Monday, June 1, 2015

Petseri

Kui sul on juba kolm last, siis isegi minusugune tossike õpib, et mõnele reisile on vaja minna, aga vähendatud komplektiga. Üks päev enne VHK õpetajate Petseri reisi registreerimise lõpptähtaega teatas H mulle, et näe, sain kirja, aga ei lähe. Mina olen peale Mitte pühad pühakud raamatu lugemist ihanud aga Petserisse minna ning õhtul peale E'ga läbirääkimisi registreerisimegi ennast ja iminappa reisile ja järgmine päev tormasin Ruubenile passi tegema.
Reis oli kahepäevane ja Petseri on ju Tartu rahulepinguga Eesti ehk seega lähedal E maale. Vaatasime, et kõige mõistlikum on reisida nii: neljapäeval lastega maale, sealt reedel oma autoga piirini, jala Petserisse, laupäeval tagasi maale, pühapäeval kõigi lastega koju. Reis reisis, lõputu pakkimine, laste jagamine, laste pakkimine ja üleüldine kiirus iseloomustas seda nädalavahetust, kuid kompensatsiooniks tormlemise eest oli reis ise rahulik.
Petseri on nagu Võru, ainult et natuke rohkem täis plakateid suure võidu auks, autosid, kus on kirjas Спасибо Деду за Победу, räämas maju, väikeseid poekesi. Aadressiks kuhu me minema pidime, oli meil "kloostri väravast umbes 200 meetrit vasakule üks kollane maja". Sellest aadressist oli küllalt ja leidsime maja üles. Üles leidsime ka ülejäänud grupi, kus oli mulle õnneks ka tuttavaid õpetajad. Kloostri ekskursioon oli ju puha venekeelne ja noviits, kes meile rääkis vuristas kõik asjad ette veel erakordse kiirusega. Nii me siis aegajalt koputasime mõnele mu õpetajale õlale, et keegi paar sõna eesti keeles ka poetaks. Vahest sai paar sõna, aga vahest sai vastuseks, et mitte muhvigi ei saanud aru.
Aga tagasi reisi algusesse - peale lahti pakkimist ja lõunasööki kloostri külalistemajas läksime ekskursioonile. Magav Ruuben elas kõik väntsutamised magavalt üle: kärust kõhukotti, siis kabelisse, sealt õue, sealt kottpimedasse koobastesse, sealt õue, siis pühale mäele, kus meie kõrval hakkasid lööma kõik need kiriku kellad, kõik jalutuskäigud ja seismajäämised ning ärkas alles hetk peale ekskursiooni lõppu lõbusalt. Tuju oli tal kaunikesti rahulik peale kolmetunnist uinakut, aga kuna mähe oli täis, siis ei söandanud õhtusele liturgiale minna ja suundusin tagasi meie külalistemajja.
Need kellad ei häirinud last
See kurg ei lennanud ega lennanud ära
Need õunapuud lähevad kohe õide (ja neid oli seal palju-palju)




Oo milline rahulolu, vaikne titeke rinnal ja raamat käes. Ei pea keetma, vaaritama, kasima ega pesema. Hiljem tuli veel õhtusöök ja ise pidi ainult laua taha tulema. Õhtusöögil tulid tädid, kes toitu ette kandsid minu juurde, haarasid Ruubeni sülle ja ütlesid mulle söö. Sõin. Tänasin. Milline luksus.
Peale sööki läksime oma tuppa ja kohe magama (ei mingit kisa-kära, kaklemist ja meelitamist) ja magasime ühe kosutava ja pika une. Hommikul alustasime päeva varahommikuse jumalateenistusega, kus me küll lõpuni vastu ei pidanud, kuid hommikusöögilauas saime selle kohta vähemalt paar eesti keelset sõna. Teenistuse lõpus oli öeldud, et meie muudkui palvetame Jumala poole ja tahame seda ja toda, et ta teeks, aga see on ju palvetamine sõnadega, et saagu meie tahtmine. Pahupidi on kõik siin ilmas läinud; saagu ikka Sinu tahtmine. Oo seda mõtte lihtsust ja meele alandlikkust.
Kogu kloostris veedetud aja jooksul oli mul hea olla. Eks mul on muidugi ka hea elu, aga seal tajusin veel kümme korda teravamalt, kui hästi mul kõik on. Pole mul ei ühtegi haigust, lapsed on terved ja tublid, elu on paigas ja kõik on hästi. Kohati oli lausa piinlik mööda kõndida jalutust palvetajast või kiriku ees põlvili nutvast prouast, aga lõpuks lõpetame me ju kõik ühes ja samas kohas. Mina seisan kiriku ees oma titukesega ja kuulan läbi kõlaaukude kirikust toimuvat ja kiidan Issandat ja teine põlvitab mu kõrval ja palub Issandat.

Peale hommikusööki oli loeng, mis pidi olema tõlkega, kuid muidugi mõista arvati, et küll ikka me mõne sõna tabame ja et tõlkides läheb liiga palju aega kaotsi ning munk saab liiga vähe kõnelda. Niipalju kui meie puudulik vene keel aru saada lubas, oli loeng tõesti huvitav. Enamasti saime aru aga ainult teemast, mitte teema arutelust ja sellest on väga kahju. E plaanib nüüd minna vene keelt õppima, et enam seda jama ei korduks, et tarkus on su kõrval, aga kätte seda ei saa.
Aken on kinni ehitatud slaavi moodi
Tänava remont, autod kimavad, augumärgistus on ju täiesti pädev

Tuul tõuseb, vihm langeb, Eesti paistab



Loengu lõppedes saime veel viimast korda süüa, seejärel pakkisime asjad, ostsime kommid nimega Rot Front ja viinad ja suundusime tagasi Eestimaa poole. Viimaste rublade ja kopikate eest ostsis E kuskilt pisipoest koorejäätise, mis oli niii hea, kuid jäätise lõppedes, kui külm oli kenasti naha vahel, jäime külma vihma alla. Olime just künka otsas, kust Eesti ja seal olev päike paistis kätte ära, aga piirini oli veel astuda. Piiril muidugi ka ei halastata - passi kontrollitakse järjepanu igas teelejuhtuvas putkas ja igas putkas kontrollitakse seda säärase põhjalikkusega, nagu eelmised tädid-onud poleks sinna sisse vaadanudki. Lõuks saime Venemaalt tulema ja marssisime rõõmsalt kodumaa pinnal, kuni vastu tormas paks ja tige eestlane ja peaaegu karjus meile, et kust me tuleme. No kust ikka, vastasime, Venemaalt. Te olete haagistega rekkade reas! Oh seda imet, Venemaal pidigi kõndima mööda autoteed, kust me teadma pidime, et Eestis on euroliidu reeglid ja käima pead sa mööda mingit lehmarada, millelele viitav silt oli kuhugi ära peidetud. Sõiamava tädi käest pakku saades astus meile uus tige tädi vastu. Viina on, suitsu on, medikamente on!? Meie vastus oli, et pudel viina on jah. Tädi küsis seepeale, et esimest korda olete või?! (Ei saanud aru, et kas siis esimesel korral ei mõista osta või) Huuh, tere kodu. Venemaal küll kontrolliti ülearu ja ülearuse põhjalikkusega, aga kõik olid vähemalt sõbralikud ja südamlikud. Meil aga toimib kõik nagu euroliidule kohane, kuid ilma igasuguse südameta. Võta siis kinni, kuidas asjad olema peaks.

No comments:

Post a Comment