Täna käis Pärtel esimest korda Aiakeses. Oo, kuidas ta seda ootas. Terve suve harjutas laps usinasti riidesse panemist, tublisti käitumist, jalanõude jalgasaamist ja mitte püksi pissimist. Viimase nädala jooksul pidin iga päev aru andma, millal ta juba saab Aiakesse.
Täna siis oli see päev - kell 6.45 ärkas laps ise üles ja enam magama jääda ei suutnud. Ärevus ja õnn olid suured. Kõik naabridki nägid kui uhke näoga mees, seljakott seljas, rongi peale marsib.
Aiakeses ei olnud hommikul mingeid probleeme. Enne laulutundi jõudsin vaevu lapsele ära näidata, kus vets ja kus käterätt on, kes kasvataja on ja kus kapp on. Siis juba võtsidki Pati ja Marga ta enda vahele ja läksid laulma. Ei mingit jonni ega nuttu.
Õhtul järgi tulles sain kiita aga mõlema lapse eest. Pärtel oli olnud tubli ja vapper. Suure hirmuga pissis natuke püksi alles siis, kui mind nägi, aga käitumiselt oli olnud tip-top. Kasvataja naeris, et riidesse üritab küll panna ise, aga vahepeal olla laps särgi peale kurjaks saanud, et kus siis see sissepääs on! Pati oli aga terve päeva venna eest hoolitsenud, aidanud teda vetsu ja riidesse panemises ja mänginud ja olnud temaga koos. Lõunaune ajal oli korraks tulnud Pärtlil nuuks peale, kuid Pati oli kiiresti Pärtlil käest võtnud ja nii nad uinusid ja magasid - käsikäes.
No comments:
Post a Comment