Monday, June 1, 2015

Kannatlikkuse proov ehk reisile kolme lapsega

Kuna suvel plaanime minna rattamatkale (kõigi kolme lapsega), siis tegime esimese mugasvustega proovireisi teada saamaks esmaseid ahastusi, mis nii paljude lastega reisimine kaasa toob.

E lapsepõlvesõber korraldas oma 30 juubelit ja ostsis selle tarbeks Tallinkilt päris palju kajuteid Rootsi reisile. Meil oli luba tulla terve perega. Pean ütlema, et ma ei tea paremat sünnipäeva pidamise viisi - sa saad oma sõpradega kolm päeva koos olla ja keegi ei saa "peolt" minema kõmpida mõne lameda vabandusega, et "homme on vaja vara ärgata" või "ma pean minema, sest sõber läheb ja siis ma saan autoga ja see on mugavam". Samas on aga kõigilt piisavalt ruumi ja õhku, laev on suur, Stockholm suurem ja ööseks on kõigil oma voodi, kuhu vajuda. Meie saime oma perele terve kajuti. Aknaga! Ja kujutage nüüd ette, mida paremat ihkab üks kaheaastase lapse hing, kui istuda aknal, vaadata merd, avarust ja lugeda laineid. Esimesed paar tundi oli Pärtel aknal ja kogu aeg luges: näe,
veel üks laine, emme, veel üks, näe, veel üks laine, emme, laine...
Lapsed olid õhtul paid, kolasime laevas ringi, kuulasime muusikuid, käisime natuke mängunurgas, mängisime bingot, vaatasime tantsijaid ja lõpuks kukkusid kõik peaaegu ise oma koikudesse.


Hommikul hommikusöögilauas jätkus veel ideaalpere mäng. Ruuben magas ja lasi minul ka hea maitsta lasta, lapsed sõid ja ei pirisenud. Kõhud täis läksime linna peale. Patrikul oli sooviks näha kuningalossi ja Pärtlil oli sooviks sõita metrooga. Meie tahtsime veel Vasa muuseumisse ja elusalt tagasi laevale jõuda.
Metroo oli õnnestumine kuubis. Pikad tunnelid, liikuvad trepid, rongid, rongisõit tunnelis, veel sügavamad maaalused käigud ja liftid. Kõik see jättis Pärtlile nii kustumatu mulje, et veel tänagi kuuldes sõna metroo hakkab ta lohutamatult nutma ja metroosse nõudma.
Kuningaloss oli Patrikule igav. Maja oli nagu maja ikka ja kuningat polnud näha, rääkimata printsessidest, kellele oli plaan kosja tulla eksole. Suurest pettumusest keeldus ta isegi vahisõduri ees naeratamast ja lehvitamast. Kuningalossi juurest lahkudes hakkas aga sadama. Esimesel viiel minutil nagu natuke ja siis natuke rohkem, siis kallama ja lõpuks taevast lihtsalt valati meid veega üle. Õnneks suuremad poisid läksid mõlemad kärudesse ja jäid vihma sabina peale magama ning beebi kõlkus kõhukotis ja vihmavarju all ning temalgi polnud häda midagi. Samal ajal anti Stockholmi maratoni start ja nii me siis seisime kallavas vihmas ja tahtsime minna üle tee, aga jooksjad muudkui vudisid. Ootasime kuni särkidel olid numbrid 1000, 5000, 8000, 10 000. Ikka veel ei tulnud pausi. Üle tee oli lubatud minna küll, kui jooksjaid ei sega ja mina isegi sain beebi ja kõhukotiga üle silgatud, aga teisele poole teed jäid E ja tema sõber koos kahe käruga. Tee või tina, üle tee ei saa -11 000, 12 000. Lõpuks 15 000 peal said kärud ka üle tee ja suundusime Vasa poole.
Vasa muuseumisse jõudes hakkas pihta aga argipäev. Pärtel ärkas paha tujuga. Ei aidanud kaasa võetud viineripirukad, kohukesed ega suur suur laev. Ei aidanud huvitavad väljapanekud ega lift. Laps pirises ja virises. Patrik keeldus aga üldse ärkamast ja teda tuli muudkui edasi lükata, Ruuben vääksus ja oleks tahtnud olla sellili ja kõhuli, süüa ja siputada. Muuseumis ei saanud me midagi lugeda, kuhugi süveneda ega pilku pöörata. Vaatasime kogu raha eest ainult, et lapsed oleks enam-vähem kuss. Õues aga kallas ja kallas. Kui moe pärast said kõik korrused külastatud, siis otsustasime, et aitab piinadest, tagasi laeva, isegi läbi vihma.
Pakkisime lapsed sisse, botikutesse, tekkidesse, kärudesse, vihmavarjudesse ja suundusime virila ja väsinud kambaga uuesti metroo suunas. Meie mantlid hakkasid läbi laskma kohe peale muuseumi katuse ääre alt väljumist, jalad käisid plirts ja plärts ja metroosse jalutamine võttis väikeste jalgade tõõtu lihtsalt igaviku. Metrooga oli sõita aga ainult üks peatusevahe, mis tegi muidugi tuska Pärtlile ja see oli tema niigi nadile tujule nagu i'le täpp.

Kui olime lõpuks laeva jõudnud ja märjad riided kuivade vastus vahetanud, suundusime õhtusöögile. Olime otsustanud, et investeerime lastega reisides nii hommiku kui õhtusööki, et siis on vähem jama kui kõhud täis on. E küsis veel Eestis üle, et kas õhtusöögi aeg on kohaliku aja järgi ja müüja kinnitas, et muidugi kohalik. Aga tädi Tallink oli ohmoon ja mõtles vist, et kogu maailmas on Eestiga sama kohalik aeg ja nii me siis saabusime Rootsi lauda tund aega hiljem kui oleks pidanud. Meie muidugimõista seda ei adunud ja lihtsalt imestasime, et kuidas osad juba lõpetavad söömist, kui meie alles alustame.
E läks Patrikuga sööke kaema ja mina jäin Ruubenit tissima ning Pärtliga lauda ootama. Pärtel keeldus lastetooli istumast, keeldus vaatamast laineid ja linna, saari, mootorpaate ja maju, selle asemel tõusis tooli peale jalanõudega püsti, viskas kaks kahvlit maha, hakkas karjuma ja pani käe elegantselt püksi, et tuge otsida kogu oma mehelikkusest. See oli minu täpp i peal.
Ülejäänud õhtusöögi aja tegelesin mina Ruubeni ja Pärrtliga ja E ja Patrik üritasid süüa. Kui Pärtel lõpetas söömise, tahtsime E'ga juba vahetust teha, et mina saaks sööma asuda, kuid siis see väsinud ja ära karjunud meheke jäi laua taha magama. E otsustas, et viib ta kajutisse ja saabudes tagasi teatas mulle, et hea uudis on see, et Pärtel magab, aga halb uudis on see, et söögi lõpuni on jäänud 5 minutit, kuna tegemist oli siiski Eesti aja järgi algava söögiga. Kiiruga täitsin endale paar taldrikut ja alustasin igale imetavale emale omast kiirõgimist. Säh sulle siis Rootsi lauda lastega.
Veelgi halvem uudis oli aga see, et kui me kõik koos kajutisse läksime, arvas Pärtel heaks oma teisest kosutavast lõunaunest (mis oleks pidanud tegelikult olema ööuni) ärgata. Saime veel pika õhtu laste seltsis, kes õnneks olid küll peaaegu paid, aga mul kohe ei läinud kuidagi meelest see sigatsev pilk restorani toolil püsti seisvast lapsest, kellel üks käsi on püksis.

See õhtu jäin mina lastega kajutisse magama. Isegi oma koikule ei kobinud ja kaisutasin oma staar-last Ruubeni ärkamiseni. Hommikuks oli viha juba natuke lahtunud ja kui läbi häda saime maale (sest ainuke nõue oli minna tagasi metrooga sõitma) ja koju, siis küsisin E'lt, et 10 palli skaalal, kui raske siis reis oli kah, vastas tema, et 8. Tundub, et mina olen treenitum ja panen hingeks 5, aga restorani ma enam nii pea ei lähe!

No comments:

Post a Comment