Märkamatult on meie pisikesest beebist sirgunud suur ja jurakas õllekõhuga poiss (Emasse! Punu on täpselt samasugune nagu mul terve elu olnud on). Meie pisike poiss nüüd suhtleb, edvistab, naudib uusi mänguasju ja mänge, vaatab minuga koos raamatut (talle eriti meeldib sealt vaadata inimeste ja koera pilte), tormleb vabalt ringi ja naudib üldse elu. Täna õhtul näiteks avastasin, et Patrikul on huul rullis ja verine. Läbi pisarate meenutasin kunagi Tähekeses olnud luuletust "Paar muhku ja põselohku, ära nüüd tohter siis sellest veel kohku"... E ka lohutas kõrvalt, et lapsed paranevad ju ruttu, et pulmadeks on kindlasti terve. Muud tähelepanekud, mis mind nutma ei aja, on järgmised:
- Istub vabalt, paneb kiirelt käpuli mööda tube ringi, ületab pisemaid takistusi nagu näiteks minu jalad, ukseliistud, madalad astmed, mänguasjad jne.
- Patriku uus sõber on Falcki kotkas - see aparaat iga meie toa nurgas, mis liikumisele punase silmaga pilgutama hakkab. Issi süles on Patrikul hea ja julge sellega arveid õiendada ja tema peale karjuda ning vilkuvat vastust oodata.
- Lõunaunesid magab Patrik 2-3 korda päevas (olenevalt ärkamise kellaajast). Lõunauned on meil enamasti 40 minutilise pikkusega. Vahel väga harva ka tund või poolteist.
- Ööunne läheb Patrik jätkuvalt kella üheksa ajal. Ikka veel ei ole ma suutnud taas alustada unekooliga ja lihtsalt olen ta kõrval kuni ta uinub. Selle olukorraga olen siiski rahul, kuna enamasti läheb voodisse asetamisest kuni toast väljumiseni mul ainult 10-15 minutit (sellele eelneb söötmine, nii et kokku läheb ikka toas aega rohkem). Heal ööl ärkabPatrik kella 01, 03, 05/06 ajal. Viimasel ärkamisel tavaliselt võtan ta enda kaissu magama, et hommik oleks pikem. Ma küll iga kord proovin teda ka oma voodisse panna peale viimast söötmist, aga 5 minutit pärast oma voodis magamist on ta kõps püsti ja tahab minu juurde. Ei tea kas see on harjumus või soov mängima minna! Igatahes minul ei ole soovi temaga üleval passida ja tema soovist teadlikuks muutuda, nii et võtan ta aga enda ja E vahele, tiss suhu ja silm perekondlikult kinni. Hommikuti normaalne ärkamine on 08-08.30 ajal.
Halbadel öödel Patrik sööb ja nõua pai aga iga tunni järel. Loodan, et halvad ööd on seotud hammastega ja see on mööduv nähtus.
- Poole kuu pealt hakkas Patrik magama pepu püsti. Ja nii ukerdab ta magama jäädes pepu püsti ühest voodi servast muudkui teise. Magama pannes on nüüd mu peamine ülesanne teda voodit pidi tagasi lohistada. Kui ta on voodi otsa jõudnud, siis ta ei näita üles just taiplikust ja ikka muudkui surub pepuga end kaelamurdvalt edasi. Üleüldse unise peaga pole ta meil just intelligent. Eile näiteks haaras ta puusade juures bodist kinni ja üritas seda bodi kohta endale suhu venitada. Vaeseke väänles nagu ussike ja kogu see üritus nägi välja sama koomiline nagu enda saba taga ajav koer.
- Eile saabus lõpuks välja kaua oodatud ja taga nutetud kuuenda hamba nurk. Nutsime seda taga öösiti ja vahest loitsisime teda hoopis tükis vastu hommikut lausa poolteist tundi välja. Õnneks meie pingutused kandsid vilja ja nüüd on poiss ametlikult kuue hambaga.
- Söömisega on lood ikka veel halvad. Reeglina kulub mul Patriku toitmisele kümme korda rohkem energiat kui tema sellest toidust üleüldse sünteesida suudab. Hommiku pudru vahest sööb isegi isukalt, kuid lõuna ajal võtab heal juhul ühe lusikatäie juurvilju ja ülejäänud võin ise ära süüa. Vahetevahel on õnnestunud küll uuenduslike abinõudega, nagu näiteks annan toitu oma näpu vahelt või lasen tal ise pihuga toitu endale näkku määrida, natuke rohkem toitu sisse pressida, kuid mu fantaasia tundub, et on piiratud ja mul on ideed otsas ning läbiproovitud asjad nagunii teistkordselt enam ei tööta.
- Kakab hommikuti potti.Vahest aga üritab samal ajal kakada ja potilt end pulgaks ajades põgeneda.
- Üritab kahjuks püsti tõusta. Surun teda küll alati siis maha tagasi ja teatan, et vara veel, aga tundub, et kuu aja pärast pean juba kirjutama seisvast lapsest. Praegu ajab end püsti peamiselt pehmetel pindadel - diivanil, kui saab hoida diivani käetoest kinni ja oma võrekas (panin ta lõunaunele võrevoodisse ja läksin ise vetsu. Tagasi tulles seisis ta jonnides püsti!).
- Üritab trepist üles roomata. Mudaaugul sai lausa kahe astmega täitsa ise hakkama. Loomulikult esineb ka vastupidine soov - pea ees trepist alla roomata, kuid siiani olen veel suutnud seda tungi takistada.
- Naudib kaja. Kui juhtume minema Nana ja Papa poole, kus on kajav koridor, siis ta võiks seal tunde ise endaga rääkida. See on tohutult mugav kuna saan lapse panna koridori ja siis ise rahulikult käru ja kotte sisse tassida.
- Sorgib sõrmedega suus - minu suus, E suus, kelle tahes suus. Stomatoloogiline soodumus?!
- Suhtleb ja peab lisaks monoloogile ka dialoogi. Kui öelda talle ää, siis ta vastab ää.
- Mähkmeid vahetades roomab eest minema. Või siis ajab ennast pulgaks ja hakkab puksima. H ütles selle peale itsitades, et nüüd ongi vist see paras aeg igale mähkmele veel 20 eurosenti otsa lükkata ja hakata püksmähkmeid ostma. Vahepeal sain ka mähkmeid vahetades oma kursavennalt ühe nõmekommentaari. Ta avaldas mulle saladuse, et ma olla oma lapsest tugevam. Nojah, ma ju võin tõepoolest vahelduseks mähkmeid vahetades ta jalaluud ära murda, et teda pulgast tagasi endale sobivasse asendisse väänata või surun selgroo katki, et teda turvahälli mahutada. Huvitav ainult kas ta siis ikka õpiks sellest loost ja teinekord ei tõmbuks pulgaks...
Sellel kuul ostsime ise teise riideesme Patrikule (esimene oli vest, kui me haige lapsega juunis Saarde sõitsime). Hiljem sain aga teada, et see oli mõttetu ost. Ma lihtsalt ei leidnud Mudaaugult õiget kasti üles, kus sees olid õiges suuruses poiste püksid ja H'le helistamise asemel eeldasin, et tumedaid talviseid pükse lihtsalt ei ole (Kusti oli ju sama suur suvel ja heledaid Patriku mõõdulisi pükse leidus). Nõme. Täna leidsin pükste kasti üles. Mind aga huvitab, et millal me peame vajalikuks osta esimene mänguasi Patrikule. Näis näis.
