Lõpuks leidsin üles K tädikese algupära. Tema tuntud tsitaat pärineb Jeromelt "Kolm meest paadis". Aga kogu lõik on veelgi enam väärt. Meenutab mulle meie perekonda, vanaema ja iseäranis sündmusi Mudaaugu köögis:
Elasin kord koos ühe mehega, kes mind lausa hulluks ajas. ta võis tundide kaupa sohval vedeleda ja vaadata, kuidas ma koduseid toimetusi teen, mind kogu aeg silmadega saates, ükskõik kuhu ma ka ei läinud. Ta ütles, et talle mõjub hästi kui ta mind ringi askeldamas näeb. Ta ütles, et tunneb siis, et elu ei ole igav unenägu, mida võib niisama vahtides ja haigutades mööda saata, vaid õilis kohustus, mida täidetakse tõsise hool ja tööga. ta ütles, et mõtleb nüüd tihti sellele, kuidas ta küll enne mind hakkama oli saanud, sest siis polnud tal kedagi, kelle tööd oleks võinud pealt vaadata.
Mina küll selline ei ole. Ma ei saa paigal olla ja vahtida, kui teine rügab ja rahmeldab. Tahan siis alati püsti tõusta ja juhtnööre jagada, käed taskus, ringi jalutada ja õpetada, mida järgmisena teha tuleb. Olen kord juba sellise hakkaja loomuga. Ma ei saa sinna midagi parata.
No comments:
Post a Comment