Kadunud vorm

Kuigi ma tean, et ümmargune on ka vorm, siis siiski igatsen taga oma sportlikku seisundit. Hetkel on mu seis Viidingu keeli "Ei seisa nigu".

Esiteks pean mainima, et pea on ikka veel pulki täis. Vanasti sain end välja vabandada sellega, et ütlesin olevat peast rase. Aga nüüd on seegi vabandus kadunud. Ühesõnaga eelmine nädalavahetus unustasin suusatades pulsikella sootuks peale panna. Seekord laupäeval panin peale ja pühapäeval panin juba tööle kah!

Tänane 10 km tuli 53'43'' keskmise pulsiga 170 (mis on 87% mu maksimaalsest pulsist). Maksimaalne pulss oli 181 (93%). Ehk nati veel sellist seisu ja ma olen surrrnd. Sõitsin 2xGlehni ringi ja siis 5 km Harku metsa. Glehni ringil sõitsin kõiks see 5km ühe vana papi kõrval/taga. Kusjuures papi sõitis klassikat ja sündinud oli ta eelmise sajandi alguses. Ma kogu aeg kartsin, et üks hetk ta käratab, et noor tütarlaps peaks ikka temast ette sõitma. Igatahes ta vaatas küll mind kahtlaselt. Harkusse keerates sattusin aga ühe isa-poja taha. Isa muudkui õpetas poega, kuidas uisku sõita. Mina olin taas nendega täpselt samas tempos, kuigi poeg oli vast selle sajandi alguses sündinud ja nendegi tempo polnud teab mis kiire. Aga mul oli äärmiselt huvitav kuulata, mis isa rääkis. Ma ju ka sõidan uisku ja keegi pole mind siiamaani õpetanud. Taas kord isa muudkui vaatas üle õla, et kas ma juba mööda ei tahaks kihutada. Kui ma poole Harku metsa pealt ära hakkasin keerama kartsin lausa, et isa nõuab mult treeningu eest tasu. Mul ei olnud ju ühtegi eurot taskus, muidu oleks võinud maksta ka hüva nõu eest!