Thursday, October 28, 2010

Sügisilm

Eile oli krõbe hommik. Mahalangenud lehed mitte ei sahisenud ega lödisenud vaid krõbisesid. Päike tõusis parasjagu, kui ma tööle kõndisin ja kõik helkis sügisesest härmatisest. Selline ilm püsis õhtuni. Härmatis ei kadunud terve päeva jooksul ja õhk oli karge ja lõikas lausa ninna. Täna aga taas maa lödiseb ja kõik on ühtlaselt hall.

Soome sõiduks auto ettevalmistused on meil tehtud - esituli taas põleb ja naelad on all. Täna lähen veel Rataskaevust läbi ja võtan sealt autokülmkapi ja aknapesu vedelikku. Nissan on aga jätkuvalt kõige haigem koht rehvide vahetamiseks. E istus seal seekord 1,5 tundi ja kui ta poleks ise läinud küsima, et kas auto on valmis, siis vist polekski autoga koju sõita saanud. Olen nüüdseks küsinud päris mitmelt rehvivahetusinimeselt, et kaua reaalselt siiski kulub rehvide vahetamiseks, mis ei ole velgedel ja keegi ei ole üle poole tunni pakkunud. Esindusest küsisin ka, et mis nad teevad selle ajaga ja vastus oli, et noh telekat vaatame ja raadiot kuulame. Ma ikka ääri veeri üritasin uurida, et kas pigem on asi selles, et kui auto sisse tuuakse, et siis nad hakkavad alles laost   rehve otsima, aga nad väitsid, et selleks hetkeks on ikka rehvid juba töökojas. Seega nad vist tõesti vaatavad telekat...

Monday, October 25, 2010

Surnu toit

Olen eluaeg teadnud, et mannapudru toiteväärtus on nullilähedane ja mannapudru on sama mõistlik toit nagu saiake, kuid täna hommikul tõmbasin oma uskumustele vee peale ja panin paja tulele. Meil oli külmikus poolik maasikamoosi purk ja hommik oli niiii ilus, et pidi kohe mannapudru keetma. Loomulikult ei jää ükski enda põhimõtetes järgi andmine karistuseta - esimene paha märk oli see, et laulev pudru lendas mulle vastu näppu ja oleks peaaegu villi saanud (õnneks oli alo geel käepärast ja selle kohene peale tõmbamine vist aitas). Terve päev on näpp punane olnud ja kergelt tuiganud. Teine paha märk aga ilmnes lõunaks. Kui tavaliselt lähen tööl lõunale poole ühe või ühe vahel, siis täna juba kell pool kaksteist tahtis nälg silmanägemist võtta. Kusjuures siinkohal ei ole tegu ilukirjandusliku eneseväljendusega vaid mul on sellega siiralt tõsi taga. Hakkasin üle keha näljast värisema ja kaheteistkümneks oli nälg nii suur, et pidin pildi tasku panema. Lükkasin ruttu eilase kana mikrouuni ja nii pea kui masin pipiip tegi asusin kondi kallale nagu Agnes Viimses reliikvias. Ei tea küll, mis teised töökaaslased küll minust arvasid. Pomisesin küll kahe ampsu vahele vabanduseks, et sõin hommikusöögiks mannapudru, aga nad vist ei mõistnud mind.

Koju jõudes rääkisin ääri-veeri ka E'le oma lõunasest näljahädast. Mõtlesin veel, et ei tea, et kas tasub üldse seda kõike tõesti nii põlatud pudru süüks ajada - ja ütlesin, et ju käkul oli täna mingi kasvamise päev, et imelikult kombel kõht nii tühjaks läks. Aga selgus, et ka E'l, kes minust poolteist korda rohkem pudru hommikul sisse ahmis, oli lõuna ajal sama tunne olnud. Ühtepidi tundsin end võidukana, et minu toitumisalased teadmised on siiski paikapidavad, kuid teistpidi on ikka närune tunne küll mõeldes, et hommikusöök oli niivõrd jube minule kui kasvavale organismile. Seega selle nädala toidukorv läks süümepiinadest ajendatult maksma oluliselt rohkem kui eelmise nädala oma. Õhtul selveris oli tõsine rõhk tervislikkusel - kärru ilmusid greibid, granaatõunad ja muud puuviljad, juurviljad, täistera tooted jne. Õhtuks sai valitud spinat. Nüüd ongi pliidil ootamas spinatikaste ja täistera spagetid.Valge jahu jäägu vaenlasele. Enam ma oma põhimõtetes järgi ei anna ning olen veelgi rohkem veendunud, et emad, kes oma lastele mannapudru annavad, tuleks kohtu alla anda.

Thursday, October 21, 2010

Välkarid tööl

Kolmapäeval saabus mulle küll minu Horvaatia partner. Iseeenesest on ju tore vahest ka ilma e-maili ja skypeta suhelda (päris inimesega), kuid stressi on ikka välkaritega palju. Näiteks peab välkaril käima vastas lennujaamas, siis hotellis igal hommikul, korraldama talle lõunad ja õhtusöögid, panema kokku päevakavad ja koosolekut juhtima, koostama memod jne. Täna jõudsin koju napilt enne AK'd ja nüüd kohe olen minemas Selverisse, et osta temale ja ta meeskonnale kaasa Eesti kommi.
Kuna ma tegelikult kohe mitte üldse ei naudi seda stressirohket aega, siis pean ju ennast millegagi lõbustama. Sellel välkaril on kaasas naine (välkar tundub olevat seda tüüpi: "Ma ei lähe kuhugi mitte kunagi oma naiseta") ja nagu heaks tavaks saanud, siis ikka selgub kuskil dinneril, et keegi on totaalne vegy (ei söö liha, kala, muna, juustu, piima jne). See tädi on niiii vegy, et ta tükk aega küsis, et kui ta ikka päriselt ka mulle räägib, kuidas see mesi purki saab, et kas ma siis tõesti panen selle oma tee sisse. No ma lubasin talle, et küll ma söön, et ma olen looduslaps ja ärgu muretsega. Selle peale ta siis pani mind nö tõeliselt proovile ja ütles, et mee sees on mesilase ila. Issuke kuidas ma itsutasin - ütlesin bon apetit ja panin lusikatäie mett põske ning teatasin, et kui iga looma ila oleks nii hea, siis sööks ma igatsugu loomset kräppi. Mina aga lõbustasin ennast vastu sellega, et rääkisin talle kuidas äi tegi lambast šašlõkki, kuidas ämm pani kanad plekkpurki ja kuidas isa kalapuhastusjaamas tegutseb. Eriti tegi mulle nalja kalasüdalugu, mida see suvi saares nägime.



Tädil korduvalt pani silmad pahupidi. Igatahes ma ei usu, et ma talle liiga tegin. Ta ise väitis koguaeg, et tal tapmise vastu polevat midagi (isegi lihatööstuse masstapmise vastu), kuid ta lihtsalt ei taha seda räpast kraami endale suhu pista.Mul kohe terve dinner oli megahea tuju ja jutt jooksis. Eks ma pean ju ka saama mingi kompensatsiooni oma aja kulutamise eest, olgu see siis või vaimne!

Wednesday, October 20, 2010

Elame ema palgast

Söögitegu on ikka imelihtne, kui sul on kapp head paremat emade käest saadud kraami täis.
Ükspäev tegime just piruka - peamised komponendid olid:
  • kana - eelmise aasta konserv keldrist
  • sibul - emme tõi terve vaniku
  • muna - nende kanade jääkprodukt, kes praegu tunnevad kirve hõngu
  • tüümian - emme tõi terve hunniku
Kapist leidsin veel purgikese maisi, hapukoort ja kõvaks läinud juustu (mille raiusin peeneteks ribadeks ja mis pirukasse kenasti ära sulas). Taigna asjad olid ka kapis olemas.

Tuesday, October 19, 2010

Kommihoolik

Kodus olla on tõeliselt romantiline olla, isegi siis kui E pole veel koju jõudnud (kuna täna oli Tartu päev). Istun teki sees diivanil ja panin just kamina küdele. Võrreldes eelmise aastaga tuleb tulesüütamine mul juba meie tossutava ja sisseajava ja mittetõmbava kaminaga välja vägagi libedalt. Tavaliselt kulub süütamiseks üks tikk. Ja noh, üks mingi tablett ka, aga sellest ajalugu vaikib.

Tänase päeva auks isegi otsustas mu arvuti Interneti avarusse minna ning seetõttu saan siia paar sõna kribada. Tööl pole aega teha isegi postimeest lahti, blogist rääkimata. Ei tea küll, mis mu mõttes oli, kui heietasin unistusi sellest, et viimane kuu tööl saab olema kerge otsade kokkutõmbamine. Usun, et mul pole olnud kunagi põnevam, pingelisem, produktiivsem ja huvitavam tööl olla kui praegu. Ainuke halb asi selle töölkäimise juures on ärkamine. Ärkamine on ikka veel ja vist jääb alatiseks vastikuks. Ei loe, kas olen maganud 8, 9 või 10 tundi. Tavaliselt, kui E ka hommikuti kodus on, siis paneme ärgates tema arvutist Terevisiooni mängima. Kell kaheksa loeb üle päeva Meelis Kompus uudiseid ning ta lõpetab alati kaheksased uudised fraasiga: "Kohtume kell pool üheksa". Iga kord kui ma seda kuulen, siis ma vannun, et "Ei Meelis, ei kohtu. Ma ei taha! Ma ei või! Ma ei saa!" Nimelt kodust pean väljuma 8.20 hiljemalt ja ikka ja jälle juhtub see, et väljudes ma kuulen Meelise võidukat häält ja taaskohtumise rõõmu. Täna aga E ei olnud hommikul kodus, vaid läks Tartu ning Terevisiooni asemel otsustasin, et hoian ennast välismaailmaga kursis Vikerraadio abil. Te ainult arvake milline ahastus oli mu hinges kell kaheksa, kui rääkima hakkas Meelis. Milline iroonia - arvasin, et täna ei tänita keegi, et ma tööle hiljaks jään, keegi ei lükka mind uksest välja ja mu enesedistsipliin võib rahus suletekiall edasi uneleda, aga võta näpust - Meelise ootamatu taasleidmise puhul ma kadusin kodust nagu välk ja pauk.

Nädalavahetusel oli külastusjärg minu pere käes. Laupäeval läksime H&V juurde, kus leidsin pliita pealt kuivamast nädala alguses tehtud leiva ühekäe käärud. Ju need käärud olid nii mehised seetõttu, et kuivanult oleks hea neid hobustele sööta. Mina aga ei suutnud vastu panna ning nuiasin, et kas ma võin need poolkuivanud leivad siiski endale kotti pista. Ma tõesti ei tea praegu paremat asja kui ise küpsetatud leib. Eriti H oma. Mõnusad krõmpsuvad seemned sees ja just nii nati kuivanult on see lihtsalt suurepärane oode. Mu peale halastati ning nüüd on leib minu kapis korralikult küpsetuspaberi ja kilekoti sees.
H juurde võtsin kaasa ka peotäie siniseid Mariminti komme. Avastasin, et lõpuks on Fazer aru saanud, et Marianne ei ole ming müügiartikkel ning ka Marimintid tuleb eraldi kilekotti pakendada. Ma vaidlesin iseendaga poes tükk aega, kuid minu tugevam pool jäi peale ja pakk komme jõudsiki korvi. Ma arvan, et ma võiks neist kommidest lausa toituda. Pealegi käisin just eelmine nädalal hambaarsti juures, kus dr. A avastas mul ühe ime-imetibatillu augu ja ühe nati suurema augu, mille ta korda tegi ning ausõna ta käskis järgneva nädala jooksul süüa ohtrasti šokolaadi, et testida, kas nüüd on hammaste tundlikus kadunud. Eks sellega ma E'le seletasingi, et miks meil järsku on suur pakk siniseid lutsukaid kodus. Ma nimelt testin. Nojah, E'le see mu testimine väga ei istu ning nüüd on kõik ülejäänud kommid kummutatud tema läpaka kotti. Ta nüüd sõidab nendega Tallinn-Tartu vahet ja käib fotokoolis ja tööl. Otsa tal need ei saa ja ta väidab kogu aeg, et ta jagab nad laiali, aga ma tean, et tegelikult on need seal kotis... Nüüd ma siis ootan, et millal küll mees koju jõuab. Oma kotiga.

Kallis A&O. Tahtsin teile siiski veel südame panna, et meil hakkas ikka tegelikult ka jääaeg pihta. Kõigepealt lendasite siit minema teie (teie läinud, lombid tulnud), seejärel lendasid siit minema kured (kured läinud kurjad ilma), siis haned (haned läinud hallad taga) ja nüüd saabusid pingviinid ja jääkarud. Saabus ka see orav jääaja filmist. Näen teda Nõmmel igal hommikul oma pähklit taga ajamas. Aga hommikuti on tänavad juba tõsiselt libedad. E lubas mulle liivakoti kõhule siduda, et enne igat sammu saaks ma kühvlikesega liiva teele puistata. Rasedusega on ju läinud täielikult graatsia, mõistus ja tasakaal. Nii et usun, et kui ma varsti liiva teele ei puista, siis mul enam jala tööle asja ei ole. Igatahes plaanime juba hoogsalt (mõttes küll veel) rehvivahetust. Sõidame ju varsti Soome ja mine sa tea, äkki on seal veel hullem polaarkliima.

Monday, October 11, 2010

Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma juba lasteaias

Tegelikult nii see on:
  • Enne sööki pese käsi
  • Peale lõunat maga natuke
  • Kui sa kellelegi haiget teed, siis palu vabandust
  • jne
Ja kui sa koju tuled, SIIS VAHETA RIIDED ÄRA. Tulin koju, hakkasin süüa tegema. Õnneks on mul radikas kõhus ja süüa teha oli palav ja ma võtsin H ilusa heleda kampsuni pealt ning jäin oma ilusa valge pluusi väele. Kõik oli hästi, seni kuni ma toidule Tomaattimurska lisasin ...

Eelmise nädala menüü

Tegelikult ma veel teen süüa. Eelmine nädal nimelt alustasime oma jõuluhooajaga. Loomulikult sai enne korralik vaielung poes maha peetud – miks E peab saama juba verivorsti, kui mina veel piparkoogitaigent süüa ei saa! Ma enam varsti ausõna ei jõua oodata ja niipea kui teie kaks mu A&O tagasi tulete. Siis läheb taignateguks eksju!


Peale verivorsti hakkas meil südametunnistus piinama ja me mõtlesime, et päevas peaks ikka viis peotäit puu ja juurvilju sööma ning järgmisel õhtul juba panime oma menüüsse tavapärase salati balsamiku kastmega. Peal on veiseribad.


Nädalavahetusel oli plaanis taas maale sõit. Seekord otsustasime, et reedene tõmblemine (mis eeldab juba neljapäeva õhtust tõmblemist ja asjade pakkimist) nii kodus, tööl kui ka maanteel jääb ära ning veedame rahuliku õhtu ja hommiku kodus. Igati õige otsus, kuna E pidi nagunii laupäeval nati tööd tegema ja see tähendas, et mina sain rahulikult mõnuleda köögis. Pealegi mulle meeldib kodus magada, kuna kodus on vets lähedal. Praegu on üldse selline tunne, et ma viibiks ainult kohtades, kus vets on kahe sammu kaugusel, kuna 2 kilo istub pidevalt põie peal ning öösiti on ikka vaks vahet, kas sa pead puhvaikaga üle hoovi lippama või kobistad lihtsalt paar sammu teki alt välja ja siis kohe sipsti tagasi oma sule teki alla.

Maale on loomulikult erakordselt mõnus midagi küpsetada. Kodus võin ma ju mõne koogi korra aastas küpsetada, kuid see tähendab, et ma pean selle üksi ära sööma. E võtab ühe tüki, ütleb võib-olla midagi head, võib-olla ka mitte ja rohkem see magus asi teda ei huvita. Näiteks seda ploomi kooki, mille pilt allpool on, võtsid isegi A&O kaks tükki, kuid E piirdus oma tavalise standardiga (ehk ühe tükiga). E töö kõrvalt sain ma seega laupäeval küpsetada nii nagu Kaku armsad ameerika sugulased ütlevad Tigukooki või siis Keerusaia. Ja maal söödi see kõik ära! Küpsetades panin pannile ka kaks tükki eraldi küpsema, et saaksime kohe maitsta, et kas üldse tasub kaasa võtta või mitte. E hinnang oli selline, et ma ausõna mõtlesin, et koogi võib sama hästi Jackile jätta – liiga palju pähkleid, mis teevad maitse soolaseks ja üleüldse … Ma saan aru kui oleks tegu olnud arahiisiga või mõne muu õuduspähkliga, aga täidises olid ainult kreeka pähklid. No see selleks, vähemalt teised sõid.


Maal käisime pühapäeval lõpuks ometi vaatamas seal väga lähedal olevat Lehispuistut. Mina ootasin loomulikult, et tegu on uhke mõisapargiga või millegi sarnasega, aga selgus, et mets nagu mets ikka. Ainult, et lehiste mets. Nojah, kui oleks süvenenud nimesse, oleks selle isegi vist välja mõelnud. Aga puud olid vägevad. Suured, pikad, jämedad ja kui päike oleks ka paistnud oleks veelgi imelisem tunne olnud. Mina ise olen ka juba suur ja jäme ja puutaha enam peitu ei poe!

  

Tagasisõit koju oli aga ebameldivuse tipp. E ei suutnud loobuda kotlettidest ning seetõttu jäime lõksu reede õhtusesse tipptundi. Veeresime 70 km/h (kohati ka 40km/h, aga põhjust, miks nii aeglaselt sõita tuli, me ei teadnud, kuna põhjus tõenäoliselt oli kuskil 2 km eespool) Tallinna suunas läbi padusadu, pimedas ja ühtses vooris. Kusjuures Quashqai'l on läbi läinud nüüd juhi poolne silm, kojamehed ei ole ka kõige paremad ja jätavad pühkides täpselt väljavaate kohale udused triibud ja et teed näha ketrasin ma pingi nii üles, et nina oli vastu esiklaasi ülemist otsa ja ma nägin välja tõeline traktorist. Ma absoluutselt ei salli seda Tallinn-Tartu maanteed - seekord õnnestus mul näha korra seda ka kolmerealisena, kui minu ees olev auto möödus bussist, mis sest, et samal ajal tuli talle autode voor ka vastu. Selle nägemine võttis nii minu kui ka Käku nii virgeks, et me mõlemad ei saanud Tallinnani rahu (mina sõimasin kõiki nõmedikeks ja Käku andis mõtteliselt kõigile jalaga). Järgmine kord ma absoluutselt keeldun tagasi sõitmast sellisel kellaajal olgu söögiks kasvõi kalamari.

Tuesday, October 5, 2010

Jõhvikad

Jõhvikad on ikka minu tüüpi marjad, ma ütli. Nad ootasid kannatlikult ahjupanni peal terve nädala, enne kui ma nendeni ükskord jõudsin. Nüüd on aga pärlid purki pandud ja talv võib tulla.


Mis saab siis, kui E'd pole kodus, internet ja läpakas ei tee koostööd ning digibox puudub:
  • Jõuan õhtuks keeta suppi
  • Alles jäänud kartulid jõuan ära praadida
  • Pesta nõud
  • Jõuan puhtaks pesta purgid/kaaned, puhastada jõhvikad ja panna purki
  • Pesta pesu, mida peab käsitsi pesema
  • Õigel ajal (21.30) magama
Kõigi nende tegevuste taustaks laulis mulle Molly Johnson ja Brett Dennen ja õhtu oli erakordsel sulnis.
 

Monday, October 4, 2010

Peapesu lapsevanemaks saamisel

Tööl istusime koosolekul, mille teemaks oli väikeste e-õppe laste kasvatamine. Mina kui tulevane sihtrühm olin loomulikult luubi all ning peagi läks jutt sellele, et kuidas küll on nii, et riik hakkab mulle maksma palka (emapalka), kuid mulle töölepingut ja ametijuhendit ei antagi kaasa. Teema on iseenesest vägagi oluline – avastasin see hetk, et tõepoolest õppida saab ju autoremondi lukksepaks, aga emaks ei õpeta mind ju keegi ja vajalikku kirjandust ka keegi ei soovita. Perekooli foorum ei tule arvesse!

Igatahes alates sellest hetkest olen hakanud koguma nö kohustuslikku kirjandust ja tundub, et kui ma lõpuks koju jään, siis muud ei teegi, kui loen ainult, kuidas olla hea lapsevanem. Aga, kui keegi tahab veel targaks saada, siis mu nimekiri on järgmine:

  1. Spock "Teie laps" (laenatud Vormsilt)
  2. Daniel Goleman „Emotsionaalne intelligentsus“ (laenatud A'lt)
  3. Reet Raukas jt "Nüüd ma tulen" (laenatud K&K käest)
  4. Dr. Richard C. Woolfson „Arukas imik"
  5. Susan Quilliam „Lapse kehakeel"
  6. Andrea Clifford-Poston  „Eduka lapsevanema saladused"
  7. Jesper Juul „Sinu tark laps“
  8. Thomas Gordon  „Tark lapsevanem“
  9. Elizabeth Fenwick „Ema ja laps"
Hetkel olen läbi sirvinud Spocki - väga koomiline, aga teatavaid osasid saab ka tõsiselt võtta. Mulle tegelikult meeldivadki seal rohkem need ääremärkused, kuidas USAs on veel kõik halvasti, aga meil Nõukogude liidus enam selliseid ja tolliseid haigusi ei esine.
Samuti on enamik läbi loetud „Emotsionaalsest intelligentsusest“, mis oli äärmiselt kosutav lugemine mitte ainult uuele lapsevanemale, vaid lihtsalt ka mulle kui niisama inimesele.
"Nüüd ma tulen" on loomulikult super. Lühike, ülevaatlik, tabav. Olen hetkel 200nda lehekülje juures, kuid usun, et võtan selle veel algusest peale päris mitu korda läbi. Tõelin pärl. Aitäh K&K. Luban, et tagastan selle, aga hetkel veel naudin. 
Teised raamatud ootavad veel poes/raamatukogus või kellegi teise riiulil järge. Eks nendeni jõuan novembri lõpus.

Nii et postitage julgelt nüüd siia kommentaaridesse mida veel võiks ette võtta või kellel mida jagada on. 

Sunday, October 3, 2010

Mida saab ja ei saa teha

Vahest on ääretult kurnav seletada inimestele, et ma ei ole haige, ma olen pelgalt rase! Käin juba aprilli algusest jala tööl. Samuti jala käin koju. Ja kesklinna. Ja kui vaja, siis ka Ülemistesse ja vähemalt korra kuus on koosolek ka Majakas (seal kus Roosa töötab). Arst on minuga väga rahul - iga kord kui ma visiidil käin, siis küsib ikka üle, kas ma tulin jala. Kui ütlen jah, siis saan pai.
Aga tööjuures tekitab minu jala käimine aegajalt meeksonna kaaslastes paanika. Näiteks tulen hommikul Majakasse koosolekule (jala). Peale koosolekut teatan, et ma nüüd lähen kesklinna, kas keegi tahab kaasa jalutada, mille peale hakatakse huilgama, et jessumannu, kuidas ma trambin mööda linna ringi. Kusjuures nad ei anna endale üldse aru, et kesklinna on 2km, hommikul pidin aga kõndima 8km.
E maal on ka asjad täitsa käest ära. Et jõhvikale saada pidin ma tükk aega seletama, et rabas vaikselt liikumine ei ole mulle ülejõu käiv. Raba oli täielik elamus omaette - tavaliselt olen käinud jõhvikal pokumaastikul ehk sul on maapeal kõrged pokud, mille vahel on vesi. Aga seekord läksime sellisesse rabasse järve kaldale, kus oli kõik ühtlane samblik. Astudes aga viie meetri raadiuses kõik võbises ja kõikus. Mina, kes ma alati pea ees tegudele torman, seekord seisin umbes minuti ja vaatasin kuidas E ema ja isa seal ebaleval maastikul askeldavad. Kogusin julgust ja tegin oma esimesed sammud. Esimest korda kahetsesin tõsiselt, et mul fotokat kaasas ei olnud. Päev oli imelilus ja päikseline, raba oli nii sürrealistlik kui veel olla saab ja sambla sees vaevu märgatavalt kasvasid tume-tume punased ja klaarid (täiesti valmis) jõhvikad.Rabasse oli peale meie veel tulnud üks kohalik seltskond. E isa sai loomulikult selle teise mehega kohe jutupeale (talle vist korjamine nii väga ei istunud kui mulle). Ma katsusin kogu aeg liikuda nende jutu kuuldeulatusse, sest sellist murrakut ja kõnepruuki kohtab ikka harva. Need olid päris inimesed päris asju arutamas. Varem olen kuulnud E isa nõndamoodi kõnelemas vaid surnuaial vanade tuttavatega. Seetõttu olen ka alati väga õnnelik, kui surnuaiale on minek - ehk veab ja kuuleb päris keelt.

Aga nüüd siis asjad mida ma saan teha ja mida ei saa. Ma ei saa enam:
  • vasaku jala suurt varvast suhu (paremat veel saan)
  • kohvi juua (hakkab kõrvetama)
Kõike muud saan.

Eile oli meil mõnu laupäev. Magasime kaua, siis tõusime üles, küpsetasime pannkooke, mida pugisime E ema maasikamoosiga ja läksime tagasi magama/lugema. Kui nälg väga suureks läks võtsime jalgrattad ja sõitsime Rucolasse pastat sööma (Õismäele). Järeldasime sellest, et ma veel saan jalgrattaga sõita vägagi hästi. Isegi Nõmme mäest suutsin üles sõita ilma hingeldamata. Kokku tuli loomulikult kilomeetreid vähe (15km), kuna eesmärk ei olnud trenn, vaid söök, aga ma usun, et A&O, ma suudaks veel teiega 36 km ka teha :)