Kunst on rahvale

Tänase päeva otsustasime vihmase ilma auks veeta Kumus. Alustuseks külastasime sealset näitust "Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur", mis ei olnud suurem asi. Ainuke hea installatsioon oli real snail mail mille mõte oli siis selline, et keset tuba oli suur suur (elektrikarjusest äärtega) lillekast, milles elasid teod, kelle karpidel olid paigaldatud kiibid. Iga näituse külastaja sai saata endale e-maili ja kui tigu kunagi roomab üle ümmarguse plaadi nimega collect siis ta korjab nii öelda e-maili üles ja kui ta nüüd roomad üle plaadi forward, siis saadetakse e-mail ära. Me ootame. Eks näis kaua tigupost siis tegelikult töötab.

Teine hea installatsioon oli põrandale pandud googlemaps'i kaart, kuhu siis külastajad said markeriga enda märkmeid lisada. Vaade sellele, kuidas inimesed märkmeid lisasid, oli enamasti järgmine:

Kunst on rahvale eksole! Aga tuleb tunnistada, et nii head kadreeringut ei ole E teinud isegi pika sättimisega, kui see tehtud pilt, mille ta salaja põlveõndlast tegi. Küsimus on aga selles, et kas autor mõtles, et kunst on see kaart, need inimeste märkmed, või siis kükitavad noormehed ja neiud?!?

Kolmas hea projekt oli laest kukkuv sõnade vesi. Ülevalt lasti alla veepiisad, mis olid võtnud sõna kuju ja seejärel langes plärtsti põrandal olevale riidele ja sealt rentslisse. Kuidas saadi vesi sõnaks??? Hämmastav! Sõnu oli palju ja erinevaid, ja kohati olid sõnad väga väga pikad.

Peale seda näitust olime sisse ja üle sõitnud nii Patriku söögi kui ka uneajast. Mähkmedki vahetasime jooksu pealt kesk näitust. Nüüd siis otsustasime minna kohvikusse, sööta lapsel kõht täis ja rahulikult Kölerile, Triigile, Laikmaale, Rauale jne pühenduda juba magava lapsega. kuid elu läks teisiti. Ehk oleks kõik isegi õnneks läinud, kuid keset uinumist pandi järsku kõik Kumu kõlarid hüüdma midagi venekeelset. Kuna teadet edastati ainult vene keeles, siis meie aru ei saanud, milles asi siis oli (minu pakkumine on see, et keelati pildistamist välguga ja E pakkumine oli, et vene turiste kutsuti üle vaikusele, kuna muuseumis ei tohi lärmata). Taas kord kussutasime 19/20 sajandi kunsti taustal lapse peaagu magama kui teadet korrati. Seekord Patriku närv ei pidanud vastu ja otse Köleri "Truu valvuri" silme alla kakas Patrik end täis. Enam ei olnud aega 20 sajandisse süübida, millest oli mul äärmiselt kahju ja suundusim kolmekesi naiste vetsu, mille tagaosas oli emade sektsioon (muuseas naised ei vaadanud E'd üldse pahasti, kelle ma endaga naiste vetsu kaasa tõmbasin) ja seejärel oli kojusõit. Ei saa ju last magama panna, kui kogu aeg kõlarid hullemini kui elektriraudtee peatuste teadvustaja mingit venekeelset jura üürgavad. Nüüd jääb lihtsalt üle oodata vaid järgmist vihmast nädalavahetust, et saaks Patriku ärkveloleku ajal ka ülejäänud saalid ära vaadata.