Kõik teadsid mida nad tegema peavad ja laev saadi kai äärde täielikus vaikuses. Meie toimisime Rohukülla jõudes sama moodi - hülgasime oma autot, pakkisime oma rattaid ja kotte kokku asjalikus vaikuses ning isegi lapsed olid kuss. Asjad koos, kimasime praamile, sest Vormsi ja hakkliha pitsa ootas meid.

Laupäev.
21 km.
Päike. Tuul. Pilved.
Vormsi elab mingis oma rütmis, kliimas ja ajas. Hommikune ärkamine oli küll vara, kuid kuna kella ei olnud käepärast, siis tundus normaalne. Ääremärkus - peab kodust kellad eemaldama ehk siis saaks ka kodus hommikuti voodist püsti! Peale hommikusööki külastasime Patrikuga peamist Vormsi kaheaastaste atraktsiooni: lasteaeda, kuhu tohtis sisse minna. Patrik sai ometi lõpuks mängida ühel lasteaia mänguväljakul. Pealegi oli seal ju puust purjepaat ja tuuleveski. Tagasi koju tulles õnnestus vankumatu tinasõdus Patrik magama saada ja oli selline tunne, et me ainult puhkame ja sööme  ning jalgrattad on kaasas ilu pärast. Kuid E oli ettevõtlik ja ajas meid välja vaatama majakat, paeplaatidest põhjaga merd ja kivist randa. Nii saime ikka sõidu maitse suhu ja otsustasime ära teha Vormsi lõpmatuse või igaviku märgi, nagu L selle kohta ütles.

Metsad olid Vormsil täis igasuguseid marju. Patrik käis pidevalt väikese ämbrikesega metsas (Issi, lähme sügavasse metsa. Käime sügavas metsas ära, siis lähme madalasse metsa). Tagasi tulles oli ämbris popurrii: metsmaasikad, mustikad, pohlad, põldmarjad, vaarikad.
Minu hämmelduseks olid Vormsi teeääred täis tikripõõsaid. Selliseid ei-kellelegi kuuluvaid marju täis põõsaid, kollaseid, punaseid, lillasid, musti. Saxby alguses lugesin kokku teeääres üle kahekümne põõsa ja majade läheduses oli neid veel rohkemgi.

Pühapäev.
19km.
Päike. Soe. Suvi.
Taas oli päev nii rahulik ja tundus, et polegi lahkumise päev. Me ei kiirustanud kuhugi ega kusagil. Külastasime taas mänguväljakuid kooli ja lasteaia juures. Käisime mereääres suplemas, vaatasime mandrile kogunenud tormipilvi. E ja Pati müttasid taas metsas marju korjates ja kõik me sõime ohtralt jäätist. Õhtuks otsustasime sõita sadamasse ringiga ja vaadata üle ilusaimad külad Vormsil. Peipsiga võrreldes peab ütlema, et Vormsi on küll sama värviline, kuid värvid on malbed. Peipsiääres oli kõik kärtslilla, türkiissinine, erkroheline, Vormsil aga naturaalne puit, mahe kollane, Rootsi punane, helesinine. Ja majadel ei ole mitte venemaale suunatud antennid vaid Rootsi lipud. Vaheldus.

Sadamasse jõudes ootas meid ees bussitäis pensionäre, kellele jätsime muidugi oma käru ja lastega kustumatu mulje. Isegi praamil veel pidid tädid pead kahekorra käänama, et ahhetada, kui punased põsed, kui sinised silmad, kui vaprad poisid. Arvan, et ma pole kunagi pidanud nii palju võõrastele inimestele aru andma, kui Vormsi praamil - kui vanad, mida söövad, kuidas magavad, jne.
Peale tädide saabus veel sadamasse ka L, kes oli vahepeal korjanud kotitäie kukeseeni. Nii me siis läksime Vormsilt, kukeseened üten ja sõitsime tagasi argipäeva, kus juba keset merd vajus vihm meile peale nagu paratamatus.

Wednesday, August 14, 2013

Väike vale

Pati ei jõua õigel ajal pissile ja püksi tuleb lomp. E ütleb Patile, et kuule, sul on ju pissi püksis:
Pati: "Ei ei, mina ei pissunud püksi. Mina pesin köögis oma pükse. Veega. Seal emme juures. Näe näe seal (ja veab E kättpidi kööki)."

Ei saa enam usaldada lapsesuud ka.

Tuesday, August 6, 2013

Üks ees, teine taga, mina pole mängust vaba

Pärtel on nüüd pool aastat vana ja ma pean ütlema, et aeg lausa lendab. Elu kulgeb nii kiires tempos, et pole enam aega tolmurullegi toanurka kokku ajada. Nurgas elutsevasse lillepotti on kasvanud seened (päriselt!) ja rõdul maasikapeenras elutseb malts. Tunnen ennast süüdi(matult).
Pärtel on poole aastaselt meil tõeline kullatera. Rõõmus, roosa, natuke vasakule viltu, turske ja tugev sell. Ta hirmsasti tahaks osaleda meie elus - kui ta sitterisse panna, siis kangutab ta end seal nii sirgelt istuma ja tundub, et nüüd küll kukub pudrukuul sitterist välja. Kui meie midagi sööme, siis maigutab ta osavõtlikult suud ja grillvardaga võib teda sama moodi juhtida nagu koera toki otsa riputatud viineriga. 
Noh, ja siis ma otsustasingi, et hea küll, hea küll, annan siis lapsele lisasööki ja absoluutselt mitte üllataval kombel ta seda ei söönud. Lisasöök on meil nagu tagurpidi "Aino muna" lugu. Esimesel päeval maitses tükikese - "küll on halb"; teine päev maitses veel tükikese - "ikka halb"; kolmandal päeval keeras üldse pea ära (video parool on Pärtli ees ja perekonna nimi kokkku kirjutatult). Lisasööki hakkab ta sööma suurima tõenäosusega aastaselt ja enne seda helistab lastekaitsesse kui ma veel kord kõrvitsaga läheneda üritan.
Keerutamine on Pärtlil nüüd selge (peamiselt üle vasaku õla). Vurr keerab end kõhult seljale, seljalt kõhule, ja sülle võttes iga kord ja üks kõik mis asendist, rinnale. 
Jõudu on tal, suslikul, ülearugi ning hetkega võib ta haarata su põskedest või kõrvadest ja vupsti end lõua külge vaakumisse imeda. 
Magamisega on endiselt lood sedapsi, et päeval laps eriti ei maga. Eks muidugi vanema venna laul häirib ka pisut, aga peamiselt on ikka süüdi uudishimu: "Mida teevad, ema-isa, siis kui lapsed magavad ..." Ei anna rahu see teadmatus! Aga öösel see eest magab nagu Miki ja alates kuuendast elukuust lausa kõhuli. Isegi Patriku öised haiseb-haiseb röökimised (tõlge: koll on ninas) ei äratada teda ning esimene toidukord on tihtipeale alles kella poole viie ajal. 
Hambaid veel lapsel ei ole, aga usun, et varsti on need tulemas, kuna igemehaarde oamdussõnaks on sügav. Lutil paneb Pärtel suhu ainult külge ning seda vaid närimiseesmärgil. Kui proovida talle õiges asendis lutti suhu panna, hakkab laps nutma. Peab tunnistama, et lutt ja lisatoit on ka tõepoolest ainsad asjad, mida ta endale suhu toppida ei taha. Kõik ülejäänud maailma asjad on ta küll varmalt valmis järgi maitsema, kaasa arvatud Patriku varbad (korduvalt), enda riided, inimeste ninad või vanni ääred.
Pärtel allub potitamisele suhteliselt hästi. Muidugi on sellel ka omad miinused, näiteks pissitan-kakatan hommikul lapse ära ning vähemalt kaks korda olen riidesse pannes kogemata mähkme ära unustanud. Muidugi tuleb see kohe sealsamas meelde, kuid lihtsalt nii loomulik tundub peale potitamist laps otse pükstesse torgata.

Patriku igasugune arendamine on sootuks tahaplaanile jäänud - ei mingeid tähtede kordamisi enam! Numbreid ja nädalapäevi ikka loeme, aga rohkem tava jutu sees ja mitte enam nii järjekindlalt õpetamise rütmis. Vesivärvide ja vildikatega värvigu ise: veetops, pintslid, paber, vildikad ning vesivärvid on kogu aeg laual. 
Hetkel panustame rohkem füüsilisele arengule: jooksuratas, vudimine, suplemine, ronimine.
Patrik on saanud see suvi kõvasti ujuda nii meres, jões kui järves. Vees on laps nii kaua kuni ta plõgiseb ja lõdiseb ja siis on ka teda raske välja meelitada. Aga haigeks ei ole ta sellest vees külmetamisest küll jäänud. See suvi on pigem laps terve kui purikas - nosib muudkui igatsugu marju ja köögivilju, jookseb paljajalu õues ja lobistab veega.
Praegu on Pati lemmiksöögiks praetud kala, tomatid, kurgid, paprika ja mesikäpa jäätis. Jäätisest ta sööb ära pealmise glasuuri ja vahvli ning ülejäänu on minu jagu. Seega hea meelega sõidame iga päev jooksurattaga Nõmmele jäätist sööma. Pealegi Nõmme Comarket on jäätise paradiis: Ben&Jerrys, Hagendas, Mövenpick, Tofuline; kõik on olemas. Hea, et emapalk ikka jookse ja saab end ümarikuks kosutada.
Kõnes on Patrik leidlik:
  • Emme, kas ma tohin seda halli nuppu nuppuda?
  • Ma tahan päris mett, ma ei taha seda meemahla! (värske vedela mee kohta)
  • Ootamatuk hetkel võib tulla üllatavaid tähelepanekuid: Issi sa oled tobujuss! Vaisa sa oled loll! Emme sa haised! 
Mängudes on Patrik tubli. Tulevad nii rollimängud nagu näiteks sipelgas ja Pontu, mõmmi ja draakon, Pennu (tema) ja Pati (mina), kui ka tegevusmängud ehk mängime, et see pink on laev, et see tekk on meri, et see puu on rong jne. Mängud on pikad ning järjepidevad.
Patrik on aru saanud, et loll on see, kes vabandust ei leia. Nüüd on meil näiteks sellised olukorrad: Patrik sööb. Kui kõht täis, hakkab söögiga mängima ja näiteks kukub kurk maha. Mina ütlen, et Pati, söögiga ei mängita. Patrik vastab: "Eieiei, mina ei visanud kurki maha. Tuul puhus kurgi maha." Või siis - H palub Patit, et too tassi ei paneks nii laua servale ja Pati muidugi teatab, et "Eieieiei, tuul puhus tassi serva peale". Samuti puhub tuul meil mööda hoovi liivakasti mänguasju laiali, vett vannist välja, kummiku jalast jne.
Lisaks sellele tuulele teeb Patrik järgi kõike, mida Pärtel ees teeb (kas ei peaks olema vastupidi?!)
  • Pärtel topib näppe suhu - Patrik topib ka. Paar päeva hiljem avastan, et nüüd taipas laps, et saab ka küüsi närida.
  • Pärtel teatab enda soovidest läbi kõva hääle- Patrik röögib ka. Viimased kaks nädalat ta röögib, karjub ja jonnib juba päris korralikult
  • Pärtel laliseb - Patrik räägib ka. Nüüd hakkas Patrik rääkima tite häälega.
  • Pärtlil ila jookseb - Patrik sülitab ka. Tükk aega ei saanud me pihta, mis jant see on, et lapsele meeldib tatti suust välja ajada. Kohe punnitab selle nimel, et loiku põrandale saada. Üks hetk Patrik aga ise näitas, et näe, Pärtel sülitab ka ju maha, emme pahanda temaga.
Siiralt loodan, et Pärtel hakkab peagi lugema Zolad, läheb kohe Harvardisse (mitte esimesse klassi), saab tippsportlaseks, mängib kohe viiulit kätte võttes Czardast, valdab vabalt mitut keelt ja Patrik teeb ikka kõik järgi.