Käisime Patrikuga Põhjamaade sümfooniaorkestrit kuulamas. Olen temaga varem käinud päris kontserditel küll, kuid siiani kõik on olnud väga lastesõbralikud. Estonia talveaias korraldatav väikelaste klassikahommik oli kahjuks lisaks ka emadesõbralik - kontserdi ajal oli lubatud väikelastel laliseda ja küsimusi esitada, aga emad muudkui lobisesid ja lobisesid ja muusikat peaaegu ei kuulnudki. Patrik ei saanud lõpuks sotti, kas see oli sotsialiseerumisprojekt või kontsert. Pealegi lisaks oli seal vähe pille. Niisiis viisin ta eile päris muusikat kuulama - Pärt, Korngold, Rimski-Korsakov.
Esimese poole oli poiss vait kui sukk. Pärt avaldas väga suurt mõju ja vaheajal kirjeldas ta Fratresis kõlanud trummi nii andunult, et oleks trepist alla kukkunud. Vaheajal sõime kooki, jõime mahla ja suundusime muinasjutulist Šeherezadesit kuulama. Esimese loo laps kuulas, teise ajal väsis ja niheles. Kolmanda ajal ütles ühe korra ja poolkõvasti ühe käskluse: koju. Neljanda osa aga oli lummatud. Ei liigutanud. Vaatas, kuulas, imestas.
Ma olin Pati üle väga uhke. Kodus on ta lakkamatu raadio. Tunnen ennast nagu mingis hirmsas düstoopias, kus raadiol puudub on-off nupp ja vaikust pole olemas. Kontserdil käitus ta aga eeskujuliku kolmesena ja koju minnes ütles, et ta võib teinekordki minuga kontserdile tulla. Hea, et veel isu on, ehk siis ei olnud kontsert liiast.
Sõnavaralt arenevad poisid mõlemad. Patrik on kohati vahvalt viisakas. Õhtul söögilauas, kui E toitu kiidab, et no küll on hea söök, ütleb Patrik: Mul on tunne, et ma võtaksin selle söögi asemel makaroni.
Kui ma palun tal korrata, just öeldut, et see üles kribada, siis seletab ta: Ei see on juba möödas. Ütlemistega on niimoodi, et kui sa oled ära öelnud, siis enam ei mäleta.
Üks õhtu magama minnes kurtis Pati, et näpp valuatb. Mõni aeg peale uinumist ärkas laps ja teda rahustama minnes ütles ta mulle: No mis ma sulle ütlesin, valu ongi juba üle läinud. Aeg parandaski ära.
Pärtel ütleb ka sõnu: pamp - lamp, auh, auh, njääääääu, mää, tähh, enna - venna, pss - piss. Muidugi on olemas universaalsed sõnad nagu emme, mis tähendab mind, E'd, juua. Või siis papa, mis tähendab papat, põkat, kakat, autot. Muidugi on neid lalisemissõnu veel, aga praegu ta keeldub rohkem etlemast.
Pärtel on meil enamasti kodus ilma mähkmeta. Kätte on jõudnud periood, mil terve kodu on mineid kuivavaid aluspükse täis ja igal sammul pead ette vaatama, et lompi ei astuks. Ma natuke kahetsen, et nii vara alustasin mähkmest-vabaks enespiinamisprogrammiga, kuid mis tehtud, see tehtud. Tagasi enam ikka ei liigu.
Voodi tõstsime ka Patriku tuppa, nii et nüüd võin rahus õhtul oma tuppa minnes lambi põlema panna. Milline imeline vabadus, mida ma hindan. Mul on õnneks ikka tõesti nii vähe vaja.
Pärtliga käib äge võõrutusprotsess. Neli ööd on laps pidanud magama ilma inimluti abita. Kui enamik beebisid taltub vähemalt kolme ööga, siis meie oma märatseb siiani. Laps viskab ennast pulgaks, keeldub süles olemast, nõuab põrandale ja nii pea kui ta alla saab, siis jookseb pauh! peaga vastu seina.
Oh seda häda kui ta veel juhtub mind tabama duši alla minemas ja näeb oma endist omandit. Selle peale lendasid meil ükspäev kaks kõrget tooli horisontaal asendisse. Mis mees küll temast tuleb: iseloomukas? laamendaja? kraakleja? Kindlasti aga mitte alla andja või murduja.
No comments:
Post a Comment