Riigieksam

Olude sunnil pidin uuesti lahendama matemaatika riigieksamit (2015, lai). Eelnevalt mulle teatati, et on vaja läbi töötada gümnaasiumi matemaatika õpikud. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, teadsin vaid, et pean gümnaasiumi taseme ülesandeid lahendama.
2003 sain 86 punkti (ei olnud rahul).
2017 sain 65 punkti (olen päris rahul, kuigi piinlik on, et nii vähe sain).

Mida teevad ema-isa, siis kui lapsed magavad

Siis emad teevad lapsele, kellelt ma nõuan kõige rohkem, aga kes ka minult nõuab kõige rohkem torti.
Seekordne nõudmine:

• et oleks tort (mitte küpsisetort);
• et oleks lennukikujuline;
• mootoriteks olgu Domino küpsised;
• sabaks olgu pooleks murtud Selga küpsis;
• pealt olgu kaetud šokolaadiga.

Toidutarest ma ei leidnud retsepti. Huvitav küll miks? Retsept sai kokku kleebitud kolmest erinevast retseptist. Lisaks osad asjad muidugi tuli ise välja mõelda. Nüüd on tort igatahes valmis, ma kardan, et küll natuke liiga suur, natuke liiga magus, natuke liiga kõva biskviidiga, natuke liiga lõikamatu, aga loeb ju ainult välimus!

Mäletame et ...

Pärtlile meeldib seletada asju nii, nagu Patrik teeb (ehk siis tagataustal täiskasvanud), näidates kätega jooniseid, asukohti, paiknemisi vms.
Seletuse tuum algab tavaliselt nii - Oletame, et see siin on meri ja ....

Pärtlikesel läheb aga pidevalt see keeruline sõna oletame meelest ära. Seetõttu hakkavad tema seletused nii - mäletame, et see siin on ...

Kuna me pidevalt vaikselt parandame mäetame't oletame'ks, siis kahjuks on see peagi kadunud. Mäletagem siis, et kunagi Pärtel mäletas ja pani ka meid kõiki mäletama kõike.

Piparkoogihullus

Juba novembris valisid lapsed välja, mida kõike nad piparkookidest teha tahavad ja mina tegin peaaegu vastavalt nende soovidele ka omad valikud. Koju väheke lastesõbralikum ja maale natuke tähendusrikkam maja.

Kogu majade vorpimise periood (lõiked, küpsetamine, glasuurimine, kleepimine) olin ma nagu kodust ära. Ergo ja lapsed olid närvis, kuna oli selline pseudo värk - emme on, aga pole ka. Kaks ööd olin lausmagamata, kolm päeva tegin kooli ja laste arvelt piparkooke. Inetu lugu küll, aga välja tulid toredad majad. Kui hommikul Pärtel ärkas ja nägi Muumimaja, siis ta oli lausa heldinud. Õrna häälega tuli mulle teatama, et kas ma tean, et Muumimaja sai valmis. Nüüd on lapsed kaks päeva jutti maja lihtsalt vaadanud (ja arutlenud, et mida, kes peale jõule sööma hakkab). Näited päevast: Pärtel tule paneme puslet. Pärtel: Ma ei saa, ma vaatan Muumimaja. 

Jõulusõim oli töö mõttes kohati mahukamgi kui Muumimaja. Selles oli väga palju täpset glasuurimist ning detailide meisterdamist. Kõik eraldi nägi välja fantastiline ja olin täiesti kindel, et Muumimaja tuleb välja üks laste kökats ja jõulusõimest saab jõuluime. Kahjuks kokku kleepides kadus pool ilu ära. Enam ei olnud näha maja seina, mida kivi kivi haaval sai maalitud, kaks looma, kellele ma ükshaaval lagritsast kapjasid ja ninasid kleepisin kadusid maja sisse sootuks ära ning neid pole üldse näha ja kõik kokku on üks paras sigri-migri, mis ei näi üldse välja oodatud imena. Sõime katust tegin öösel kell kolm ning arvestasin valesti, millist pidi katused peale kleebitakse. Seetõttu läksid katusekivid külili. Muidugi, kui Muumimaja seal kõrval ei oleks, oleksin sõimega enamgi veel kui rahul olnud.

Kuna lapsed on natuke kurvad, et nemad ei saanud maja teha (Patrik tegi ainult kuuski ja katust ja Pärtlil ei lasknud üldse teha, sest ta kippus asju pigem suhu pistma), siis ma olen lastele lubanud, et nendega koos teeme ühe päris lastemaja ka, kus ainult nemad saavad värvida ja komme kleepida. Eks näis kuidas jaksu on. Kui koolitööd nüüd esitatud saan, siis võibolla teeme ka. 

Advent

Kauni esimese advendi puhul oli Pärtel lõpuks nõus enne sööki söögilaulu laulmisega. Kaasa ei laulnud, aga ei karjunud ega läinud hüsteeriasse ka.
See-eest hakkas aga hüsteeriliselt karjuma Ruuben, teatades, et laulda ei tohi!
Noh, neli aastat veel ja proovime jälle.

Lambaküllus

E tuli maalt lambaga. Esimene õhtu sõime sisefilled, teisel koiba, kolmandal südant.

Tuttav tunne

Eile õhtul tegid poisid endile võimlemist. Hüppasid harki-kokku, ühte pidi, teist pidi, tegid mänguasjadest barrikaade ja hüppasid üle. Võimlemistund lõppes sellega, et Patrik kukkus seljaga oma barrikaadi. Imestasin veel kukkumiskõla kuuldes, et kuidas laps ei hakka kohe ülikõva häält tegema. Patrik tõusis püsti ja astus kaks sammu meie poole, siis hakkas aga näost valgeks vajuma ja ütles, et ta ei näe enam midagi. Ergo püüdis last, mina tormasin nuuskpiirituse järgi.
Esimest korda siis nägin kõrvalt, et kuidas see minestamine teisekt poolt vaadatuna kah on. Huuh, kui vastik. Palju parem on olla see minestaja pool. Patrik pärast kirjeldas, et selline tunne oli, et mitte midagi ei näe ja mitte midagi ei kuule. Ta ise arvas, et nüüd on surm ligi.
Õnneks midagi tõsist ei juhtunud, valu läks kiirelt üle, aga nüüd on meil peres kaks minestajat ja nuuskpiiritust väga kaugele kappi me ei peida.