Roosale tuuakse süüa - mitte temale vajalikku süüa, vaid seda üldist haiglasööki ja öeldakse, et sööge natuke. Roosale õnneks jäeti naljasoon siiski alles ja ta küsis, et kui palju on natuke ja et kas ta võib siis lusika puhtaks lakkuda või ikka n a t u k e rohkem süüa. Aga kui palju siis ikka on natuke? Iga õde arvab isepalju. Mõni arvab 100 grammi, teine 200. Kusjuures 100 grammiga eksimine võib osutuda ohtlikuks.
Miks ei võiks olla nii, et sellistele haigetele tuuakse ette ainult toit, mida nad tohivad süüa - mitte kohv, mahl, pudru, võileivad. Ja ainult maksimaalne võimalik kogus ja siis iga üks ise otsustab, palju ta suudab ja tahab maksimaalsest mõõdust end toestada ja teostada. See ei saa ju nii raske ometigi olla. Ega nad esimest korda ju sellise haigega kokku puutu! Igatahes korraldus jätab siin ikka veel soovida ja vihastab mind nii, et ma täna öösel peale tissimist lihtsalt ei jäänud magama (poolteist tundi mõtisklesin uue SI süsteemi ühiku üle).
Roosal on täna opist möödas 7 päeva. Tal on veel küljes voolikud ja kotikesed. Tavaliselt u 10 päeval saadakse koju. Aga haiglas istuvad palati ukse taga (sõnasõnalt nii!) hommikul kella 8st inimesed, kes ootavad kohta haiglas, ülerahvastus on suur.
ReplyDeleteTänane lugu oli nii: arst hommikul ütles tervitades :"Näed, kodu juba terendab!"
Päeval tõi õde talle välisriided voodi peale, tõi haiglaarve maksmiseks ja aktid allakirjutamiseks.
Roosa ei mõistnud, toibus tunnikese ja lõpuks helistas arstile, et saaks korraks arstiga rääkida, mis ta kodus voolikutega peab tegema.
Selgus, et õdedel nii kiire väljaviskamisega, et tõlgendasid arsti ütluse kohe ära ja toimisid.