Hämmastaval kombel olen ma veel ikkagi Patrikuga kuidagi üks hingav organism. Igal öösel sööb Patrik erinevatel kelaaaegadel ja erinev arv kordi, kuid igal öösel, minut või pool enne seda kui Patrik hakkab süüa nõudma, ärkan mina üles. Minul läheb lihtsalt ärkamiseks natuke rohkem aega ja loodus annab mulle just selle aja enese virgutamiseks.
Samuti tean millal ta õues ärkab. Üks hetk avastasin, et ega ma ei vajagi neid beebi mögafone. Ma ju tean ja tunnen millal ta silma pilgutab ja millal ta silma lahti teeb. Loomulikult ma ei tea force majeure nähtusi nagu väike naabripoiss, kes üritab kärusse ronida ise samal ajal karjudes: "Vanaema näita mulle titat" või ma ei saa ette ennustada, millal posisid käru ümber kula mängivad või saabub suur teepuhastus masin, kes käru märjaks lausa pritsib jne. Aga normaalsetes oludes meie kellad käivad samas rütmis.
No comments:
Post a Comment