Pakitud söök

Eile tegin söögiks suurepärase ahjuprae, milles peaosatäitjaks olid kanakoivad ja kõrvalosalisteks õunad, porgandid, sibulad ja katteks koor. Kõrvale sai tehtud pruuni riisi. Õhtul, kui uni oli juba silmas, ja ma olin juba ühe jalaga voodis, tuli meelde, et kogu toit on veel pliidi peal ja ma pean selle ilusti kausikestesse/karbikestesse pakkima ja külmkappi toppima. Olin pühaviha enda peale täis, et  polnud mul ka varem meelde tulnud see ära teha. Kogu selle pakkimise ja pannide/pottide pesu peale läks pool tundi ja mu magus uni jäi üldse olemata, kuna magama minnes juba Patrik ärkas ja otsustas siis tund aega minuga vaielda teemal, kas saab või ei saa tissi.
Täna ma enam nii rumal ei ole. Täna otsustasin kohe teha söögi, mis on pakitud, et õhtul oleks kogu vaev ainult pakid külmkappi laotada. Tehtud mõeldud:

	Kodus oli olemas mingi tükk liha, mille ma viiludeks lõikasin ja seejärel kergelt pruunistasin.
	Puhastasin ja hakkisin seda, mida leidus. Kartul, porgand, sibul, paprika, õun.
	Pakkisin juurviljad, köögiviljad ja liha. Maitseks raputasin kergelt peale tädi toodud ökopuljongit.
	Valasin vaba käega veini.
	Pakkisin kokku, lükkasin ahju ja läksin trenni.
	Peale trenni tõmbasin endale terve paki kerre. Ei või ju ükski kalor kaotsi minna.

Õhtul Selveris

Minu blogist ei leia midagi hingele. Blogi kätkeb vaid olmelisi küsimusi. Täna õhtul poes käies tuli meelde vana hea kolme ühika vahel asetsev Comarket, mis pühapäeva õhtuks oli tühjaks ostetud.
Hakkliha

Leib

 

Munad

Mis ma sulle halba tegin?

Sõprus on proovile pandud.

Me vandersellid vallatud

Ei ole ühtegi vabandust sellele, et ma ei ole siiamaani kirja pannud suusareisi tegemisi. Küsimus on olnud puhtalt prioriteetides: kirjutada või magada! Muidugi vana unekott nagu ma olen, olen eelistanud magamist. Ka praegu on kiusatus suur - Patrik põõnab teises toas ja tean, et kui ma tema kõrvale vajuks, siis magaks me mõlemad kaks tundi kindlasti (üksi on ta aga 40 minuti pärast mul seltsis).
Kuid tagasi teemasse tulles:

Saksamaa-Austria

03.03.2012-11.03.2012

Lapsega suusareis

Serfausi keskus

Lennukiga Münchenisse

Rendiautoga mägedesse

Kogu meie suusaseltskond lendas tegelikult juba laupäeval mägede poole, kuid meie pidime ühinema nendega alles pühapäeval. Selline seltskonnast irdumine toimus sellepärast, et meie lennupiletite ostmise päeval ei kuulnud ja näinud ma taaskord oma telefoni ning õhtul toru tõmmates selgus, et toimub suusareis, kuid odavad lennupiletid õigeks päevaks olid juba ära müüdud ja meie saime piletid päev hiljemaks. Põhimõtteliselt ega sellest muud hullu ei olnudki, kui et saime pool päikselist päeva mäel vähem olla. Omaette auto oleksime pidanud nii kui nii võtma, kuna meid oli see aasta 9+Patrik ja bussi mahub ju vaid 9 inimest.
Eelmisel õhtul enne reisi köhis Patrik aga hullemini kui kunagi varem. Eks kindlasti andis köhale vunki juurde toas ringi tuuseldamine, pakkimine, tolmutamine. Lisaks veel E küttis arvestamata, et märkamatult oli siiski akna taha saabunud varakevad. Patrik jättis sujuvalt ka lõunaune vahele ja õhtuks oli meil virisev, palavikus (37.5) ja köhiv laps. Seisime E'ga vastakuti. Mina teatasin, et me sõidame, kuna alati on alpides tiisikust ravitud ja pealegi on meil seal päris oma kopsuarst. E aga teatas, et tema kopsupõletikuga siiski ei suvatse sõita ja me läheme kohe lastehaiglasse kontrolli. Seega selle asemel, et rahulikult lõpetada ära pakkimine ja minna üheskoos magama (äratuskell läks kella 4.45 peale) kiskusin ma kohvrist välja kombeka, toppisime lapse riidesse ja asusime haigla poole teele. Kuna Patrik autos juba sai sutsu magada, siis oli haiglasse jõudes palavik täielikult kadunud ja köha kohta saime diagnoosi, et nii ongi, infektsioonijärgne köha mis kõlabki jubedalt. Läksime koju, laps oli puhanud ja tšillisime ja hängisime südaööni, et siis järgmisel päeval alustada taas lennukat reisi.
Lennureisid tunduvad Patrikule isegi enam-vähem sobivat. Ka meile, sest Patrik näeb juba nii suur välja, et saame lennukis kolm potrsu süüa, millest Patrikule võime loovutada vaid osakese. Kohalelennu ajal Patrik magas ja ka rendiautos kasutas ta oma privileegi väsinud ööst puhata. Meie E'ga nautisime täiskasvanud ja omapead olemist, kimasime alpide poole, nosisime kodust kaasa võetud võileibu ja olime õnnelikud.
Esimene tagasilöök tabas meid aga Innsbrucki jõudes. Olime otsustanud, et plastikpotti me nüüd küll ei hakka kaasa vedama, vaid selle muretseme kohapealt. Suur aga oli meie üllatus, kui selgus, et Saksamaa ja Austria on heaolu maad, kus pühapäeval on KÕIK kinni. Põhimõtteliselt kui teil on pühapäeval Austrias nälg, siis võite kasvõi ära surra, aga kuskilt lahtist toidupoodi te ei leia. Kolasime mööda Innsbrucki ahastuses. Meid ei lohutanud teadmine, et mägedes ootab meid poti asemel a) kiiver või b) ümara äärega prügikast. Kuna polnud poodi, ei olnud ka lootust osta mähkmeid ja haarasin paanikas ühest imetillukesest lahtiolevast bensiinijaamast 17€ eest 40 Pampersit (selle asemel, et 13€ osta 64 Liberot eksole). Jätkasime oma teed mägede poole, kuni saabus meie teine tagasilöök. Meid peatas kinni Cobra 11 ja autos ei olnud mitte sõbralik komissar Rexiga vaid üsna ülbe saksa täpsust taga ajav austria töllmokk. Selgus, et kusagil piiripunktis, millest sa 140 km/h läbi tuiskad, on olemas üks imetilluke silt, et kuigi Saksamaal kiirtee maksu ei ole, siis Austrias on. Ja need tüübid ei ole ehitanud endale maksuputkasid tee äärde, vaid sul tuleb iseseisvalt osta endale kleepekas esiklaasile bensiinijaamast. Me ju maksaksime hea meelega! Me ju külastasime bensiinijaama! Aga kleepeka peale ei tulnud ja nüüd tuli kuulata inspektorit, kes naeratades teatas, et It is very valuable information what I'm selling to you. Väärtusliku info hind oli 120€, 8€ asemel. E küsis, et kas on ka hea äri ja inspektor vastas, et selle turistide rahaga nad oma kiirteid toidavadki.

Tundisime E'ga end tõeliselt täiskasvanult. Õnneks edasine sõit läks ladusalt ja rohkem tagasilööke ei tekkinud, tädi satelliidilt juhatas meid kenasti majani ja seal sai kohe E endale suusapüksid jalga tõmmata ja end mägedesse tuulutama minna. Meie Patrikuga jäime oma elamist sisse seadma, mägikülast potti taga ajama ja sõnnikulõhna sisse hingama.
Poti otsingutel külastasin nii appartmendi omanikku, mägikülakese tööstuskaupade poodi kui ka toidupoodi (mis üllataval kombel olid lahti). Mitte keegi neist kolmest kohast ei saanud aru inglise keelest, ega minu jaoks universaalsest sõnast potty, vaid kõigis kolmes kohas pidin ma lapse peale näitama ja seejärel end kükki laskma ja läbi hammaste õõõõõ kigistama. Minu ponnistused saavutasid küll teineteise mõistmist, kuid tulemust ei toonud. Lonkisime Patrikuga koju vaadates üle kõik kohalikud hobused, lambad, sead ja traktorid ja kodu ukse taga ootas meid pisike sinine pott! Meie peale oli halastatud. Keegi majaomaniku tuttav oli oma kapipõhjast siiski poti välja kraapinud ja täisväärtuslik elu võis alata.

Suusatamisega tegime nõnda, et üks päev oli E mäel ja järgmisel mina. E sai kokku kolm ja pool ja mina kolm päeva. Üks õhtu otsustas E peale koos lapsega veedetud päeva  ka kohalikku murdmaa rada testida, kuid õhtune aeg ei ole mägedes selle jaoks enam kuigi sobilik, kuna lumi jäätub õhtuks täielikult koorikuks. Ometigi sõitis ta 15 km kuna all oli renditud varustus mida polnud nii kahju jää peal krõbistada. Mina oma vabadel päevadel rändasin Patrikuga peamiselt ringi. Ühel päeval otsustasime suurema seltskonnaga sõita Šveitsi tax-free tsooni. Mina oma naivistlikus olekus lootsin sealt leida eest H&M, kuid ega Šveitslased ka lollid pole ja poodides oli müügil ainult Swarovski kristalli, kelli, nuge ja Jägermeistrit. Jätsin Patrikule seekord suveniirid ostmata, kuigi nii mõnigi 6000€ kell oleks teda rõõmustanud.
Kuna mägedes on elamised alati laupäevast laupäevani ja meie lennuk tuli tagasi alles pühapäeval, siis pidime endale üheks ööks kuhugi mujale elamise leidma. Elamise saime Saksamaale Garmischisse, mis oli Serfausist umbes 150 kilomeetri kaugusel. Laupäeva hommik oli päikseline, kõik läksid mäele viimast päeva nautima ja mina otsustasin, et ma ei viitsi Patrikuga niisama tänavatel konnata vaid sõidan juba uude elamisse Garmischis. Sõit sinna oli hingematvalt ilus. Veeresime Patrikuga koos alla Serfausi serpentiinidest ja kimasime mööda kiirteed kuni tuli tõusta Saksamaa poolsete alpide juurde. Tõus oli 22% ning nii vägevat mäkketõusu ma polnud varem autoga teinud. Hoidsin Patrikul käest kinni ja kiunusin vaid, et vaata poja kui ilus. Ka Patrik oli lummatud ja pidas poolteist tundi mägedevahelist sõitu vastu nagu nalja.
Üldse on Patrikuga vahva reisida. Kõike, mida me tahtsime, sai teha. Käisime öösel suusamäel vaatamas suusašõud ja saluuti, rammisime oma emmaljunga vapralt kondlisse ja tuiskasime käruga mööda suusanõlva ringi. Kogu reisi peale oli kokku kaks jonnihoogu, mille põhjustajateks olime meie ise. Ühe korra üritasin teda sööta mürk soolase ja suts tulise supiga ning teine kord hoidsime teda kaks tundi peale ööune aega ärkvel. Ülejäänud aja oli Patrik kuldne laps ja mulle ja E'le äärmiselt vahva reisikaaslane.
Ainuke asi, mida me kahetseme on see, et pilte sai tehtud äärmiselt väha. Eks tõesti ole neid mägede pilte juba tehtud küll, kuid see aasta jäi E ainult ühe pildi peale ja mina kuue pildi peale.

Emale abiks

Patrik on väga hea laps. Kui talle aluspüksid jalga panna, siis käib ta ise poti peal. Mis sest, et ta alukaid ise ära ei võtta.
Ja kui tal koristustuur peal käib, siis ta pühib ja asjatab kohe tükk aega harja ja kühvliga ning kui koristamine saab lõpuni viidud, siis paneb ilusti harja ja kühvli prügikasti!

Poeskäik

Kui on uneaeg, siis on uneaeg. Ei aita ka põnevad poed.

Rahvasport sportlaste seas

 

Aeg 2:55:26
Koht 353
Koht naiste seas 31 (kokku oli naisi 41)
Koht oma vanuseklassis 17 (vanuseklassis kokku 23 naist)
Maksimaalne pulss 184
Keskmine pulss 167
Kulutatud kaloreid 1757
Maksimaalne kiirus 36,6 km/h
Keskmine kiirus 12,7 km/h

Aeg 2:54:54
Koht 351
Maksimaalne pulss 189
Keskmine pulss 174
Kulutatud kaloreid 2923
E GLONASS kustus vahepeal ja kiirusandmed jäid metsa. Vene värk!






Kogu perekonna toel sai võetud vastu otsus siiski minna maratonile. Maratonile mineku hetkeks oli mul 1) Roosa sõnadega: "On sul alles tahtmine" ja 2) määritud suusad. Mul ei olnud aga:  läbitud kilomeetreid.
Kõrgeim pulss oli mul stardis. Kartsin, et ma ei saa minema, kukun pikali, jään jalgu, murran kepid endal ja kõigil kõrvalkobistajatel, kuid start läks üle ootuste rahulikult. Raja algus on õnneks ka piisavalt lai, nii et kõik kiired said kohe ees minema ja nii kestis see möödaminemine terve esimese ringi. Usun, et esimese 10 kilomeetriga möödus minust umbes 500 sõitjat (ka 19 km rajale minejad püüdsid mu kinni). Esimesel ringil sõitsin mina aga mööda ainult teeninduspunktides seisvatest inimestest ja puudest. Ometigi oli mul hea olla ja vaim oli virgas. Kui minust taas kord üks sent-surmale-võlgu-ülikiire-sportlane mööda kihutas ja hüüdis "Läheb, läheb!" hõikasin talle vastu, et läheb küll, aga vaikselt, vaikselt. Vastuseks sain, et "Naudid loodust?", millele vastasin ise, et ületan ennast. Tegelikult nautisin ikka loodust ka ja võtsin üldse asja maru rahulikult. Teise ringi alguseks olin juba üsna üksi rajale jäänud ja sain tõepoolest sellist pühapäeva sõitu harjutada, kuigi seda illusiooni rikkusid need 500 möödunu maha pillutud tühjad spordigeeli tuubid. E oli mullegi kaks spordigeeli tasku pistnud, mille ma strateegiliselt enne suuremaid tõuse ära luristasin (aitäh T nende geelide eest, meenutasin sind mõlemat löga süües hea mõtte ja sõnaga!) ja tühjad kestad tagasi taskupõhja surusin. Seega panin rahus dopingut, kuna keegi nagunii vereproovi minult võtma ei tule, ja mõnulesin määritud suusaga sõidu üle. Ainuke asi, mida ma kahetsen, on see, et ma igasse teeninduspunkti jäin rahulikult seisma, jõin ära kaks topsi spordijooki, koperdasin ise prügikastini ja viskasin prahi minema (mitte ei haaranud jooksult topsi ja peale tühjendamist ei pildunud topsi raja äärde). Oleksin ma igas teeninduspunktis piirdunud ühe topsiga ja käitunud nagu kõik ülejäänud maratoonlased, oleksin kohe kindlasti E'le ära teinud. Meie vahe oli ju 34 sekundit!
Maratoonlaste seas olime meie E'ga aga ainukesed, kes ei olnud korralikes spordirõivais, vaid kihiti fliisides ja imelike dressidega. Ma kohe torkasin silma oma tutimütsiga, nii kohalikule fotograafile kui ka rajal sõitvatele inimestele. Pärast saunas jutustades mäletas enamik naisi mind (loe: kuidas nemad minust möödusid), et ah oli jah üks laps seal. Üritus oli üldse selline sportlaslik. Oma arust ei teinud me E'ga nüüd nii hullu aega kah, kuid kui meil saunas käidud ja supp söödud sai, oli parklasse jäänud ainult meie auto. Tundus, et kõik sportlased suusatasid vist otse autosse ja koju, et õhtusesse trenni jõuda ja kellelgi ei olnud aega hingegi tõmmata. Seetõttu usun, et pigem meeleolu mõttes eelistaksin sõita Tartu maratoni. Kui ainult see klassika stiil mind köidaks!

PS! Aitäh K sulle nende öiste trennide eest pealambiga. Kõik mu kolm viimast sõitu olidki öised ja peab tunnistama, et pimedas on nii füüsiliselt kui ka vaimselt oluliselt raskem sõita. Tõenäoliselt seetõttu suutsin ka enda jaoks nõnda hea aja välja sõita. Raske õppustel, kerge lahingus, eksole. Muide Keilas on tõepoolest öösel kottpime ja mingit linnakuma ei ole. Seetõttu oli mul seal ka pimedas E pisikese pealambiga järsu ja pika tõusu peal ühe korra pulss 232. Tundub, et pulsikella järgi oleks ma pidanud seal otsad andma.