Peeter Paan

See ta mul on kodus. Ta ronib igale poole - mida kõrgemale, seda parem ja seejärel hüppab alla. Kui ma üritasin täna madratsit diivani ette sokutada, et kukkumine ei oleks nii valus, siis hakkas Peeter Paan täiest kõrist kisama. Asi peab olema nii, nagu on.
Korraks selja keerates avastasin ta seismast oma mänguauto istmel. Järgmine hetk ta liigutas, auto liikus ja sealt ta alla lendas.
Mõne aja pärast nägin teda kiikumas pesumasina ukse küljes. Järgmine hetk jäid sõrmed ukse vahele, kuna poiss võttis liiga suure hoo sisse.
Saatsin lapsed välja ja tahtsin korraks ise toas ära käia. Muidugi hakkasid mõlemad tegema trepilt allahüppeid. Patrik ülevalt, Peeter Paan kolmandalt astmelt. Imekombel aga veeres trepist täna alla Patrik.

Päriselt, ühe lapse kõrvalt oleks ma superema, jõuaks kõike teha, peaks äri ja koristaks tube. Aga kahe kõrvalt, kellest üks arvab, et ta õpib lendama, olen ma ikka hädapätakas. Ma jõuan päev läbi ainult ohkida ja tohterdada, lohutada ja enda silmi kinni pigistada, et ma ei näeks, mis toimub.

Meil maal

Kunagi kui me olime noored ja tartlased, siis käisime Laanemetsas sageli. Et olla omaette, et olla rahus, eemal ühiselamu rahvarohkest boksist, eemal inimestest. Vahest käisime päeval grillimas, vahest ööseks, et end maailmast ära lõigata. Ühesõnaga Laanemetsa on meile armas koht, kuidagi oma ja hubane.
Nüüd, kus meil on lapsi kari, siis jõuame sinna harvem. Eelmine suvi ei saanud vist üldse käidud. Seekord otsustasime kaotatud aja tasa teha. Veetsime maal nädala. Söötsime ära kõik selle kandi sääsed ja lasime lastel rahumeeli õues röökida ja end sopa ja vee sees välja elada.
Seekord ei näinud ühtegi ussi hoovi peal.
Seekord ei läinu E vahepeal Tartusse tööle (ei julgenud mind vist kahe lapsega jätta).
Seekord olime paremini planeerinud oma toiduvarusid ja ei pidanud pool nädalat E sünnipäeva jääke sööma.
Seekord ei olnud aega lugeda ühtegi lehekülge raamatut. Kui kaks last õhtul magama said, kukkusime ise nagu kivid pikali.
Seekord sai E sünnipäevast tehtud täpselt üks pilt ja seda ka mitte E poolt. Kahjuks ei õnnestunud ka video, kuidas aiakäruga mehi saunast tiiki visati, kuna filmijal oli sellest liiga palju nalja (ja õlut) ja kaadrisse jäi ainult muru.
Seekord käis meil külas jänes.

Lapsed käitusid väga eeskujulikult. Mitte ühtegi korda ei läinud kumbki üksi tiigi poole. Isegi Pärtel kuulas sõna või sai aru olukorra ohtlikkusest. Lastel oli lubatud mängida ohjeldamatult veega. Kuigi ilm oli külm, tõsteti pidevalt sooja vett liivavormidega erinevatesse anumatesse ja maasse kaevatud aukudesse. Seal sees sai siis mudasuppi keeta ja paljajalu mudavanni võtta. Lapsed, kes olid pidevalt märjad, ei jäänud haigeks. Iga õhtu oli suitsusaunas vann. Esimene pool nädalat oli saun soe, kuid teisipäevaks jahtus juba maha, kuid sellest hoolimata suitsetasime neid edasi. Juustes on siiani veel suitsune vine tunda.

Sääski oli muidugi murdu. Mina, vana sääsepelg, üritasin lapsi võimalikult palju mürgitada. Tundub aga, et Pati on nagu E, sest tema võttis jõulise seisukoha: Ma armastan sind emme, aga ma ei taha seda suss-suss ja ma põgenen ära. Tõesti ta ei vingunud kui sääsed sõid, ainult et öösiti kratsis end nii jubedalt, et kõik linad, tekikotid ja padjad said veriseks. Eks andsime siis õhtul zyrtecit ja katsusin päeval lasta tal olla.
Metsmaasikaid korjasin üle päeva mõlemale lapsele pika kõrre täie. Alustasin ühest kõrrest, kuid siis läks neli maasikat Patile suhu ja minu suure kisa peale üks Pärtlile. Siis jälle neli Patile ja röökimise peale üks Pärtlile.
Tundub,et paari nädala pärast on juba muulukad ka valmis, nii et peab tagasi minema. Iga päev said lapsed aga sügavkülmast ühe paki aedmaasikaid nahka pista ja nendest maasikatest ei saanud meie E'ga küll midagi maitsta.

Pühapäeval käisid külas meil E perekond. Kui lell, vanaisa ja vanaema autosse istusid ja minema sõitsid, siis hakkas Pati nutma: Miks nad viisid selle vanaema ära? No mis sa vastad, teistele lastele kulub ka vanaema marjaks ära?! Lellel on ka oma ema vaja?!
Alates esmaspäevast arvas Patrik: Emme, kui sa need nõud puhtaks pesed, siis sõidame koju. Meelitamise mõttes käisime siis ratastega Kuusaare järve ääres lanti pildumas ja Tellingumäe tornis. Muidugi tornist tagasi otsustasime sõita ringiga, aga kaasas polnud meil ühtegi küpsist, ega kõrsikut. Pärtel hakkas kärus pisut streikima. Tagasisõit oli piinarikas, sest ainukest lohutust pakkus talle karikakra mäng (armastab, ei armasta, armastab, ei armasta), kuid palju sa neid karikakraid ikka teeäärest leiad.
Autoga käisime pisikeses Alaveski loomapargis ja Urvaste liikluslinnas. Lisaks veel E tädi pool, kus E lammast tappis. Pati muidugi nõudis, et tema tahab ka meestetööd teha, mitte niisama kiikuda. Rääkisin siis lapsele üksipulgi lahti, et mis töö see on - lammas tuuakse meeste juurde, siis lõigatakse kõri läbi, lastakse veri välja ja tehakse lambast liha. See kõik Patit ei kohutanud ja nii me siis läksime mehi ja lammast kaema. Patrik sai teada, millised on kopsud, maks, neerud, soolikad, magu. See pakkus talle palju huvi ja ta sõnastas juba enne meeste juurde jõudmist, et talle lamba liha ei maitse, aga liha tegemine meeldib talle küll. Nüüd siis poiss teab; ja ei põe. Tore!
Vaene E pidi tegema maalt tööd. Levi oli hea, skype koosolekutest teiselpool kiideti lausa linnukeste kõva sädistamist. E aga torises, et tõmbad lamba üles ja kõri läbi ja pool tundi ning ta on surnud; selle programmiga aga piinlen mina ja piinleb programm, mis töö see on! Põhimõtteliselt maal ei saa teha linnatööd. Hing läheb mustaks.

Nüüd oleme juba linnas. Õhtuks tegi E grillpannil lamba sisefileed. Ooo, milline hõrk roog, seest roosa, üleni suussulavalt pehme. Lapsed on valdavalt toas ja mängivad kõiki mänguasju läbi. Sääski ei ühtegi, suvest rääkimata. Mina pesen pesu ja ei teagi kas igatsen tagasi või puhkan mõne aja linnas. Muulukaid tahaks küll ja sauna ka, aga lõputu veekandmise ja soojendamise asemel tundub nõudepesumasin lausa taeva kingitusena.

Väiksed mehed, suured teod

Käisime Patrikuga Põhjamaade sümfooniaorkestrit kuulamas. Olen temaga varem käinud päris kontserditel küll, kuid siiani kõik on olnud väga lastesõbralikud. Estonia talveaias korraldatav väikelaste klassikahommik oli kahjuks lisaks ka emadesõbralik - kontserdi ajal oli lubatud väikelastel laliseda ja küsimusi esitada, aga emad muudkui lobisesid ja lobisesid ja muusikat peaaegu ei kuulnudki. Patrik ei saanud lõpuks sotti, kas see oli sotsialiseerumisprojekt või kontsert. Pealegi lisaks oli seal vähe pille. Niisiis viisin ta eile päris muusikat kuulama - Pärt, Korngold, Rimski-Korsakov.
Esimese poole oli poiss vait kui sukk. Pärt avaldas väga suurt mõju ja vaheajal kirjeldas ta Fratresis kõlanud trummi nii andunult, et oleks trepist alla kukkunud. Vaheajal sõime kooki, jõime mahla ja suundusime muinasjutulist Šeherezadesit kuulama. Esimese loo laps kuulas, teise ajal väsis ja niheles. Kolmanda ajal ütles ühe korra ja poolkõvasti ühe käskluse: koju. Neljanda osa aga oli lummatud. Ei liigutanud. Vaatas, kuulas, imestas.
Ma olin Pati üle väga uhke. Kodus on ta lakkamatu raadio. Tunnen ennast nagu mingis hirmsas düstoopias, kus raadiol puudub on-off nupp ja vaikust pole olemas. Kontserdil käitus ta aga eeskujuliku kolmesena ja koju minnes ütles, et ta võib teinekordki minuga kontserdile tulla. Hea, et veel isu on, ehk siis ei olnud kontsert liiast.

Sõnavaralt arenevad poisid mõlemad. Patrik on kohati vahvalt viisakas. Õhtul söögilauas, kui E toitu kiidab, et no küll on hea söök, ütleb Patrik: Mul on tunne, et ma võtaksin selle söögi asemel makaroni.
Kui ma palun tal korrata, just öeldut, et see üles kribada, siis seletab ta: Ei see on juba möödas. Ütlemistega on niimoodi, et kui sa oled ära öelnud, siis enam ei mäleta.
Üks õhtu magama minnes kurtis Pati, et näpp valuatb. Mõni aeg peale uinumist ärkas laps ja teda rahustama minnes ütles ta mulle: No mis ma sulle ütlesin, valu ongi juba üle läinud. Aeg parandaski ära.
Pärtel ütleb ka sõnu: pamp - lamp, auh, auh, njääääääu, mää, tähh, enna - venna, pss - piss. Muidugi on olemas universaalsed sõnad nagu emme, mis tähendab mind, E'd, juua. Või siis papa, mis tähendab papat, põkat, kakat, autot. Muidugi on neid lalisemissõnu veel, aga praegu ta keeldub rohkem etlemast.

Pärtel on meil enamasti kodus ilma mähkmeta. Kätte on jõudnud periood, mil terve kodu on mineid kuivavaid aluspükse täis ja igal sammul pead ette vaatama, et lompi ei astuks. Ma natuke kahetsen, et nii vara alustasin mähkmest-vabaks enespiinamisprogrammiga, kuid mis tehtud, see tehtud. Tagasi enam ikka ei liigu.
Voodi tõstsime ka Patriku tuppa, nii et nüüd võin rahus õhtul oma tuppa minnes lambi põlema panna. Milline imeline vabadus, mida ma hindan. Mul on õnneks ikka tõesti nii vähe vaja.
Pärtliga käib äge võõrutusprotsess. Neli ööd on laps pidanud magama ilma inimluti abita. Kui enamik beebisid taltub vähemalt kolme ööga, siis meie oma märatseb siiani. Laps viskab ennast pulgaks, keeldub süles olemast, nõuab põrandale ja nii pea kui ta alla saab, siis jookseb pauh! peaga vastu seina.
Oh seda häda kui ta veel juhtub mind tabama duši alla minemas ja näeb oma endist omandit. Selle peale lendasid meil ükspäev kaks kõrget tooli horisontaal asendisse. Mis mees küll temast tuleb: iseloomukas? laamendaja? kraakleja? Kindlasti aga mitte alla andja või murduja.

Meeste värk

Taadil külas olles nägi Pati 5 minutit Komissar Rexi lõppu ja 5 minutit A-rühma algust. Mina panin just köögis kohvilauda valmis ja ei omanud ülevaadet sellest, mis toimub suures toas. Tuppa sisse astudes nägin, et laps on tõmmanud suure tooli otse teleka juurde, nii et nina ja ekraani vahe on umbes 20 cm ja vaatab andunult kuidas kauboid tulistavad.
Kutsusin kõik kohvile ja sinna see asi jäi.

Nüüd aga toimub meil kodus ainult pahh, pahh, tffff, tffff, tššš, pšššš. Legodki on lõpuks kasutuse leidnud ja käru alune on täis kaikaid, mis täidavad püsside funktsioone õues.

Lisaks kõigele nägi Patrik veel naksitralle ka ja nüüd on meil kodus tõeline kassitapp lahti. Mitte külla tulla!

Verine haav

Patrik arutleb minuga puude üle
Pati: Aga emme, mis värvi on kuusepuu sukapüksid?
Mina: Pruunid.
Pati: Aga männi?
Mina: No männil on ka pruunid, aga ülevalt on kohe päris oranžid. Eriti kui päike loojub.
Pati: Aga kasepuul on valged sukad. Aga emme, mis värvi haava sukapüksid on?
Mina: Haaval on hallid. Täitsa hallid, vahel päris heledad.
Pati: Aga haava sukapüksid pole üldse verised.

Kui laps küsib õhtul süüa

Kuidas me magame?

Hästi! (Hea, et madrats all on)