Äratuskell käis kell 6 ja telgist pugesime välja kell 6:15. Terve öö oli möllanud õues tugev tuul, mis oli telgi meie eest ära kuivatanud. Päike juba paistis, kuid ilm oli karge. Saime lapsed kenasti üles, enam-vähem vaikselt asjad kotti ning õigel ajal liikuma. Laagriplatsile unustasime veerand pakki piima - vabandust kämpingu peremees :/
Sadamasse jõudes hakkas Ergo uuesti vaatama praamiplaane kohalikult stendilt ja talle tundus, et meie praamivahetus äkki ikka ei klapi. Esimese praamiga pidime sõitma Boda sadamast Stockholmi poole looduskaitsealusele saarekesele Grinda, kus on lihtsalt matkarajake ja telkimisala ning sealt tund hiljem uue praamiga oma sihtkohta Sollenkroka sadamasse. Üks kohalik vanem mees, kes tahtis praamiga sõita Stockholmi hommikust sööma, aitas meid vaadates kohalikku praamiäppi, aga juba tuli valge laev. Üritasin meeskonnalt sotti saada, aga need teatasid kohe, et nemad ei tea mitte midagi ja üleüldse nemad jäävad sinna sadamasse, kohe tuleb uus laev ja kõik rootslased on harjunud praame vahetama väikestel saartel ja “it might be possible”.
Vahepeal oli Ergo saanud julgust kohalikult onult ja läksime uue saabuva laeva peale. Nüüd juba olime harjunud, et käsklused tulevad otse merelt. Esialgu rootsi keeles ja kui neile ei alluta, siis inglise keeles. Praamide sildumise hoog oli veel natuke hirmutav, aga see aitas tõesti kiiretele peatustele kaasa.
Grinda saarel tegime kiire hommikusöögi, sest uue praamini oli tunnike aega ning siis tõstsime semafoori üles ning kobistasime end (justnimelt kobistasime, sest merelt karjuti käsklus “Matkakotid ratastelt maha sekundiga!”) praamile. Semafoor, mis tuleb langetada laeva minnes, jäi meist alla laskmata. Seda käsklust ju ei kisatud ja meil läks kogu aur rataste ja kottide ükshaaval peale sättimisele. Ju siis täna kõik praamid said vähemalt seda imelist saarekest korra külastada.
Edasine teekond oli hingematvalt ilusate vaadetega, kurviline nagu postitee, üles-alla järskude tõusude ja langustega nagu Ahvenamaa, kuid kohutavalt suure liikluse ja kitsa teepeenraga. Kohati vaidlesime, kas teepeenra laius on 5 cm või 10 cm, sellest rohkem igatahes küll ei olnud. Autod olid väga mõistlikud, mööda enamasti ei kihutanud, sest vastutulijad ei olnud ju näha. Teeääres õnneks oli tihedalt bussipeatusi, kus sai meie taha kogunenud autokolonni mööda lasta. Siimon on see aasta nii tubli, et tema sõitis kogu maantee ära ilma haakes olemata. Tegelikult saab Siimonit usalda palju rohkem kui teisi poisse, kes kipuvad kogu aeg tõmblema.
Sõites on meil alati üks rivi (nii rattateel kui ka maanteel), Ergo on ees, loeb kaarti ja mina olen viimane ning olen seltsiks, kui keegi peab ratast käekõrval üles lükkama. Rivi lõpus olles on kahjuks ka näha kogu see kemplus ja tõmblusjant, mis minu ja Ergo vahel toimub. Küll üritatakse vennast mööda trügida, siis teine vihastab ja üritab külje pealt esimesele sisse sõita ning teda teelt välja või vastu kaljut suruda. Küll häälitsetakse, vänderdatakse, sõidetakse valge katkendliku joonega siinust, tehakse äkkpidurdusi, et tagarattaga driftida, hüpatakse rattaga nagu põrkepall või tõstetakse nokka endal rasked kotid taga. Seega minu õpetajakõrist on kasu või siis vastupidi, minu emakõrist on kasu õpetajana. Pidevalt karjun, et ÄRA seda, ÄRA toda või siis pidevalt õpetan valjult Luukast ja Siimonit, et mis käiguga sõitma peab. Siin saavad kõik käigud võrdselt tööd ja käiguvahetus on täiesti teine kui Eestis.
Siimonile tuleb meelde tuletada, et mäest alla minnes tuleb suur käik panna. Kui ta väikese käigu peale tõusmist sisse unustab ja suurtest mägedest allakihutades oma 20’’ rattaga siblides väntab, hakkab ratas vänderdama ja laps kukub. Luukas aga ei taipa, et väike käik tuleb varakult enne tõusu ära vahetada. Nõmme mägi, kus on aega käiku vahetada maa ja ilm, on siinsete tõusude kõrval köömes. Tõusud on järsud ja pikad ja kui käiku õigel ajal sisse ei saa, siis mäe peal see enam kas ei lähe või lõhub käiguvahetajat.
Luukas eilsel õhtusöögil rääkis midagi esimesest käigust, mis ei tööta ja mina sain vastavalt õhtusöögi teenindusolustikule päris pahaseks, et mis iba ta ajab, et esimene käik on halb ja soovib teist. Ega see siis mingi rootsi laud siin pole, matkal süüakse seda mis on! Tegelikult oli lihtsalt vaja käiguvahetajat reguleerida.
Djurös tegime poepausi, et lõunasööki varuda ja poe kõrval asus ka kohvik, kust Ergo varustas meid kaht eluveega - kuum ja korralik kohv! Nüüd alles algas normaalne päev, kadus väsimuse ja sõltlase tuikav tujutu olek.
Lõuna ajal, nagu ikka, üritasime selle päeva telkimisalaga ühendust saada. Seekord ei saanud telefoni teel kedagi kätte ja kirjutasime kirja. Vastus oli muidugi klassikaline “fully booked”, millele meie saatsime vastu nutujoru lastest, ratastest, kahest pisikesest telgist ja vähestest nõudmistest tühja maalapi suhtes. Seekord oli vastus resoluutne keeldumine.
Gustavsbergi jõudes olime kodutud. Plaani järgi oleksime pidanud sõitma Gustavsbergist lõunasse, kuid lõuna pool polnud enam ühtegi kämpingut. Kodutud käituvad ikka nagu kodutud ehk otsivad endale kiriku juures pargipingi. Pinki me ei leidnud, aga istusime kiriku ette plaani pidama. Koht oli igatahes õige, sest abi tuli nagu palutud. Leidsime Airbnb’st ühe imepisikese majakese Gustavsbergi külje all kirde suunas, mis küll mahutas vaid 4 inimest, aga alustasime omanikuga läbirääkimisi. Omanik mõistis meie muret, kuid kahtlustas, et me paneme talle pärast halva hinnangu. Peale mitmeid kinnitamisi, et me ei virise, et ta ei jõua koristada (eelmised inimesed just läksi välja ja ta enda lapsed tulid talle külla), et me ei pane halba tagasisidet, et on maja väike, lubas tädi meil tulla. Olime päästetud, suundusime edasi poodi õhtusööki ostma ja siis oma uude koju.
Majake oli tõepoolest pisike ja hubane, kuid ruumipuudust leevendas suur terass. Mis oli aga peamine, siin olid nõud. Üle tädi hoovi sai ka järveäärsesse ujumiskohta, kus oli võimalik erineva kõrgusega kaljude pealt vettehüppeid teha. Veeääres kasvava kõrge puu külge oli kohalikele lastele tehtud redel. Vettehüppeid sai teha kas oksa küljes kiikuvatelt köitelt või umbes 6 või 9 meetri kõrguselt oksalt. Vee sügavus oli vähemalt 10 meetrit. Seega esimese asjana viisime lapsed ujuma, seejärel lubasime neil majakeses olevast suurest telekast vaadata kohalikku Kääbiku DVD’d ja keset filmi said lapsed ka öö sööki.
Kuna poes käies olid kõigil kõhud väga täis, siis ostsime süüa pigem vähe. Peale ujumist selgus aga, et kõhud pole enam sugugi nii hirmus punnis ja Ergo käis uuesti paari kilomeetri kaugusel poes, et võtta juurde pakk vorstikesi ja toorpastat. Poe juures juba päeval oli liikumas pisut kahtlane kontingent, aga õhtuselt reisilt tagasi tulles ütles Ergo, et täna paneme rattad lukku. Ilmselgelt oleme pealinnale lähedal.
Kohe hakkame planeerima homset. Plaanid on pisut muutunud, aga küllap kujuneb. Peamine küsimus on selles, mida ütleb meile “fully booked” Stockholmi kämping, kellele on nutulaulu kiri küll teele pandud, aga vastust pole veel tulnud.
Tänane teekond, mis tuli plaanitust lühem, oli 38 km.
