Eelmatk Lottemaale

Pati küsis, et mis asi on matk (definitsiooni; mitte, et ta ei teaks, mis on matk). Matk on see, kui sa vähemalt ühe öö telgis magad, kostis E. Aga kas siis matk Lottemaale polegi matk? On ikka, see on lihtsalt eelmatk, sellega me vaatame kuidas me matkata saame.
Niisiis eelmatk Lottemaale: Hommikul rattaga rongile (1,7km), Pärnusse, rattaga Lottemaale (10 km) ja siis sama teed pidi tagasi. Kokku 23 km.
Pärnu rongijaamast Lottemaani saab sõita mööda väikeseid tänavaid ja metsateed pidi rattaga küll. Muidugi metsatee on selline: alguses lai ja autogagi sõidetav, siis natuke kitsam ja rohtukasvanum, seejärel muutub ta tõeliseks liivamülkaks ning seejärel kaob nö kaherööpaline tee ära ja jätkub üherealise metsatunnelina. Seega lapsele oli tee tõeline matkatee ja sisaldas neljasele tõeliselt raskeid elamusi. Mitu korda kukkus ratas liivas külili ja ühest mudamülkast pidime lapsed/rattad üle kandma, minu jalgade mudaseks saamise hinnaga.

Lottemaa oli selline, et sinna kõlbab just minna (minu meelest) pisemate lastega. Vanematel lastel ei ole seal suurt kultuuriprogrammi loota, kuid müramist ja turnimist on see eest küll. Peamine atraktsioon lastele on vända keeramine. Erinevates majades ja igal pool õues oli erinevaid leiutisi (ehk puust kaste), mille küljes oli vänt ja atraktsioonina sai vänta keerata. Pooltel kordadel siis midagi isegi juhtus (masin liigutas end) ja pooltel kordadel oli kast kas katki või lihtsalt vänt oli kasti külge ilu pärast külge poogitud.

Järjekordne vänt, seekord horisontaalses asendis

Erinevad tegelaste majad olid minu jaoks sisult ja vormilt tühjad, aga lapsed vist hindasidki seda, et oli ruumi mängimiseks ja fantaseerimiseks ning sai lihtsalt mööda maju ringi turnida.
Erinevad kohapealsed etteasted olid täpselt piiripeal - minu jaoks tobedad, aga pisematele talutavad. Näiteks planetaariumi etendus oli säärane: pimedas kuppelkatusega tornitoas lamab rahvas kotttoolidel ja vaatab lae alla kinnitatud hiigelsuurt hällikarusselli laadset meie päikesesüsteemi ja kuulab lindilt Klausi planeetide juttu. Jutt on tore ja lustakas, AGA - planeedid ei ole Päikese suhtes kauguse mõttes õiges järjestuses ja suurused on ka paigast ära. Uraan ja Neptuun olid näiteks sama suured nagu Maa. Maa külge oli kinnitatud kuu, aga Jupiteril ei olnud ühtegi. Sellised asjad on minu jaoks andestamatud, mitte sellepärast, et ma ajan taga täpsust, vaid sellepärast, et ilmselgelt on võimalik teha asju õigemini ja paremini, kuid mingil imelikul ajendil pole seda tehtud.

nö Planetaarium

Teatrietenduse sisu oli aga selline - kärbes Jaak leiab magamast mingi putuka, armub temasse, siis räägivad nad teiste abiga natuke juttu ja abielluvad koheselt. Etenduse lõpp. Minu jaoks tobe, lool puudub moraal, sisu on laste jaoks ehk mitte kohane, AGA vähemalt mõlemad lapsed vaatasid etenduse lõpuni (õnneks see jant ei olnud pikk).
Majadest meeldis mulle kõige rohkem sigade maja ehk beebide ala. Majas elas ka üks seaema, kes oli karm ja pidas korda. Kui mina söötsin, siis hoidis ta sigade maja uudistama tulnud lapsi minust karmilt eemal. Vahepeal tõi E mulle sinna Pärtli, kes oli püksid ära märjanud ja läks ise uusi riideid kärusse otsima. Pärtel muidugi valis sobivaima momendi, mil mul käed-jalad Ruubenit täis olid ja silkas minu juurest palja pepuga minema. Seaema aga oma karmi käega tagastas mulle lapse. See siga oli mu Lottemaa parim elamus.
Lottemaa ise on täpselt nii suur, et kogu päev läheb ära ja paariks tunniks sinna minna pole mõtet. Kuigi ma praegu elasin ennast välja kõikide tema vigade peal, siis kui sel suvel avaneb veel võimalust sinnakanti sõita, teeks ma Lottemaa päeva lastele veel.

Pärtel on muidugi tema ise. Meie endi rumalusel andsime talle kolmveerand tundi enne sööma minekut ühe keedumuna, mis päädis sellega, et sooja sööki ta vaevu sõi ja loopis kohvikus taas kahvleid. Kodus on meil range kord, et lapsed söövad söögiajal ja vahepeal on nälg ja näksimist ei ole. Seetõttu söövad nad ka söögiajal hästi, aga reisides tegime erandi. Õpin sellest.

Tagasi sõites korjasime metsa alt metsmaasikaid ja liivamülgastes turgutasime Patit šokolaadiga, et ta frustratsioonist teisi poisse üles ei ajaks. Metsa vahelt välja saades ärkasid pisemad poisid sileda tee peale üles ja Ruuben nõudis mähkmevahetust ja tissi. Selle pausiga me arvestanud ei olnud ja kuna rongini hakkas aega nappima, siis panime Pati taha haakesse. Seega tema iseväntamine lõppes 17ndal kilomeetril. Ta on vapper ja tubli matkaline.
Rongis pidas Pati tunnikese vastu, aga siis ühtlane rat-ta-taa kustutas ta lõplikult. Üritasime teda äratada lubades talle kommimägesid kokku, kuid laps oli nagu sült. Kui saime aru, et temast ei ole ei sõitjat ega ka ratta seljas istujat (tandemil), siis võttis E kibekiirelt kärust välja turvahälli ja pani sinna kustunud matkalise ja Pärtli ja väntas suuremate poistega koju. Mina panin Ruubeni kõhukotti ja jalutasin koju tandem käekõrval.

Matka silmas pidades on siin nüüd meile mõtlemise koht: Kas siiski kanda kaasas rasket rattatooli või siis teha ka Patrikule kusagil kohustuslik lõunauni, sest näib, et päev täis möllu, elamusi ja väntamist nõuab ka silmad kinni puhkust. Terve päev oleme pead vaevanud ja taga nutnud seda, et meil pole šerpasid, sest see aasta tuleb meil ära kanda kolm last, üks jalgratas, üks rattatool, telk, neli magamiskotti, neli matti, viie inimese riided, söök, katelokk, gaas, vesi ja mähkmed. Nii et lisaks šerpale oleks tegelikult vaja ka üht jakki.