Hommikul silmi avades avasime ka telefoni ja nägime seal kirja Stockholmi kämpingust, et mingeid telgikohti ometigi ju ei broneerita. Telkidele leiab alati lapikese maad ja telkidega matkajaid kunagi ukse taha ei jääta. Tulge millal tahate, aga arvestage, et köögis on mikrouun ja kraanikauss.
Lastel lasime magada peaaegu üheksani, pakkisime rahulikult kola kokku, pesime nõud ja võtsime suuna tagasi Gustavsbergi. Kuna Ingarö ja kohaliku kunstimuuseumi plaan läks vett vedama, siis mõtlesime vaadata portselanimuuseumisse. Esialgse plaani kohaselt oleksime selle vahele jätnud, kuna nimetus tundus olevat maru igav, aga nüüd otsustasime vähemalt uksestki sisse piiluda.
Nii nagu tädi oma majakesega sai meilt viis tärni, nii sai seda ka Gustavsberg. Esiteks oli linn nunnu oma kaide ja paatidega, teiseks elas seal lahke tädi ja kolmandaks oli portselanimuuseum tohutult tore. Uksest sisse astudes öeldi meile, et parasjagu käib keraamika töötuba, kuhu kõik, aga eriti lapsed, on tasuta oodatud. See oli nagu kooli keraamika tund, selle vahega, et savi sai nii palju nagu tahtsid ja teha võisid mida iganes. Kuna reisimine tekitab lastele alati pingeid, siis hommikune saviteraapia oli nagu ettehooldus laste vaimsele tervisele.
Lapsed jäid imerahulikult igaüks oma projekte meisterdama ning meie Ergoga saime rahulikult (minul küll pisut pitsitava südamega) muuseumis ringi vaadata. Saamu püsis samuti rahulikult laua taga, kuna töötoa läbiviija andis talle pisut pehmema savikamaka ja küüslaugupressi. Ülejäänud aja meisterdas Saamu nuudleid.
Kui projektid hakkasid ükshaaval valmima, siis oli vaja oodata teisi järele. Selletarbeks kinnitas Ergo muuseumi ette võrkkiige, et ootajate aeg nii pikk ei oleks. Kui kõigi meistriteosed olid kenasti valminud ja pakitud pappkasti, mis sai kinnitatud Ergo rattale (lisakilod, aga võtsime seda kui 1% kunstiteoste seadust), tegime kiired jäätised, küpsised, kommid, šokolaadid ja KOOKOSPÄHKLI ning hakkasime lõpuks päriselt sõitma.
Boo külas möödusime parimast “koolikombost” - imekaunis järsu perve peal olevas külas oli vasakul pool teed kool ja paremal surnuaed ning kirik. Arutlesime poistega, et kas lapsed viivad õpetajad hauda või vastupidi.
Skuru sild, või lausa peaks ütlema kolm silda, oli võimas ja kõrge, kuid täielik ehitustander. Olime oma sillal, millest vasakult ei näinud hästi vaadet, sest seal oli kiirteesild ja paremalt poolt ei näinud samuti vaadet, sest seal oli ehituses olev sild.
Kuna kõikidest mataklõunasöökidest saiakeste ja salatitega hakkas juba kõrini saama, siis tegime peale silda peatuse Ekängeni linnakeses, et lõunaks süüa hoopis pitsat. Tellisime pere peale kuus pitsat (teenindaja ütles, et normal size), aga pitsad olid suured nagu tõllarattad ja kaks nendest jäid järele. Need siis kinnitasime minu rattale õhtusöögi tarbeks (iga peatus tähendab 1% söögiseadus).
Linnalähedaste asulatega on siin nii, et linnas tunned end kui Õismäel, aga niipea kui keerad 500 meetrit mere poole (ja meri on siin igas suunas 500 meetri kaugusel), siis oled kohe Prantsuse Rivieral. Teekond Ekängenist Saltsjöbadenisse oli just nii lummav oma mereäärsete pisikeste asfalteekestega, millest ühel pool oli kohe meri ja teisel pool rong.
Saltsjöbadenis oleksime tahtnud külastada ka kohalikku linnaujulat, mis asub sadama juures eraldi saarekesel (muidugi puust sillakestega). Seal on olemas rand sulni ujumiskohaga ja lisaks ka maja erinevate saunadega. Kusjuures naiste ja meeste osa on rangelt eraldatud ja mina oleksin saanud nautida rahu ja vaikust. Kahjuks olime aga oma aja saviga ära meisterdanud ja saime ujulat vaadata vaid aia tagant. Ujula asemel tegime saarekesele tiiru peale ja suundusime kaile semafoori üles sättima.
Valge laev korjas meid peale. Laeva meeskonna liikmed pisut imestasid, et kuidas me nii uljalt küll peale tahtsime saada 7 rattaga päeva ainukesele väljumisele ehk kas me ei kartnud, et me ei mahu. Tõepoolest, nendele praamidele mahub hea sättimisega umbes kaks meiesugust seltskonda ja kehtib süsteem “kes ees, see sees”. Broneerida rattakohti ei saa, seega saime esimest korda aru, kui väga meil kõikidel sõitudel vedas!
Kookose avamispidu
Praamike hakkas kulgema Stockholmi poole läbi kitsaste väilade, veelgi kitsamate kanalite ja laiade mereteede kaudu. Aknast või katuselt sai poolteist tundi imetleda villasid, linnakesi, paate, jahte, ujujaid ja armunuid. Sõitsime ka Skuru silla alt läbi ja nägime altpoolt, milleks silla insenerid võimelised on.
Stockholmi saabusime kell 19:55 ja seejärel pidime liikuma veel ligikaudu 10 kilomeetrit telkimisalale. Linna rattateedevõrgustik on muljetavaldav. Ratastele on teedel või kõnniteedel oma alad ja kuskil rattatee korraks ei katke. Eraldi on valgusfoorid nii autodele, jalakäijatele kui ka ratastele ja meile vähemalt tundus, et ratastel oli oma roheline laine.
Kuna on laupäev, siis enamik poode suletakse kell 21 ja meil oli päris kiire andmine, et jõuda valges nii poes käidud (sellises, mis lahti veel on) kui ka telgid üles pandud, kuid tempot tõmbas alla Luukas, kellel alati tekib mingites imelikes kohtades vetsuhäda, kusjuures häda on nii suur, et kõndida ega rattaga sõita ei saa, aga vetsu jõudes läheb imekombel üle. Ja nii kohe hea mitu korda saab peatusi tehtud ühe kümne kilomeetri jooksul. Seetõttu telkimisalale lähemale jõudes olid juba poekesed kinni ja võtsime suuna otse kämpingusse. Kibekiirelt tõstsime minu ratta ja ühe koti tühjaks ning andsin jalgadele valu, et jõuda veel lähedal asuvasse suurde kümneni lahti olevasse poodi. Poodi jõudes oli mul ostlemiseks aega alla 15 minuti, kuid pood oli suur, võõras ja millegi pärast üleni rootsikeelne. Pisar tuli vahepeal silma, kui sa kohe kusalgilt ei leia neid sylte (moose) üles või kõnnid sihitult edasi-tagasi ja ei suuda aru saada, kus vahes võiks olla papist nõud, Ergo on nii haleda näoga palun tuua ka üks ükskõik milline õlu, aga peaasi, et alkoholiga ja lastele lubasin ise Coca-colat.
Igatahes sain eritellimused õhtuks ja ka hommikusöögi kotti ja tagasi kämpingusse jõudes tegime öösöögi järele jäänud pitsade, jogurti, banaani, üksiku kotti jäänud kohupiima ja Coca’dega. Duši alla ei suutnud, jõudnud, ega tahtnud keegi. Mustadele jalgadele tõmbasime peale puhtad sokid, et magamiskotte ära ei määritaks ja saatsime lapsed riietega magama. Öö oleks küll soe, aga terve päeva (tegelikult võiks öelda, et kõik ööd ja päevad) on puhunud lõõskav külm tuul.
Tänane kilometraaž oli 38.82 km. Homme on varajane äratus ja proovime võimalikult kiiresti Stockholmi poole liikuda, sest laevas sooja kajuti, tekkide, patjade ja linadega väljub juba 17.30.
No comments:
Post a Comment