Tänane päev algas Ergole nii, et äratuskella peale hüppas ta püsti, riietus käbekähku ja hiilis kajutist välja kohvi otsima. Kõnnib mööda laeva ja imestab, et kuidas ta küll ainuke on, kell ju juba ometigi 7! Õnneks mingi hetk sai telefon levisse ja keeras oma bioloogilist kella rootsi ajale nii, et ka Ergo bioloogia aru sai, et tegelikult võib ta kajutisse tagasi magama tulla.
Päikesetõus ja tühi laev
Paar tundi hiljem, kui juba kõik ärkvel ja söönud olid, tuli teha viimane kord mugavustes Patriku haavatohterdused, mis edaspidi tuleb telgis taskulambi valgel ära teha. Lisaks veendusime, et tegelikult saaksime hakkama ka kuuekesi ühes kajutis. Lihtsalt mõningad peenemat sorti lapsed tuleks riiulitesse panna.
Laevast maha minnes suundusime otse põhja poole Norra Djurgårdeni parki. Olime pargis olnud vaevalt paar minutit kui taevast sadas Ergole peaaegu, et pähe, pirakas kala. Kajakad olid just meie kohal kaklema läinud ning nagu muinasjutus said hoopis vaeslapsed kala endale. Poistele hõõrusime kogu päeva nina alla, et vaadaku mis juhtub, kui parima pala pärast tülli minnakse.
Mõnisada meetrit eemal kihutasid üle tee kitsed, kes selle asemel, et putku panna, jäid meid hoopis jõllitama. Ilmselgelt olime meie nende territooriumil, mitte vastupidi, ja nad kasutasid oma õigust külalisi inspekteerida. Kogu park üldiselt oli üks suur muinasjutuline vanade tammede salu ja hobuste koppel.
Peale parki liikusime edasi mööda kohalikke rattateid ja Stocksundi rikaste rajooni pisikesi kauneid tänavaid. Tänavate kasutus oli geniaalne - liikuda said kõik, nii autod, jalgrattad kui ka jäalakäijad. Lihtsalt, et kihutamist ära hoida, oli teele pandud ülisuuri lillepotte ja nende vahele pargipinke nii, et autod pidid pottide-pinkide vahel siinust sõitma. Seega ei mingit kihutamist ja kõigil oli meeldiv ja turvaline (autodel on meeldiv selle pärast, et väikesel kiirusel näevad nad ka lilli ja merd ja kauneid lapsi ratastel).
Kohalikud ühepere elamud tegid ka kuningaperele silmad ette. Pisut ikka pelgasin, et peame seal rajoonis poes käima, kuid õnneks oli pood viletsake ja mitte liiga kallis kohalik Coop. Tankisime lapsed jäätist täis, kuhjasime kottidesse ja kärru lõunavarud ning liikusime edasi esimese praamini (praam 80 ehk kohalik vee buss).
Teed vaadates on selge, et kohalikud lapsed ei veiderda ja ei vänderda
Nunnud tänavad ja rattateed
Viis ahvi praami ootamas
Praami “sadam” oli lihtsalt imepisike kai. Meie sadam oli nö suur, aga kui oled kohalike mõttes pisemal saarel, pead sadamas foori/meremärgi ise üles panema, et laev teaks nõudepeatusesse tulla. Laev ise on pisike ja vilgas, juht on vana proff - sildus sellise hoo ja täpsusega, nagu laeva asemel oleks tal juhtida sportauto. Laeva abipersonali onult, kes aitas inimesi peale ja maha ning kontrollis pileteid, saime esialgu pisut pragada, et kui lapsel juba ratas on, siis käru enam võtta ei tohi! Valigu me üks. Me siis üritasime vastu seletada, et siis peame ka ühe lapse valima, kelle kaldale jätame, koos üleliigse sõiduriistaga ja seepeale alles onu leebus. Nimelt ta vist arvas, et käru on meil Siimoni tassimise lisavarustus.
Frösviki sadamakaile lähenedes kõigepealt pasundas praamijuht läbi ruuporite kiirmonoloogi pealetulijatele. Kuna see ei mõjunud, siis pragaja onu lausus üle vee kõva ja selge häälega veel paar lauset. Kuigi ma rootsi keelt ei räägi, sain ometigi aru, et maal olijatele anti märku mitte muneda ja kiirkorras juba sildumise ajal laeva hüpata. Lisaks kästi vastupidiselt tavaloogikale enne maalt tulijatel praami tulla ja alles seejärel meil praamist maale minna.
Frösvikis kõigepealt tegime lõuna (et minu käru, kus suurem osa lõunasööki end peitis, kergemaks muutuks), taastumise ja edasi kulgesime juba peaaegu olematu liiklusega, pisikeste hobukopplite vahelistel kruusateedel.
Piknik, kus väiksem kolmik keeldub, nagu matkal kombeks saanud, söögist.
Kui koplid lõppesid, algasid golfiväljakud. Ergo naeris, et mõni veab käru ja mõni kaikaid.
Imestame kohaliku uppunud metsa järve “ilu” luikedega. Poistel on lubatud soovikorral ujuma minna.
Pisut enne lõppu jäi teele ka Bogesundi loss, kuid kahjuks see oli avatud ainult laupäeviti ja sisse me ei saanud. Luukas muidugi oli pettunud, sest tema lootis, et tegu on mingite varemetaga, mille otsas saab turnida, aga see, et me sisse ei saanud vaase vaatama, siiski lohutas teda.
Lossipargi pärnade all
Lossist paar kilomeetrikest edasi sõitsime juba üle kitsa raudsilla, mis tõi meid Vaxholmi saarele. Siin täiendasime taas kord varusid ja suundusime campingusse. Camping on nunnu - mereääres, rannaga, minigolf ja kõrgseiklusrada on keset campingut. Raha küsiti ainult 12+ vanuses telkijate eest AGA
köögis on täpselt kaks nõud: pott ja megasuur pott. Ergo käis ja nuias välja ühe ülikulunud panni, paar papptaldrikut ja viis puust ühekordset kahvlit. Süüa tehes läks üks meie neljast sporkist katki. Lapsed söögi kõrvale piima ei joonud, sest tasse lihtsalt ei olnud.
Kämpingu omanik on ülisõbralik vanem mees, kes ütles, et nõud olla ikka kunagi olnud ka, kuid kõik on ära varastatud. Nõude asemel andis vana meile hoopis sauna koodi ja kui lapsed olid isu minigolfist täis saanud, läksime perega sauna, sest lähtun ka matkal olles laste kasvatamisel oma vanavanaema õpetusest - sauna, peksa, magama!
Sauna kütte pannes pidas Saamu kohalike partidega maha pikki monolooge: “Linnud tulge siia, annan teile liblikase”. Lõpuks väidetavalt lubas ka kommi anda.
Sauna, peksa
(Hambapesu) ja magama.
Tänane kilometraaž - 29.89 km.
Oot, hoidsime hinge kinni. … te esimesel päeval vihma ei saanudki.
ReplyDeleteEi midagi!!! Päike lõõskas ja oli mega palav. See eest täna (06.08) kui pidi olema kuumalaine, oli jahe ja korraks ka tibutas.
ReplyDelete