See, et vahepeal pole üldse kirjutatud raamatutest, ei tähenda üldse seda, et ma oleks vahepeal teleka muretsenud. Ei - loen ma veel ikka, aga kuidagi viimasel aastal on lugemisvaraks juhtunud kas hirmus tõsised või siis risti vastupidi, hirmus kesised raamatud. Tõsistest ja õpetlikest raamatutest ei ole midagi kirjutada. Eks igaüks ise loeb ja saab oma ahaa elamused. Raamatud aga, mis on sisult kesised, kuid muidugi põnevad on pakkunud mulle palju mõtlemisainet, ei oska kuidagi suhestuda. Näiteks kaks triloogiat - Indrek Hargla Melchiori ja Stieg Larssoni Millenniumi oma - mille kohta lihtsalt ei tea öelda, kas on hea või mitte. Nende raamatute taga veetsin peamiselt öid, kuna õhtul lugema hakates ei saanud enam raamatut käest. Raamatud olid kaasahaaravad, sorava mõttelennuga ja hästi kirjutatud, aga mõlemal triloogial oli minu jaoks üks aga. Hargla raamatud sobiks hetkel vabalt anda lugemiseks Auksile. Need sütitaksid kirge ajaloo, oma kodulinna ja lugemise vastu, kuid kõigis raamatutes on mingid imelikud seksi lõigud. Eriti esimeses, kus on täpselt poole lehekülje pikkune ülitäpne kirjeldus Melchiori suguelust oma abikaasaga, mis ei anna loo mõttele mitte midagi juurde ja mille ära jätmisel ei saaks mitte keegi aru, et midagi on ära jäetud. Mida teha? Lehte välja rebida ei saa, sest siis kaob ära ka lehe teine pool! Lõiku ära värvida või üle kleepida ei saa, sest see oleks imelik! Seega jääb ära väikelaste raamatutega innustamine. Vaadaku oma Harry Potterit edasi eksole, selle asemel, et lugeda vanalinnast ja võibolla hakata tulevikus keskaja fänniks. Enam vähem sama teema kordub ka teises ja kolmandas osas. Sisse on pikitud millegipärast lihtsalt jaburat kirjeldust voodielust, mille mõtteks tundub olevat ainult see, et lihtsalt tänapäeval kõik peavad sellest kirjutama.
Millenniumi saagaga on sama värk. raamat on põnev, aga kolmandas osas oli konkreetselt saja lehekülje pikkune kirjeldus lesbide omavahelisest armatsemisest. Kahjuks just nimelt armatsemisest, sest armastusest ei olnud küll juttu. Ma ei saa aru, mis ajast on armastus muutunud tabuks ja armatsemine muutunud normiks? Kas ei peaks olema vastupidi?
Ja siis sattus mulle näppu emmele raamatupoes sülle kukkunud Lazari naised (Marina Stepnova). Esimese saja lehekülje jooksul ma nutsin, naersin, nutsin. Raamat on sama tänapäevane nagu Hargla või Larsson, kuid räägib armastusest, andumusest, vihkamisest, kannatamisest armastuse puudumise pärast, perekonnast. Stepnova ei kirjelda kiretult seksi, aga ta suudab kirjeldada armunute esimest suudlust nii, et jalust läheb nõrgaks ja sinus endas süttib selline armastus oma armastatu vastu, et suudleks ise või hommikuni. Mõnd abielu kirjeldab Stepnova nii, et suudad ainult kiunatada, et ma tahan ka nõndamoodi lõpuni minna.
Ma kardan, et asi on rahvuses kinni. Tundub, et venelastele on veel mõned asjad pühad ja mõned asjad ilusad, samas kui läänelik maailm on juba nii pimestatud oma vabadusest, et nad ei näe enam ilu ega armastust. Mõistavad ainult põnevust ja tuima kirjeldust.
No comments:
Post a Comment