Külmad ilmad on andnud mulle mõista, et ma olen ikka emana veel üsna kollanokk. Alates Käku sünnist on ta iga päev väljas käinud ja mul ei olnud tänaseni (või õigemini pole siiamaani) õrna aimugi, kuidas lapsi toas lõunaunne saadakse. Aga täna oli väljaminemise hetkel -18°C ja eile oli tal ninas koll ja üleüldse öösel ta lurises nagu Lurich ja ma lihtsalt ei söandanud täna õue minna.
(Luriseda võib ta mul loomulikult ka sellest, et kui iminapp eriti ahnelt on end mu külge pookinud, siis hakkab ninast piima tilkuma. Peseb lõõre???)
Kui lõunaaeg kätte jõudis, panin beebi peaaegu õueriidesse, hälli, aken lahti ja hakkasin kiigutama. Kiigutasin tund aega, ise samal ajal suleteki sisse keeratult raamatut lugedes ja silm läkski kinni. Et teada saada, millise tempeatuurini me toas jõundud oleme tõin vannitoast meie vannitermomeetri pardi ja asetasin selle voodile. Viis minutit hiljem läksin kiikama, et mis part siis mulle pajatab, kuid selgus, et tuba langes välja pardi ampluaast. Temal oli kõige madalam pügal 10°C. Tuli kasutada induktsiooni meetodit temperatuuri hindamiseks - aknalaudadel olevad kondensvee loigud olid jääs.
Aga emm - kas sa tead, et sa olid mulle Stalkeri pannud raamatute kuhja! Teadlikult või kogematta? Igatahes suur täna, põnevust jätkub ja loen kahjuks ka hämaras ja pimedas toas. Varsti peab vist silmaarstile kontrolli kobima.
Wednesday, February 16, 2011
Tuesday, February 15, 2011
Maalkäikude saaga
Nädalavahetusel otsustasime, et oleme nüüd piisavalt küpsed, et võtta ette esimene pikk autosõit ja põrutada diagonaalis läbi Eesti maale. Leppisime E'ga kokku, et ei lähe laupäeva päeval, lapse uneajal, kuna siis ei ole üldse aega maal olla, vaid üritame reedel kohe peale tööd sõita. Leppisime ka kokku, et kohe peale tööd võiks Patrik autos magada 2,5h, kuna mootor ju müriseb, seejärel teeme Jurjevis pikema pausi, söödame ja oleme ärkvel ja siis sõidame edasi maale. Ainult, et Patrikuga unustasime seda kokku leppida, mille tulemusena tema tegi autos ainult 40 minutit oma õhtust und (Koseni) ja seejärel hakkas röökima. Põhjusega. Palav. Nälg. Liigutada ei saa. Mäekülas tegime siis piimamehe pausi ja sõitsime siis röökiva lapsega edasi Jurjevi suunas.
Uued kohad aga Käkule meeldivad. Palju uusi asju on vaadata ja laps käitub väga hästi. Ainult et meie 20/21 kraadise kodu kõrval oli maal korraliku ahjuga elamine tema jaoks nati liig. Enamike mitte-nälja-karjumiste põhjuseks oli palavus ja last sai rahulikuks ainult külma koridori või mõne külmema toaga. Luksusega ei ole ta lihtsalt harjunud.
Laupäeval saime meie jällegi E'ga nautida Haanjat. Kahjuks küll ainult 9,4 km kuna esimese ringi poole peal kaotasin ära ma taju oma varvaste arvu kohta ja teise ringi peal ei olnud ma enam kindel, kas mul üldse jalgu all on ning nõnda otsustasime koju tagasi sõita. Esimesel ringil nägime rajal veel ühte inimest. Teisel ringil oli vist rajal veel 5 inimest peale meie. Tõelised massid.
Tagasi Revalisse otsustasime aga sõita seekord Patrikuga kokku leppides tema uneajal. Kosest sai taas meie piir. Seal tegi Patrik silmad lahti, kuid lohutult karjuma hakkas õnneks alles Tallinna jõudes.
Esmaspäeval aga oli mul kindel plaan Mudaaugule sõita. Emme vist ei tahtnud, et ma läheks ja ähvardas, et nii külma ilmaga ei sõida isegi rongid mitte ja panigi sõna maksma. Rong, mis mitte kunagi ju meil ei hiline, jäi 2 minutit hiljaks. Õhus oli kahtlane ärevus. Ja igas jaamas jäi taas minuti või paar graafikust maha kuni Pääskülas teatati, et rong on katki, tsau-pakaa. Tuli ümber istuda uude rongi.
Ilm oli aga ilus ja karge. Käkule panin pesulõksudega vankri suu ette ühe oksutilapi ja ta nautis külma täiega. Hiljem vankrist välja võttes oli ta nagu soe sai ja nii kaua nagu sel päeval ei olnud ta veel kunagi lõunaund teinud (4h kokku, kuid loomulikult sellest õues oli ta vast ainult tunnikese). Siis kui minu laps aga magas sain mina oma väikse täditütrega kelgutada. Tulemuseks oli suures õhinas mats ja maaühendus. Käisin üsna seisvast asendist üsna korralikult selja peale siruli ja nüüd olen nagu radikuliidihaige.
Sinilille õige vastus on käru, mida ma iga päev pean tõstma. Kärul on külje peal detail, mis vajutab mulle ilusad sinised lillekesed kintsule.
Uued kohad aga Käkule meeldivad. Palju uusi asju on vaadata ja laps käitub väga hästi. Ainult et meie 20/21 kraadise kodu kõrval oli maal korraliku ahjuga elamine tema jaoks nati liig. Enamike mitte-nälja-karjumiste põhjuseks oli palavus ja last sai rahulikuks ainult külma koridori või mõne külmema toaga. Luksusega ei ole ta lihtsalt harjunud.
Laupäeval saime meie jällegi E'ga nautida Haanjat. Kahjuks küll ainult 9,4 km kuna esimese ringi poole peal kaotasin ära ma taju oma varvaste arvu kohta ja teise ringi peal ei olnud ma enam kindel, kas mul üldse jalgu all on ning nõnda otsustasime koju tagasi sõita. Esimesel ringil nägime rajal veel ühte inimest. Teisel ringil oli vist rajal veel 5 inimest peale meie. Tõelised massid.
Tagasi Revalisse otsustasime aga sõita seekord Patrikuga kokku leppides tema uneajal. Kosest sai taas meie piir. Seal tegi Patrik silmad lahti, kuid lohutult karjuma hakkas õnneks alles Tallinna jõudes.
Esmaspäeval aga oli mul kindel plaan Mudaaugule sõita. Emme vist ei tahtnud, et ma läheks ja ähvardas, et nii külma ilmaga ei sõida isegi rongid mitte ja panigi sõna maksma. Rong, mis mitte kunagi ju meil ei hiline, jäi 2 minutit hiljaks. Õhus oli kahtlane ärevus. Ja igas jaamas jäi taas minuti või paar graafikust maha kuni Pääskülas teatati, et rong on katki, tsau-pakaa. Tuli ümber istuda uude rongi.
Ilm oli aga ilus ja karge. Käkule panin pesulõksudega vankri suu ette ühe oksutilapi ja ta nautis külma täiega. Hiljem vankrist välja võttes oli ta nagu soe sai ja nii kaua nagu sel päeval ei olnud ta veel kunagi lõunaund teinud (4h kokku, kuid loomulikult sellest õues oli ta vast ainult tunnikese). Siis kui minu laps aga magas sain mina oma väikse täditütrega kelgutada. Tulemuseks oli suures õhinas mats ja maaühendus. Käisin üsna seisvast asendist üsna korralikult selja peale siruli ja nüüd olen nagu radikuliidihaige.
Sinilille õige vastus on käru, mida ma iga päev pean tõstma. Kärul on külje peal detail, mis vajutab mulle ilusad sinised lillekesed kintsule.
Meil Nõmmel aga on ikka veel vahva jalutada. Täna võtsin julguse kokku ja tegin ka pilti meie vahvatest sõpradest (kellest ma muidu pea maas mööda nohisen-tuhisen).
Thursday, February 10, 2011
Sinililled
Nädalavahetusel Nõmmel suusatades jäin kõige tagumises Harku sirge peal vaatama lennukit. Tulemusena sain teha kahele minu seljataga olevale mehele nalja sellega, kuidas ma elengatse liigutusega kepi kahe jala vahele panin ja lennuki asemel järsku suusarada täpsemalt uurima hakkasin.
Nüüd nädala sees avastasin, et parem kints on sinine. Kintsul on üle kümne ümara sinilille. Imestasin küll, et kuidas minu vasemale jalale kukkumisest paremale sinikad tulevad, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kuni tänaseni, mil avastasin, et sinililled lähevad üha suuremaks ja valusamaks. Küll ma mõtisklesin, milles asi, kuni tuli koju mu mõistus ja küsis õigeid kontrollküsimusi.
Nooh, mu fännklaab ... Kust saab noor ema ümmargused sinililled kintsule. Arvake! (Lahutust ei anna veel sisse ehk mees peksab, pole õige vastus)
Nüüd nädala sees avastasin, et parem kints on sinine. Kintsul on üle kümne ümara sinilille. Imestasin küll, et kuidas minu vasemale jalale kukkumisest paremale sinikad tulevad, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kuni tänaseni, mil avastasin, et sinililled lähevad üha suuremaks ja valusamaks. Küll ma mõtisklesin, milles asi, kuni tuli koju mu mõistus ja küsis õigeid kontrollküsimusi.
Nooh, mu fännklaab ... Kust saab noor ema ümmargused sinililled kintsule. Arvake! (Lahutust ei anna veel sisse ehk mees peksab, pole õige vastus)
Wednesday, February 9, 2011
Lapsesuu
Mudaaugul üleval toas söödan Patrikut. Kõik lapsed kogunevad meie ümber vaatama ja mängima. August vaatab kadedusega kuidas Patrik saab kogu tähelepanu ja ronib turvahälli ja hakkab mängima beebit. Igiseb ja ägiseb ja teeb peenikest nuttu ja laliseb, et ta on beebi ja tal on kõht tühi. Mina ei saa küll mängima asuda, kuna Patrik tissib, kuid tegelen uue beebi lohutamisega kaugjuhtimisteel.
Mina: "Beebi kallis, ära nuti."
Auks: "Mul on kõht niii tühi, ääää, ääää, ma tahan ka piima."
Mina: "Sa oled juba nii suur beebi, et sa pead lehmapiima jooma."
Auks: "Ei, ma tahan naisepiima."
Mina: "Beebi kallis, ära nuti."
Auks: "Mul on kõht niii tühi, ääää, ääää, ma tahan ka piima."
Mina: "Sa oled juba nii suur beebi, et sa pead lehmapiima jooma."
Auks: "Ei, ma tahan naisepiima."
Polkovniku lesk tahab diagnoosi ja läheb arstile
"Armastad sa mind, polkovnik?"
"Jah!"
"Mina olen su kindral. Täida mu käsk!"
"Kuulen."
"On sul polgus kahureid?"
"On."
"Siis kallis, veeretad homme siia tankitõrjekahuri ja kümme mürsku!"
"Milleks on sul vaja tankitõrjekahurit?"
"Armas, naabri kass sööb mu närve ja angerjaid ja ma tahan ta maha lasta - kahuriga, efektiga, sirge seljaga!"
Mina tahaks aga maha lasta Mustamäe polikliiniku. Ka efektiga ja sirge seljaga. Sellest võidaksid ausõna kõik ja Savisaar saaks uue kena maja püsti panna selle jõletise asemel.
Ühesõnaga lasin end taas ära rääkida ja läksin lastearsti juurde. Iseenesest on ju püha üritus see arsti juures käimine, aga mind jätab terve beebiga arsti juurde minek tõepoolest külmaks. Mind lihtsalt ei huvita kui palju ta kaalub ja kui pikk ta on ja kui sul kaebusi ei ole, siis midagi muud seal arsti juures küll mõitslikku ei teha.
Arsti juures käik nägi aga järgmine:
Mustamäe polikliinik. Aeg jäi siin seisma tuhandeüheksasajatollendal aastal. Inimlikkus ja terve mõistus on lahkunud eraarstide juurde. Et saada kabinettideni on vaja kõndida trepist pool korrust üles poole. Invaliidid ja vankriga emad vaadaku ise kuidas saavad, sest lift on alles seal pool korrust ülevamal pool ja nagu üks onu, kes mul käru tõsta aitas ütles, siis sinna käru ega ratastooliga nagunii sisse ei mahu. Et saada õigesse koridori tuleb läbida uksed, mis on nii kitsad, et taas käruga läbi minek on ülim raketiteadus! Arvutasin seal nurga siinust, et sisse mahtuda.
Ootekoridor on vana ja räämas. Seinte ääres on õnneks siiski pingid, mähkimisalus on, kuid mingi lapp peaks endal kaasas olema, mis sinna peale panna (Fertis on mähkimisaluse all kuhi neid ühekordseid linasid, millel ühel pool on kile ja teisel riie, et saaks last selle peal mähkida). Kraanikaussi ja prügikasti ei paista kusagil. Koridor on kõle ja külm. Lapsel mütsi küll peast ei taha võtta.
Õnneks aga üsna peagi kutsutakse mind sisse. Sisse kutsub rämeda vene aksendiga tohutult ülesmukitud leekblond õde. Saan tast aru, et vist minu kord ja lähen kabinetti. Laua taga istub arst, kes ei vasta terele (või ehk ta siiski mühatas midagi) ja ei tõsta pilku. Õde palub lapse lahti riietuda, et teha ära püha rituaal - kaalumine ja mõõtmine. Võtan lapse riidest lahti. Ruumis on külm. Arstil on kitli all kampsun. Laps karjub. Õde mõõdab ja kaalub ja annab mulle lapse tagasi, viitab mähkimislauale ja palub last riietada. Riietan lapse, kusjuures pean siinkohal mainima, et mitte niisama pluusi ja sipupüksi, vaid ikka pluusi peale veel kampsun ja sipukate peale soojad püksid, kuna me ju sõidame käruga. Istun siis arsti ette ning et laps rahuneks annan talle rinna suhu. Arst selle peale, et ma rinda hakkan andma räägib minuga põgusalt juttu (küsib nime ja isikukoodi, mille ta just on mu antud paberi peal saanud) ja hakkab mingeid protokolle täitma. Natuke piilusin - protokollid ei olnud seotud Patrikuga. Natukese aja pärast vaatab arst mind altkulmu pilguga, et ikka veel sööte jah, ja ütleb, et kui lõpetame, siis võtame lapse riidest lahti ja mõõdame ja kaalume. WTF??? Mina pisarsilmi vaatan talle otsa ja teatan, et EI, ei võta uuesti riidest lahti. Me just mõõtsime, me just kaalusime, ja just mul paluti laps riidesse panna. Arst teatas, et siis võiks ikka reflekse vaadata ja võtame ikka. Mina arvasin, et refleksid võivad järgmise külastuseni oodata.
Peagi lasi Patrik korra rinna lahti ja ma tegin südame kõvaks ja ei aidanud talle rinda suhu vaid allusin arstile ja panin Patriku korra mähkimislauale. Arst tegi nimelt nägu et ta kuulab last. Ja tõepoolest arst kuulas ja järgmiseks imekiirelt rabas ta sipukate trukid lahti ja kooris lapse taas paljaks, kuigi ma olin ju öelnud, et me ei tee seda. Patrik röökis nutta, kõht oli tühi, jälle külm, võõras tädi jne. Arst vaatas üle mingid mõtetud refleksid ja selle, et kas tal on kaks muna, mida ta oleks võinud mult küsida, selle asemel, et last piinata. Hea oli aga see, et Patrik pissis ta kitlikäisele.Vähemalt niigi palju sai ta end väljendada.
Loomulikult pissis Patrik ka iga riidest lahti võtmise ajal endale pluusile ja sukapükstele ning lisaks määris ära ka kaks mähkut. Õnneks oli mul kaasas kolm pluusi ja kolm mähet. Keerasin mähkmepommid kokku ja pissise aluslina kokku ning hakkasin mähkimislaua alt prügikasti otsima. Aga mida pole seda pole! Küsisin, et kuhu need mähkmed ja selle kile visata võib ja vastus oli, et VÕTKE KAASA! Siia küll kuhugi ei või!
Kui ma lapse olin riidesse saanud, siis hakkas arst minuga rääkima. Patrik tihkus nutta. Meeleheites rahustasin teda ja sellest, mis arst minuga rääkis ei ole mul õrna aimugi. Tegelesin oma lapsega. Arst pistis mulle enne lahkumist pihku paberi, kus oli kolme gaasirohu nimi peal. Ütles veel, et andke ühte neist, ükskõik millist (üki-kaki-kommi-nommi meetodil võib valiku teha). Õnneks mina tean, et iga gaasirohi on erineva olukorra jaoks. SubSimplex'it tuleb anda kui gaasid on kohe peale söömist ja Espumisani juhul kui gaasid on tunnike peale söötmist, aga võibolla mõni ema ei tea. Igatahes selline suhtumine ja käitumine tundub mulle küll kahtlane.
Teemaks tuli ka vaktsineerimine. Teatasin oma seisukoha, mille peale arst ütles, et vaktsiin on ülim arstiteaduse saavutus ja mina sain vaevu sõnasabast kinni, et mitte talle meenutada narkolepsiat ja kõiki muid kõrvalmõjusid mida vaktsiinid tekitavad. Küsisin ainult, et kust kohast peaks mu beebi saama endale B-hepatiidi, mille peale arst vastas, et leiab õuest süstla ja torkab ennast sellega. Mina teatasin, et ikka ei leia küll, mille peal tuli küsimus, et kus ma siis elan. Eks ta vist eeldas, et ma olen sealt samast Mustamäe südamest, kuid ootamatu vastus, et Nõmmel, eramajas, millel on aed ümber, veenis ka teda, et vaktsineerida ei ole vaja.
Lahkusime kabinetist. Võtsin siis istet seal kõledas ja külmas koridoris ja hakkasin lapsele rinda andma. Tusjad vuhisesid sisse ja välja ja rääkisid minuga vene keeles. Ei saanud midagi aru, ei huvitanud ka. Ju nad küsisid, kas ma olen viimane sabas ja ma vastasin kõigile, et mul on juba arsti juures käidud. Mitmed haiged lapsed ootasid kabineti ukse taga, jooksid koridoris ringi ja vaatasid heldinult Patrikut ja köhisid oma pisikuid.
Ära minnes ei aidanud käruga mind keegi ja kasvatasin musklit. Nii tore on arsti juures käia!
"Jah!"
"Mina olen su kindral. Täida mu käsk!"
"Kuulen."
"On sul polgus kahureid?"
"On."
"Siis kallis, veeretad homme siia tankitõrjekahuri ja kümme mürsku!"
"Milleks on sul vaja tankitõrjekahurit?"
"Armas, naabri kass sööb mu närve ja angerjaid ja ma tahan ta maha lasta - kahuriga, efektiga, sirge seljaga!"
Mina tahaks aga maha lasta Mustamäe polikliiniku. Ka efektiga ja sirge seljaga. Sellest võidaksid ausõna kõik ja Savisaar saaks uue kena maja püsti panna selle jõletise asemel.
Ühesõnaga lasin end taas ära rääkida ja läksin lastearsti juurde. Iseenesest on ju püha üritus see arsti juures käimine, aga mind jätab terve beebiga arsti juurde minek tõepoolest külmaks. Mind lihtsalt ei huvita kui palju ta kaalub ja kui pikk ta on ja kui sul kaebusi ei ole, siis midagi muud seal arsti juures küll mõitslikku ei teha.
Arsti juures käik nägi aga järgmine:
Mustamäe polikliinik. Aeg jäi siin seisma tuhandeüheksasajatollendal aastal. Inimlikkus ja terve mõistus on lahkunud eraarstide juurde. Et saada kabinettideni on vaja kõndida trepist pool korrust üles poole. Invaliidid ja vankriga emad vaadaku ise kuidas saavad, sest lift on alles seal pool korrust ülevamal pool ja nagu üks onu, kes mul käru tõsta aitas ütles, siis sinna käru ega ratastooliga nagunii sisse ei mahu. Et saada õigesse koridori tuleb läbida uksed, mis on nii kitsad, et taas käruga läbi minek on ülim raketiteadus! Arvutasin seal nurga siinust, et sisse mahtuda.
Ootekoridor on vana ja räämas. Seinte ääres on õnneks siiski pingid, mähkimisalus on, kuid mingi lapp peaks endal kaasas olema, mis sinna peale panna (Fertis on mähkimisaluse all kuhi neid ühekordseid linasid, millel ühel pool on kile ja teisel riie, et saaks last selle peal mähkida). Kraanikaussi ja prügikasti ei paista kusagil. Koridor on kõle ja külm. Lapsel mütsi küll peast ei taha võtta.
Õnneks aga üsna peagi kutsutakse mind sisse. Sisse kutsub rämeda vene aksendiga tohutult ülesmukitud leekblond õde. Saan tast aru, et vist minu kord ja lähen kabinetti. Laua taga istub arst, kes ei vasta terele (või ehk ta siiski mühatas midagi) ja ei tõsta pilku. Õde palub lapse lahti riietuda, et teha ära püha rituaal - kaalumine ja mõõtmine. Võtan lapse riidest lahti. Ruumis on külm. Arstil on kitli all kampsun. Laps karjub. Õde mõõdab ja kaalub ja annab mulle lapse tagasi, viitab mähkimislauale ja palub last riietada. Riietan lapse, kusjuures pean siinkohal mainima, et mitte niisama pluusi ja sipupüksi, vaid ikka pluusi peale veel kampsun ja sipukate peale soojad püksid, kuna me ju sõidame käruga. Istun siis arsti ette ning et laps rahuneks annan talle rinna suhu. Arst selle peale, et ma rinda hakkan andma räägib minuga põgusalt juttu (küsib nime ja isikukoodi, mille ta just on mu antud paberi peal saanud) ja hakkab mingeid protokolle täitma. Natuke piilusin - protokollid ei olnud seotud Patrikuga. Natukese aja pärast vaatab arst mind altkulmu pilguga, et ikka veel sööte jah, ja ütleb, et kui lõpetame, siis võtame lapse riidest lahti ja mõõdame ja kaalume. WTF??? Mina pisarsilmi vaatan talle otsa ja teatan, et EI, ei võta uuesti riidest lahti. Me just mõõtsime, me just kaalusime, ja just mul paluti laps riidesse panna. Arst teatas, et siis võiks ikka reflekse vaadata ja võtame ikka. Mina arvasin, et refleksid võivad järgmise külastuseni oodata.
Peagi lasi Patrik korra rinna lahti ja ma tegin südame kõvaks ja ei aidanud talle rinda suhu vaid allusin arstile ja panin Patriku korra mähkimislauale. Arst tegi nimelt nägu et ta kuulab last. Ja tõepoolest arst kuulas ja järgmiseks imekiirelt rabas ta sipukate trukid lahti ja kooris lapse taas paljaks, kuigi ma olin ju öelnud, et me ei tee seda. Patrik röökis nutta, kõht oli tühi, jälle külm, võõras tädi jne. Arst vaatas üle mingid mõtetud refleksid ja selle, et kas tal on kaks muna, mida ta oleks võinud mult küsida, selle asemel, et last piinata. Hea oli aga see, et Patrik pissis ta kitlikäisele.Vähemalt niigi palju sai ta end väljendada.
Loomulikult pissis Patrik ka iga riidest lahti võtmise ajal endale pluusile ja sukapükstele ning lisaks määris ära ka kaks mähkut. Õnneks oli mul kaasas kolm pluusi ja kolm mähet. Keerasin mähkmepommid kokku ja pissise aluslina kokku ning hakkasin mähkimislaua alt prügikasti otsima. Aga mida pole seda pole! Küsisin, et kuhu need mähkmed ja selle kile visata võib ja vastus oli, et VÕTKE KAASA! Siia küll kuhugi ei või!
Kui ma lapse olin riidesse saanud, siis hakkas arst minuga rääkima. Patrik tihkus nutta. Meeleheites rahustasin teda ja sellest, mis arst minuga rääkis ei ole mul õrna aimugi. Tegelesin oma lapsega. Arst pistis mulle enne lahkumist pihku paberi, kus oli kolme gaasirohu nimi peal. Ütles veel, et andke ühte neist, ükskõik millist (üki-kaki-kommi-nommi meetodil võib valiku teha). Õnneks mina tean, et iga gaasirohi on erineva olukorra jaoks. SubSimplex'it tuleb anda kui gaasid on kohe peale söömist ja Espumisani juhul kui gaasid on tunnike peale söötmist, aga võibolla mõni ema ei tea. Igatahes selline suhtumine ja käitumine tundub mulle küll kahtlane.
Teemaks tuli ka vaktsineerimine. Teatasin oma seisukoha, mille peale arst ütles, et vaktsiin on ülim arstiteaduse saavutus ja mina sain vaevu sõnasabast kinni, et mitte talle meenutada narkolepsiat ja kõiki muid kõrvalmõjusid mida vaktsiinid tekitavad. Küsisin ainult, et kust kohast peaks mu beebi saama endale B-hepatiidi, mille peale arst vastas, et leiab õuest süstla ja torkab ennast sellega. Mina teatasin, et ikka ei leia küll, mille peal tuli küsimus, et kus ma siis elan. Eks ta vist eeldas, et ma olen sealt samast Mustamäe südamest, kuid ootamatu vastus, et Nõmmel, eramajas, millel on aed ümber, veenis ka teda, et vaktsineerida ei ole vaja.
Lahkusime kabinetist. Võtsin siis istet seal kõledas ja külmas koridoris ja hakkasin lapsele rinda andma. Tusjad vuhisesid sisse ja välja ja rääkisid minuga vene keeles. Ei saanud midagi aru, ei huvitanud ka. Ju nad küsisid, kas ma olen viimane sabas ja ma vastasin kõigile, et mul on juba arsti juures käidud. Mitmed haiged lapsed ootasid kabineti ukse taga, jooksid koridoris ringi ja vaatasid heldinult Patrikut ja köhisid oma pisikuid.
Ära minnes ei aidanud käruga mind keegi ja kasvatasin musklit. Nii tore on arsti juures käia!
Wednesday, February 2, 2011
Raske raamat
H see postitus on nüüd sulle. Krossi "Kallid kaasteelised" on läbi. Raamat oli raske. Kartsin, et kui see Käkule peale kukub, siis ei taha mõeldagi, mis saab. Arvatavasti kaaluvad nad sama palju. Seetõttu olen hetkel taas süvenenud kergemasse kirjandusse ehk pehmete kaantega vetsupaberilaadsele trükile edasi liikunud.
Aga see Helga, kelle juurde ta 50km -40'ga kõndis ei olnud ju toosama Helga. See oli ju juba järgmine (ja põhimõtteliselt Kross kõndis ju sinna oma esimest Helgat nö petma). Mis loomulikult ei suurenda minu silmis Krossi aktsiaid, aga siiski, polnud teise Helga maha jätmine nüüd enam nii suur traagika (kuigi väike ta ka ei olnud!).
Kui aga mahti saad võid teise osa millalgi kotti pista, kuna kõik ülejäänud raamatud on mul sellised paari kolmesaja leheküljelised ja need kaovad ruttu mu aplasse lugemisse ja järele jääb taas tühi riiul ...
Aga see Helga, kelle juurde ta 50km -40'ga kõndis ei olnud ju toosama Helga. See oli ju juba järgmine (ja põhimõtteliselt Kross kõndis ju sinna oma esimest Helgat nö petma). Mis loomulikult ei suurenda minu silmis Krossi aktsiaid, aga siiski, polnud teise Helga maha jätmine nüüd enam nii suur traagika (kuigi väike ta ka ei olnud!).
Kui aga mahti saad võid teise osa millalgi kotti pista, kuna kõik ülejäänud raamatud on mul sellised paari kolmesaja leheküljelised ja need kaovad ruttu mu aplasse lugemisse ja järele jääb taas tühi riiul ...
Kärusport
Mida mina siis olen oma lapse jaoks valmis tegema...
- Maksma Ferti massaaži eest, mis toimib põrgulikult;
- Et laps magaks, kärutama nii mis jube.
Eilne kilometraaž on 12km. Tänane 2,5 tundub selle kõrval lausa hädine, aga plaan on nurka kogunenud kussunussud kokku koguda ja natike kodu kasida, nii et ma andestan endale selle vähese jalutuse. Homne aga tõotab tulla taas pikem kärutus, kuna on vaja sõita hambaarstile näitama mu hammast ja mu last.
Eilne jalutuskäik on siin:
Aga massaaž on kahtlane. Üleüldse usk meditsiini hakkab ennast minu jaoks minetama, aga see selleks. Igatahes nii esimene kui ka teine kord peale masseerimist on meil olnud tohutult raske õhtu ja öö. Laps saab kõhuvalu leevendavast mudimisest hoopis sellise gaasihoo, et ta karjub jubedamalt kui kunagi varem. Õhtul jääb laps magama nagu Miki, kuid 20 minuti pärast ärkab metsiku kisaga ja on nii pulkas, et sülle võtmise asemel saaks ta seina najale püsti panna. Rahustamine, kussutamine, tissitamine, mitte-mitte-miski ei aita. Lihtsalt röögib oma valu käes pool tundi ja siis läheb valu üle. Peale seda tuleb veel hetk rahustada ja saab taas alustada magama paneku rutiiniga.
Iseenesest hoolimata sellest, et mina öösel siis koos lapsega pisaraid valan ja vannun, et enam ma sinna ei lähe, siis muidu tundub, et seedimine hakkab siiski sellest paremini tööle. Mida siis teha? Kui kellelgi on veel sellist kogemust, siis kommenteerige? Perekool väidab, et kõik teised beebid magavad ööl peale massaaži õndsa und.
Subscribe to:
Posts (Atom)