Nagu ikka, siis vähemalt 2,5 matti on katki. Klassika. Üks tuttuus kahekohaline ülikallis matt laseb õhku kusagilt läbi, aga on külje all talutav. Matid keerasime telgis risti nii, et kõige paremad on keha ülemises otsas ja kõige katkisem jalgade all.
Eilne lubatud vihm tuli alles kell 01.40. Ergo oli juba küll teinud yr.no’ga kokkuleppe, et seda ei tule üldse ning olime kõik matkavarustuse jätnud õue, kuid õnneks kottidest vihm läbi ei sadanud. Rätid ja ujumisriided olid märjad juba ennegi.
Hommikul laenasime kohalikust kohvikust paar taldrikut, lusikat, papptopsi ja saime imelise hommikusöögi pudru, kohvi, kakao ja võileibadega. Nüüd on poisid ronimispargis ja Saamu pisarsilmi kasvab väga kiiresti pikaks, aitab kasvu soodustada pulgakommiga ja kasvu ootamisajal vaatab multikat.
Liikuma saime lõpuks alles päeval kell 13 ja siis ka pidime kohe ühe pika poepeatuse tegema, sest see oli päeva esimene, ainuke ja viimane pood, millest tuli varuda järgmised kolm toidukorda. Nüüd alles algas tõeline saarestiku ilu. Selleks ei pea olema Astrid Lindgren, et kirjutada Pipit või Röövlitütar Ronjat. Selleks peab lihtsalt korra sõitma Vaxholmi (ma olen kindel, et Pipi elas tegelikult just siin) ja seejärel järgmistele saartele. Millised linnakesed, millised kindlused, millised praamisõidud, millised metsad. Kui tahate teada millised, siis vist õige sõna on inspireerivad!
Vaxholmist välja sõites oli vähemalt viis sadamat kõrvuti, ühest läks meie autopraam, kuid ülejäänudesse sõelus sisse-välja pisikesi Sunnaneid (väikesed valged aurulaevad lõbusõiduks). Mõni praam viis inimesi keset merd olevasse kindlusesse (kus on filmitud üks Pipi film), mõned tegid reise teistele saartele ja niisama kulgemiseks. Merelt vaadates oli Vaxholm nagu sipelgapesa, mis on elu täis nii maal kui merel.
Järgmisel Rindö saarel läksime kohe poiste idüll kindlusesse. Suur kolakas, kõrgel mäe otsas, mega sügavate vallikraavidega, mille merepoolsetele äärtele on kuhjatud meetrite viisi teravaid kive. Igal pool saab ronida, mööda kaljusid üles ja alla ning vallutada kindlust. Lasime poistel tunnikese mürada, aga siis kahjuks ajasime neid teele järgmise kindluse poole. Ma ei jõudnud küsida, kumb turnimine ägedam oli, kas ronimispark või Rindö kindlus, aga kahtlustan, et loodus ja ajalugu siinkohal võidaks.
Järgmine kindlus oli Rindö saare teises otsas Oskar-Fredriksborg fästning, millest kõik Rootsi laevaga tulijad on mööda sõitnud. Suured laevad lähevad läbi imepisikesest väinast, mille mõlemal pool on kolossaalsed kaitserajatised. Meie pettumuseks kindlusesse millegipärast sisse ei saanud (kuigi see on vallid ja muru) ja eriti nörritav oli see, et kui sellest paar päeva tagasi mööda sõitsime laevaga, siis ma nägin, et inimesed olid vallidel.
Seega sõitsime maanteepraamiga üle ja vaatasime teisel kaldal olevat ümarat kaitsetorni. Sinna saime sisse piiluda, kuid uks oli avatud mingi tellitud ekskursiooni tarbeks, seega tõesti vaatasime seda võimsust vaid ukselävelt. Õnneks õue tagasi tulles möödus meist parasjagu VikingLine ja saime ka näha kui võimas on see kindlus võrreldes “väikese” suure laeva kõrval.
Piknik peale praami ja enne ümarat kindlustorni
Kuna kindluse juures algas kaua oodatud vihm (mis siiski kestis vaid 15 minutit ja sedagi jahutavas, mitte märjutavas olekus), siis edasi maa alustesse punkritesse ei läinud. Luukas ei andesta seda meile vist kunagi, aga midagi peab ju jääma ka järgmiseks korraks eksole. Võtsime suuna kämpingu poole, mida teadsime olevat “fully booked, don’t come if you can”, kuid andsime viisakalt teada, et ei meil, ega neil ei ole teist valikud, me tuleme.
Teekonnal nägime nii palju kitsi ja suuri hirvesid, et telefoni mälumaht sai täis (kes tahab näha uduseid pilte teemal “näe veel üks suurte sarvedega täpiline hirv jooksis üle tee”, andku märku). Mõtlesin kogu aeg, et kuidas üldse on võimalik, et rootslased müüvad poes sealiha, eriti veel saarestikus. Siin peaks olema kõik vorst kitsedest tehtud. Tõesõna, neid oli siin sadu. Mõndasid suuremaid, erivärvilisi ja uhkemate sarvedega vaatasime pikemalt, suurte tavaliste kitsekarjade poole ei viitsinud lapsed aga enam peadki keerata. Ka kämpingusse jõudes ja oma telkimisala kätte saades tuli see kõigepealt pabulatest puhastada.
Vaatamas hirvesid
Korjab pabulaid
Nüüdseks oleme aru saanud, et siinse kandi kämpingud ongi sellise köögiga, kus on üks pott ja üks pann ja see on kõik! Köökides pole isegi söögilaudu, seega süüa tuleb õues.
Täna saime natuke papist nõusid imetoredatelt rootslastelt, kellel hakkas meist hale. Vastupidanumad kahvlid (need, millel säilisid vähemalt kolm haru) ja papptopsid pesin pärast sööki salaja puhtaks ja toppisin kotti. Ikkagi vaene eestlane…
Hommikul peame saama praamile, mis väljub 8:10 umbes 3 kilomeetri kauguselt meie kämpingust. Seega äratus tuleb kell 6:30, proovime ilma suurema kisa ja kakluseta lapsed eemaldada magamiskottidest, püsti saada ja eemaldada matid, ning võtta ära nende soe varjualune. Kui sellest praamist maha jääme, siis on pekkis, sest järgmine praam väljub alles kell pool kaks ja jõuab meile vajalikku sadamasse pool neli. Homme on aga sõita vaja tõsised 50-60 km vastutuules.
Tänane kilometraaž tuli hädine 25 km, aga see eest roniti palju.
No comments:
Post a Comment