Lood ja pildid

Patrikul on uus trend, mitte joonistada enam niisama pilti, vaid lisada pildile ka lugu. Algas see nii, et mina pidin talle tähthaaval ette ütlema seda, mis ta kirjutada tahtis. Näiteks alloleval pildid on dinosauruse ja sebra võitlus, kus sebra teeb dinosaurusele kabjalöögi:

Eile öösel teatas aga Patrik, et nüüd ta ei vaja enam, et ma talle tähti ja sõnu ette ütlen. Tema oskab nüüd ise kirjutada päris sõnu. Vaadake ja lugege - esimese hooga ma ei saanud sotti, aga kui ta natuke mind aitas, sain järjele.

Kord ammu lehvis üks lipp kus ilmus üks koletis.

Põrandasoojendusüllatus

Käisime eile lastega kelguga niisama sõitmas. Mööda tänavat on hea Nõmmel kelke lohistada, tänavad on jääs ja libedad (need kõnniteed, mis olemas on, on enamasti kivitatud ja liivatatud, nagu oli ka pildil olev vasakpoolne aiaäär), aga ühe maja aianurgast aianurgani oli pandud põrandasoojendus. Lapsed püsti hopp!

4+2

Esimene lasteaia aasta on meid tabanud uskumatult tavaliselt - Patrik on enamasti olnud haige ja nakatanud meidki. Seega olen saanud nautida poistega kodus olemist ja näha neid mühinal arenemas.
Patrik on oma nelja aasta kohta väga tubli:

• Joonistab kauneid pilte ja meisterdab raamatuid (ainult, et massiliselt).
• Kirjutab, tunneb kõiki tähti, kaasa arvatud X ja Z. Kõik tähed on õiget pidi. Patrik, emme, issi, nana, papa sõnu kirjutab ilma abita. Teiste nimesid kirjutan praegu ette ja siis Pati kirjutab järgi. Ise oskab ta lisada sõnadele LE lõpu, näiteks kui tahab pilti kinkida PennuLE.
• Osad kirjatähed on ka Pati endale selgeks teinud (ma ei saa aru kuidas, aga no hakkasid ise külge) ja nüüd suudab ta ka ära lugeda kirjatähtedes tänavanime Liiva, sildid Mustika keskus või piimapakilt sõna meierei. Lugeda ta muidugi veel hästi ei oska, kuid natukese abiga saab juba midagi ise kokku veeritud.
• Numbrite maailmas on Patrik ka tubli. Sõrmi appi võttes suudab ta lugeda sajani. Ilma sõrmedeta kipub 25'le järgnema 27 vms vead sisse tulema. Kui sõrmed näha on, siis loeb kenasti. Kuskil 60nest alates on vaim väsinud ja edasi läheb meelest ära, mis järgneb 69'le või 79le. Numbrite kirjutamisega on aga suuremad probleemid - need on tagurpidi ja sellised, et ainult mina saan neist aru.
• Ühikutega on veel häda, aga ta tahab kogu aeg neid kasutada. Just ei saanud laps tuppa, kuna uks oli korralikult kinni ja Pati arvas, et see on lukus. Lõpuks tuppa jõudes pahandas Pati pisarsilmi minuga, et miks see uks nii kõvasti käis, "Ma vajutasin sada tugevalt seda linki, aga ta ei tulnud lahti. Emme eksju sada on suur number". 

Patrik on nii armsalt mõistlik, et vahest ma ei saagi aru, kuidas ta on selliseks kasvanud. Oma sünnipäevaks ta reaalselt ei tahtnudki midagi. Minule ütles ta suure nuiamise peale, et ma võin ju talle pisikese šokolaadi kinkida, kui ma hirmsasti tahan. Kõige enam rõõmu tundis ta kingitud Lohe Zogi raamatust. Pennu sünnipäevale minnes aga Patrik peaaegu solvus mu peale ja küsis, et miks me peame Pennule ostma poest mingi printsesside raamatu, kui ta on selle täiesti võimeline ise valmis tegema. Kuna Pennu aga tahtis ikka poe raamatut ju ka, siis leppisime kokku nii, et Pati kinkis Pennule oma tehtud pildi ja mina võisin kinkida poe raamatu. Raamat kahjuks on aga ikka veel kinkimata, kuna Pärtel natuke kaunistas seda oma ratastega. Muidu on raamat väärtuslik kõigi oma lohede, rüütlite ja lossi ning printsess Pennudega.

Pärtel on ka oma kahe aasta kohta väga tubli:

• Meie üllatuseks oskab Pärtel lugeda numbreid kaheteistkümneni. Mõnikord vajab numbrite meeldetuletamist, aga koduses turvalises õhkkonnas loeb täitsa ise kaheteistkümneni ära. Viimane number on aga kenasti kaksteisteist.
• Tunneb enamikke põhivärve.
• Joonistab lakkamatult oma rattaid, mille ta tituleerib traktoriteks.
• Küsib viisakalt potile ja üha enam on püksid küsimise hetkel täitsa kuivad. Ka öiseid õnnetusi jääb üha harvemaks ja öösiti ei potita me enam last üldse. 
• Rääkimises on Pärtlil käes see etapp, mis tabas Patit mõned kuud hiljem - kuna laps tahab rääkida palju, siis jäävad sõnad kurku kinni ja Pärtel on hakanud kogelema. Hetkel väljendub see eriti sulghäälikutega sõnalõppude puhul, näiteks: venna räägib-b-b-b-b, lõpp-p-p-p-p, tekk-k-k-k-k-k, kopp-p-p-p-p-p jne. Tõenäoliselt läheb seis mingi hetk hullemaks, kuid kuna olen kogelemise juba Patiga üle elanud, siis ei ole see enam nii hirmutav.
• Laulab metsikult palju laule kaasa. Patriku jõululaulud olid puha selged ja nüüd on Pärtel võtnud oma lemmikuteks Rene Eespere lastelaulud, mida me siis ühiskondlikult koos temaga peame pidevalt laulma ja meistriteos "Hei muumid". 
• Iseloomukas - kui öösel toob vett E, mitte mina, nagu Pärtel on palunud, siis võib laps nii vihastada, et kallab vee voodisse. Päriselt.
• Tunneb ära Eesti lipu värvid ja neid või lippu kohates kilkab rõõmust Eesti lipp-p-p-p-p

Pärtel on üldiselt väga iseseisev. Tema juba naljalt meie abi toimetamisel ei vaja - kui maasikamoosi purk on ikka lauale jäätud, siis ta leiab mooduse moosi söömiseks (mis sest, et pärast laud, laps, tool ja vaip kõik kleepuvad). Kui täheldan, et laps on juba tükk aega üksi vaikselt vannitoas olnud, võin kindel olla, et ta aitab seal mind suures õhinas wc-poti pesemisel. Pole ju midagi põnevamat kui harjaga suuri lained tekitada ja siis kõike ümberringset puhtaks hõõruda. 

Üks päev avastas aga Patrik, et Pärtel oli vildikaga täis joonistanud nende toa kardina, akna, aknalaua ja Pati teki. Suurelt, kunstipäraselt, rõõmsalt. Tundub, et pean hakkama vildikate kasutamist kuidagi piirama, sest Pärtli puhul ma ei usu, et see jääb ainukeseks korraks. Muidugi see on ainult mu õnnis mõte, et ma seda piirama hakkan. Tegelikkuses olen ma selgrootu ussike, sest mulle lihtsalt meeldib see, kuidas nad pidevalt võivad, tahavad ja saavad joonistada.

Moosiriiul

Kuna mul on kombeks enamik piparkooke kodust ära kinkida, siis pärast jõule on nii imelik ja tühi kui endal polegi ühtegi piparkoogi ehet. Ehk sellepärast kipungi ma aasta vahetuseks ise endale ka midagi tegema. Nii et alustasime poistega taas tainarullimist.

Ainult see pilt jäi hetkel tegemata, kuidas Pati lennukit viskab. Peale pühi vaatame, kuidas kah lendab.

Käekoti meeldetuletus

See aasta tahtsin oma naabrile kinkida midagi jõulust - mitte mõnda asja, aga no midagi ilusat ja seetõttu otsustasin meelde tuletada käekoti tegemist. Lõiked olid alles, pildid olid alles, aga nõelumise juhend polnudki kirja pandud. Alustasin kokku traageldamist järjekorras külgmised plaadid eest, siis põhja külge, küljed, sangad. Toimis, aga kindlasti ei olnud see kõige mõistlikum. Peab veel katsetama.

 

KGB küsitleb

Pärtel on meil nii armas ja ütleb iga asja peale Njah. Kas tahad õue - Njah, kas tahad süüa - Njah, kas tahad külla minna - njah. Muidugi ega ta kõike ei tee, mille peale ta njah kostab, aga arms on ta ikkagi (kas tahad ketšupit - njah - hakkad ketšupit panema - õhhõõõ ketšup).
Üks päev, kui Pärtel oli taas oma njah hoos, kompas E tema piire:
"Tunnista üles, kas oled Stalinist halba mõelnud?"
Pikk paus, vaikus.
"No kas oled"
"Njah"

Pidulikkuse lõpp

Esimene aasta suure kõhuga suusatama minnes oli kogu pere närvis. E käis piinlikult iga kord kaasas, telefon laetud ja kord majas.
Teine aasta hoidis E last, aga mina vaatasin, et keegi oleks kaasas, telefon taskus ja ei läinud üksi ukerdama.
Kolmas aasta - E hoiab lapsi, kellelegi ei viitsi helistada, telefon pole isegi laetud. E lükkab mu uksest välja sõnadega - suusad on määritud, ole kurvides ja laskumistel ettevaatlik.
Elu teeb oma korrektiivid, ei mingit suurt pidulikkust ega üleliigset muretsemist pole vaja. On lihtsalt vaja oma elu elada, omas tempos ja suusatada. Omas tempos.